Korčula 2 ehk aastal 2016

Sel suvel käisime teist korda Korčula saarel puhkamas, Horvaatias. Esimest korda olime seal aastal 2007. Seekord leidsime majakese saare teises otsas Vela Lukas, villa Poplat. Võtsime terve maja ja meelitasime Liisi veel perega kaasa, J. ja M. olid ka. Algul saime Manni ja Eriku ja Mia ja PJ-ga Trogiri lähistel kokku, kus me viibisime kaks ööd. Sealne majutus ei olnud kõige mõnusam, voodid olid kõvad ja sääsed olid toas, aga ajas asja ära. Trogir on muidu tore linn, mulle väga meeldib. Ja ujuda sai seal ka. Trogiri saabusime kolmapäeval, 8.6 ja siis reedel läksime praami peale ja sõitsime Vela Lukasse.

Mis me seal siis erilist tegime veel peale basseinis ja meres ligunemise… Käisime õhtuti linna peal söömas, mõnikord tegid J&M süüa, käisime jalutamas, nautisime kauneid vaateid ja kõige meeldejäävam oligi vist kohaliku tipu Hum’i vallutamine. 377 meetrit. Algul muidugi olid kõik minemas, aga pärast esimesi meetreid otsustas Tarts, et lastele on see ikkagi liiast ja nad siis läksid autoga kohale. Meie Eriku, PJ, Manni ja Annaga kõmpisime vapralt omal jalal kohale. Oli raske, sest olgugi, et alustasime pilves ilmaga, tuli päike peagi välja ja lajatas lagipähe. Fel oli koos mu kübaraga auto peale läinud ja viimases hädas kallasin endale sutsu vett pähe, et ära ei minestaks. Vahepeal lõpus selline hirm isegi tekkis. Noorhärra samal ajal ise juba mäetipus turnis mh. sellistes kohtades, et ma ei saanud seda rahulikult pealt vaadata.  Allatulek oli hiljem puhas rõõm.

Ühel päeval sadas ka eriti hullu padukat ja viimasel päeval puhus tugev tuul, mille nimi oli jugo, soe ja tugev lõunatuul. Õnneks see vaibus siis, kui me olime praamiga sadamast tagasi mandrile sõitmas ja mul oli alustuseks üsna tõsine hirm, kas see reis ka oksevabalt võiks mööduda, eriti kartsin enda pärast. Ja kogu laeva pärast, sest illuminaatorist oli näha, kui suur oli kõikumise amplituud. Aga jah, tuul vaibus ja veetsime veel ühe kuuma päeva Splitis, enne kui lend väljus. Mul ei saa vist Horvaatiast kunagi isu täis.

Järgmised kindad

… kindavarre värvilahendus tuleb pisut teine kui originaalil, sest mulle meeldib niimoodi rohkem!

Nice

Kohale jõudsime õhtul, üpris väsinuna, oli küllap vist esimene kord, kui oli 0 lennuhirmu ja lihtsalt elevus. Kohale jõudes selgus, et meie autorendi bronn pole süsteemis leitav. Pool tundi jama ja automaadi asemel manuaal. Hea seegi! Siis olime eksinud ja täitsa ahastus tuli peale, et GPS ei näita sillaaluseid kohti. Aga me ju ei teadnud, et see tänav silla alt läheb! Küsisime teed, ja securitase tüüp oli küll väga abivalmis, kuid mitte kohalik ja juba nutt hakkas peale tulema, kuid kohalikud on ikka väga sõbralikud ja Täna andsime fotokagi juba võhivõõra kätte, et ” everybody” pilti teha. Nimelt on siin külas renessansipäevad ja jube lahe on! Kõik käivad ringi keskaegses riietuses ja on etendused ja söögid ja see kõik põhimõtteliselt kõrvaltänavas. Värava taga on ka koskedega jõgi, kus on selge vesi ja suured kalad. Ilm on soe! Ja Feli köha näitab paranemismärke. Mõnus.

Tutvustan

Mareli käsitööd olen ammugi Isetegija keskkonna vahendusel imetlenud. Nüüd pole aga ammu olnud aega sealseid blogisid sirvida ja nüüd tänu Kuduvale Koeraomanikule sattusin nägema, et Marelil on uus blogi. Vaadake, millised imelised tikitud sõrmikud! Ja kunagi ma kindlasti ostan endale ka korraliku musta lilltikandiga kaunistatud džempri või pluusi, sest Muhu lilltikand – see on võrratu! Muidugi võiks ka ise tikkida… Epp kinkis mulle eelmise aasta sünnipäevaks ju mobiilikoti tooriku, või oli see prilitoos… ja kõik ilusad lõngad sees ja puha. Aga näed, kuidagi ei tule seda vaimu peale. Ma lihtsalt ei ole väga produktiivne käsitöö-inimene, ja seda enam ma imetlen neid, kes on, ja kel peale produktiivsuse ka kätt ja maitset ja värvitunnetust on.

