A&O.Teine osa. Lihatoidud

Anu & Olga jätkavad lihalaineil. Ehk siis lühidalt meenutan, et Julia Childi 100. sünniaastapäeva tähistamise raames sukeldusin kodumaise kokanduskorüfee Olga Keski retseptivihikuisse “Toit on tervis”, mis välja antud aastal 1938 Tartus.

Lihatoitude vihiku sissejuhatuses ütleb Olga, et lihatoitudest tuleb igapäevases toitlustuses eelistada nn. ühepajatoite, mis moodustuvad liha ja aedviljade kombinatsioonidest. Ühepajatoitudega omandab keha peaaegu kõiki neid toiteolluseid, mida ta vajab, ja nad osutuvad, nagu teadlased tõendavad, kergemini seeditavaiks kui ükski teine lihatoit sel põhjusel, et toidu valmimine toimub hautamise teel. Üldiselt levinud arvamine, et valge liha (vasika, kana jne) olevat parem ja tervislikum kui nn. must liha (lamba, veise, sea jne), ei ole millegagi põhjendatud. Noore looma liha on õrnema kiuga ja seega kiiremini valmiv. Liha maitsestamine pipraga ei ole ilmtingimata vajalik. 

Vihikus on ka erinevaid lisandite retsepte, millega lihatoite süüa, nt sealihalõike puu- ja aedviljaga võib süüa järgmise lisandiga: Lillkapsas munaga. 1 lillkapsas, 5-6 kõvaks keedetud muna, rasvainet, soola, riivitud juustu, valget jahukastet, tomatipüreed, tomateid või kurke. Hautatud terve lillkapsas asetatakse vaagnale, ümber asetatakse pooleks lõigatud munad, millest munarebu eemaldatud ning ühendatud võiga ning riivitud juustuga. Saadud seguga täidetakse munapooled vaagnal. Vahele asetatakse tomatirattad. Valge paks jahukaste maitsestatakse tomatipüreega ja valatakse vaagnal olevatele ainetele.

Kui siin ilmas on mõni toit, mis mulle ei meeldi, siis on see jahukaste. Valge paks jahukaste  – ainuüksi selle sõnakombinatsiooni kõla on õõvastav… kuigi ma tahaks teada saada (aga mitte nii väga, et hakkaks seda ise tegema), kas tomatipüree suudab valge paksu jahukaste maitset mingit moodi mõnusamaks teha. Võibolla ma pole lihtsalt head valget jahukastet saanud?

Jahukaste laineharjal edasi surfates vaatavad leheküljel 65 vastu kaks põnevat hautist: naerihautis ja redisehautis. Neist esimese tegemiseks võetakse pool kg naereid, soola, suhkrut, 2 spl rasvainet, 1-2 spl jahu, piima, 1 spl peterselli. Rasvainest, jahust ja piimast valmistatakse valge kaste. Kooritud naeris riivitakse sisse ja hautatakse 20 min. Lisatakse soola ja suhkrut. Redisehautise valmistamine on samalaadne, rediseid võetakse vaid pool liitrit ning need lõigatakse ratasteks ning hautatakse jahukastmes 15 min ning maitsetamiseks võib kasutada sidrunimahla. Huhh… meenub miskitõttu vanaema üks lemmikroogi, stuuvitud porgandid ja kaalikad. Mina miskitõttu jälestasin seda rooga (küllap seal oli ka paksu valge jahukaste käsi mängus) ja see oli ka üks väheseid, mida mind sööma ei sunnitud, erinevalt riisisupist ning heeringast, viimase puhul ma muidugi vingerdasin ka kuidagi kõrvale ja sõin vaid hapukoort ning keedumunarattaid, mis heeringa peal olid.

Ühepajatoidu retseptide vähesuse all see vihk küll tõepoolest ei kannata, ainuüksi sealiha baasil on neid 12 ning lambalihast 13. Seoses sellega, et hiljuti jäid mulle Nõmme turul silma 4 nunnut, ma ütleks veatut naerist, valisin Olga raamatust retsepti, mis kannab nime ühepajatoit lambalihast naeriga. Vaja läheb rinnaliha (mul oli noore lamba seljatükk), naerist, rasvainet, soola, sidrunimahla või äädikat (kasutasin esimest), kuuma vett, koort. Liha pruunistada pajas, kooritud naeris lõigata õhukesteks ratasteks ja asetada lihaga vaheldumisi patta. Maitseained ja kuuma vett lisada. Hautada. Lõpuks koort lisada. Lisandiks: kuremarja- ja porgandisalat. Mul oli porgandi- ja mustrõikasalat hapukoorega. Selle ühepajatoidu juures oli kõige raskem osa katsuda mitte mõelda aias vohavale rosmariinile. Lammas ilma rosmariinita on ju enamvähem sama, mis lammas ilma tummise punase veinita. Aga ma olin otsustanud algupärandit austada ja rosmariin jäi oma aega ootama, mis ma loodan, tuleb enne, kui külm ta ära võtab. Vaadates Olga retsepte, torkabki silma tänapäevase ja nn. eestiaegse köögi suur erinevus: maitseainete vähene kasutamine ning puhtad maitsed (kui just pole tegemist jahukastmega üleuputamisega, eksole). Köömned, tomatipüree, petersell, murulauk, sool, vahel väga harva kapparid, seller, suhkur-sool, sidrunimahl, äädikas, mõnikord ka pipart sekka ning ongi kõik. Aga see ühepajatoit naeristega pani tõesti kõhu naerma ja kastet oleks võinudki lürpima jääda, ning naerid olid ülimalt hääd ja liha samuti.

 

Ühe hoo ning soojaga keerasin sõna otseses mõttes valmis ka lambaliharulli. Selleks sobib nt nn. lapiliha, mida müüakse Nõmme turul lambapildiga putkas 4€/kg, üks rullike kaalub umbes paar-kolmsada grammi, ma arvan. Nüüd alles ma saan aru ka, miks mulle tundub, et minu rull pisut pekki läks: ma ju vaatasin küll täpselt seda, kui mitu grammi on vaja täidise aineid, aga seda, et need on mõeldud 1 1/2 kg rinnaliha kohta, selle pisiasja ma muidugi jätsin kahe silma vahele. Mõni ime siis, et kogu see krempel hakkas rulli seest välja paisuma! Täidiseks oli tarvis 75g saia, 3 spl peterselli, 1 spl murulauku, 1 spl kapparit.

Liha oleks tulnud ka kergelt läbi kloppida, mida ma paraku ei teinud /see on see, kui loed korraks retsepti läbi ja arvad, et ahah! selge! siis aga selgub pisut hiljem, et ei olnud ta midagi nii selge./ Sool riputatakse lihale peale, lastakse seista. Leotatud saiast,petersellist, murulaugust ja kapparitest tehakse segu ja määritakse lihapinnale. Liha keeratakse rulli ja seotakse. Pruunistatakse pajas, lisatakse vett, hautatakse. Kastmele pannakse koort. Maitsmine jääb tänu oivalisele naeripajale homseks, miskitõttu ma olen skeptiline…

Lisandiks sobib riisi- ja peedivorm: Keedetud riisi, toorest riivitud peeti, soola, piima ja muna segu (pool liitrit piima, 1 muna), rasvainet, riivitud juustu pinnale. Keedetud riisi hulka riivitakse toorest peeti (2 osa riisi, 1 osa peeti) ja segu asetakase rasvatatud vormi. Lisatakse maitseaineid, sulatatud rasvaine ja piima ning muna segu. Pinnale riputatakse juustu. Küpsetatakse 25-30 min ahjus. Sarnaseid vorme tehakse ka mannast ja porganditest, makaronidest ja kaalikatest, riisist ja porganditest, lillkapsast ja riivsaiast, keedukartulitest jms.

Silma hakkavad ka erinevad küpsised. Tundub, et küpsise mõiste on aja jooksul muutunud, kuna nimetused vasikaliha- ja riisiküpsis, vasikaliha- ja makaroniküpsis ning vasikaliha- ja seeneküpsis on meie mõistes siiski rohkem vormiroogade moodi, näiteks vasikaliha- ja makaroniküpsis kannab oma aja hõngu: 300g makarone, 500g järelejäänud küpsetatud või keedetud liha (no kellel tänapäeval kogemata kombel nii palju ülejääke võiks tekkida…), piima ja muna segu, soola, tomatipüreed, rasvainet. Pehmeks keedetud makaronid lõigata 1 cm pikkusteks ja segada tükeldatud liha hulka. Asetada vormi või pannile. Lisada piima ja muna segu, tomatipüreed ja sulatatud rasvainet. Juustu riivitakse pinnale. Küpsetatakse.

Tänuväärselt rikkalik on retseptide hulga poolest peatükk “Toidud siseelunditest”, nt maksavõi juustuga: hautatud maksa, riivitud juustu, vahustatud võid ning soola. Maks tuleks 2-3 korda masindada ning segada vahustatud või ja riivitud juustuga, lisada soola ning kui kohe tarvitatakse, siis võib ka hapukoort lisada. Palju on ka keeletoite, samas saavad soovijad valmistada vabariigi-aegset ajuküpsist või jänesevormi, aga ka metslinnuküpsist, söödavad metslinnud on näiteks teder, püü, mõtus või metskana.

Eelreklaamina olgu öeldud, et tulekul on nr. 3, kala- ja munatoitude vihk!

Lugemisaasta

Kes seda enam täpselt mäletab, kuidas minu esimene Akunin minuni jõudis, aga kokkuvõtvalt võib öelda, et eks see üks Akunini-aasta oli mu jaoks. Ja natukene ka Minu-aasta, ehk selle sarja raamatuid sai ka loetud, kui vähegi raamatukogus näppu sattus ja mõne ostsin ka ise. Siiski ei jätnud need mulle pooltki nii sügavat muljet ja mõnusat lugemiselamust, kui Akunini raamatud. Minu Moskva võibolla välja arvatud, seda oli tõesti põnev lugeda. Eriti lahe oli see, et Akunin ka Eestis käis ja ma tema käest oma raamatusse autogrammi sain. Tema juttu oli tõesti põnev kuulata. Ja oli sel hetkel väga mõnus mõelda, et mul on veel enamus tema raamatuid lugemata, või õigemini ma alles olin selle raja alguses, mis mul nüüd peaaegu lõpuni on käidud, ehk et nunn Pelageja raamatuid ei ole veel läbi lugenud, Erast Petrovitši ja Nicholas Fandorini omad aga kõik.

Kokku lugesin läbi 35 raamatut, matemaatiliselt teeb see siis ligi 3 raamatut kuus, mis on väga hea tulemus. Rohkem ma poleks kuidagi jõudnud, ja 35 on tänu Akuninile isegi arvatavasti rohkem, kui muidu oleks kokku tulnud. Märkimisväärne, et kogu selle hunniku raamatute hulgas on vaid üks naistekas. Ja tegelikult kokaraamatuid ka ei ole, kuigi neid sai ikka nii ostetud kui niisama raamatukogust võetud/loetud, nt Ave Nahkuri oma. Käsitööraamatuid pole ka kirja pannud, nt Meite Muhu Mustrid. Eile sirvisin veel Kihnu Roosi Käsitöökogu, ja mõtlesin välja, et kui inspireerivad ka need raamatud poleks, tekitavad need minus peamiselt kahjutunnet selle üle, et enam ei tehta nii kauneid käsitöid ja et kogu see käsitöötegemise kultuur sureb välja või suuresti ongi juba surnud – meil ju ei hakka lapsed enam kuueaastaselt või varemgi kindaid kuduma ja padjapüüre tikkima. Või ma ei tea, võibolla Kihnus ja Muhus on see veel elus, aga kui ma loen nt. Kihnu Roosi teadmistest, kes neil saarel millist kindakirja kudus jne, siis ma mõtlen suure austuse ja aupaklikkusega selliste naiste peale, kes on tõelised käsitöömeistrid. Ja on tore, et Roosi pärimus on raamatusse kirja pandud, nagu ka Muhu mustrid. See on tõesti vinge raamat. Need mõlemad on, nagu ka Roosi kindakirjade raamat.

Öökapiraamatuks on mul pikemat aega olnud Pariis. Kunst ja arhitektuur. Seda on lihtsalt tore õhtuti sirvida ja mõningaid fakte lugeda. Selle raamatu puhul polegi eesmärgiks, et see läbi saada või lugeda, see on samamoodi silmailuks nagu käsitöö ja kokaraamatudki.  Mirjam Peili raamatut “Meie kodude kraam” pole mul ka miskitõttu nimekirjas, küllap samal põhjusel, et see lihtsalt pole selline raamat, aga kindlasti on see üks ilusamaid raamatuid sel aastal. Nagu ka Krentu käsitööraamat.

Tehtud

Eile lõpetasin Akunini viimase raamatu “Pistrik ja pääsuke” lugemisega, ja väärib eraldi postitust fakt, et Akunin on mul nüüd loetud. Või ei – nunn Pelagija raamatud ei ole! 🙂 Kuigi need ei ole vist nii head ka, ühte ma proovisin lugeda, seda musta kuke oma, aga ei edenenud kuidagi. Võibolla valge buldogi oma meeldib rohkem, annan sellele ka võimaluse. Aga muidu, 16 Akunini Fandorini-sarja raamatut sel aastal läbi loetud. Üks toredamaid kirjanduselamusi üldse. “Pistrik ja pääsuke” oli ka väga haarav, kuigi lõpp oleks mu meelest võinud pisut põnevam ja rohkem lahti kirjutatum olla, ainest oli küll. Mõnes mõttes meenutas see mulle Kariibi mere piraatide filme, silme ette kerkisid umbes sarnased loodusvaated ja kostüümid ja isegi näod. Keegi võiks sellest raamatust ka filmi teha, tuleks kindlasti tore naistekas.

Nüüd valitseb kerge tühjus nii hinges kui raamaturiiulil 🙂 , eks tuleb raamatukokku otsingutele suunduda. Loodetavasti jääb ka kudumise jaoks rohkem aega, ideid ja soove on rohkem, kui käed järele jõuavad, ehk et selle pagana haapsalu salli kudumine on ikka krdi aeganõudev töö. Samas on ka väga ahvatlev uus Lõngamaania pakkumine, kõik alpakasisaldusega lõngad 25% allahindlusega. Kuidas saab üks lõngamaan seda võimalust kasutamata jätta…

Tšillimoosist veel

Nagu juba Triinu juures öeldud sai, on sel nädalavahetusel tšillimoosi keetmise aeg 🙂 . Ma sain Selverist huvitava tšillimiksi

ja seal karbis oli selline selgitav leheke:

Leheke oli mul pesemise käigus tagurpidi pöördunud ja leidsin selle juba siis, kui olin kogu tšilli-ilu paljaste kätega paprikate sisse puhastanud (ja see annab siiani end küünte all kenasti tunda). Niiet ei olegi siis vaja jalgratast leiutada ja mõtelda, miks see moos täiesti jubedalt tšilline jäi. Proovi mõttes tegin ühe satsi õunaäädikaga, et äkki tõmbab tulisust tagasi. Ja ühe satsi segasin Triinu kunagi toodud rohelise tomati moosiga, mille poolik purk meil siin häbiväärselt külmkapis seisma oli jäänud… Kõrvitsasupi jäänuki segasin kah kuskile sisse, et äkki pisut leevendab. Üldiselt tasub vist tabelit uskuda, kuna selles satsis oli vähemalt kaks kurrulist punast kauna sees, mille nimeks ma loen Habanero ja nii mõnigi kollane kaunake, mis võis olla Bonnet või Fresno, kui tavaliselt olen kasutanud Thai või Dutch Chilit, mis tabeli allotsas positsioneeruvad. Aga ma siiski arvan, et küllap leiab see tšilli-kuubis-moos kasutust kuskil erinevates liha- või mereandide toitudes, nii lusikatäite kaupa 🙂

Ja siis tänu armsale naabrinaisele (või lapsele, kes neid korjas!) sain korvitäie kollakaid kukeseeni, mille vormistasin kaheks purgiks marineeritud seenteks proovi mõttes, et kas ka süüa kõlbavad või jaa, tillivarsi ja mõned oksad lisasin kah nagu kuusekatele omas mahlas ja veini seekord ei raatsinud panna marinaadi, ainult äädikat paar spl, nelki, vürtsi, musta pipart kõiki nii 5-10 tera, loorberileht, spl soola ja suhkrut, porgand ja sibul, 1,5 l vett. Hommikuseks omletitäiteks jäi kah mõni peotäis järgi!

Kui siia lisada veel proovimaitsmine hapendatud võiseentepurgist (Memme meenutasin muidugi ka sinna juurde; kusjuures ma olen kuskilt lugenud, et see lingitud postituses mainitud enda mahategemine a la “ah, mis nüüd mina, vaata parem teda, kui hästi tema seda või seda teeb” pidavat setudele omane olema, ja Memm oli ka sealtkandist pärit, olgugi, et tema võru või setu juured, ma ei teagi kummad, on minust umbes sama kaugel, kui poluverniku juured teise vanaema poolt.) ja päikesekuivatet tomatitest tehtud püree (lisasin 1 küüslauguküüne), samalaadne, mis prouadehordiga metsas piknikulaual oli ja jube hästi maitses; isetehtud leib ja T. tehtud saialine ja UUS Akunin, siis on täitsa tore lauba.

Vihmasel päeval

… on ka aega blogida.

Vahepeal oleme Pariisis ära käinud, väga lahe reis oli! Käisime Disneylandis ja tutvusime suurlinna võludega. Käisime jooksuga läbi ka Louvre’st, kus oleks tahtnud kauem viibida, aga kuna seal oli jube palav ja hakati ka juba uksi sulgema, siis mõtlesime, et jätame selle endale järgmiseks korraks, nüüd vaatasime vaid Mona Lisa’t (see tundus olema kogu muuseumi kõige popim eksponaat 🙂 ), Milose Veenust, Vana-Kreeka skulptuure ja Vana-Egiptuse ekspositsiooni, pluss mõned vanemad maalid peale selle. Käisime ka Invaliidide kirikus, mis jättis mulle kõige suurema elamuse, sest see oli nii ilus. Seal oli ka vanade raudrüüde ja kiivrite-kilpide näitus, väga muljetavaldav. Ja siis püsiekspositsioon Prantsuse sõjaväe elust, mundrid, esemed, maalid, lahinguplaanid, mõõgad, piigid, püssid, kahurid jms, väga lahe. Eiffeli torni tippu ei hakanud ronima, kuna Disneylandis oli üks 40-minutiline järjekord lastel veel väga elavalt meeles ja Sacre Couer’i juures avanes Pariisile umbes sama hea panoraampilt kui Eiffelistki, ma oletan. Pantheoni Foucault’ pendlit käisime vaatamas (Maa tõesti tiirleb ja pöörleb nii ümber Päikese kui ka omaenda telje 🙂 ) ja hauakrüpte, nt. Voltaire ja Hugo ja Pierre ja Marie Curie omasid, viimasesse oli Poola ülikool paar ägedat lillepärga toonud, muidu lilli kuskil polnud, ainult kivist krüptid ja ammuste aegade hõng. Notre Dame oli võimas. Järjekord liikus ka linnutiivul ja lõpuks ära tulles tänaval nägime Quasimodot – tuli, lükkas Feliksi eest ära, võttis ise tema asemel Tartsi käest kinni, ja kui viimane siis tagasi vaatas (käsi oli teistsugune olnud), ehmatas ja võpatas täiega, mille peale teispool tänavat puhkes aplaus ja Quasimodo võttis oma maski peast ja hakkas sinna sisse pealtvaatajatelt münte koguma 🙂 . Lapsed said kiriku ees käest varblasi ja tuvisid toita, see meeldis neile väga, kui linnud sõrme peal istusid ja saia nokkisid pihust. Mina käisin kiriku läheduses maa all avalikus vetsus, kus oli väike järts ja kolm neegrimutti juhatasid vägesid – kui mingi boks avanes, juhatasid järgmise daami või siis teisel pool härra sisse. Mängis tore aafrika poplugu, mida üks mutt täiel häälel kaasa üürgas ja puusi nõksutas. Kuigi üleval oli suur silt “Free WC”, andis pea iga teine mutile mõne kõliseva, nii minagi, sest tundus hea ja õiglane tegu olevat ja elamus ka muidugi. Üldiselt olid need kerjused seal suht tüütud, eriti “kurtidele lastele” raha koguvad tüübid, kes sulle mingi paberi nina alla torkasid, allkirja küsisid ja raha ka loomulikult. Nende lähedaloleku puhul tuli sealt kiiresti mittemidaginägeva pilguga eemale minna või siis kindel NO öelda ja silmsidet ei tohtinud lasta tekkida. Teine väga tüütu kerjuste liik oli Disneylandi rongis kerjavad pered, ema sülelapsega või isa suurema lapsega tulid, andsid pihku kirja: “Olen kodutu ja töötu ja mul on kaks last, aidake meid, andke 1€ või restoranivautšer.” Kolmas aga selline tüüp, kel mingi koduloom kohvri või puuriga kaasas, parem veel kui kaks looma, nägime mutti kassiga, meest kassi ja koeraga (kiisu magas koera kaisus) ja meest kutsika ja küülikuga. Päev otsa istuvad kuskil tänaval, loom nähtavasti kuseb ja situb sinnasamma kõrvale, liikuda ei saa, sest tuleb raha teenida, söögikauss ja veekauss on küll ees, aga mis elu see on? Nõme oli ka näha loomapoes müügil kiisupoegi ja koerakutsikaid.

Kõige ägedam oli muidugi see, et ilmaga meil vedas – pigem külm, kui soe, vihma eriti kaela ei saanud ja vaid esmaspäevane kuumem ilm (nii 24 pluss soe lõunamaa päike) andsid mõista, mis oleks olnud sel juhul, kui iga päev nii palav oleks olnud. Ja siis see, et iga nurga peal ja ka nurkade vahel on suured, kuulsad, suurepärased ja imeilusad kirikud, tornid, skulptuurid, purskkaevud, ühiskondlikud hooned, ausambad, kuld läigib, vesi sillerdab, klaas särab, inimesed on viisakad, keegi ei trügi jne jne.

Eestis oli kõik see aeg muidugi hull kuumalaine ja tundub, et loodus on väheke ees oma tavapärasest kulgemisest, täna noppisin esimesed kuumaasikad, kaks pojengi õitseb, nagu ka esimene liilia, kuslapuu ja jasmiin ning kitseenelas ka õitsevad ja kohe avab õie esimene roos. Peale reisi, nagu alati, tunned, kui hea on kodus olla. Reedel kutsusin Manni ja Triinu koos meestega külla ja tegime gurmeeõhtu: koduleib karulauguvõiga, heeringamarjasalat, kaht sorti maksa- lambamaksa tegin marokopäraselt peaaegu, suitsupaprikapulber, jahvatamata vürtsköömenit, tšillipulbrit ja õli, natuke soola ja pipart. Selle pastaga möösata lambamaksa tükid kokku ja lasta seista u tund aega, grillida 1-2- minutit mõlemalt poolt. Seamaksa marinaadis oli petersell, tšillipiprakaun tükeldatud, pipar, sool, õli ja sidrunimahl. Siis sašlõkk (sibularattad, sool ja pipar segada kaelakarbonaadi tükkidega ja lasta ööpäev seista), roheline salat, seenesalat, pisikesed pavlovad magustoiduks ja lõpetuseks juust viigimarjamoosiga. Oli väga meeleolukas õhtu hoolimata lausvihmast ja sellest, et pidime sees istuma. Samas mahtusime kenasti ära ja oli tore suveõhtu.

Raamaturindel läheb kenasti – lugesin Akunini F.M. – i läbi ja eile tegin kolm või neli aafrika lille motiivi valmis, väga mõnus oli üle pika aja käsitööga tegeleda. Küllap varsti võtan ka pooleliolevad kuduprojektid käsile, aga võibolla ei võta ka. Olenevalt sellest, kuidas tuju ja tahtmist on! Homme ostan mõned moosimaasikad ära, sest üks turumüüja ennustas, et sel aastal maasikaid kauaks ei ole, kuna nii kuum oli vahepeal. Nüüd on jälle jahe ja vihmane, nii et mine võta kinni… Aga moosi on meil vaja ja nagu eelmise aasta kogemus näitas, et mitte vähe. Jääkapis tuleb ka inventuur teha ja kõik üleliigne välja visata või ära süüa. Eelmisest aastast on veel paar pakki seeni järel, nendest saab vast jaanipäevaks mingi piruka.

Kaitstud: Võimas

See objekt on parooliga kaitstud. Vaatamiseks sisesta enda parool:

Parool:

Kaitstud: Soojalaine

See objekt on parooliga kaitstud. Vaatamiseks sisesta enda parool:

Parool:

Akuniaana jätkub

Akuniaana=Akunini maania.

Ja kuidas veel: täna sain raamatukogust “Teemantvankri”, 650 lehekülge!

Raamatukogusõltuvus on mul ka. Võtsin veel igaks juhuks Anni Arro “Itaalias, Pelgulinnas ja Sepamaal”.

Seda tahtsingi öelda.

Suveaeg

Suveaeg saabub millegipärast alati raskemini kui talveaeg. Täna öösel jäi jälle und väheseks, siiski tundub, et inimvõimetel pole piire – 2-4 tundi magamist peaks ju jube vähe olema. Aga siin ma olen, küll raskete silmalaugudega, kuid suhteliselt ärgas. Pingutan siiski, et tähelepanu kontsentreerida vajalikeks tegudeks. Kui minu teha oleks, siis oleks meil aasta otsa suveaeg. Ja muidugimõista ka vastavad temperatuurid. Täna sadas kena paksu lund ja vahepeal oli koguni lumetormi moodi – ja nüüd ilus kevad, kõik selge, hele ja valge. Mõnus.

Eile sain Apollost Justin Petrone “Minu Eesti” 2. osa, oli teine soodukaga, 150.- vanas rahas. Ühe Akunini ostsin ka, see oli mõnusalt paks. Nüüd jääb veel üle pöialt hoida, et raamatukogust mõne varasema Fandorini-raamatu ka leiaks, oleks natuke loogilisemas järjekorras siis need loetud. Ja muidugi Peili raamat “Meie kodude kraam”, ma olen nii õnnelik selle üle. Lugesin ta muidugi ühe jutiga eile õhtul läbi, seal polnud ka palju teksti muidugi, aga väga mõnus lugemine oli ja pani mõtlema asjade ja nende väärtuse üle. Rõõmu peale, mida teinekord asjade omamisest tunned, aga samas ka oskusele asjadest lahti öelda, kui see peaks vajalik olema. Näiteks autori kirjeldatud juhtum, kus ta vanemad kaotasid kohvritäie lauahõbedat. Minu vanaema rääkis korduvalt, kui kahju tal oli vanast eestiaegsest mööblist, mille nad 60-ndail “moodsa” mööbli vastu välja vahetasid ja vana vist koguni ahjukütteks kasutasid.

Kindlasti peab ära märkima fakti, et mulle maitsevad kiiviseemned. Tegin endale eile toredat kannmikseri segu – kiivid, banaan, mustikad, natuke priini suhkrut ja keefir. Võtsin purgiga tööle kaasa ja … päev on kohe parem. Ja mahlapressi ma vist ei tahagi enam. Blender on palju parem ja kasulikum.

Soovid, soovid…

Kuigi ma proovin viimasel ajal võimalikult vähe raamatuid osta (eelkõige ruumipuudusel), ilmub ikkagi aeg-ajalt selliseid kompusid, mida kohe tahaks omada.

Kõigepealt Aive Luigela uus raamat. Temalt mul ei ole ainult hoidiste raamatut, see ju võiks tegelikult ka olla köögis kokaraamaturiiulil.

Ja siis jäi Eesti Naisest silma raamatureklaam, et varsti ilmub Mirjam Peililt raamat ilusatest eestiaegsetest asjadest. Selline kena pildiraamat. Peil on olnud minu õppejõud ja ta on tõeliselt stiilne ja šarmantne daam. Kahjuks ma guugeldades ei leidnud selle uue raamatu kohta infot ja täpset pealkirja ka hetkel ei saa kuskilt vaadata, aga see raamat on just see, mida ma vajan!