Korčula 2 ehk aastal 2016

Sel suvel käisime teist korda Korčula saarel puhkamas, Horvaatias. Esimest korda olime seal aastal 2007. Seekord leidsime majakese saare teises otsas Vela Lukas, villa Poplat. Võtsime terve maja ja meelitasime Liisi veel perega kaasa, J. ja M. olid ka. Algul saime Manni ja Eriku ja Mia ja PJ-ga Trogiri lähistel kokku, kus me viibisime kaks ööd. Sealne majutus ei olnud kõige mõnusam, voodid olid kõvad ja sääsed olid toas, aga ajas asja ära. Trogir on muidu tore linn, mulle väga meeldib. Ja ujuda sai seal ka. Trogiri saabusime kolmapäeval, 8.6 ja siis reedel läksime praami peale ja sõitsime Vela Lukasse.

Mis me seal siis erilist tegime veel peale basseinis ja meres ligunemise… Käisime õhtuti linna peal söömas, mõnikord tegid J&M süüa, käisime jalutamas, nautisime kauneid vaateid ja kõige meeldejäävam oligi vist kohaliku tipu Hum’i vallutamine. 377 meetrit. Algul muidugi olid kõik minemas, aga pärast esimesi meetreid otsustas Tarts, et lastele on see ikkagi liiast ja nad siis läksid autoga kohale. Meie Eriku, PJ, Manni ja Annaga kõmpisime vapralt omal jalal kohale. Oli raske, sest olgugi, et alustasime pilves ilmaga, tuli päike peagi välja ja lajatas lagipähe. Fel oli koos mu kübaraga auto peale läinud ja viimases hädas kallasin endale sutsu vett pähe, et ära ei minestaks. Vahepeal lõpus selline hirm isegi tekkis. Noorhärra samal ajal ise juba mäetipus turnis mh. sellistes kohtades, et ma ei saanud seda rahulikult pealt vaadata.  Allatulek oli hiljem puhas rõõm.

Ühel päeval sadas ka eriti hullu padukat ja viimasel päeval puhus tugev tuul, mille nimi oli jugo, soe ja tugev lõunatuul. Õnneks see vaibus siis, kui me olime praamiga sadamast tagasi mandrile sõitmas ja mul oli alustuseks üsna tõsine hirm, kas see reis ka oksevabalt võiks mööduda, eriti kartsin enda pärast. Ja kogu laeva pärast, sest illuminaatorist oli näha, kui suur oli kõikumise amplituud. Aga jah, tuul vaibus ja veetsime veel ühe kuuma päeva Splitis, enne kui lend väljus. Mul ei saa vist Horvaatiast kunagi isu täis.

Barcelona

Barcelonasse ma olen ammu tahtnud minna. Nüüd avanes selleks võimalus, ja veel üsna heal ajal: kaks päeva enne koolivaheaja algust läksime ja tagasi tulime esmaspäeval, kui koolivaheaeg veel ees. Hea aeg oli ka ilma poolest, kui algul pabistasin, et ei tea, kas seal ikka sel ajal veel soe on ja ujumisest vist üldse ei maksa eriti unistada; hea, kui päikese käes jaki ära võtta saaks, siis tegelikult oli olukord üle ootuste hea: päeval 25 ja öösel 21 soojakraadi, õhtul 7-8 paiku 23. Jakki vaja ei läinudki, lapsed õhtul tahtsid rätikut õlgadele. Apartemendiomanik küll kurtis, et ööd on nii külmad, et tal kõik sõbrad on haiged ja nohused, ja tegi suuri silmi meie jutu peale, et meil on juba miinuskraadid öösiti. Rosanna (5) šokeeris seevastu nooremapoolset meesomanikku imestava etteheitega: “But there’s no food in the fridge?” Apartement ise oli selline, mida igati soovitan.  Seal oli hästi pikk koridor, mis pikema elamise puhul figuurile ja päevas tehtavate sammude hulgale kindlasti positiivselt mõjuks 🙂 . Korter oli läbi maja, ühelt poolt avanes vaade tänavale ja kauguses paistis ka Tibidabo mägi, teiselt poolt avanes hoovi selline koloriitne pildike, esiplaanil parkla katus:

