RSS Feed

Category Archives: õnneminutid

Gran Canaria 2016-2017

Posted on

… ehk aastavahetus Kanaaridel, Gran Canaria saarel. Tegemist oli minu elu esimese soojamaareisiga, sellist kogemust, et minna talvel rannapuhkusele, ei osanud ausalt öeldes ihaldadagi, kuna tundus, et turiste on seal meietagi küll  ja reis sinna on kallis kah veel. Pealegi on tegu ajaga, mil igasugu viirushaigused, köhad-nohud-kõrvapõletikud on lastega peres vägagi tõenäolised. Siiski suutsid sõbrad meid pehmeks rääkida, et talvine koolivaheaeg tuleks kuidagi sisustada ja miks mitte päikese all. Selgus, et kuigi turiste on Kanaaridel palju (aga kus neid ei oleks), on hinnatase kohapeal pigem odav. Väljaspool supermarketeid on ka paljud hinnad läbiräägitavad, kui peaks olema kauplemissoovi.

Ilm oli hoopis parem kui ma oskasin loota – kui hommikul oligi nõrk pilvevine, siis keskpäeva paiku siras päike kõigest jõust. Samas tänu pidevalt puhunud tuulele polnud kordagi palav, päevasel ajal ei hakanud ka kordagi külm, temperatuur oli nii 23-25 kraadi ringis. Õhtuti seevastu, kui päike kell 7.20 loojus, oli kerge jope omal kohal, hoidmaks päikest saanud nahka tuuleiilide jaheduse eest, mis andsid end eriti tunda kõrgemates punktides, ranniku ääres oli alati soojem. Ehk et kui on kavas ronida mõnda kõrgemasse mäetippu, siis soojad riided kaasa! Meie saare keskossa ei jõudnud, oli plaanis küll, kuid viimasel hetkel jäime kergesse ajapuudusesse (reisil olles jääb alati üks päev puudu, olete märganud?) ning pealegi tundusid kitsad, käänulised ja allasadanud kivikamakaid kohati täispikitud mägiteed pisut hirmuäratavad ning peapööritust ja merehaigust tekitavad. Esimene pildiseeria on San Agustini rannapromenaadi ja selle lähiümbruse olustikust, esimesel fotol vaade meie apartementhotelli Miami Beach Bungalows tagahoovist. Hotelli iseloomustab supermõnus asukoht, otse mere ääres, kuigi ujuma sai harva tänu tugevatele tuultele ja pea iga päev vardas lehvinud punasele lipule. Vetelpäästeputka asus ka kohe aia taga ja vetelpäästjad ilmusid tööle kell 11 ning olid usinad vilepuhujad ja naljalt kedagi ujuma ei lubanud. Ja ega sealkandis polegi väga tark mõte ujuma minna, sest see on eluohtlik. Lained on suured ja nende jõud on hoopis midagi muud, millega me siin rahuliku Läänemere ääres harjunud oleme. Karmimates kohtades võis vabalt arvestada sellega, et laine paiskab sind jalust, lohistab mööda merepõhja ranna poole ja siis jälle tagasi mere poole kuniks jalad alla saad, ning kui nudisti teha ei taha, tasub trikooga vees möllata. Laine lihtsalt lööb püksid jalast! Viimasel reisipäeval lehvis kodurannas oranž lipp ning läksin kohe suure hurraaga ujuma. Siiski polnud see kõige meeldivam kogemus. Tavaliselt ma sügavas vees ujumist ei karda, seal aga tekkis tunne, et meri kisub vägisi Aafrika poole! Meist natuke lõuna pool uppus aasta algul üks 65-aastane endine Soome laskesuusataja, kes oli läinud ühte uppumisohus naist päästma. Ning ühes maalilises nudistide rannas, kuhu pääsemine osutus üsna raskeks pähkliks (Sloveenias harrastatud pisuke mägironimine tundus selle kõrval lapsemänguna), puudus näiteks mobiilsidelevi. Teoreetiliselt saab ju vajadusel hädaabinumbril helistada, kui SIM-kaardi telefonist eemaldad, aga need tänapäeva SIM-id vajavad ju mingit spets abivahendit ja ausalt öeldes ma isegi ei tea, kus mu enda telefoni SIM täpselt asub, kuna seadistamise eest hoolitses omal ajal Pojuke. Nii et parem on mitte saatust proovile panna ja parem karta kui kahetseda. Ainuke koht, kus oli turvaline ja ka võimalik ujuda, asus Puerto de Moganis ning oli lainte eest muuliga kaitstud. Alumine pilt ongi sellest rannast. (Reisi planeerides oleks mõistlik tegu teised sarnased rannad üles otsida, või siis valida soojendatava basseiniga hotell, meie hotelli omas ning ka kohaliku veepargi omades oli vesi hullult külm!). Ülemisel kollaažil aga on näha öine Maspalomas ja kummuli kuu, hekitaimena kasvatatav rooshibisk ehk meil tuntud kui hiina toakask, mille õisi leidus seal mitmes eri värvuses ning oli ka topeltõitega eksemplare. Kohalik hiirekuningas on endale peesitamiseks valinud hea koha – tumedatest kivimüüridest õhkub õhtuti päeval salvestatud soojust. Liivaskulptuurid on üks viis, kuidas turistidelt raha välja pommida – teed taiese, lisad tühja ämbrikese ja lapsed saavad peagi aru, et sinna on äge münte loopida. Need, kes pilti tahavad teha, lisavad viisakusest oma panuse.

dsc_0620.jpg

Taimestiku põhiosa moodustavad saarel palmid, kaktused, aedades ka oleandrid ja bugenvillead, samas kui kuskile on mõni taim istutatud, on sinnasamasse installitud ka voolik, mis antud taime kastab. Väga tore oli pargimaastikul ja kohvikutes pottides kohata jõulutähti, mis sealkandis eriti lopsakad on.

Kui on meri, siis on ka mereannid ja neid osatakse Kanaaridel teha. Kõige rohkem maitsesid muidugi õlis särisevad küüslauguga hiidkrevetid, kala oli igal pool hea, samuti sinimerikarbid. Samas paella kvaliteet kõikus – oli kohti, kus see oli ülesoolatud ja tundus, et Maggie puljongipulbriga maitsestatud, seevastu Puerto de Moganis oli ühes mereäärses restoranis võrratu paella ja seetõttu jäi mulje, et need restoranid on seal kõik võrdselt head. San Agustini parim koht oli meie meelest El Capitan, kus võtsime vastu ka uue aasta ja jäime igati rahule. Kuigi tuleb tõdeda, et teenindus oli selline … kohati pigem jahedamapoolne ja pigem aeglasevõitu, kuid mulle meeldis. Teenindasid meid kaks naisterahvast ja see tundus jahedale põhjamaalasele palju parem ja loomulikum, kui mingit punnitatud nalja viskavad vanemad meeskelnerid, keda seal saarel ka leidus. Teisest äärmusest näitena sattusin San Agustini kaubanduskeskuses ühe poemüüjast türgi härra peale, kel oli eriti tüütu müügitehnika, mis seisnes kliendi pidevas poe ühest otsast teise jooksutamises, “smile, madam!” käsklustes ja ülemäärases pealetükkivuses. Kui veel kohalikest härradest rääkida, siis igal hommikul läks meie aia tagant mööda vaid spordisuspedesse riietunud pikajuukseline Ilus Mees, kes juba esimesel päeval mulle nii 15-meetrise distantsi pealt möödaminnes lehvitas. Hiljem kuulsin naaberboksis peatunud sõprade pere naispoolelt, et ka talle lehvitati. Muidugi oleks olnud huvitav teada, mis asjapulk härra on ja palju tema teenused maksaks, aga no nii uudishimulik või meeleheitel ma paraku ei ole 🙂 . Või siis oli lihtsalt selline sõbralik ja igavlev tüüp…

Firgas:

