Nagu juba Triinu juures öeldud sai, on sel nädalavahetusel tšillimoosi keetmise aeg 🙂 . Ma sain Selverist huvitava tšillimiksi
ja seal karbis oli selline selgitav leheke:
Leheke oli mul pesemise käigus tagurpidi pöördunud ja leidsin selle juba siis, kui olin kogu tšilli-ilu paljaste kätega paprikate sisse puhastanud (ja see annab siiani end küünte all kenasti tunda). Niiet ei olegi siis vaja jalgratast leiutada ja mõtelda, miks see moos täiesti jubedalt tšilline jäi. Proovi mõttes tegin ühe satsi õunaäädikaga, et äkki tõmbab tulisust tagasi. Ja ühe satsi segasin Triinu kunagi toodud rohelise tomati moosiga, mille poolik purk meil siin häbiväärselt külmkapis seisma oli jäänud… Kõrvitsasupi jäänuki segasin kah kuskile sisse, et äkki pisut leevendab. Üldiselt tasub vist tabelit uskuda, kuna selles satsis oli vähemalt kaks kurrulist punast kauna sees, mille nimeks ma loen Habanero ja nii mõnigi kollane kaunake, mis võis olla Bonnet või Fresno, kui tavaliselt olen kasutanud Thai või Dutch Chilit, mis tabeli allotsas positsioneeruvad. Aga ma siiski arvan, et küllap leiab see tšilli-kuubis-moos kasutust kuskil erinevates liha- või mereandide toitudes, nii lusikatäite kaupa 🙂
Ja siis tänu armsale naabrinaisele (või lapsele, kes neid korjas!) sain korvitäie kollakaid kukeseeni, mille vormistasin kaheks purgiks marineeritud seenteks proovi mõttes, et kas ka süüa kõlbavad või jaa, tillivarsi ja mõned oksad lisasin kah nagu kuusekatele omas mahlas ja veini seekord ei raatsinud panna marinaadi, ainult äädikat paar spl, nelki, vürtsi, musta pipart kõiki nii 5-10 tera, loorberileht, spl soola ja suhkrut, porgand ja sibul, 1,5 l vett. Hommikuseks omletitäiteks jäi kah mõni peotäis järgi!
Kui siia lisada veel proovimaitsmine hapendatud võiseentepurgist (Memme meenutasin muidugi ka sinna juurde; kusjuures ma olen kuskilt lugenud, et see lingitud postituses mainitud enda mahategemine a la “ah, mis nüüd mina, vaata parem teda, kui hästi tema seda või seda teeb” pidavat setudele omane olema, ja Memm oli ka sealtkandist pärit, olgugi, et tema võru või setu juured, ma ei teagi kummad, on minust umbes sama kaugel, kui poluverniku juured teise vanaema poolt.) ja päikesekuivatet tomatitest tehtud püree (lisasin 1 küüslauguküüne), samalaadne, mis prouadehordiga metsas piknikulaual oli ja jube hästi maitses; isetehtud leib ja T. tehtud saialine ja UUS Akunin, siis on täitsa tore lauba.
Selle tabeli peaks omale ka kuskile salvestama.
Nii ilus tabel.
ma panin selle külmkapi uksele 🙂
ma ühinen ka selle uue Akunini kiitusega, kuigi ilmselt ma oleks pidanud esimene olema, kes kilas. aga isegi meile jõuavad vahel latentsiga need asjad:) ja tshillimoosist nii palju, et kui tavaliselt ma võin kodus võimelda söögitegemise suhtes palju tahan, siis pigem märgatakse, kui kapp tühi on. aga tshillimoosi peale tekkis ka seninägematu erutus, a la “nii hea” ja “kust sa said?? (halloo)”. järgmise laari teeb ise;)
meil ka tšillimoos just Hr. Abikaasa eriline ja suur lemmik 🙂
ma ei tedanudki, et uus akunin ilmnud on. aitäh!
Pingback: Toiduelamused aastal 2011 « Rohesilmne Maailm