Ujuda saime ka! Algul kahtlesime, kas üldse võtta ujumisriideid kaasa; siis, et kas linna peale minnes neid kaasa võtta, ja nii esimesel rannapäeval, laupäeval, käiski vees solberdamas vaid pesamuna Rosanna, kes oli kindel, et tema trikoo tuleb kaasa võtta. Teised nii kindlad ei olnud ja sestap piirdusid rannas liivakivi disainimisega (seal on selline järsem kallas ja ei ole igal pool sõmer liiv, vaid kohati on liiv kivistunud). Aga inimesed ujusid ja jalgupidi vees käies saime aru – ei mingit kahtlust enam, homme kõik see mees ujuma! Lained olid suured ja vesi soe ja ohh, see oli imeline.

Esimesel nö rannapäeval käisime Aquariumis, oli see vast äge koht. Ohkimist oli palju, sest kalad olid ilusad ja neid oli palju ja sai ka tunnelis käia, kus suured haid su pea kohal ujusid, elektriraid samuti. Suur elamus oli esimest korda elus näha päris pingviine! Ja veelgi erakordsem oli, kui kaks neist otsustasid omavahel vanainimeste asja tegema hakata 🙂

Need valged on inimkalad, mida leidub ka Sloveenia Postojna koobastes, huvitavad tegelased.

Aga esimesel reisi täispäeval sõitsime hop-on hop-off bussiga kõik linna vaatamisväärsused läbi. Käia küll kahjuks kuskil ei jõudnud, see-eest sai aga aimu, kuhu minna võiks järgnevatel kordadel. Kui võrrelda teiste suurlinnadega, siis Barcelona on tunduvalt turvalisem ja huvitavam kui Lissabon, toit oli seal parem kui Pariisis ja London on liiga steriilne. Sümpaatne oli, et Barcelonas polnud üldse selliseid tumedaid tüüpe, kes pealetükkivalt oleks sulle midagi müüa üritanud, vaid rannas käisid tüübid ringi ja pakkusid külma õlut, vett ja rannarätikuid (neid õhukesi, mille peal lebada või mida endale ümber kleidiks keerata), aga nemad ei olnud sugugi pealetükkivad. Ühtegi taskuvarast me ka ei kohanud ega isegi nende moodi mitte kedagi, kes oleks kahtlane tundunud või nii. Kerjuseid oli, aga enamasti nad ei käinud närvidele.

Nagu ma juba ütlesin, et toit on Barcelonas hea. Eriti muidugi kõrvalisemates kohtades, turul nt oli küll hinnatase üpris kõrge (oi, see turg oli imeline!!! kuuseriisikaid ja kivipuravikke müüdi, mis mulle kui seenesõbrale eriti meeldis, lemmikvaateaken oli aga selline:)

meie ostsime sealt imehäid fuetec-vorste ja minifuetse) aga muidu sellistes tapas-baarides olid hinnad täitsa nagu meil, alates 2.50 oliividest lõpetades hiidkrevettidega 12-14. Me käisime kahes tapas-baaris, üks oli neist kodulähedane LaFlauta, mida apartmendiomanik meile ka soovitas ja siis Barcelonettas Cal Mariner, kuhu oli suht raske kohta saada, aga meil siiski õnnestus. Mina toitusin põhiliselt erinevatest mereannitapastest, aga lapsed ka päris nälga ei jäänud, Feli erutasid kuumad burksikohad mida meil pole nagu Burger King, kus me küll ei käinud, aga KFC-s küll, nagu ka ühel hommikul tuli seetõttu Starbucksis käia, et noorhärral oli vaja kõrvitsamaitselist frappuchinot juua. Starbucks oli ok, seal müüdi ka sarvesaiu, mida tüdrukud hea meelega hommikusöögiks sõid, erinevalt LaFlautas pakutud imeheast hispaania omletist, mis oli kartuli ja rohke sibulaga tehtud. LaFlauta oli kahjuks pühapäeval kinni, sestap leidsime õnneks La Rambla poole suundudes veel ühe toreda tapasbaari, mille nime kahjuks meelde ei jätnud, aga tore koht oli. Apartemendiomanik soovitas meile veel mitut restorani, millesse me ei jõudnud (teadagi, lastega reisimise omapära, kui neil kõht tühjaks läheb, tuleb kohe minna ja esimesse ettejuhtuvasse enam-vähem), aga nt mereannirestorani Botamuferiosse Gran de Gracia 81 ma oleks küll läinud ja siis olid selles nimekirjas veel Ciudad Condal, Taktika berri, Gorria, Cal Pinxo platja, Set Portes, Flash flash ja Farga nimelised kohad. Eks siis järgmisel korral. Sest Barcelona on raudselt selline koht, mida tasub mitmeid kordi külastada.

Pühapäeval nägime veel kahte suurt rongkäiku, üks neist oli roosade, teine kollaste oma. Roosad olid põhiliselt naised ja neil olid rinnal võistlejanumbrid ja nad kõndisid, ma oletan, et tegu oli mingi rinnavähi vastase võitluse üritusega. Igatahes oli väga mastaapne üritus. Teine oli Kataloonia iseseisvuse pooldajate rongkäik, kõik inimesed kandsid kollaseid t-särke kirjaga Si!, laupäeva õhtul nt. toimus Ülikooli väljakul mingisugune debati-üritus, kus laval oli 3-4 toolil istuvat ja rahulikult diskuteerivat inimest ja rahvahulk neid kuulamas, aga pühapäeval olid ikka massid haaratud, koeradki lippudega ehitud, nii pered kui seeniorid, jäi mulje, et sealkandis küll iseseisvuse vastaseid eriti ei leidu. Ühes baariski tehti meile selgeks, kui katsusin praktiseerida reisijuhist saadud lauset “palun arve” ehk “el comte si us plau”, et katalaani keeles on hoopiski “el conta”.

Ja siis esmapäeval terendaski kojusõit, käisime veel kiirelt Gooti Katedraali uudistamas ja saime aru, et vanalinnakvartalisse me polnudki seni jõudnud… Igatahes lastel oli juba esmaspäeva hommikul selline nägu ees, et ega nad polekski väga rohkem jaksanud “turisti teha”. Suurtel seevastu oli pigem tunne, et “üks päev jäi puudu”. Kojusõit sujus kenasti, ja Tallinnas öösel tervitanud 13 soojakraadi ei olnud üldse nii hull, kui kartsin. Praegused miinuskraadid on küll jäledad, eile nt oli -6, realfeel -15… praegu, poole kolme paiku päeval on 0, mis tundub nagu -7. Peale Barcelonat ma ei imesta enam üldse, miks eestlased sinna tööle lähevad või suisa elama kolivad. Muidugi on siin ka hea  ja ilus, aga mulle, kes ma polnud siiamaani kunagi sügisest suvesse lennanud, oli see erakordne elamus. Erakordne oli ka see, et kohe esimesel päeval kahmas Fel mult fotoka käest ja asus ise klõpsima. Õnneks õppis ta nende päevade jooksul ka fotokat käes pöörama 🙂 , samas oli tal julgust/jultumust suvalisi inimesi pildistada, nt selline pilt 🙂

Istria 2

Enne Barcelona reisist kirjutama hakkamist lisan veel paar sõna suvise Istria-reisi kohta.

Meil oli kamba peale renditud kaunis basseiniga villa Poreči lähedal ja seal oli ülimõnus viibida, lastele oli ka batuut, kiiged ja mänguatomaate tükki paar, ja snuukerilaud. Sai grillida ja olemine oli täiesti privaatne. Kõndida ümbruskonnas küll eriti ei saanud, küll aga rattaga sõita.

Ja iga päev käisime ka alustuseks mererannas ja seejärel mõnes suuremas kohas jäätist söömas või mingit väiksemat ampsu võtmas. Eriti meeldis mulle Rovinj, kaunis Aadria-äärne pärl.

Käisime ka Motovunis, väikeses iidvanas mägikülas, kust avanes imekaunis vaade.

 

Pulas käisime ja vaatasime amfiteatri üle, vanalinna piilusime ka.

Ujuda ja snorgeldada sai nii palju kui hing ihkas ning sel aastal ei kimbutanud meid ka päikeseallergia, ei teagi, kas äkki oli kasu päikeseallergikute päikesekreemist või mis…

Tihtilugu võis nii vees kui maa peal vastamisi sattuda selliste elukatega, kes siiski olid eranditult väga kuulekad ja lastesõbralikud.

Meres leidus ka mereelukaid:

Ja maa peal rohutirtse:

Söögiarmastajatele on Istria sobilik koht, leidub mereande, kuid siiski põhirõhk on sealkandis igasugu (kitse)juustudel, trühvliroogadel ja kohalikul lihaveisel. Me käisime paar õhtut lähedalasuvas Konoba Danijelis ja seal söödud trühvlipasta ei unune niipea. Et see toit väga fotogeeniline polnud, on taldrikul Motovuni juust ja pršut.

Mereanni-isu sain kenasti rahuldatud Bledis,

kus enne äratulekut kella pealt käia jõudsime.

Eriti mõnusaks tegi selle reisi kahtlemata ka asjaolu, et samal ajal, kui meie seal soojas mõnulesime, oli kodumaal eriliselt külm ja kole juuni, soojakraade oli nii 4-8 umbes. Lõpuks hakkas juba kaasmaalastest kahju ja tuli ka endal pisike mure, mida lähemale kojusõit tulema hakkas… Esimene üsna normaalne suvesoe ilm tuligi alles minu sünnipäevaks 4.juulil ja pärast seda tuli kaunis soe juuli, soojust jagus ka poolde augustisse.

Peagi jätkan soojalainel sügisesest Barcelona-reisist!

Lõuna-Prantsusmaa

Sel aastal oli meil pisut peamurdmist, kuhu suvel reisile minna, kuid parajal hetkel selgusid Estonian Airi suvised sihtkohad ning ostsime piletid 8.-15.06 Nizzasse. Enne lendu jäi F. haigeks – palavik ning köha, ning sai ab, mis ei mõjunud ning reedel, päev enne reisi emos käies sai ta kangema ab ning otseselt keegi reisimist ei keelanud, sestap otsustasime minna, eriti kuna poiss end juba päris hästi tundis. Ja õigesti tegime, et läksime. Sest see oli ülimõnus reis, ning kindlasti soovitan igaühel seal ära käia. Lihtsalt võrratu kant! Meie ei käinud üheski muuseumis ega muus piletiga kohas, kuigi ka neid on seal päris arvestatav hulk ning kindlasti kunagi tulevikus võiks plaani võtta. Meie lihtsalt sõitsime ringi ja uudistasime, silmad pärani. Ja sellest nädalast kohalviibitud ajast jäi väheks. Juba sellepärast peab tagasi minema. Meie apartement asus Nizza lähedal Villeneuve-Loubet külas ja ses pisikeses 9 boksiga ridaelamu-moodi majakeses elasid ka soomlased ja Läti venelased, aga ka Uus-Meremaa vanem paar, kes olid Euroopas kogu nende talveks. Bassein oli kohe ukse all ja leidis meie poolt aktiivset kasutust, vesi oli puhas ja soe. Kõik sihtkohad, mida külastada ostustasime, olid tunni aja autosõidu kaugusel, kaugematesse kohtadesse ei hakanud minema, kuigi needki väga kaugele ei jäänud. Käisime Antibes’is, Gourdon’i mägikülakeses, Grasses, Cannes’is, Monacos, Villefranche-sur-mer’is ja Nice’s. Ilma oli kogu aeg soe, samas mitte kunagi palav, sest tuult oli piisavalt. Cote d’Azur jättis vaimustava mulje, helesinine meri. Kui hea oli seal ujuda… kõikjal on randades duššid, sest meri on üsna soolane. Samas pole ühtegi riietuskabiini – pole mingi probleem rannas kas niisama või rätiku varjus riideid vahetada, kõik teevad nii, mõned isegi ujuvad aluspesus. Rääkimata topless päevitamisest, täiesti loomulik asi. Monacos meeldis mulle vist isegi kõige rohkem, tegime seal pisikese rongiga tiiru ja nägime kõiki kuulsaid kohti ja eriti äge oli muidugi vürstinna Grace’i hauda näha muude Grimaldide seas. Kõik oli puhas ja ilus ja suurejooneline. Toit oli kõige parem Cannes’is Cafedés’i nimelises kohas, kus olid imehead mereannid. Venelasi oli sealkandis üllatavalt palju, samas käituvad nad kultuurselt ja kenasti, tänavail kuulis vene keelt üsna sageli ning menüüd olid ka paljudes kohtades venekeelsed, päris naljakas oli näha kõrvuti väljendeid “creppes” ja “blintšiki”. Supermarketid olid nii suure kaubavalikuga, et nutma ajas… kaaluga merikarpe (3.-) ja krevette (9.-), erinevat sorti pakendatud mereande, rohelist ja värsket, sushit, ükskõik mida. Värskeid kalu kümneid sorte, värsket liha igat sorti, hullult palju süüa. Ja rohkelt roosat veini, valget poes praktiliselt ei märganudki. Pole vist vaja lisada, et roosa on nüüd ka minu lemmik 🙂

Reisi lõpus jäi R. palavikku ja köhasse ning tagasi saabudes jäime ka kõik ülejäänud paari päeva jooksul haigeks, diagnoosiks oli bakteriaalne kopsupõletik ning raviks ab. See oli päris vastik haigus, köha oli väga hull. Samas õnneks polnud vähemalt nohu ja muid külmetusnähtusid. Nüüdseks oleme enam-vähem terved ja kanname Nizza imelist soojust südameis. Küll see oli ikka tore reis!

 

Eriti tore oli veel see, et T. suutis oma mobiiltelefoni rendiautosse kaotada viimasel hetkel. Või õigemini, tore oli see, et telefoni leidis üles järgmine autorentija, kelleks osutus Istanbulis resideeruv hollandi neiu, kes meiega koheselt kontakteerus ning telefoni meile DHL-ga ära saatis. Selliseid inimesi võiks maailmas rohkem olla!

On suveaeg

Eile sündis selle suve kuumarekord, 33,4 kraadi. Öö oli lämbe, varajane hommik tervitas ähkiva koera ja 21 soojakraadiga, mis peale kuuma katuse all magamist pigem värskendav tundus. Kauaoodatud suvine soojus on käes. Mõnus!

Meile saabus see Soome-reisiga. Läksime reede hommikul Viking Line´ga Helsingisse

 

Parkisime auto ühte kõrvaltänavasse (selgus, et seal on ülikool)

ja vaatasime mõningaid vaatamisväärsusi.

 

Kesklinnas vaatasime raudteejaama nii seest kui väljast:

 

Seejärel suundusime ostoksille. Mina armusin Indiskasse. Kui seda kleiti nägin, tõusis käsi iseenesest suurusnumbreid uurima ja igasugune mõistus, eriti kaine mõistus, kadus hoobilt. Minu vastas seisev soomlanna nentis kurvalt, et “ei ole L-i, juba vaatasin kõik läbi… nii kahju, tõeliselt ilus kleit.” Aga mina võtsin M-i kindla veendumusega kasvõi nälgida, kui peaks vaja olema, siiski sisimas lootes, et see peaks ikkagi selga minema. Proovima hakata muidugi ei viitsinud, aga hiljem selgus, et M on siiski minu number 🙂 Väike kaalujälgimine ei tee muidugi kellelegi kahju, ja see on mul kavas kindlasti käima lükata juba täna. Nimelt on Soomes kole palju pakse. Vabandage mu poliitilist või misiganes ebakorrektsust, kui ma seda väidan, aga kui selline asi juba silma riivab, siis see peab ka tõsi olema. Muidugi on kõigil õigus tunda end oma kehas ilusana ja ilu on vaataja silmis, aga MacDonaldsid täis friikaid õgivaid vaalu ei ole ilus vaatepilt. Eriti karm on veel see, kui oma volüüme rõhutatakse täiesti ebasobiva riietusega, nagu näiteks mikropüksid või miniseelikud. Et jah, üsnagi motiveerivad vaatepildid jäid silma. Ja selles mõttes oli positiivne tähelepanek.

Aga tulles tagasi Indiska juurde, siis no vaadake, milline tass! Või milline vaagen või padi… Mõnes mõttes oli see muidugi hea, et ma oma rahakoti koju unustasin… /Itaaliasse minnes maha unustada itaalia keele õpik ja Soome šoppama minnes rahakott – arenguruumi mul kindlasti on 😀 / Üldiselt, süda jäi sinna Indiska riiulite vahele keelt vesistama 🙂

Siis me käisime veel mõnes traditsioonilises poes nagu H&M ja Ikea ning suundusime Turku täditütre poole. Laupäeval külastasime Turu Iittala outletti ja see oli muidugi ka minusugusele nõudehullule üks südamele armas paik, kuigi ma siiski ütleks, et V&B outlet Metlachis oli ägedam hinna ja kvaliteedi suhte poolest, ehk et seal olid suuremad allahindlused. Siiski oli ka Iittala asju täitsa kobedate hindadega ning uudistamist jätkus. Endale soetasin kaks kiilidega tassikest. Seejärel käisime veel pisikese tiiru lähedalasuvas lastepargis, kus muuhulgas pidasid kokkutulekut jänesekasvatajad ning oli üles pandud ka jäneste takistustrass, kus jänesed said end proovile panna aja peale trassi läbimises; see nägi umbes välja nagu hobustegi oma, kus tuleb üle hüpata erineva kõrgusega takistustest. Päris huvitav oli vaadata. Jäneseid oli ka igasuguseid, küll lontkõrvu, angoorasid, aga ka siiami moodi või isegi selliseid suuri nagu metsjänesed, aga nt pruunid või lapilised.

Õhtupoole sõitsime kesämökkisse, ja enne seda põikasime veel läbi Marttilas asuvast ujumiskohast, mis kujutas endast endist kruusakarjääri, kuhu oli ehitatud vetteminemise platvorm ja pisut maad eemale ka selline saarekese moodi platvorm, kus vahepeal puhata ja päikest võtta. Kaldal aga oli saun, kus kõik soovijad said leili võtta ning duši all käia kella 14-st 18-ni. Saun pidi olema avatud kolm-neli päeva nädalas ning üleval peab seda vald. Imeline. Vesi oli soe ent jahutav, selline paraja temperatuuriga, et mitte liiga külm ega ka liiga soe. Just paras selliste lämbete päevade jaoks.

Õhtu lõpetuseks istusime saunaterrassil ja nautisime ööpimeduses ilusat ja võimast vaatepilti – tugevat äikesevihma. Naersime, et täielik 4D kino. Eile hommikupoole käisime veel ujumas ning sõitsimegi tagasi Helsingi poole. Enne laevaleminemist käisime veel toidupoes eksootilisemate toiduainete nagu nt bulgur ning koriandripasta jm erinevate kastmete varusid täiendamas. Eesti poodides on see sortiment miskitõttu üsna kesisepoolne. No ja siis õhtusöök laevas oli täielik täpp kogu sellele i-le, sparglid, artišokid, sushi, kalamari, krevetid, külm valge vein, mmmm. Ning jumalik päikeseloojang:

 

Kokkuvõtteks võib öelda, et kuigi Soomes on alati tore ja mõnus, siis seekordne reis oli veel eriti mõnus ning tõeline puhkus 🙂

Heast teenindusest

Täna läksime Roosiga Järve Selverisse elik kodupoodi ja Roosil oli juba poe parklasse jõudes idee fix: autokäru on vaja. Need autokärud on üsna raskesti manööverdatavad, niiet kui kärujaamas autokäru polnud, siis mõttes ohkasin kergendusega, kuid Roosi lasi korraliku jõuramise lahti, et ikka autokäru oleks hädasti vaja. Ja siis astub mu ligi kärumees ja küsib vene keeli, et kas meil on autokäru vaja. Et oodake natuke, ta kohe läheb ja toob. Tõigi. Väljast. Roosi plaksutas rõõmust käsi ja minul on siiamaani süda soe. Nõmme turul Juustukuningate poodi sisenedes läks aga süda veel soojemaks, sest nii mõnusat müügitööd on lihtsalt rõõm enda nahal kogeda. Kõik naeratavad ja kõik on lihtsalt super, saab juustu maitsta ja letid on lookas. Mina ostsin trühvlimajoneesi ja trühvlimozzarellat.

Brüssel

Eelmisel nädalal käisime Brüsselis. Ja kuigi eelreklaamina lugesin Bill Brysoni raamatust, et Brüssel on maailma kõige koledam linn, siis nii see loomulikult pole. Brüssel oli koguni väga ilus linn mu meelest. Noh, mitte just Pariis ega London, aga samas oli seal kuhjaga väga ilusaid (elu)maju. Ja raekoja plats oli imeilus, kuldne. Mul kahjuks kooles just siis fotokaaku ära ja telefoni oma samuti, niiet pildile seda ei saanudki püüda.

Ilm oli paar esimest päeva vihmane, kuigi soe. Jaki väel sai vabalt käia. Ja pühapäeval, kui me koju hakkasime tulema, tuli ka ilus päike välja.

Mis me seal siis tegime. Käisime Mettlachis, Saksamaal. Seal on selline koht nagu Villeroy&Bochi muuseum ja ka tehasepood, kust saab imeodavalt kauneid nõusid soetada. /Kui muidugi reisikulud välja arvata 😀 / Aga siiski on meeleolukas osta 1€ eest supilusikaid, millel põnevuse pärast on peal ka eelmine hind 14.70. Soustikann 12€, enne 38. Jne. Üks pood oli ka selline, kus müüdi ainult jõuluteemalist V&B-i. Aga muuseum oli imeilus, ja selle ma pildistasin peaaegu kõik üles, et saaks kodus edasi imetleda.

Siis käisime ka Antwerpenis. Seal on tohutult suur ja ilus rongijaam, nagu mõni katedraal.

Külastasime teemantimuuseumi – no küll oli seal ikka ilusaid ehteid! Aga pildistada seal ei tohtinud, arusaadav.

Raekoja plats oli ka ilus.

Siis me käisime Brüsselis veel kahes suures muuseumis, kunsti omasse sattusime ekslikult, kuna ajasime selle sõjamuuseumiga sassi. Aga seal oli ka väga ilusaid asju, mh nõusid ja see skulptuur meenutas mulle ühte teist, kodumaist :

Sõjamuuseumis käisime pühapäeval, kuna esimesel korral oli see elektri puudumise tõttu suletud. Ja siis saime käia ka triumfikaare tipus kauneid vaateid imetlemas:

Nagu näha, siis puud olid seal täitsa rohelised ja kastanid hakkasid just õitsema. Punased magnooliad ka õitsesid, roosad olid juba läbi.

Ilus oli ka öine Brüssel:

Mis mind üllatas, oli see, et kuulus pissiv poiss nii väike oli. Ma kujutasin teda ikka nii elusuuruses ette. Ei juhtunud ennem eeltööd ka internetis tegema, kus ju tegelikult kõik pildid kenasti olemas on ja ka suurusest aimu saab 🙂

Lõpetuseks veel üks pilt kõhnast elevandist, see seisab Aafrika muuseumi ees:

Üks tähelepanuväärne või märkimisväärne sündmus toimus Brüsselis veel: ma tegin ise esimest korda sparglit! Ja sellest või juba veidi varasemast hetkest (kui Tigus käisime, siis juba sain aimu, et spargel ON minu toit) olen oma südame sparglile kaotanud. Grillituna ei ole ma seda veel saanud, aga sellest hiina moodi spargli ülejääkidest sai hommikul ka natuke omleti sisse panna, ja seegi oli ulmehea. Brüsseli aasia toiduainete poest soetasin ka mõned pakid erinevaid vetikaid, mida peagi katsetama asun, ja Hoi Sin kastet võtsin ka purgikese, et kõht saaks peagi nurru lüüa 🙂

Kaitstud: Jõul 11

See objekt on parooliga kaitstud. Vaatamiseks sisesta enda parool:

Parool:

Isadepäev

Isadepäeva ägedaim atraktsioon oli meil veepommi ilutulestik. See seisnes veega täidetud õhupallide magamistoa aknast alla terrassile viskamises, kus enamik õhupallidest efektselt lõhkes.

Söögipoolelt tegin kaneelilõõtsa, mida ammu juba olen proovida tahtnud. Väääga nämm asi on see. Ma koguni mõtlen, kas ma enam kaneelikukleid teha tahangi, lõõtsa-variant on hulga parem, näiteks teisel päeval oli temake ka veel täitsa pehme ja söödav, kui muidu kaneelikuklid hakkavad vaikselt juba kõvastuma – aga see võib olla ka vabalt minu viga, et ma ei oska häid kaneelikukleid teha 🙂 .

No ja siis veel nipet-näpet, tursamaksa, takosid, püreeritud päikesekuivatatud tomateid küüslauguga saia peale, Selveri meekooki, kingitused (mh.Viidingu plaat, ikka tuleb kinkida neid asju, mis endale meeldivad, vähemalt täiskasvanute puhul 😉 ) ja vardassetõmmatud Eesti lipp.

Soe ilm krooniks kõigele. Täna hommikul mõtlesin, kui mõnus on, kui ei pea auto akent jääst kraapima 🙂

Tšillimoosist veel

Nagu juba Triinu juures öeldud sai, on sel nädalavahetusel tšillimoosi keetmise aeg 🙂 . Ma sain Selverist huvitava tšillimiksi

ja seal karbis oli selline selgitav leheke:

Leheke oli mul pesemise käigus tagurpidi pöördunud ja leidsin selle juba siis, kui olin kogu tšilli-ilu paljaste kätega paprikate sisse puhastanud (ja see annab siiani end küünte all kenasti tunda). Niiet ei olegi siis vaja jalgratast leiutada ja mõtelda, miks see moos täiesti jubedalt tšilline jäi. Proovi mõttes tegin ühe satsi õunaäädikaga, et äkki tõmbab tulisust tagasi. Ja ühe satsi segasin Triinu kunagi toodud rohelise tomati moosiga, mille poolik purk meil siin häbiväärselt külmkapis seisma oli jäänud… Kõrvitsasupi jäänuki segasin kah kuskile sisse, et äkki pisut leevendab. Üldiselt tasub vist tabelit uskuda, kuna selles satsis oli vähemalt kaks kurrulist punast kauna sees, mille nimeks ma loen Habanero ja nii mõnigi kollane kaunake, mis võis olla Bonnet või Fresno, kui tavaliselt olen kasutanud Thai või Dutch Chilit, mis tabeli allotsas positsioneeruvad. Aga ma siiski arvan, et küllap leiab see tšilli-kuubis-moos kasutust kuskil erinevates liha- või mereandide toitudes, nii lusikatäite kaupa 🙂

Ja siis tänu armsale naabrinaisele (või lapsele, kes neid korjas!) sain korvitäie kollakaid kukeseeni, mille vormistasin kaheks purgiks marineeritud seenteks proovi mõttes, et kas ka süüa kõlbavad või jaa, tillivarsi ja mõned oksad lisasin kah nagu kuusekatele omas mahlas ja veini seekord ei raatsinud panna marinaadi, ainult äädikat paar spl, nelki, vürtsi, musta pipart kõiki nii 5-10 tera, loorberileht, spl soola ja suhkrut, porgand ja sibul, 1,5 l vett. Hommikuseks omletitäiteks jäi kah mõni peotäis järgi!

Kui siia lisada veel proovimaitsmine hapendatud võiseentepurgist (Memme meenutasin muidugi ka sinna juurde; kusjuures ma olen kuskilt lugenud, et see lingitud postituses mainitud enda mahategemine a la “ah, mis nüüd mina, vaata parem teda, kui hästi tema seda või seda teeb” pidavat setudele omane olema, ja Memm oli ka sealtkandist pärit, olgugi, et tema võru või setu juured, ma ei teagi kummad, on minust umbes sama kaugel, kui poluverniku juured teise vanaema poolt.) ja päikesekuivatet tomatitest tehtud püree (lisasin 1 küüslauguküüne), samalaadne, mis prouadehordiga metsas piknikulaual oli ja jube hästi maitses; isetehtud leib ja T. tehtud saialine ja UUS Akunin, siis on täitsa tore lauba.