Käisime ka kohalikus krokodillipargis, mis oli üsna omalaadne kogemus. Meile räägiti, et kõik loomad, kes seal pargis elavad, on politsei päästnud loomadega kaubitsejate käest. Ja siis korraldati seal iga päev üks loomashow, kus näidati ja lasti katsuda madusid, varaane ja fennekrebaseid. Need viimased olid vist šampooniga puhtaks pestud, nii pehme oli nende karv. Mõlemad kandsid trakse nagu korralikud lemmikloomad jalutuskäigul. Ja siis sai iga soovija nendega pilti teha! Talitaja sättis nad kenasti sulle sülle ja palun väga. Pärast mõtlesin, et vaesed loomad! Teine mõte oli, et kas nad olid siis sellise eluga niivõrd harjunud ja taltsad või oli neile midagi rahustavat sisse söödetud… Suurt kanaari koera näidati meile ka ja lasti paitada, ma polnud elu sees sellist Baskerville’i näinud, aga tema oli sama rahulik kui rebased või isegi rahulikum, täielik flegma. Krokodillishow seisnes suures osas selles, et umbes käevarrepikkuste lihatükkidega peksti krokodille latsaki-latsaki! vastu lõugu, et nood endid vähegi liigutaks, meile öeldi, et sel aastaajal on krokodillide jaoks ilmad liiga külmad ja nad on üpris letargilised. Vahepeal meil tekkis isegi kahtlus, kas mitte pole tegu mulaažidega.

Eriti tore oli Kanaaridel olles mõelda: “Meil siin on suvi, päike, meri, rannaliiv; Eestis on talv, lumi ja külmakraadid.”

Tore oli ka 31.detsembri hommikul käia rannas peesitamas ja vaadata päikeseloojangut Maspalomase liivadüünides, samal ajal lugedes sotsiaalmeediast ärevaid teateid selle kohta,  kui kaugel keegi oma pidusöömaaja ettevalmistamisega on või mis veel laualt puudub. Meil söögimuret polnud, selle eest hoolitses El Capitani tore kollektiiv. 1. jaanuari hommikul tervitas meid selline rõõmus ja uljas ehitud kivipoiss (tundub, et tuleb samasugune aasta!):

Aastavahetuse menüü:

dsc_0581.jpg

Käisime veel siin-seal, pealinnas Las Palmases, Moganis ja Agüimesis. Paar korda kuulsime ka eestikeelset juttu, põhimass on muidugi soomlased, rootslased, norrakad, taanlased – neis keeltes olid paljudes kohtades ka menüüd, samuti vene keeles, kuid venelasi kuulsime sama harva kui eestlasi. Tundus ka, et San Agustin on suhteliselt rahulik väike küla võrreldes Maspalomase ja Playa del Inglésiga, seega valisime huupi endi jaoks ideaalse koha. Jäime oma puhkusega väga rahule ja soovitame teistelgi seda saart avastama minna!

Korčula 2 ehk aastal 2016

Posted on

Sel suvel käisime teist korda Korčula saarel puhkamas, Horvaatias. Esimest korda olime seal aastal 2007. Seekord leidsime majakese saare teises otsas Vela Lukas, villa Poplat. Võtsime terve maja ja meelitasime Liisi veel perega kaasa, J. ja M. olid ka. Algul saime Manni ja Eriku ja Mia ja PJ-ga Trogiri lähistel kokku, kus me viibisime kaks ööd. Sealne majutus ei olnud kõige mõnusam, voodid olid kõvad ja sääsed olid toas, aga ajas asja ära. Trogir on muidu tore linn, mulle väga meeldib. Ja ujuda sai seal ka. Trogiri saabusime kolmapäeval, 8.6 ja siis reedel läksime praami peale ja sõitsime Vela Lukasse.

Mis me seal siis erilist tegime veel peale basseinis ja meres ligunemise… Käisime õhtuti linna peal söömas, mõnikord tegid J&M süüa, käisime jalutamas, nautisime kauneid vaateid ja kõige meeldejäävam oligi vist kohaliku tipu Hum‘i vallutamine. 377 meetrit. Algul muidugi olid kõik minemas, aga pärast esimesi meetreid otsustas Tarts, et lastele on see ikkagi liiast ja nad siis läksid autoga kohale. Meie Eriku, PJ, Manni ja Annaga kõmpisime vapralt omal jalal kohale. Oli raske, sest olgugi, et alustasime pilves ilmaga, tuli päike peagi välja ja lajatas lagipähe. Fel oli koos mu kübaraga auto peale läinud ja viimases hädas kallasin endale sutsu vett pähe, et ära ei minestaks. Vahepeal lõpus selline hirm isegi tekkis. Noorhärra samal ajal ise juba mäetipus turnis mh. sellistes kohtades, et ma ei saanud seda rahulikult pealt vaadata.  Allatulek oli hiljem puhas rõõm.