/Peaks vist kiiresti mõne mütsi kuduma, et produktiivsuse asjus oma ego buustida 🙂 Tegelikult mul ongi üks müts pooleli. Peaks enne lume sulamist selle valmis tegema…./

Nädalavahetuse söögiplaanid ja muu loba

Lugedes juttu sõirast meenus mulle, et mingi aeg umbes aasta tagasi või nii oli see vägagi aktuaalne teema ja paljud tegid sõira ja see maitses täitsa hästi. Ja et ma ise seda ei olegi veel teinud, siis miks mitte proovida. Ühtlasi jäi silma selline kena artikkel liha kasulikkusest. Ma nimelt tahtsin kanapugude retsepti leida, kuidas neid hiina moodi valmistada, aga ei leidnud, seega tuleb ise midagi improviseerida. Ma arvan, et keedan pugud ära (saadud puljongist saab suppi teha) ja siis lõikan nad seibideks ja segan mingisuguse kastmega, mille moodustan sibulamoosist, tšillikastmest ja sojakastmest. Mu ettekujutustes peaks see jääma natuke magus ja natuke terav ja natuke paks ja veniv. Võibolla peaks tärklist lisama.

Lappasin eile läbi raamatu Rahumäe koolist. Ma alustasin seal oma kooliteed ja mu klassijuhatajaks oli Hille Sikk. Kooli juubeli puhuks välja antud raamatust sain teada huvitava fakti: et (vähemasti meie lapsepõlve ajal) tuntud lastelaulu “Minu õpetaja” (Minu õpetaja, koolis kõige parem ta, kõige parem ta, kõige parem ta jne) sõnad on kirjutatud Mare Purde poolt, kelle esimene õpetaja oli samuti Hille Sikk ja see laul on temast inspireeritud. Lahe. Aga üks asi jäi hinge kriipima natuke – nimelt kui vana koolimaja maha põles, siis käisin ma neljandas klassis. Viiendasse klassi pidin aga minema juba Pääsküla kooli, kuna tehti selline otsus, et kõik lapsed, kes ei elanud selles rajoonis, milles elavaid lapsi 27.kool nö teenindas, saadeti sellest koolist minema. Minu puhul siis sai määravaks see, et ma elasin “valel” pool Männiku teed. Küllap oli see otsus põhjustatud sellest, et oma koolimaja ju ei olnud ja mida vähem lapsi võõrais koolimajades õppima pidi, seda parem. Ja küllap seda otsust allesjäänuile ei selgitatudki niiväga. Igatahes raamatust lugesin põhjenduseks selle, et Rahumäe kooli paljud lapsed ei tahtnud enam linnas 20. keskkoolis käia, kuna neisse seal halvasti suhtuti ja kuna Pääsküla kool valmis sai, mindi sinna nö lihtsama elu peale. Minu elu seetõttu küll väga lihtsaks ei läinud, sest uus kool ei olnud ammugi mitte minu rajooni oma (õige oleks olnud väga halva kuulsusega 39. kk, mida nüüd enam ammu pole), ja varasema kahe bussipeatuse asemel tuli nüüd sõita 7. Aga parata polnud miskit, sest käsk on vanem kui meie ja erandeid ei tehtud isegi mitte väga headele õpilastele, kes ma toona olin.

Homme

…saab keegi paki. Või ülehomme. Ja ta saab kohe ka teada, et mina talle selle paki saatsin, sest postkontoris öeldi, et tuleb enda aadress ja täisnimi panna tähitud paki puhul ja ma ei osanud paugust mingit konspiratsiooni välja mõtelda. Tegelikult, kui järgi mõelda, siis ta teab niigi, et just mina talle paki saadan 🙂 . Seega ma veel ei kiirusta pildi panemisega, mida ma muidu mõtlesin teha. Pisut kannatust! 🙂

Nõmme turuhoone põles maha

Nõmme uhkeimast hoonest on järel varemed… Šokk oli suur, kui Hr. Abikaasa hommikuses telefonikõnes ütles, et turuhoone põles maha. Ma arvasin, et mingi nõme nali. Aga Delfi pildid räägivad oma kurba juttu. Alles eelmisel nädalal käisin ma seal ja ostsin liha… Noh, küllap ta ehitatakse jälle üles ja taastatakse, aga just eelmisel korral, kui ma seal käisin, meenutasin, milline see maja oli minu lapsepõlve ajal ja milliseks ta nüüd tehtud oli. Et ikka täiesti moodne ja kaasaegne kõik, ilus ja valgusküllane. Nii kurb ja kahju on.

Lehm

See lehmajutt on mul mõttes olnud natuke aega. Panen ta siis kirja.

Kõik sai alguse sellest raamatust. See on mul hetkel öökapiraamatuks ja vaikselt igal õhtul käin korraks Hispaanias toiduretkel 🙂 . Ja see kutt mulle meeldib, õigemini tema kirjutamisstiil. Kutt ehk siis raamatu autor Paul Richardson. Ühel õhul ühel lehel tabas mind suur äratundmisrõõm, Astuuria juustudest kirjutades kirjutab ta, et juust maitseb aasade, põldude, niitude ja sooja lehma järele. (No sõnastus pole päris täpne, aga mõte jääb samaks ja eriti see sooja lehma koht. ) Milline äratundmisrõõm! Milline on sooja lehma maitse? Mina tean 🙂 . Ainuke erinevus nähtavasti minu ja Pauli vahel on see, et mulle sooja lehma maitse ei meeldi. See on see lüpsisooja piima maitse. Vahel oli see maitse isetehtud võis või kodujuustus või koores. Justnimelt oli, sest nüüd ma küll ei tea kedagi, kes teaks kedagi, kes lehma peaks. Meil vanaemal oli kaks tükki tavaliselt, lõpupoole, kui ta enam hästi lüpsta ei jaksanud, üks. No ja siis vasikas kah mõnikord. Või mullikas. Ja ikka kui lehm lüpstud (nüsstud oli see sõna kui ma ei eksi, lehma nüssti – eks see vanaema sõnavarra jäänud võrukeelne väljendus oli, ma arvan), siis pakuti teinekord peale kurnamist latsekestele kruusiga maitsta, et pidada tervislik olema soe värskeltlüpstud piim. Öäkk… 😀 Kusjuures ma üldse ei välista, et praegu see lõhn/maitse mulle meeldida ei võiks. See on nagu lasteaiasöökidega, et suurest peast proovid mõnda toonast eluvastikuna tundunud toitu ja hakkab maitsema koguni. Aga lehmad olid toredad. Suured, ilase ninaga ja suurte silmadega. Ja puuke oli neil palju tagajala siseküljel ja esijala nö kaenla all. Neid sai siis niimoodi hoogtöö korras kümnete kaupa eemaldatud. Ja sügasime lehmi – selleks oli eraldi kraasimoodi asi, selline sama suur puust tahvel, millega lehma sai kammida. Küll neile meeldis see. Ühte lehma ma mäletan, kellel tahtsid sarved silma kasvada, siis neid otsi saeti ära aeg-ajalt. Must lehm oli. Aga see, kes karjamaal ära suri, oli pruun. Temast voolas välja suur vannitäis essu ja rohu peal oli see koht veel aastaid näha. Ta surigi sellepärast, et seedimine ei töötanud. Tehti küll külje peale auk ja aeti metallist torujupp sisse, et gaase välja lasta, aga ei olnud sest enam kasu. Pea ja sisikond maeti sinnasamasse metsa alla auku, kus siis rebased käisid arheoloogiaga tegelemas, aastaid hiljem leidsin samast metsa alt lehma sarve. Vasikad olid nunnud, neil lasksime näppe imeda, võimsa vaakumiga luttisid. Aga noh, mõistust neil tüüpidel – ei vasikatel, ei lehmadel – mu meelest suurt ei olnud. Aru ei saanud nad ikka muffigi. Mingit niiöelda hingelist sidet mul nendega ei tekkinud. Kui vanaema vanemaks jäi, ei jaksanud ta ka oma viimast lehma eriti lüpsta, aga lehmast loobuda ka ei raatsinud. Ikka kui tuli jutt, et peaks lehma ära andma (see tähendas lihakombinaati viimist), siis vanaema ütles, et ” kui tahate must lahti saada, siis võite lehma ära anda”. Võimas motivaator oli lehm, et igal hommikul kell 5 või 6 kark alla ajada ja toimetama hakata. Ja need heinategemise tähe all möödunud suved… Oli ikka jube töö, aga noh, elu oli selline. Oleks tahtnud küll päevad otsa rannas lebotada, aga ei saanud, heina oli vaja teha. Nüüd kui ma olen suur inimene, siis ma isegi võiks heina teha. Ma ei unista sellest, et päev otsa rannas praadida… Aga lapsena oli see töö eriti tüütu, kuigi vahel oli ka tähtis tunne, kui mingi kaarutamine või niitmine või lakkatoppimine kästi ette võtta. Lehmalüpsmist ma kahjuks või õnneks selgeks ei saanudki. Proovisin küll, aga mul olid liiga nõrgad sõrmed või midagi, ei saanud seda nippi kätte, kuidas piim jämeda joana hakkaks mannergusse pritsima. Tänu sellele jäi mul hilisemas elus palju tööd ja vaeva nägemata, ma kahtlustan. Aga keegi ei sundinud ka mind eriti, küllap arvati mind linnavurlede kilda. Kuigi maal olles oli alati tunne, et maalaps olla oleks ikka üks õige asi ja maaelu üks tore ja vahva elu. Kõik see lammaste karjatamine ja kartulite rohimine. Ja loomadele vee ja heina tassimine ja sõnnikuviskamine. Ja lihtne elu.

P.S. Ükspäev tuli siin keset hangi mõte, et varsti saab seemnepoodi minna 🙂 . Ja välja mõelda, mida see aasta kasvatada-külvata. Nii mõnus…

Kaitstud: Roosi kindad

See objekt on parooliga kaitstud. Vaatamiseks sisesta enda parool:

Parool: