RSS Feed

Category Archives: isiklikud virvendused

Süsi

Posted on

Võtaks koera? Gretel oli täna 2 lapi porokoera kutsikat hoiul. 3 kutsikat pidi veel saadaval olema. See Süsi oli väga rahulik, praegu on 1-kuune. Grete saaks teda vajadusel hoida ka. Frodo ja Simba muidugi üleliia elevil ei olnud kutsikast, pigem kartsid, aga kallale ka ei läinud. Tartski oli nõus, et koer võtta. Ma ei tea…

Advertisements

Kaitstud: Jõul 11

Posted on

See objekt on parooliga kaitstud. Vaatamiseks sisesta enda parool:

Isadepäev

Posted on

Isadepäeva ägedaim atraktsioon oli meil veepommi ilutulestik. See seisnes veega täidetud õhupallide magamistoa aknast alla terrassile viskamises, kus enamik õhupallidest efektselt lõhkes.

Söögipoolelt tegin kaneelilõõtsa, mida ammu juba olen proovida tahtnud. Väääga nämm asi on see. Ma koguni mõtlen, kas ma enam kaneelikukleid teha tahangi, lõõtsa-variant on hulga parem, näiteks teisel päeval oli temake ka veel täitsa pehme ja söödav, kui muidu kaneelikuklid hakkavad vaikselt juba kõvastuma – aga see võib olla ka vabalt minu viga, et ma ei oska häid kaneelikukleid teha 🙂 .

No ja siis veel nipet-näpet, tursamaksa, takosid, püreeritud päikesekuivatatud tomateid küüslauguga saia peale, Selveri meekooki, kingitused (mh.Viidingu plaat, ikka tuleb kinkida neid asju, mis endale meeldivad, vähemalt täiskasvanute puhul 😉 ) ja vardassetõmmatud Eesti lipp.

Soe ilm krooniks kõigele. Täna hommikul mõtlesin, kui mõnus on, kui ei pea auto akent jääst kraapima 🙂

Tšillimoosist veel

Posted on

Nagu juba Triinu juures öeldud sai, on sel nädalavahetusel tšillimoosi keetmise aeg 🙂 . Ma sain Selverist huvitava tšillimiksi

ja seal karbis oli selline selgitav leheke:

Leheke oli mul pesemise käigus tagurpidi pöördunud ja leidsin selle juba siis, kui olin kogu tšilli-ilu paljaste kätega paprikate sisse puhastanud (ja see annab siiani end küünte all kenasti tunda). Niiet ei olegi siis vaja jalgratast leiutada ja mõtelda, miks see moos täiesti jubedalt tšilline jäi. Proovi mõttes tegin ühe satsi õunaäädikaga, et äkki tõmbab tulisust tagasi. Ja ühe satsi segasin Triinu kunagi toodud rohelise tomati moosiga, mille poolik purk meil siin häbiväärselt külmkapis seisma oli jäänud… Kõrvitsasupi jäänuki segasin kah kuskile sisse, et äkki pisut leevendab. Üldiselt tasub vist tabelit uskuda, kuna selles satsis oli vähemalt kaks kurrulist punast kauna sees, mille nimeks ma loen Habanero ja nii mõnigi kollane kaunake, mis võis olla Bonnet või Fresno, kui tavaliselt olen kasutanud Thai või Dutch Chilit, mis tabeli allotsas positsioneeruvad. Aga ma siiski arvan, et küllap leiab see tšilli-kuubis-moos kasutust kuskil erinevates liha- või mereandide toitudes, nii lusikatäite kaupa 🙂

Ja siis tänu armsale naabrinaisele (või lapsele, kes neid korjas!) sain korvitäie kollakaid kukeseeni, mille vormistasin kaheks purgiks marineeritud seenteks proovi mõttes, et kas ka süüa kõlbavad või jaa, tillivarsi ja mõned oksad lisasin kah nagu kuusekatele omas mahlas ja veini seekord ei raatsinud panna marinaadi, ainult äädikat paar spl, nelki, vürtsi, musta pipart kõiki nii 5-10 tera, loorberileht, spl soola ja suhkrut, porgand ja sibul, 1,5 l vett. Hommikuseks omletitäiteks jäi kah mõni peotäis järgi!

Kui siia lisada veel proovimaitsmine hapendatud võiseentepurgist (Memme meenutasin muidugi ka sinna juurde; kusjuures ma olen kuskilt lugenud, et see lingitud postituses mainitud enda mahategemine a la “ah, mis nüüd mina, vaata parem teda, kui hästi tema seda või seda teeb” pidavat setudele omane olema, ja Memm oli ka sealtkandist pärit, olgugi, et tema võru või setu juured, ma ei teagi kummad, on minust umbes sama kaugel, kui poluverniku juured teise vanaema poolt.) ja päikesekuivatet tomatitest tehtud püree (lisasin 1 küüslauguküüne), samalaadne, mis prouadehordiga metsas piknikulaual oli ja jube hästi maitses; isetehtud leib ja T. tehtud saialine ja UUS Akunin, siis on täitsa tore lauba.

Kaitstud: 5.september

Posted on

See objekt on parooliga kaitstud. Vaatamiseks sisesta enda parool:

Kaitstud: 1. september läheneb!

Posted on

See objekt on parooliga kaitstud. Vaatamiseks sisesta enda parool:

Vihmasel päeval

Posted on

… on ka aega blogida.

Vahepeal oleme Pariisis ära käinud, väga lahe reis oli! Käisime Disneylandis ja tutvusime suurlinna võludega. Käisime jooksuga läbi ka Louvre’st, kus oleks tahtnud kauem viibida, aga kuna seal oli jube palav ja hakati ka juba uksi sulgema, siis mõtlesime, et jätame selle endale järgmiseks korraks, nüüd vaatasime vaid Mona Lisa’t (see tundus olema kogu muuseumi kõige popim eksponaat 🙂 ), Milose Veenust, Vana-Kreeka skulptuure ja Vana-Egiptuse ekspositsiooni, pluss mõned vanemad maalid peale selle. Käisime ka Invaliidide kirikus, mis jättis mulle kõige suurema elamuse, sest see oli nii ilus. Seal oli ka vanade raudrüüde ja kiivrite-kilpide näitus, väga muljetavaldav. Ja siis püsiekspositsioon Prantsuse sõjaväe elust, mundrid, esemed, maalid, lahinguplaanid, mõõgad, piigid, püssid, kahurid jms, väga lahe. Eiffeli torni tippu ei hakanud ronima, kuna Disneylandis oli üks 40-minutiline järjekord lastel veel väga elavalt meeles ja Sacre Couer’i juures avanes Pariisile umbes sama hea panoraampilt kui Eiffelistki, ma oletan. Pantheoni Foucault’ pendlit käisime vaatamas (Maa tõesti tiirleb ja pöörleb nii ümber Päikese kui ka omaenda telje 🙂 ) ja hauakrüpte, nt. Voltaire ja Hugo ja Pierre ja Marie Curie omasid, viimasesse oli Poola ülikool paar ägedat lillepärga toonud, muidu lilli kuskil polnud, ainult kivist krüptid ja ammuste aegade hõng. Notre Dame oli võimas. Järjekord liikus ka linnutiivul ja lõpuks ära tulles tänaval nägime Quasimodot – tuli, lükkas Feliksi eest ära, võttis ise tema asemel Tartsi käest kinni, ja kui viimane siis tagasi vaatas (käsi oli teistsugune olnud), ehmatas ja võpatas täiega, mille peale teispool tänavat puhkes aplaus ja Quasimodo võttis oma maski peast ja hakkas sinna sisse pealtvaatajatelt münte koguma 🙂 . Lapsed said kiriku ees käest varblasi ja tuvisid toita, see meeldis neile väga, kui linnud sõrme peal istusid ja saia nokkisid pihust. Mina käisin kiriku läheduses maa all avalikus vetsus, kus oli väike järts ja kolm neegrimutti juhatasid vägesid – kui mingi boks avanes, juhatasid järgmise daami või siis teisel pool härra sisse. Mängis tore aafrika poplugu, mida üks mutt täiel häälel kaasa üürgas ja puusi nõksutas. Kuigi üleval oli suur silt “Free WC”, andis pea iga teine mutile mõne kõliseva, nii minagi, sest tundus hea ja õiglane tegu olevat ja elamus ka muidugi. Üldiselt olid need kerjused seal suht tüütud, eriti “kurtidele lastele” raha koguvad tüübid, kes sulle mingi paberi nina alla torkasid, allkirja küsisid ja raha ka loomulikult. Nende lähedaloleku puhul tuli sealt kiiresti mittemidaginägeva pilguga eemale minna või siis kindel NO öelda ja silmsidet ei tohtinud lasta tekkida. Teine väga tüütu kerjuste liik oli Disneylandi rongis kerjavad pered, ema sülelapsega või isa suurema lapsega tulid, andsid pihku kirja: “Olen kodutu ja töötu ja mul on kaks last, aidake meid, andke 1€ või restoranivautšer.” Kolmas aga selline tüüp, kel mingi koduloom kohvri või puuriga kaasas, parem veel kui kaks looma, nägime mutti kassiga, meest kassi ja koeraga (kiisu magas koera kaisus) ja meest kutsika ja küülikuga. Päev otsa istuvad kuskil tänaval, loom nähtavasti kuseb ja situb sinnasamma kõrvale, liikuda ei saa, sest tuleb raha teenida, söögikauss ja veekauss on küll ees, aga mis elu see on? Nõme oli ka näha loomapoes müügil kiisupoegi ja koerakutsikaid.

Kõige ägedam oli muidugi see, et ilmaga meil vedas – pigem külm, kui soe, vihma eriti kaela ei saanud ja vaid esmaspäevane kuumem ilm (nii 24 pluss soe lõunamaa päike) andsid mõista, mis oleks olnud sel juhul, kui iga päev nii palav oleks olnud. Ja siis see, et iga nurga peal ja ka nurkade vahel on suured, kuulsad, suurepärased ja imeilusad kirikud, tornid, skulptuurid, purskkaevud, ühiskondlikud hooned, ausambad, kuld läigib, vesi sillerdab, klaas särab, inimesed on viisakad, keegi ei trügi jne jne.

Eestis oli kõik see aeg muidugi hull kuumalaine ja tundub, et loodus on väheke ees oma tavapärasest kulgemisest, täna noppisin esimesed kuumaasikad, kaks pojengi õitseb, nagu ka esimene liilia, kuslapuu ja jasmiin ning kitseenelas ka õitsevad ja kohe avab õie esimene roos. Peale reisi, nagu alati, tunned, kui hea on kodus olla. Reedel kutsusin Manni ja Triinu koos meestega külla ja tegime gurmeeõhtu: koduleib karulauguvõiga, heeringamarjasalat, kaht sorti maksa- lambamaksa tegin marokopäraselt peaaegu, suitsupaprikapulber, jahvatamata vürtsköömenit, tšillipulbrit ja õli, natuke soola ja pipart. Selle pastaga möösata lambamaksa tükid kokku ja lasta seista u tund aega, grillida 1-2- minutit mõlemalt poolt. Seamaksa marinaadis oli petersell, tšillipiprakaun tükeldatud, pipar, sool, õli ja sidrunimahl. Siis sašlõkk (sibularattad, sool ja pipar segada kaelakarbonaadi tükkidega ja lasta ööpäev seista), roheline salat, seenesalat, pisikesed pavlovad magustoiduks ja lõpetuseks juust viigimarjamoosiga. Oli väga meeleolukas õhtu hoolimata lausvihmast ja sellest, et pidime sees istuma. Samas mahtusime kenasti ära ja oli tore suveõhtu.

Raamaturindel läheb kenasti – lugesin Akunini F.M. – i läbi ja eile tegin kolm või neli aafrika lille motiivi valmis, väga mõnus oli üle pika aja käsitööga tegeleda. Küllap varsti võtan ka pooleliolevad kuduprojektid käsile, aga võibolla ei võta ka. Olenevalt sellest, kuidas tuju ja tahtmist on! Homme ostan mõned moosimaasikad ära, sest üks turumüüja ennustas, et sel aastal maasikaid kauaks ei ole, kuna nii kuum oli vahepeal. Nüüd on jälle jahe ja vihmane, nii et mine võta kinni… Aga moosi on meil vaja ja nagu eelmise aasta kogemus näitas, et mitte vähe. Jääkapis tuleb ka inventuur teha ja kõik üleliigne välja visata või ära süüa. Eelmisest aastast on veel paar pakki seeni järel, nendest saab vast jaanipäevaks mingi piruka.