Ühel päeval sadas ka eriti hullu padukat ja viimasel päeval puhus tugev tuul, mille nimi oli jugo, soe ja tugev lõunatuul. Õnneks see vaibus siis, kui me olime praamiga sadamast tagasi mandrile sõitmas ja mul oli alustuseks üsna tõsine hirm, kas see reis ka oksevabalt võiks mööduda, eriti kartsin enda pärast. Ja kogu laeva pärast, sest illuminaatorist oli näha, kui suur oli kõikumise amplituud. Aga jah, tuul vaibus ja veetsime veel ühe kuuma päeva Splitis, enne kui lend väljus. Mul ei saa vist Horvaatiast kunagi isu täis.

Barcelona

Posted on

Barcelonasse ma olen ammu tahtnud minna. Nüüd avanes selleks võimalus, ja veel üsna heal ajal: kaks päeva enne koolivaheaja algust läksime ja tagasi tulime esmaspäeval, kui koolivaheaeg veel ees. Hea aeg oli ka ilma poolest, kui algul pabistasin, et ei tea, kas seal ikka sel ajal veel soe on ja ujumisest vist üldse ei maksa eriti unistada; hea, kui päikese käes jaki ära võtta saaks, siis tegelikult oli olukord üle ootuste hea: päeval 25 ja öösel 21 soojakraadi, õhtul 7-8 paiku 23. Jakki vaja ei läinudki, lapsed õhtul tahtsid rätikut õlgadele. Apartemendiomanik küll kurtis, et ööd on nii külmad, et tal kõik sõbrad on haiged ja nohused, ja tegi suuri silmi meie jutu peale, et meil on juba miinuskraadid öösiti. Rosanna (5) šokeeris seevastu nooremapoolset meesomanikku imestava etteheitega: “But there’s no food in the fridge?” Apartement ise oli selline, mida igati soovitan.  Seal oli hästi pikk koridor, mis pikema elamise puhul figuurile ja päevas tehtavate sammude hulgale kindlasti positiivselt mõjuks 🙂 . Korter oli läbi maja, ühelt poolt avanes vaade tänavale ja kauguses paistis ka Tibidabo mägi, teiselt poolt avanes hoovi selline koloriitne pildike, esiplaanil parkla katus:

IMG_6074 IMG_6076

Ujuda saime ka! Algul kahtlesime, kas üldse võtta ujumisriideid kaasa; siis, et kas linna peale minnes neid kaasa võtta, ja nii esimesel rannapäeval, laupäeval, käiski vees solberdamas vaid pesamuna Rosanna, kes oli kindel, et tema trikoo tuleb kaasa võtta. Teised nii kindlad ei olnud ja sestap piirdusid rannas liivakivi disainimisega (seal on selline järsem kallas ja ei ole igal pool sõmer liiv, vaid kohati on liiv kivistunud). Aga inimesed ujusid ja jalgupidi vees käies saime aru – ei mingit kahtlust enam, homme kõik see mees ujuma! Lained olid suured ja vesi soe ja ohh, see oli imeline.

IMG_6554

Esimesel nö rannapäeval käisime Aquariumis, oli see vast äge koht. Ohkimist oli palju, sest kalad olid ilusad ja neid oli palju ja sai ka tunnelis käia, kus suured haid su pea kohal ujusid, elektriraid samuti. Suur elamus oli esimest korda elus näha päris pingviine! Ja veelgi erakordsem oli, kui kaks neist otsustasid omavahel vanainimeste asja tegema hakata 🙂

IMG_6406

IMG_6409

IMG_6365

IMG_6396

Need valged on inimkalad, mida leidub ka Sloveenia Postojna koobastes, huvitavad tegelased.

