Barcelonasse ma olen ammu tahtnud minna. Nüüd avanes selleks võimalus, ja veel üsna heal ajal: kaks päeva enne koolivaheaja algust läksime ja tagasi tulime esmaspäeval, kui koolivaheaeg veel ees. Hea aeg oli ka ilma poolest, kui algul pabistasin, et ei tea, kas seal ikka sel ajal veel soe on ja ujumisest vist üldse ei maksa eriti unistada; hea, kui päikese käes jaki ära võtta saaks, siis tegelikult oli olukord üle ootuste hea: päeval 25 ja öösel 21 soojakraadi, õhtul 7-8 paiku 23. Jakki vaja ei läinudki, lapsed õhtul tahtsid rätikut õlgadele. Apartemendiomanik küll kurtis, et ööd on nii külmad, et tal kõik sõbrad on haiged ja nohused, ja tegi suuri silmi meie jutu peale, et meil on juba miinuskraadid öösiti. Rosanna (5) šokeeris seevastu nooremapoolset meesomanikku imestava etteheitega: “But there’s no food in the fridge?” Apartement ise oli selline, mida igati soovitan. Seal oli hästi pikk koridor, mis pikema elamise puhul figuurile ja päevas tehtavate sammude hulgale kindlasti positiivselt mõjuks 🙂 . Korter oli läbi maja, ühelt poolt avanes vaade tänavale ja kauguses paistis ka Tibidabo mägi, teiselt poolt avanes hoovi selline koloriitne pildike, esiplaanil parkla katus:
Ujuda saime ka! Algul kahtlesime, kas üldse võtta ujumisriideid kaasa; siis, et kas linna peale minnes neid kaasa võtta, ja nii esimesel rannapäeval, laupäeval, käiski vees solberdamas vaid pesamuna Rosanna, kes oli kindel, et tema trikoo tuleb kaasa võtta. Teised nii kindlad ei olnud ja sestap piirdusid rannas liivakivi disainimisega (seal on selline järsem kallas ja ei ole igal pool sõmer liiv, vaid kohati on liiv kivistunud). Aga inimesed ujusid ja jalgupidi vees käies saime aru – ei mingit kahtlust enam, homme kõik see mees ujuma! Lained olid suured ja vesi soe ja ohh, see oli imeline.
Esimesel nö rannapäeval käisime Aquariumis, oli see vast äge koht. Ohkimist oli palju, sest kalad olid ilusad ja neid oli palju ja sai ka tunnelis käia, kus suured haid su pea kohal ujusid, elektriraid samuti. Suur elamus oli esimest korda elus näha päris pingviine! Ja veelgi erakordsem oli, kui kaks neist otsustasid omavahel vanainimeste asja tegema hakata 🙂
Need valged on inimkalad, mida leidub ka Sloveenia Postojna koobastes, huvitavad tegelased.
Aga esimesel reisi täispäeval sõitsime hop-on hop-off bussiga kõik linna vaatamisväärsused läbi. Käia küll kahjuks kuskil ei jõudnud, see-eest sai aga aimu, kuhu minna võiks järgnevatel kordadel. Kui võrrelda teiste suurlinnadega, siis Barcelona on tunduvalt turvalisem ja huvitavam kui Lissabon, toit oli seal parem kui Pariisis ja London on liiga steriilne. Sümpaatne oli, et Barcelonas polnud üldse selliseid tumedaid tüüpe, kes pealetükkivalt oleks sulle midagi müüa üritanud, vaid rannas käisid tüübid ringi ja pakkusid külma õlut, vett ja rannarätikuid (neid õhukesi, mille peal lebada või mida endale ümber kleidiks keerata), aga nemad ei olnud sugugi pealetükkivad. Ühtegi taskuvarast me ka ei kohanud ega isegi nende moodi mitte kedagi, kes oleks kahtlane tundunud või nii. Kerjuseid oli, aga enamasti nad ei käinud närvidele.
Nagu ma juba ütlesin, et toit on Barcelonas hea. Eriti muidugi kõrvalisemates kohtades, turul nt oli küll hinnatase üpris kõrge (oi, see turg oli imeline!!! kuuseriisikaid ja kivipuravikke müüdi, mis mulle kui seenesõbrale eriti meeldis, lemmikvaateaken oli aga selline:)
meie ostsime sealt imehäid fuetec-vorste ja minifuetse) aga muidu sellistes tapas-baarides olid hinnad täitsa nagu meil, alates 2.50 oliividest lõpetades hiidkrevettidega 12-14. Me käisime kahes tapas-baaris, üks oli neist kodulähedane LaFlauta, mida apartmendiomanik meile ka soovitas ja siis Barcelonettas Cal Mariner, kuhu oli suht raske kohta saada, aga meil siiski õnnestus. Mina toitusin põhiliselt erinevatest mereannitapastest, aga lapsed ka päris nälga ei jäänud, Feli erutasid kuumad burksikohad mida meil pole nagu Burger King, kus me küll ei käinud, aga KFC-s küll, nagu ka ühel hommikul tuli seetõttu Starbucksis käia, et noorhärral oli vaja kõrvitsamaitselist frappuchinot juua. Starbucks oli ok, seal müüdi ka sarvesaiu, mida tüdrukud hea meelega hommikusöögiks sõid, erinevalt LaFlautas pakutud imeheast hispaania omletist, mis oli kartuli ja rohke sibulaga tehtud. LaFlauta oli kahjuks pühapäeval kinni, sestap leidsime õnneks La Rambla poole suundudes veel ühe toreda tapasbaari, mille nime kahjuks meelde ei jätnud, aga tore koht oli. Apartemendiomanik soovitas meile veel mitut restorani, millesse me ei jõudnud (teadagi, lastega reisimise omapära, kui neil kõht tühjaks läheb, tuleb kohe minna ja esimesse ettejuhtuvasse enam-vähem), aga nt mereannirestorani Botamuferiosse Gran de Gracia 81 ma oleks küll läinud ja siis olid selles nimekirjas veel Ciudad Condal, Taktika berri, Gorria, Cal Pinxo platja, Set Portes, Flash flash ja Farga nimelised kohad. Eks siis järgmisel korral. Sest Barcelona on raudselt selline koht, mida tasub mitmeid kordi külastada.
Pühapäeval nägime veel kahte suurt rongkäiku, üks neist oli roosade, teine kollaste oma. Roosad olid põhiliselt naised ja neil olid rinnal võistlejanumbrid ja nad kõndisid, ma oletan, et tegu oli mingi rinnavähi vastase võitluse üritusega. Igatahes oli väga mastaapne üritus. Teine oli Kataloonia iseseisvuse pooldajate rongkäik, kõik inimesed kandsid kollaseid t-särke kirjaga Si!, laupäeva õhtul nt. toimus Ülikooli väljakul mingisugune debati-üritus, kus laval oli 3-4 toolil istuvat ja rahulikult diskuteerivat inimest ja rahvahulk neid kuulamas, aga pühapäeval olid ikka massid haaratud, koeradki lippudega ehitud, nii pered kui seeniorid, jäi mulje, et sealkandis küll iseseisvuse vastaseid eriti ei leidu. Ühes baariski tehti meile selgeks, kui katsusin praktiseerida reisijuhist saadud lauset “palun arve” ehk “el comte si us plau”, et katalaani keeles on hoopiski “el conta”.
Ja siis esmapäeval terendaski kojusõit, käisime veel kiirelt Gooti Katedraali uudistamas ja saime aru, et vanalinnakvartalisse me polnudki seni jõudnud… Igatahes lastel oli juba esmaspäeva hommikul selline nägu ees, et ega nad polekski väga rohkem jaksanud “turisti teha”. Suurtel seevastu oli pigem tunne, et “üks päev jäi puudu”. Kojusõit sujus kenasti, ja Tallinnas öösel tervitanud 13 soojakraadi ei olnud üldse nii hull, kui kartsin. Praegused miinuskraadid on küll jäledad, eile nt oli -6, realfeel -15… praegu, poole kolme paiku päeval on 0, mis tundub nagu -7. Peale Barcelonat ma ei imesta enam üldse, miks eestlased sinna tööle lähevad või suisa elama kolivad. Muidugi on siin ka hea ja ilus, aga mulle, kes ma polnud siiamaani kunagi sügisest suvesse lennanud, oli see erakordne elamus. Erakordne oli ka see, et kohe esimesel päeval kahmas Fel mult fotoka käest ja asus ise klõpsima. Õnneks õppis ta nende päevade jooksul ka fotokat käes pöörama 🙂 , samas oli tal julgust/jultumust suvalisi inimesi pildistada, nt selline pilt 🙂
Rohesilmne Maailm 