Lõuna-Prantsusmaa

Sel aastal oli meil pisut peamurdmist, kuhu suvel reisile minna, kuid parajal hetkel selgusid Estonian Airi suvised sihtkohad ning ostsime piletid 8.-15.06 Nizzasse. Enne lendu jäi F. haigeks – palavik ning köha, ning sai ab, mis ei mõjunud ning reedel, päev enne reisi emos käies sai ta kangema ab ning otseselt keegi reisimist ei keelanud, sestap otsustasime minna, eriti kuna poiss end juba päris hästi tundis. Ja õigesti tegime, et läksime. Sest see oli ülimõnus reis, ning kindlasti soovitan igaühel seal ära käia. Lihtsalt võrratu kant! Meie ei käinud üheski muuseumis ega muus piletiga kohas, kuigi ka neid on seal päris arvestatav hulk ning kindlasti kunagi tulevikus võiks plaani võtta. Meie lihtsalt sõitsime ringi ja uudistasime, silmad pärani. Ja sellest nädalast kohalviibitud ajast jäi väheks. Juba sellepärast peab tagasi minema. Meie apartement asus Nizza lähedal Villeneuve-Loubet külas ja ses pisikeses 9 boksiga ridaelamu-moodi majakeses elasid ka soomlased ja Läti venelased, aga ka Uus-Meremaa vanem paar, kes olid Euroopas kogu nende talveks. Bassein oli kohe ukse all ja leidis meie poolt aktiivset kasutust, vesi oli puhas ja soe. Kõik sihtkohad, mida külastada ostustasime, olid tunni aja autosõidu kaugusel, kaugematesse kohtadesse ei hakanud minema, kuigi needki väga kaugele ei jäänud. Käisime Antibes’is, Gourdon’i mägikülakeses, Grasses, Cannes’is, Monacos, Villefranche-sur-mer’is ja Nice’s. Ilma oli kogu aeg soe, samas mitte kunagi palav, sest tuult oli piisavalt. Cote d’Azur jättis vaimustava mulje, helesinine meri. Kui hea oli seal ujuda… kõikjal on randades duššid, sest meri on üsna soolane. Samas pole ühtegi riietuskabiini – pole mingi probleem rannas kas niisama või rätiku varjus riideid vahetada, kõik teevad nii, mõned isegi ujuvad aluspesus. Rääkimata topless päevitamisest, täiesti loomulik asi. Monacos meeldis mulle vist isegi kõige rohkem, tegime seal pisikese rongiga tiiru ja nägime kõiki kuulsaid kohti ja eriti äge oli muidugi vürstinna Grace’i hauda näha muude Grimaldide seas. Kõik oli puhas ja ilus ja suurejooneline. Toit oli kõige parem Cannes’is Cafedés’i nimelises kohas, kus olid imehead mereannid. Venelasi oli sealkandis üllatavalt palju, samas käituvad nad kultuurselt ja kenasti, tänavail kuulis vene keelt üsna sageli ning menüüd olid ka paljudes kohtades venekeelsed, päris naljakas oli näha kõrvuti väljendeid “creppes” ja “blintšiki”. Supermarketid olid nii suure kaubavalikuga, et nutma ajas… kaaluga merikarpe (3.-) ja krevette (9.-), erinevat sorti pakendatud mereande, rohelist ja värsket, sushit, ükskõik mida. Värskeid kalu kümneid sorte, värsket liha igat sorti, hullult palju süüa. Ja rohkelt roosat veini, valget poes praktiliselt ei märganudki. Pole vist vaja lisada, et roosa on nüüd ka minu lemmik 🙂

Reisi lõpus jäi R. palavikku ja köhasse ning tagasi saabudes jäime ka kõik ülejäänud paari päeva jooksul haigeks, diagnoosiks oli bakteriaalne kopsupõletik ning raviks ab. See oli päris vastik haigus, köha oli väga hull. Samas õnneks polnud vähemalt nohu ja muid külmetusnähtusid. Nüüdseks oleme enam-vähem terved ja kanname Nizza imelist soojust südameis. Küll see oli ikka tore reis!

 

Eriti tore oli veel see, et T. suutis oma mobiiltelefoni rendiautosse kaotada viimasel hetkel. Või õigemini, tore oli see, et telefoni leidis üles järgmine autorentija, kelleks osutus Istanbulis resideeruv hollandi neiu, kes meiega koheselt kontakteerus ning telefoni meile DHL-ga ära saatis. Selliseid inimesi võiks maailmas rohkem olla!