Aga esimesel reisi täispäeval sõitsime hop-on hop-off bussiga kõik linna vaatamisväärsused läbi. Käia küll kahjuks kuskil ei jõudnud, see-eest sai aga aimu, kuhu minna võiks järgnevatel kordadel. Kui võrrelda teiste suurlinnadega, siis Barcelona on tunduvalt turvalisem ja huvitavam kui Lissabon, toit oli seal parem kui Pariisis ja London on liiga steriilne. Sümpaatne oli, et Barcelonas polnud üldse selliseid tumedaid tüüpe, kes pealetükkivalt oleks sulle midagi müüa üritanud, vaid rannas käisid tüübid ringi ja pakkusid külma õlut, vett ja rannarätikuid (neid õhukesi, mille peal lebada või mida endale ümber kleidiks keerata), aga nemad ei olnud sugugi pealetükkivad. Ühtegi taskuvarast me ka ei kohanud ega isegi nende moodi mitte kedagi, kes oleks kahtlane tundunud või nii. Kerjuseid oli, aga enamasti nad ei käinud närvidele.

Nagu ma juba ütlesin, et toit on Barcelonas hea. Eriti muidugi kõrvalisemates kohtades, turul nt oli küll hinnatase üpris kõrge (oi, see turg oli imeline!!! kuuseriisikaid ja kivipuravikke müüdi, mis mulle kui seenesõbrale eriti meeldis, lemmikvaateaken oli aga selline:)

IMG_6443

meie ostsime sealt imehäid fuetec-vorste ja minifuetse) aga muidu sellistes tapas-baarides olid hinnad täitsa nagu meil, alates 2.50 oliividest lõpetades hiidkrevettidega 12-14. Me käisime kahes tapas-baaris, üks oli neist kodulähedane LaFlauta, mida apartmendiomanik meile ka soovitas ja siis Barcelonettas Cal Mariner, kuhu oli suht raske kohta saada, aga meil siiski õnnestus. Mina toitusin põhiliselt erinevatest mereannitapastest, aga lapsed ka päris nälga ei jäänud, Feli erutasid kuumad burksikohad mida meil pole nagu Burger King, kus me küll ei käinud, aga KFC-s küll, nagu ka ühel hommikul tuli seetõttu Starbucksis käia, et noorhärral oli vaja kõrvitsamaitselist frappuchinot juua. Starbucks oli ok, seal müüdi ka sarvesaiu, mida tüdrukud hea meelega hommikusöögiks sõid, erinevalt LaFlautas pakutud imeheast hispaania omletist, mis oli kartuli ja rohke sibulaga tehtud. LaFlauta oli kahjuks pühapäeval kinni, sestap leidsime õnneks La Rambla poole suundudes veel ühe toreda tapasbaari, mille nime kahjuks meelde ei jätnud, aga tore koht oli. Apartemendiomanik soovitas meile veel mitut restorani, millesse me ei jõudnud (teadagi, lastega reisimise omapära, kui neil kõht tühjaks läheb, tuleb kohe minna ja esimesse ettejuhtuvasse enam-vähem), aga nt mereannirestorani Botamuferiosse Gran de Gracia 81 ma oleks küll läinud ja siis olid selles nimekirjas veel Ciudad Condal, Taktika berri, Gorria, Cal Pinxo platja, Set Portes, Flash flash ja Farga nimelised kohad. Eks siis järgmisel korral. Sest Barcelona on raudselt selline koht, mida tasub mitmeid kordi külastada.

Pühapäeval nägime veel kahte suurt rongkäiku, üks neist oli roosade, teine kollaste oma. Roosad olid põhiliselt naised ja neil olid rinnal võistlejanumbrid ja nad kõndisid, ma oletan, et tegu oli mingi rinnavähi vastase võitluse üritusega. Igatahes oli väga mastaapne üritus. Teine oli Kataloonia iseseisvuse pooldajate rongkäik, kõik inimesed kandsid kollaseid t-särke kirjaga Si!, laupäeva õhtul nt. toimus Ülikooli väljakul mingisugune debati-üritus, kus laval oli 3-4 toolil istuvat ja rahulikult diskuteerivat inimest ja rahvahulk neid kuulamas, aga pühapäeval olid ikka massid haaratud, koeradki lippudega ehitud, nii pered kui seeniorid, jäi mulje, et sealkandis küll iseseisvuse vastaseid eriti ei leidu. Ühes baariski tehti meile selgeks, kui katsusin praktiseerida reisijuhist saadud lauset “palun arve” ehk “el comte si us plau”, et katalaani keeles on hoopiski “el conta”.

