RSS-voog

Julie ja Julia

Posted on

Või siis Anu ja Olga.

Olen seda postitust juba Julia Childi hiljutisest 100. sünniaastapäevast saadik peas veeretanud ja nüüd, kui internetis jäi silme ette reklaam laupäeval kell 22.25 ühes kodumaises kanalis teleesilinastuvast filmist “Julie ja Julia”, oli see hea põhjus tegudele asumiseks. Selles filmis saavad kokku kaks paljude tänapäeva inimeste lemmikharrastust – kokkamine ja blogimine ning ma olen üpris veendunud, et iga endast lugupidav toidublogija on seda filmi näinud, nüüd siis on suurepärane võimalus seda veelkord vaadata. Sest kindlasti on tegemist filmiga, mida nagu “Viimne reliikvia” võib rahumeeli kordi ja kordi uuesti nautida. Sest Meryl Streepi ümberkehastumine Juliaks on võrratult hästi tehtud ning Julia ise väga tähelepanuväärne kuju. Kui siis tookord, augustis, tema sünniaastapäevast kõikjal juttu oli, otsustasin seda kuidagimoodi oma blogis ära märkida,  ning filmi süžeest inspireerituna (et mitte otse öeldes mahaviksituna) läks mõte kodumaise kokanduse suurkujudele. Minul isiklikult seostub selle sõnaga kõigepealt Salme Masso. Aga siinkohal jätan Salme Masso oma aega ootama ja võtan käsile Olga Keski, kelle aastal 1938 välja antud ning vihkudest koosnevat  kokaraamat “Toit on tervis” on mul au ning õnn omada. Vaid hoidiste vihk on kuskil udus hetkel, kuid mul on lootus säilinud, et see veel kuskilt välja tuleb.

Kuna ma mingit suurushullustust ei põe, ning vaba aja ülejäämise all ka eriti ei kannata, siis piirdun Julia auks mõne blogipostitusega nö eestiaegse kokanduse teemadel, aluseks Olga retseptid.

Olga Keski enda kohta netist väga palju infot kahjuks saada pole, sestap las räägib ta meiega oma kokaraamatu kaudu. Alustan esimesest vihust “Salatid”, kus eessõnas on kirjas ka selle sarja eesmärgid: igapäevane toitlustus peab kujunema tervise allikaks, aitama osaliselt haigusi ära hoida ning kindlustama tervet ja kaunist järelsugu. Autor on ka veendumusel, et meie rahvatoitlustus vajab uuendamist tervislikumas suunas eeskätt retseptuuri mitmekesistamise alal. Toitlustusele tuleb anda enam isikupärast ilmet ning kokakunst, mis on kujunenud peamiselt restoraniköögi eeskujul, viia loomulikumale ja looduslikumale alusele. Samuti on Olgale oluline aja ja vaeva kokkuhoid toidu valmistamisel, kuna otstarbekohasus ja kiirus suunab kogu maailma tegevust.

Salatite söömiseks on tervelt 8 põhjust, mulle meeldib enim põhjus nr. 5, mis ütleb, et salat võimaldab aedvilja maitsega harjumist pikkamisi, kuid pidevalt. Järgneb peatükk: Salatikastmed, kus öeldakse, et koore alaline tarvitamine salatite valmistamisel ei ole tingimata vajalik, vaid just vastupidi – suunates toidustamist tervishoidlikumale alusele tuleb vähendada koore rikkalikku tarvitamist ühenduses aedviljaga. Tavaliselt nõuavad salatid mingisugust haput vedelikku parimaks salatikombinatsiooni maitse esiletoomiseks. Näiteks siis suhkrustamata mahlad või nende kombinatsioonid – tomati ja rabarbri, õuna ja rabarbri, kurgi-tomati jne mahlad. Kui aga mahladega harjuda ei saa, soovitab Olga tarvitada erisuguseid äädikaid, milledest parimad on lahtiselt müüdavad aedvilja-, veini- jne. äädika nime all. Samuti arvab ta, et ainult söögiõli (nt pähkli-, seesam-, provanksõli (kirjaviis siin- ja edaspidi muutmata) jt) võimaldab esmajärgulist salatikastme kombinatsiooni, olgu see siis tavaline valge kaste või mõni keerulisem kombinatsioon.

Pähkliõliga tehakse näiteks keedetud munakastet, kus 1 spl rasvainet ja 1 1/2 spl jahu keedetakse läbi, lisatakse 1/4 liitrit kuuma vett, keedetakse segades 5 min, jahutatakse. Külma jahukastme hulka segatakse vähehaaval 2 munarebu, 2 spl pähkliõli, sidrunimahla või äädikat, suhkrut ja õige ettevaatlikult soola. Lõpuks lisatakse haput või rõõska koort (vahustatult) maitse järgi. Sellist kastet võib süüa näiteks kartuli- ja munasalatiga: 15 koorega keedetud kartulit, 1 riivitud õun, 3 tomatit, 4 keedetud muna. Ratasteks lõigatud kartulitele lisada ratasteks lõigatud munad, tomatid ja riivitud õun.

Tänapäeval me võime vaid oletada, kui palju maitset suudab anda 1 riivitud õun 15-le keedukartulile, kui just ei taha ise järele proovida, ja miks ka mitte. 15-st kartulist peaks ühele suuremat sorti perele lõuna- või õhtusöögiks kenasti jätkuma. Samas pole kartuli suuruse kohta midagi täpsemat öeldud, niiet – nagu öeldakse: valik on sinu! Enamik retsepte, kus keedukartul sees käib, ongi antud 15 kartuli kohta, tomatisalatitesse läheb 5 tomatit, munasalatitesse 5 muna ja peedisalatitesse 2 keskmist peeti.

Kui peaks tunduma meelevaldne salatit jahukastmega süüa, võib valida ka täiesti tänapäevase külma majoneesikastme: Peenendatud 2 munarebu hulka segatakse vähehaaval, kõik aeg segades, 1/2 kl õli, siis 1 tl sidrunimahla või 1 spl äädikat, 1/2 tl soola, (1/2 tl sinepit) ja lõpuks 1/2 spl kuuma vett. Kuum vesi on mõeldud selleks, et kaste kokku ei jookseks. Kastet hoitakse külmas kohas, kus ta säilib hästi paar päeva.

See salat sobib näiteks lillkapsa-salati maitsestamiseks. Võetakse 1 keskmise auruga keedetud lillkapsas, 2 hautatud porgandit, 1 kl hautatud herneid, ained lõigatakse sobivaiks tükkideks ja segatakse. Maitsestamiseks soola ning koore- või majoneeskastet.

Makaronisalatid on kenasti esindatud. Üks lihtne roog: 200g makarone ja 200g viini vorste (või ka teevorsti). Vorstidel kõrvaldatakse nahk, lõigatakse nad sobivaiks tükkideks ja küpsetatakse rasvas 15 min. Makaronid keedetakse pehmeks ja mõlemad ained segatakse. Maitsestamiseks: soola, paprikat, küpsetamisrasva, kuhu lisatud veidi koort ja tomatipüreed.

Peedisalatit võib teha näiteks nõndamoodi: riivid 2 keskmist peeti jämedama riiviga ja hautad 15 min vähese rasvaga. Asetad jahtunult kaussi, ja koort, soola ning mäerõigast kastmeks peale.

Peeti võib riivida samamoodi kui porgandit:

Olgu loetelus ka paar  lihasalatit: Lihasalat silmukalaga. 100g vasikaliha, 100g veiseliha, 100g sinki, 4 silmu, 2 hapukurki, 1/2 keedetud sellerit, 100g keedetud rohelisi ube. Küpsetatud liha ribadeks, ülejäänud ained sobivaiks tükkideks lõigata. Maitsestada soola ja kastmega kuhu lisatud kapparit, tomatipüreed või juustu. Tarvitada keedetud kartulite kõrvale või kohupiimakäki lisandiks.

Põneva elamuse saab kindlasti liha- ja kalasalatist: 200g ülejäänud liha, 200g ülejäänud kala, 2 hapukurki, 2 tomatit (või ka ilma nendeta). Liha lõigata sobivaiks tükkideks. Kurk ja tomat peeneks riivida. Hästi segada ja soola ning koort lisada. Kaste peale valada.

Miks mitte istuda tänasel kaunil reedel laua taha ning tunda end ajas 75 aastat tagasi läinuna ning õhtueineks koos hapukurgiga proovida kiireltvalmivat kartuli- ja sprotisalatit? Selleks kulub kõigest 15 koorega keedetud kartulit ning pool karpi sprotte (õlis või tomatis) ning 2 spl. murulauku. Ribadeks lõigatud kartulitele lisatakse poolitatud sprotid ja peenendatud murulauk, maitsestatakse soola, sprottide peal oleva õli ja äädika või mõne mahlaga.

Pildi peal näeb see salat välja selline, et tükeldatud kartulite kuhjale on kaunilt, lillekujuliselt asetatud pikisuunas poolitatud sprotid, tipuks ehk õiesüdamikuks terve keedumuna ning servades tomatirattad. Siiski võib salatit serveerida ka väiksematest klaas-salatikaussidest, näiteks sellistest:

Järgmine postitus tuleb vihk nr. 2, Lihatoidud põhjal, ning siis juba teen ka ise näpud nö rasvaseks. Seniks aga veel üks huvitav salati-idee Olga Keskilt: 5 tomatit, 3 õuna, maitsestamiseks sidruni- või mõnda muud mahla, õli, soola, 2.3 spl majoneeskastet või koort. Pealeriputamiseks riivitud pähkleid või kookosjahu.

12 responses »

  1. Bravo Anu!
    Need kartulid sprotiga tekitavad täitsa isu ma ütleks. Ja see viimane salat ka. Ma teen sageli õuna salatit no ja tomati oma nagunii, aga tomati-õuna tundub tõesti lahe. Õuna ma lõikaks väikeseks ja tomati jätaks suureks. Ja ei teeks koorega. Hm. Täitsa äge.
    Mul on ka paar väga vana kokaraamatut. Veel Olga Keski eelsed. Mõned retseptid olen sealt ka võtnud, et kui tahta ikka vana ja head asja, siis sealt saab. Nt pirukatainas tuleb mul seal viimastel aegadel no ja paremat pole ka, kui pärmitainast rääkida.

    Vasta
  2. mul on veel selline raamat nagu Kokakunst sõnas, pildis ja filmis, tarviline juht perenaistele, aastast 1926. Filme küll minuni jõudnud pole, aga raamat iseenesest on väga äge, igasugu peeneid sööke-jooke ning ka lauakatmist ning servjettide voltimist.
    Pirukaid olen ka mõelnud katsetada, et milline tainas tuleb, eeldan ka, et väga hea 🙂
    Ja tõesti, sproti-isu ajas see sprotisalat küll peale, vanasti ikka sai pidulaual sprotte näha, ja nüüd, kui nad vabalt saada on, siis nagu ei pane tähelegi…

    Vasta
  3. See oli nüüd küll postituse nime väärt!

    Vasta
  4. Väga põhjalik ja hea postitus! Retrospektiivse RB baasides on lingid kunagistele artiklitele, mis tema kirjutatud. Hetkel on baas maas, muidu lingiks. ERRi kodukalt saab minna kolama. Väga põnev ja värvikas tegelane tundus.

    Vasta
  5. Kohe näha, et tegemist on väljaõppinud spetsialistiga, ma mõtlen jupimat aega, mis on RB, kõlab tõesti põnevalt, ma oleks väga tänulik, kui viitsid linkida!

    Vasta
  6. Parim osa on muide salatikausid. Mul on ka peaaegu sellised rariteedid kapis

    Vasta
  7. wow! miks Sa telekasse ei lähe?

    Vasta
  8. Vegga been postitus! Ma olin vihast lilla, kui kuulsin, et mu vanama oli needsamad pruunika varjundiga salatikausid taaskasutuskeskusesse saatnud! NEEDSAMAD kausid eksole, olid suuremad ja väiksemad. Väiksematest me sõime lapsepõlves jäätist alati. Oehh.

    Aga Su viidatud vilmi juurde tagasi tulles – just rääkisime sellest ühe Meerika pere juures õhtustades ja pereisa ütles, et tal on lapsepõlvest horrormälestus Julia Childist!!! Et kui ta seda häält kuulis ja tädi ennast nägi, siis jooksis teise tuppa! Olla olnd sel ajal ka väga palju parodeeritud tädi: No oli ka, mida parodeerida:))
    Tahaks sprotti.

    Vasta
  9. jaa, salatikausid… värvuse kohta öeldakse, et suitsuklaas. mul on ka kaks suuremat samasugust, ikka ilusad asjad ja lapsepõlves olid alati laual kas kartulisalati või rosoljega. väike vihje Patsifistile: osta.ee-s müüakse tihtilugu vana Tarbeklaasi suht olematu hinnaga, aga ma prognoosin, et KOHE hakkavad need asjad ka hinda minema uuesti, sest nagu näha, siis nostalgia teeb oma töö 🙂
    arutasime kord ühe sõbraga, millal oleks aeg perekonna-portselan jm kallisvara lastele edasi anda, siis leidsime, et see praegune vanus, mis meil on, on just kõige õigem, ehk et nii 35-45, kuna nooremast peast ei oska neid asju hinnata vääriliselt. samas meie põlvkonnast paljudel on veel nõuka-vastumeelsus ning nõusid vaadatakse ka selle pilguga, et “pfui, nõuka-värk” – samas kui neid avarama silmaga vaadata, siis on ju väga ilusaid asju olnud, nt kasvõi päevalillega kohvi-teeserviis jpt. ehk et mis tänapäeval Langebraun või Lorup, see homme Tarbeklaas või Riia tehase toodang.

    Vasta
  10. Vabandust, see on Eesti Retrospektiivne Rahvusbibliograafia – http://erb.nlib.ee/ aga millegipärast ma ei saa sinna sisse.

    Vasta
  11. Pingback: Olga supid « Rohesilmne Maailm

  12. I relish, cause I found just what I used to be having a look
    for. You have ended my four day long hunt!

    God Bless you man. Have a nice day. Bye

    Vasta

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s

%d bloggers like this: