Ma SALLin külma ilma.
See on tore ja normaalne, et kuigi meil on talved soojemaks läinud, viskab vahel miinus kümme ja enamgi sekka. Saab ahju kütta, silmirõõmustav, nii hingele kui kehale soojust andev SALL õlgadel teed rüübates telekat vaadata ja uut SALLi luua.
Ma SALLin sallijaid.
Eriti kui nad väga kurjad pole ja sallivad pigem armastatud meestearsti kui kurja, naisarste mittesallivat, võõrast kultuuriruumist pärit klienti. Kuigi võiks aru saada ka kurjast võõramaalasest, kes on harjunud oma naiste päid kaunite sallidega katma. Meil paraku on peas sallikandmine lootusetult moest läinud… Kui aga panna värvipomm kaela (ma kujutan ette, et musta või halli mantliga sobiks eriti kenasti) või jahedal suveõhtul õlgadele, on hoopis teine tera.
Ma SALLin sinist.
Sinine on veebruari värv. Soovin, et veebruaris oleks sinist taevast! Sinikirjuid salle niikuinii.
Rohesilmne Maailm 
Nii ilus!
Fantastiliselt ilus! Mul on üks Vardamoori kootud kirju sall (vikerkaarevärvides, aga see selleks), mida ma oma tavalise halli mantli peal kannan ja kõik kiidavad kogu aeg ja ütlevad, et ma jään silma selle salliga.
Aga sinine on mu lemmikvärv.
P.S. sallimise koha pealt täiesti nõus
Tänan! 🙂