kataloonia

Ja siis esmapäeval terendaski kojusõit, käisime veel kiirelt Gooti Katedraali uudistamas ja saime aru, et vanalinnakvartalisse me polnudki seni jõudnud… Igatahes lastel oli juba esmaspäeva hommikul selline nägu ees, et ega nad polekski väga rohkem jaksanud “turisti teha”. Suurtel seevastu oli pigem tunne, et “üks päev jäi puudu”. Kojusõit sujus kenasti, ja Tallinnas öösel tervitanud 13 soojakraadi ei olnud üldse nii hull, kui kartsin. Praegused miinuskraadid on küll jäledad, eile nt oli -6, realfeel -15… praegu, poole kolme paiku päeval on 0, mis tundub nagu -7. Peale Barcelonat ma ei imesta enam üldse, miks eestlased sinna tööle lähevad või suisa elama kolivad. Muidugi on siin ka hea  ja ilus, aga mulle, kes ma polnud siiamaani kunagi sügisest suvesse lennanud, oli see erakordne elamus. Erakordne oli ka see, et kohe esimesel päeval kahmas Fel mult fotoka käest ja asus ise klõpsima. Õnneks õppis ta nende päevade jooksul ka fotokat käes pöörama 🙂 , samas oli tal julgust/jultumust suvalisi inimesi pildistada, nt selline pilt 🙂

IMG_6741

On suveaeg

Posted on

Eile sündis selle suve kuumarekord, 33,4 kraadi. Öö oli lämbe, varajane hommik tervitas ähkiva koera ja 21 soojakraadiga, mis peale kuuma katuse all magamist pigem värskendav tundus. Kauaoodatud suvine soojus on käes. Mõnus!

Meile saabus see Soome-reisiga. Läksime reede hommikul Viking Line´ga Helsingisse

 

Parkisime auto ühte kõrvaltänavasse (selgus, et seal on ülikool)

ja vaatasime mõningaid vaatamisväärsusi.

 

Kesklinnas vaatasime raudteejaama nii seest kui väljast:

 

Seejärel suundusime ostoksille. Mina armusin Indiskasse. Kui seda kleiti nägin, tõusis käsi iseenesest suurusnumbreid uurima ja igasugune mõistus, eriti kaine mõistus, kadus hoobilt. Minu vastas seisev soomlanna nentis kurvalt, et “ei ole L-i, juba vaatasin kõik läbi… nii kahju, tõeliselt ilus kleit.” Aga mina võtsin M-i kindla veendumusega kasvõi nälgida, kui peaks vaja olema, siiski sisimas lootes, et see peaks ikkagi selga minema. Proovima hakata muidugi ei viitsinud, aga hiljem selgus, et M on siiski minu number 🙂 Väike kaalujälgimine ei tee muidugi kellelegi kahju, ja see on mul kavas kindlasti käima lükata juba täna. Nimelt on Soomes kole palju pakse. Vabandage mu poliitilist või misiganes ebakorrektsust, kui ma seda väidan, aga kui selline asi juba silma riivab, siis see peab ka tõsi olema. Muidugi on kõigil õigus tunda end oma kehas ilusana ja ilu on vaataja silmis, aga MacDonaldsid täis friikaid õgivaid vaalu ei ole ilus vaatepilt. Eriti karm on veel see, kui oma volüüme rõhutatakse täiesti ebasobiva riietusega, nagu näiteks mikropüksid või miniseelikud. Et jah, üsnagi motiveerivad vaatepildid jäid silma. Ja selles mõttes oli positiivne tähelepanek.

Aga tulles tagasi Indiska juurde, siis no vaadake, milline tass! Või milline vaagen või padi… Mõnes mõttes oli see muidugi hea, et ma oma rahakoti koju unustasin… /Itaaliasse minnes maha unustada itaalia keele õpik ja Soome šoppama minnes rahakott – arenguruumi mul kindlasti on 😀 / Üldiselt, süda jäi sinna Indiska riiulite vahele keelt vesistama 🙂

Siis me käisime veel mõnes traditsioonilises poes nagu H&M ja Ikea ning suundusime Turku täditütre poole. Laupäeval külastasime Turu Iittala outletti ja see oli muidugi ka minusugusele nõudehullule üks südamele armas paik, kuigi ma siiski ütleks, et V&B outlet Metlachis oli ägedam hinna ja kvaliteedi suhte poolest, ehk et seal olid suuremad allahindlused. Siiski oli ka Iittala asju täitsa kobedate hindadega ning uudistamist jätkus. Endale soetasin kaks kiilidega tassikest. Seejärel käisime veel pisikese tiiru lähedalasuvas lastepargis, kus muuhulgas pidasid kokkutulekut jänesekasvatajad ning oli üles pandud ka jäneste takistustrass, kus jänesed said end proovile panna aja peale trassi läbimises; see nägi umbes välja nagu hobustegi oma, kus tuleb üle hüpata erineva kõrgusega takistustest. Päris huvitav oli vaadata. Jäneseid oli ka igasuguseid, küll lontkõrvu, angoorasid, aga ka siiami moodi või isegi selliseid suuri nagu metsjänesed, aga nt pruunid või lapilised.

Õhtupoole sõitsime kesämökkisse, ja enne seda põikasime veel läbi Marttilas asuvast ujumiskohast, mis kujutas endast endist kruusakarjääri, kuhu oli ehitatud vetteminemise platvorm ja pisut maad eemale ka selline saarekese moodi platvorm, kus vahepeal puhata ja päikest võtta. Kaldal aga oli saun, kus kõik soovijad said leili võtta ning duši all käia kella 14-st 18-ni. Saun pidi olema avatud kolm-neli päeva nädalas ning üleval peab seda vald. Imeline. Vesi oli soe ent jahutav, selline paraja temperatuuriga, et mitte liiga külm ega ka liiga soe. Just paras selliste lämbete päevade jaoks.

Õhtu lõpetuseks istusime saunaterrassil ja nautisime ööpimeduses ilusat ja võimast vaatepilti – tugevat äikesevihma. Naersime, et täielik 4D kino. Eile hommikupoole käisime veel ujumas ning sõitsimegi tagasi Helsingi poole. Enne laevaleminemist käisime veel toidupoes eksootilisemate toiduainete nagu nt bulgur ning koriandripasta jm erinevate kastmete varusid täiendamas. Eesti poodides on see sortiment miskitõttu üsna kesisepoolne. No ja siis õhtusöök laevas oli täielik täpp kogu sellele i-le, sparglid, artišokid, sushi, kalamari, krevetid, külm valge vein, mmmm. Ning jumalik päikeseloojang:

 

Kokkuvõtteks võib öelda, et kuigi Soomes on alati tore ja mõnus, siis seekordne reis oli veel eriti mõnus ning tõeline puhkus 🙂

Kaitstud: Septembri keskpaik

Posted on

See objekt on parooliga kaitstud. Vaatamiseks sisesta enda parool:

Kaitstud: Võimas

Posted on

See objekt on parooliga kaitstud. Vaatamiseks sisesta enda parool:

See rõõm

Posted on

… on elust endast ja mu uutest prillidest… 🙂 . Kui Mann rääkis, et ta endale uued prillid ostis, tegi see mind rahutuks. Ja kuigi ma endale kinnitasin, et vanad prillid on kõigest 1,5 aastat vanad, siis on see prillikandja jaoks ikkagi piisavalt pikk aeg, et mingit vaheldust tahta ja ka saada. Ja kui siis Eesti Optikas oli raamidele 50% soodustus, ei saanud mina muidu kui pidin neid proovima minema ja noh, nüüd on mul päikese käes isetumenevate klaasidega toredad prillid, millega on veel toredam kevadele vastu minna.

Ja siis on rõõm veel “Vicky Cristina Barcelona” soundtrackist, tänu Geale. Suurepärane muusika. Suurepärane film. Täna ma olen kõigele muule kurt, IPod on ikka imeline riistapuu. Fel võttis mulle cd pealt laulud sisse sinna ja … I am fascinated and thrilled. Kisub tantsule.