Toiduaasta 2013

Panen kirja, mida sel aastal sõime ja mis meeldis. Järjekord on üsna suvaline.

Parim toit, mis külas pakutud – Ada peedisalat: viilutatud keedupeet, fetajuust, kõrvitsaseemned, õhukeselt viilutatud sibul, balsamikreem.

Porgandi-läätsesupp oli ülihea avastus ja seda tegin sügisel ikka nii mõnegi korra. Ideaalne söök tööle lõunaks kaasa võtmiseks. Vürtsköömned ruulivad! Sama ideaalne supp on kõrvitsapüreesupp seemnete ja Bučno Olje ehk kõrvitsaõliga, mille Sloveenia-väljalaset meie Selveriski vahepeal müüdi ja võibolla müüakse siiani. KK juures leidsin just uue variandi, mida tahaks uuel aastal proovida.

Jätkuvalt kevadrullid. Üks hea retsept on siin.

Tegin jänest: Manni õpetuste kohaselt praadisin võis ära tükid (jänesel on õrnad luud, saab jämedama noaga raiuda), ainult jahus ei keerutanud tükke, sest mul on dieet  , kallasin valget veini peale, asetasin siis natukese aja pärast haudepotti kõik, hautasin, vett ja pune panin ka sortsukese, ja lõpetuseks sinepi-hapukooresegu kallasin ka peale.

Sõin musti Eldorado ploome ja teen seda jätkuvalt, imehead! Ka tumedat šokolaadi hakkasin hindama.

Enne jõule Tigus süües oli imelise verivorsti kõrvale serveeritud ratatouille’t. Ja see ei jäänud üldse sellele imelisele saksa verivorstile (ilma kruupideta) alla. Mina teen ratatouille’t selle, Nami-nami retsepti järgi.

Sõin metsikut, kalamehe käest saadud lõhet ja siiga nii värskelt kui soolatult, maitset ei anna poe omaga võrrelda. Sütel röstitud silmud olid tal ka ülihead.

Ricotta-lehtpeedivorm oli endiselt au sees, samuti spargel ja suvikõrvits erineval kujul, nt kotletitaina sees. Tom Kha suppki jätkuvalt menüüs. Kasvatasin esimest korda isiklikus kasvuhoones tomateid ja kurki, peenramaal porgandeid ja muud kraami.

Suvel käisime Triinu ema juures Ojaveeres, kus Triin tegi Oma Maitse retsepti järgi oa-suvikõrvitsa dippi, see oli samuti muljetavaldavalt hea.

Päris palju kordi tegin tomatist väesuppi kinoaga, see oli ka OM retsept mu meelest.

Sõin mitmel meeldejääval korral, k.a. oma sünnipäeval üht enda lemmikrooga, rohelist lambakarrit.

Tegin kaks avastust:

1. Mustrõika-porgandisalatit, mida ma väga armastan ja mida tehes ma praktiliselt iga kord oma sõrmed olen ära riivinud, saab umbes 2 minutiga köögikombainiga teha. See, mis meenutab purustajat või kalariivi, see ongi seesama asi, millega saab peent riivi ka teha. Palju õnne mulle selle tähtsa avastuse puhul! Eriti kui mõelda, millal ma köögikombaini soetasin.

2. Esmakordselt tegin frikadelle. Mann rääkis sellest nii innustunult, et ma võtsin kohe tuld ja käisin turult läbi. Ostsin pool kg veise- ja seahakkliha ja siis omakorda võtsin neist mõlemast pool, lisasin 2 väiksemat sibulat ja 5 küünt küüslauku, mille läbi hautasin pannil ja segasin kombainis kokku. Ja siis, peale esimese vaagnatäie valmismätsimist ja kappi asetamist märkasin jääkuubikute alust kapis. Järgmised frikakad asetasin sinna sisse külmuma. Alus oli kummipõhjaga ja frikadelle sai sealt hiljem päris kenasti kätte.

Aasta algul olin sel lainel, et tuleks hakata tatart sööma kaalust allavõtmise eesmärgil, kuid kummastki eriti asja ei saanud. Veel suve hakul sõime usinasti värsket kartulit, kuid novembris lugesin Aidi Valliku blogist sellisest imeasjast nagu LCHF  ja otsustasin proovida. Proovimine tähendab, et proovin võimalikult vähe süsivesikuid tarbida ning mitte süüa kartulit, pastat, riisi, puuvilju ja süüa vaid neid köögivilju, mis maa peal kasvavad. Samas ma pole suutnud väga rasvast toitu süüa, söönud rohkem juustu ja tumedat šokolaadi kui tarvis oleks, aeg-ajalt mõne puuvilja (õun või granaatõun) endale lubanud ja seega ka suurt kaalukaotust seni täheldanud pole, kuid suund on selge ja püüan uuel aastal seda joont jätkata. Sest olemine iseenesest on saledam ja tundub, et selline toitumisstiil mulle sobib. Energiat on rohkem, nälga pole, kaloreid ei loe ja tühjakõhutunde all ei kannata. Sel aastal ongi üheks toidualaseks eesmärgiks laiendada oma LCHF menüüd.

Ja paljuski selle LCHF-värgiga seoses avastasin enda jaoks kalamata oliivid. Juba varasemast olid ka fuetec-vorstid ning tänu Juustukuningatele avardus oluliselt juustusortiment, mida lemmikute alla liigitada.

Magusa poole pealt tulevad meelde kõrvitsapätsikesed ning mangotort. Esimesi tegime ka jõuludeks ja siis seisis see kausitäis laual ja keegi ei söönud. Ja ükspäev sõin mõned ja kiitsin kõva häälega. Siis Poiss, 13, mõtles veidi ja küsis, mis nende küpsiste sees on? No mis seal ikka on, või, suhkur, kaneel… vastasin mina. Poiss sõi mõned küpsised ja küsis: “Aga emme, miks sa ükspäev ütlesid, et need kõrvitsaküpsised on?” 🙂 Muidugi ei hakanud ma kõrvitsat maha salgama, vaid kasutasin juhust ja pidasin pisikese loengu eelarvamuste teemal. Ja tühjaks see kauss igatahes söödi. Mangokooki tegin aastavahetuseks ja enne seda oma sünnipäeval töö juurde kolleegidele viimiseks, ja see on igati aus kook. Kindlasti teen veel, kui vaid East Endi mangopüreega teed ristuvad.

Supilainel surfates

Paar päeva tagasi jäi mulle silma selline tore porganditega supp, kus ka punased läätsed sees. Et porgandisaak oli sel aastal hea ning et ma pole kunagi püreesupile osanud läätsi juurde lisada, kavatsesin supi ära proovida, on ju nii aedviljad kui ka läätsed eriti kasulikud toiduained. Kasvatasin sel aastal palju punaseid porgandeid ja seetõttu kartsin, et supp võib jääda ebamäärast värvi – kuigi see ei pruugi röstitud porgandite puhul nii olla – ja seetõttu lisasin juurde ka paar peeti ja maapirni. Värv jäi supil imeilus ning kuna mul polnud garam masalat kodus, panin pisut koriandriseemneid ja vürtsköömneid. Ammu pole püreesupiga nii rahule jäänud!

Külm supp

Ükskord Signe tegi seda ja mul on sellest ajast neelud olnud. Eile tegin ja tundub hetkel, et võikski jääda nt lõunaseks söögiks, kasvõi töö juurde kaasa teha imelihtne. Ja mis põhiline, et see on maitsev. Sisse panna võib elemente vastavalt oma soovile, minu supp sai selline:

pooleliitrine kilepakk hapupiima (lilla pakk, Tere äkki?)

riivitud keedupeeti u 1 dl

pool kurki

mõned pisikesed tomatid

hapukurki

2 keedumuna

tilli

murulauku

koriandrilehti

soola

pipart ka soovi korral

Illustreeriva pildi teen järgmisel korral, aga Signe pilt on ka ilus, niikaua võib seda vaadata 🙂

 

Oblikasupp

Hea, kiire, lihtne ning maitsev oblikasupp:

kanapuljongit

mõned küüslauguküüned

veidi porrut

ports oblikalehti

2 muna

Keeda valmis kanapuljong, lisa klaasjaks praetud küüslauk-porru, lisa tükeldatud oblikad, keeda paar minutit, maitsesta soola-pipraga (või millega soovid) ning löö sisse kaks muna, kiirelt segades, et muna väga suurde tükki ei jääks (võib ka munad eelnevalt lahti kloppida ja supi sisse niristada, samal ajal segades).

Mul kasvab oblikas õunapuu all, supi sisse läks pool puhmast. Nüüd juba ootan, et saaks kõik “nulliga maha võtta” ja et uued obikakesed hakkas kasvama. Et saaks jälle seda mõnusat hapukat suppi.

Olga supid

Jätkuks eelnevatele Olga postitustele räägin täna sellest, mismoodi tehti suppe aastal 1938 Olga Keski retseptivihu “Supid ja nende lisandid” põhjal. Tegemist on koguteose “Toit on tervis” 4. vihuga, tagakaane reklaamis öeldakse, et “kogu teos on rikkalikult illustreeritud” – tervelt 8 pilti 235 lehekülje peale! Pluss esikaane pilt, mis on ilus ja värviline.

Sissejuhatuses räägib Olga, et “supp on tähtis jõuallikas ja toitev söögitüüp” ning et eestlastel on oma rahvuslik supitüüp välja kujunenud. “Meie rahvulik supp erineb teiste rahvaste suppidest seega, et ta on rikas ainetest, s.o. lihast ja lisandeist, ja seega moodustab tõeliselt sageli, eriti maaoludes, väärtusliku ühepajatoidu.” Linnaoludes pannakse aga rohkem rõhku lihaleeme ekstraktiivsusele ja kangusele ja lisandid puuduvad kas täiesti või esinevad vähesel määral nagu teiste rahvaste suppidelgi, sellisel supil polevat tervisliku toidu seisukohalt erilist väärtust ning sellise supi alaline tarvitamine võivat koguni kahjulik olla, suurendades keha happelisust. Lihasuppidest meeldivad Olgale eelkõige sellised, kus esineb rikkalikult aedvilju, olgu siis tükeldatuna, tervelt või pudruna. Samas arvab ta, et ka teistesse suppidesse peale lihasupi tuleb endale usku sisendada, esmajoones piimasuppide tarvitamine peaks tõusma eriti linnades ja alevites, aga ka kala- ning taimesuppide. Viimased omavat erilist tähtsust laste ja haigete organismi seisukohalt ning ühtlasi “võivad omada esitoiduna väärikat kohta kahest toidust koosnevas toidusedelis. Samas on ka magussupid meeldivaks vahelduseks, ja eriti marja- ning puuviljasupid omades karastavat mõju organismile.” Olga hoiatab ka, et suppidega ei tohiks liialdada, kuna organismi liigne koormamine vedelikuga ning lihasuppide tarvitamisel puriinainega on kahjulik. Nii et üle 2-3 korra nädalas ei tohiks supp esineda.

Retseptiosa algab lihaleentega, hea leeme saab nt veise põlvekontidest, reie- või rinnakontidest, aga ka vanast kanast. Lihaleem III sisse läheb näiteks 2 kg veise laba või rinda, 5 l vett, 1 spl soola, 1 sibul, 1 tükk sellerit, 1 petersell ning 1/2 kooritud peeti.

Leemesid maitsestatakse erinevalt, näiteks saab riivitud toorele peedile leent peale valada, lasta seista ning kurnata, keeta ei tohi. Maitsestada saab ka kuiva riivjuustuga, tomatipüreega, peenendatud rohelise maitseainega, koore, riivjuustu ning sidrunimahlaga. Põnev maitsestamismoodus on, et 2 spl võid, 3 spl jahu keedetakse läbi (soovi korral võib lisada ka tomatipüreed 2 spl) ning lisatakse lihaleem, keedetakse 10 min. Supiliuas segatakse 1-2 munarebu ning 2 spl koort (teine variant, et lisatakse veel 2 spl riivitud juustu) ning leem valatakse segades peale. Siis võib maitseks lisada veel peenendatud seenehoidist – ikka koos rasvaine ja jahuga ning koorega eelnevalt läbi keetes. Eriti toitva leeme saab, kui rasvaine (2 spl) ja 3 spl. jahu läbi keeta, lisada 2 l kuuma lihaleent, keeta 10 minutit, lisada  1 spl. koort ja soola. Eraldi keedetud 30-40 g makarone ja kõvaks keedetud ning ratasteks lõigatud 3-4 muna lisatakse juurde. Leemesid saab maitsestada ka nt poole klaasi manna, koore ning sidrunimahlaga + klaas rohelisi herneid; riisiga (valades siis leeme taas munarebu ning koore segusse ja hästi segada); vahustatud munarebusid saab leeme sisse segada, aga siis ei tohi lasta leent keema minna, ainult kuumutada tuleb. Eriti raju tundub olevat viimane variant, kus leemele lisatakse kruubi- või odratangutummi ning rasvas küpsetatud peenendatud seeni (minu vanaema lisas teinekord külasupile soolaseeni, mis muutis muidu hea supi minu jaoks üsnagi vastumeelseks).

Järgmine peatükk, pudersupid (sulgudes: püreesupid)! Alustuseks 5 varianti tomati-pudersuppe, kusjuures tomati võib vabalt tomatipüreega asendada. Kartuli-pudersuppide tegemisel saab aga näiteks eelmise päeva kartuliputru kasutada. Ka pudersuppide puhul saab kasutada eelpoolkirjeldatud meetodit, kus supp valatakse supiliuda, millesse segatud munarebu ja koor, porgandi-pudersuppi riisiga serveeritakse sel moel. Tooraine hulgas on rõõm leida spinatit, artišokki ja sparglit. Pudersuppe saab edukalt teha ka toorest peedist, kui seda riivida, kombinatsioonis riivitud tomati, jahu ja koorega või riivitud punase peakapsaga. Esiteks siis aedviljad hautatakse, lisatakse jahu ning kuum lihaleem, maitsestatakse koorega.

Talvisel aal tahab aga kere võibolla midagi tummisemat, näiteks tummsuppe. Need on sellised aedviljasupid, kuhu lisatakse klaasike kaerahelbe-, riisi-, odratangu tummi või makarone, viimased siis keedetakse korralikult pudruks. Pisut peenema maitse annab makaroni tummsupile sidrunimahla, koore ja riivjuustuga maitsestamine, kuid et maitsebukett väga peeneks ei läheks, siis lisatakse 4 spl peenendatud seeni.

Lihapudersupid (püreesupid) on ka päris huvitavad. Võtame või liha-pudersupi, I variant: 2 l lahjemat lihaleent, 300g 2-3 korda masindatud küpsetatud maksa, jahu, koort, sidrunimahla, soola. Jahu segatakse masindatud maksaga ning kuum lihaleem valatakse peale. Keedetakse läbi. Maitsestatakse. Rohelist maitseainet riputatakse pinnale.

Ja siis tuleb neerusupi retsept. See on see supp, mille ma proovimiseks välja valisin. Olgu etteruttavalt öeldud, et vana rupskihunt, nagu ma olen, ning põues head mälestused vanaema tehtud neerupirukast, siis selle supi ma vist söön ära, aga kardetavasti ma enam niipea neeru kupatada ei soovi, see aroom pole minu õrna nina jaoks! Kusjuures ma ei ole mingi peps proua, aga see konkreetne hõng loob liiga tugevaid assotsiatsioone teadagi millega. Muidu on aus supp, ja eriti paelus mind selle juures, et maitsestada saab kurgimahlaga (tuntud ka kui hapukurgivedelik). Siit ta tuleb:

Neerusupp.

Vasika-, sea- või veiseneeru,

3 spl jahu, rasvainet,

2 riivitud sibulat,

1 riivitud porgand,

1 riivitud petersell,

1/2 l kooritud tükeldatud kartuleid,

2 riivitud hapukurki,

lihaleent, soola, koort või piima.

Neer leotatakse, kupatatakse ning lõigatakse peale kelme kõrvaldamist ristipidi võimalikult õhukesteks lõikudeks. Viimased lõigatakse , kui vajalik, väiksemateks tükkideks ning pruunistatakse ühes riivitud sibulaga rasvaines. Lisatakse jahu, lihaleent ja riivitud aedvilja. Keedetakse seni, kuni ained küpsed. Lõpupoolel lisatakse kartulid ja kurk ning leem maitsestatakse koore ja kurgimahlaga. See supp on väga toitev ja teda võib paksuse mõttes täiesti oma maitse järgi valmistada.

Järgmisel korral prooviks pigem mõnd tomatipüreega peedisuppi.

Wabariigi-aegsete suppide valmistamisel paistabki eelkõige silma see, kui rammusad nad tänapäeva suguvendadega võrreldes on. Kõik see jahu ning kaera- ja riisitummide lisamine ja kui makarone lisatakse, siis keetmisaeg ikka 20 minutit. Tummistada annab ka kala- kui taimesuppe, samuti saab neid kurgivee ja tomatipüreega maitsestada. Pipart aga nagu ei tuntagi, seda ei mainita üheski retseptis.

Piimasupisõbrad leiavad supivalikust kindlasti mitu lemmikut, tervelt 15 erinevat piimasuppi on ses vihus. Esindatud on ka külmad tomati- ja kurgipudersupid, eksootilisematest võibolla spinati-, selleri-, mustjuure-, sibula- ning taaskord üks spargli-pudersupp. Need siis käivad siinkohal taimeleemede alla. Sega-aedviljapudersuppe on laias valikus, 18 erinevat.

Magussupid on huvitavad: piimapõhistele lisatakse vahustatud mune ning keedist, valikus on ka kakao- ja šokolaadisupp. Viimase jaoks on vaja võtta 2 l piima, 2-3 munarebu, 100g šokolaadi ning 100g suhkrut. Kuumale piimale lisada riivitud või tükeldatud šokolaad ning suhkruga vahustatud munarebud. Kuumutada veidi kogu aeg segades. Magusaid suppe saab ka kaerahelvestest ning populaarsed magussupid on – vanad head odratangu- ning riisi-tummsupid. Puuvilja- ja marjasupid on põhimõtteliselt samad mis tänapäeval kompott, neisse lisatakse kartulijahu ja neid saab teha erinevatest mahladest, aga ka apelsinist, sidrunist ning banaanist, kibuvitsamarjadest rääkimata.

P.S. Neerusupp on nüüd söödud, läks meelest öelda, et tegin poole koguse 1 seaneeru kohta ja täpselt rassolniku maitsega on 🙂 Õrn neerulõhn siiski tungib süües … ei teagi, kas ninna või tunnen seda alateadvuses 🙂 Aga supp on absoluutselt aus. Kui oleks kellegi teise tehtud, siis ei jõuaks vist ära kiita.

Maisisiirup

Lugesin laupäevast LP-d ja seal oli tore artikkel maisisiirupist, mis ka glükoosisiirupi või glükoosi-fruktoosisiirupi nime all esineb ning mille kaela võib osaliselt ajada inimeste paksuksminemise. Ikka vastik mõelda, mida kõike toidu sisse sokutatakse. Täiesti kindel otsus, et edaspidi pühendan poes siltide uurimisele tunduvalt rohkem aega (alles see oli, kui mind ehmatas see, et poe suitsukana sisaldab suhkrut, samuti poesült) ning me ei osta enam ei Lotte ega ka Kelloggsi hommikusöögikrõbinaid ega helbeid, Tere kohupiimakreeme ega kassipildiga kohukesi, mis küll just viimasel ajal jällegi tee meie külmkappi on leidnud tänu uuele pakendile, kus 5 kohukest korraga kilesse on keevitatud (oli vist 5, võin eksida). Et muidu neid niimoodi üksikult tülikas koju tuua, kui muu kauba vahel lötsi lähevad. Teine otsus on see, et edaspidi hakkab laual olema pähklikauss, sest pähklid on kasulikud ja kui kauss laual, on lootust, et sealt möödaminnes ka mõni pähkel põske pistetakse.

Neljapäev on kalapäev

Sestap ongi hea juba varakult kala-jutt kirja panna, et soovijad proovida saaksid.

Nagu lubatud oli, on seekordse “Anu ja Olga” postituse teemaks Olga Keski “Toit on tervis” kolmas vihk “Kala- ja munatoidud”. Etteruttavalt olgu öeldud, et siiani on tegu minu lemmikvihuga, ja ma pole kindel, kas ma suudan tervet seda vihku ühte postitusse mahutada – tundub, et häid retsepte on seal õige mitu ja tahaks neid proovida ise teha. Sest minu enda ettekujutus kalatoitudest on üpris piiratud: kas ahjulõhe sinepi ja meega või siis lõhevardad ingveri- ja sojakastmega või praetud räimed või soolakala ja mõnikord ka sushi ning ongi kõik. Grillitud lesta tegime kah suvel. Aga Olga kalaretseptid algavad selliste nimetustega nagu haug, tursk, ahven, koha, luts, latikas… Letid olid esimese EW ajal kalast lookas, tundub. Tegelikult on nad seda ka tänapäeval ning üsna mõttetu on kiun teemal: “miks meil kala poes müüa pole” – tuleb minna turule või kalaputkasse (või kalapoodi, aga meie kandis selliseid ei ole) ja valik võtab silme eest kirjuks. /Kalapoodidest rääkides tulevad silme ette sellised kohad, kus vanasti lapsena käisin vanaemaga kalajahil, üks oli “Meritäht” Liivalaia tänaval ja teise nime ei mäletagi, asus teine kesklinnas Kaubamaja lähistel, vaatega Tartu maantee poole./ Mina käisin enda stammkohas Nõmme turul, selles putkas, kus kaardiga maksta saab ja tõin sealt koju ühe tursa ning 3 prisket ahvenat. Varem oli mul juba valmis vaadatud, et ahvenatest teen ahvenahautis IV ja tursast küpsetatud kala tomatikastmes. Võibolla vihjab see vitamiinipuudusele, kuid ma tundsin, et tomat on just see, mida ma tahan, kala muidugi ka. Ja just mitte mingit “tavalist” lõhet, vaid korralikku kodumaist kala, mida minu tutvusringkonna perenaised vist väga tihti ei valmistagi? Kas just sellepärast, nagu ütleb Olga Kesk: “Nii kala kui muna tarvitamine meie rahvatoitluses ei ole kuigi levinud. Nende toiduainete tagasihoidliku tarvitamise põhjused on järgmised. Esiteks kala kui ka muna ei peeta küllalt toitvaks toiduaineks, teiseks on kala- ja munatoitude valmistamise oskus väga piiratud, enamasti ei saada küllalt rahuldavaid tulemusi.” Või siis hoopis selle pärast, et arvatakse: kalarookimine on raske. On küll! Mina nägin sellega kurja vaeva. Kõhu lõhkilõikamine ja pea eemaldamine pole muidugi mingi probleem, aga vot soomused… Need tuli ahvenal eemaldada. Olga vihus pole kalarookimisest üldse juttu, see-eest raamatus “Kokakunst sõnas, pildis ja filmis, tarviline juht perenaistele” anno MCMXXVII on peatükis “Kala tapmine ja puhastamine” kõik väga põhjalikult ära seletatud, ja seal on nii tore sissejuhatus: “Kuigi perenaine enamasti toob koju surnud kalad, peaks ta ikkagi oskama ka tappa kala, kui arvab end oskavat keeta. Kui juba kord sööme loomi, siis vähemalt tarvis tappa nad piinata ja ruttu. Õrnustelemine pole siin kohane ning kiire ja osav töö pole südametus, vaid halastus elava olevuse vastu.” Alapeatükis “Soomuse eemaldamine” öeldakse, et: “Ahvena juures käsitatakse häämeelega soomusepuhastajat.” Seesinane soomusepuhastaja seisis mul silme ees, kui metallist grill-labida sakilise servaga soomuseid eemaldasin – arvatavasti oleks soomusepuhastajaga see töö palju lihtsam olnud. Esimesel võimalusel lähen ja toon selle ema juurest ära. Teine jama oli see, et neid soomusereosid ju lendas laia kaarega igale poole! Selle vältimiseks asetasin roogitava kala kilekotti ja töötlesin teda selle sees, oli kasu küll, õnneks oli mul ka ainult kolm rookimist vajavat ahvenat. Ses mõttes on tursk palju parem kala, et soomuseid tal pole, nahk tuleb väga kergelt maha ja selgroo saab ka üpris vähese vaevaga kätte.

Aga miks peaks üldse niipalju kala puhastamise, rookimise ja lõikumisega vaeva nägema, kui saaks palju kergema vaevaga ning kiiremini terve kala valmistada?

Olga Kesk vastab:

1. Kala maitsestamine on põhjalikum ja kergem.

2.Hoitakse kokku tarvisminevaid aineid, nagu rasva, koort jne.

3. Kala küpseb paremini läbi ja seega ei kujune tervisele ohtlikuks. (Siinkohal on vist mõeldud erinevaid paelusse jm sooleparasiite 🙂 )

4. Luudest puhastatud kala on mõnusam süüa ja ühtlasi ka palju toitvam.

5. Terve kala lauale-andmist ebameeldivalt ärakeenud pea ja sabaga ei peeta esteetiliseks ja isuäratavaks.

Olga räägib veel, et :

“Tegelikult aga on nii kalaliha kui ka muna peamiseks valguallikaks, samuti kui loomalihagi, kuid võrreldes loomalihaga on kalalihal palju häid omadusi. Esiteks on kalaliha valmimise aeg lühem, teiseks on pehme kiu tõttu kalaliha palju kergemini seeditav. … Kala hoolsa ja mitmekesise maitsestamisega võib saada ka meie rahva maitsele vastuvõetavaid kombinatsioone. Et kala ja muna on neutraalse maitsega toiduained, siis nendest toitude valmistamisel ongi tabav maitsestamine olulise tähtsusega, mis kindlasti ei jäta mõju avaldamata nende levimisel rahvatoitlustuses.”

Ei jää üle muud kui nõustuda, oleme ju kuulnud jutte sellest, kuidas mõnes kalas on liiga palju luid või mõni on mudamaitsega, samas saab luuderohkest kalast teha nt ‘peenendatud massi’ ja sellest kalakäkke või siis tõesti selle mudamaitse oskusliku maitsestamisega sootuks peita. Tahtsin siin juba omast peast luuderohke kala puhul soovitada supileeme keetmist, kuid üllatus- üllatus, Olgal pole seni olnud ühtki supiretsepti! (Hehee, sest supid on eraldi, juba järgmises vihus!) See-eest leivapealise omi on päris huvitavaid, mh masindatud heeringast jms.

Minu tänaste roogade retseptid on siin:

Ahvenahautis IV: Suuremaid ahvenaid, soola, sidrunilõik, rasvainet, kalaleent, kooritud, terveid sibulaid. Kaste: tomatipüreed, riivleiba, koort, soola. Luudest ja nahast puhastatud kalapooled (ahvenanahka ma ei hakanud eemaldama, sest see ei tundunud otstarbekas) hõõrutakse soola ning sidrunilõiguga ja asetatakse sulatatud rasvainega keedunõusse. Kalapeadest ning selgroost keedetud leem valatakse peale ja sibulad asetatakse samasse hauduma. Ained hautatakse pehmeks ja tõstetakse kaussi. Kaste, kus kalad haudunud ja kuhu lisatud riivleiba (niipalju, et paras kaste saab), tomatipüreed, koort ja soola, valatakse peale. /Mina seekord otsustasin riivleiba mitte lisada ja ma arvan, et hästi tegin 🙂 / Lisandiks võib võtta kartuli-juustuvormi, keedetud makarone, riivitud mäerõigast koores või riisi aedviljaga. Viimast valmistatakse nii: keedetud riisi, hautatud aedvilja (porgandeid, herneid, ube, õiskapsast jne.) kas üksikult või soovikohaselt ühendatud, kalaleent, soola, koort, veidi jahu, rasvainet. Keedetud riis segada hautatud või konserveeritud aedviljaga, lisada kalaleent, veidi jahu, rasvainet, soola, koort. Kuumutada. Kaussi tõsta ja, kui soovitakse, juustu peale riputada. Mina piirdusin tavalise pruuni riisi ning hautatud ubadega. Ja see oli imemaitsev toit ja ma ei tea, kus ma seni olen elanud, et pole taibanud kastet teha tomatipüreest ning vahukoorest?

Kiirelt tegin ka tursa valmis, et kui juba proovimiseks läks, siis proovin korralikult. Suitsuturska oleme me ostnud küll aeg-ajalt, kuid turult värsket mitte iialgi. Miks? Ma ei tea, miks! Lollid vist 🙂

Küpsetatud kala tomatikastmes. Haugi, turska või lutsu, soola, pipart, jahu, rasvainet (ka õli võib olla). Kastmeks: tomatipüreed, koort, veidi sinepit, soola. Luudest ja nahast puhastatud kalad maitsestatakse soola ja pipraga ning lastakse seista. Poolitatakse, kastetakse jahusse ja pruunistatakse mõlemalt poolt kuumas rasvas või õlis. Asetatakse vaagnale. Pannile jäänud rasva hulka segatakse tomatipüreed, sinepit, koort ja soola. Keedetakse läbi ja valatakse vaagnal olevale kalale peale. Mina seda muidugi ei teinud, vastasel juhul poleks ükski laps seda söönud, neil peavad ikka asjad omamoodi olema, ehk et kala eraldi. Aga ise nautisin küll kastmes kala, ja see kaste oli eelmisest siis vaid sinepi ning ka paksuse poolest erinev, kuid üsna sarnane siiski ja ma isegi ei oska öelda, kumb moodus mulle rohkem meeldib, mõlemad olid väga head. Väike Roosi sõi sedaviisi praetud kala väga hea meelega.

A&O.Teine osa. Lihatoidud

Anu & Olga jätkavad lihalaineil. Ehk siis lühidalt meenutan, et Julia Childi 100. sünniaastapäeva tähistamise raames sukeldusin kodumaise kokanduskorüfee Olga Keski retseptivihikuisse “Toit on tervis”, mis välja antud aastal 1938 Tartus.

Lihatoitude vihiku sissejuhatuses ütleb Olga, et lihatoitudest tuleb igapäevases toitlustuses eelistada nn. ühepajatoite, mis moodustuvad liha ja aedviljade kombinatsioonidest. Ühepajatoitudega omandab keha peaaegu kõiki neid toiteolluseid, mida ta vajab, ja nad osutuvad, nagu teadlased tõendavad, kergemini seeditavaiks kui ükski teine lihatoit sel põhjusel, et toidu valmimine toimub hautamise teel. Üldiselt levinud arvamine, et valge liha (vasika, kana jne) olevat parem ja tervislikum kui nn. must liha (lamba, veise, sea jne), ei ole millegagi põhjendatud. Noore looma liha on õrnema kiuga ja seega kiiremini valmiv. Liha maitsestamine pipraga ei ole ilmtingimata vajalik. 

Vihikus on ka erinevaid lisandite retsepte, millega lihatoite süüa, nt sealihalõike puu- ja aedviljaga võib süüa järgmise lisandiga: Lillkapsas munaga. 1 lillkapsas, 5-6 kõvaks keedetud muna, rasvainet, soola, riivitud juustu, valget jahukastet, tomatipüreed, tomateid või kurke. Hautatud terve lillkapsas asetatakse vaagnale, ümber asetatakse pooleks lõigatud munad, millest munarebu eemaldatud ning ühendatud võiga ning riivitud juustuga. Saadud seguga täidetakse munapooled vaagnal. Vahele asetatakse tomatirattad. Valge paks jahukaste maitsestatakse tomatipüreega ja valatakse vaagnal olevatele ainetele.

Kui siin ilmas on mõni toit, mis mulle ei meeldi, siis on see jahukaste. Valge paks jahukaste  – ainuüksi selle sõnakombinatsiooni kõla on õõvastav… kuigi ma tahaks teada saada (aga mitte nii väga, et hakkaks seda ise tegema), kas tomatipüree suudab valge paksu jahukaste maitset mingit moodi mõnusamaks teha. Võibolla ma pole lihtsalt head valget jahukastet saanud?

Jahukaste laineharjal edasi surfates vaatavad leheküljel 65 vastu kaks põnevat hautist: naerihautis ja redisehautis. Neist esimese tegemiseks võetakse pool kg naereid, soola, suhkrut, 2 spl rasvainet, 1-2 spl jahu, piima, 1 spl peterselli. Rasvainest, jahust ja piimast valmistatakse valge kaste. Kooritud naeris riivitakse sisse ja hautatakse 20 min. Lisatakse soola ja suhkrut. Redisehautise valmistamine on samalaadne, rediseid võetakse vaid pool liitrit ning need lõigatakse ratasteks ning hautatakse jahukastmes 15 min ning maitsetamiseks võib kasutada sidrunimahla. Huhh… meenub miskitõttu vanaema üks lemmikroogi, stuuvitud porgandid ja kaalikad. Mina miskitõttu jälestasin seda rooga (küllap seal oli ka paksu valge jahukaste käsi mängus) ja see oli ka üks väheseid, mida mind sööma ei sunnitud, erinevalt riisisupist ning heeringast, viimase puhul ma muidugi vingerdasin ka kuidagi kõrvale ja sõin vaid hapukoort ning keedumunarattaid, mis heeringa peal olid.

Ühepajatoidu retseptide vähesuse all see vihk küll tõepoolest ei kannata, ainuüksi sealiha baasil on neid 12 ning lambalihast 13. Seoses sellega, et hiljuti jäid mulle Nõmme turul silma 4 nunnut, ma ütleks veatut naerist, valisin Olga raamatust retsepti, mis kannab nime ühepajatoit lambalihast naeriga. Vaja läheb rinnaliha (mul oli noore lamba seljatükk), naerist, rasvainet, soola, sidrunimahla või äädikat (kasutasin esimest), kuuma vett, koort. Liha pruunistada pajas, kooritud naeris lõigata õhukesteks ratasteks ja asetada lihaga vaheldumisi patta. Maitseained ja kuuma vett lisada. Hautada. Lõpuks koort lisada. Lisandiks: kuremarja- ja porgandisalat. Mul oli porgandi- ja mustrõikasalat hapukoorega. Selle ühepajatoidu juures oli kõige raskem osa katsuda mitte mõelda aias vohavale rosmariinile. Lammas ilma rosmariinita on ju enamvähem sama, mis lammas ilma tummise punase veinita. Aga ma olin otsustanud algupärandit austada ja rosmariin jäi oma aega ootama, mis ma loodan, tuleb enne, kui külm ta ära võtab. Vaadates Olga retsepte, torkabki silma tänapäevase ja nn. eestiaegse köögi suur erinevus: maitseainete vähene kasutamine ning puhtad maitsed (kui just pole tegemist jahukastmega üleuputamisega, eksole). Köömned, tomatipüree, petersell, murulauk, sool, vahel väga harva kapparid, seller, suhkur-sool, sidrunimahl, äädikas, mõnikord ka pipart sekka ning ongi kõik. Aga see ühepajatoit naeristega pani tõesti kõhu naerma ja kastet oleks võinudki lürpima jääda, ning naerid olid ülimalt hääd ja liha samuti.

 

Ühe hoo ning soojaga keerasin sõna otseses mõttes valmis ka lambaliharulli. Selleks sobib nt nn. lapiliha, mida müüakse Nõmme turul lambapildiga putkas 4€/kg, üks rullike kaalub umbes paar-kolmsada grammi, ma arvan. Nüüd alles ma saan aru ka, miks mulle tundub, et minu rull pisut pekki läks: ma ju vaatasin küll täpselt seda, kui mitu grammi on vaja täidise aineid, aga seda, et need on mõeldud 1 1/2 kg rinnaliha kohta, selle pisiasja ma muidugi jätsin kahe silma vahele. Mõni ime siis, et kogu see krempel hakkas rulli seest välja paisuma! Täidiseks oli tarvis 75g saia, 3 spl peterselli, 1 spl murulauku, 1 spl kapparit.

Liha oleks tulnud ka kergelt läbi kloppida, mida ma paraku ei teinud /see on see, kui loed korraks retsepti läbi ja arvad, et ahah! selge! siis aga selgub pisut hiljem, et ei olnud ta midagi nii selge./ Sool riputatakse lihale peale, lastakse seista. Leotatud saiast,petersellist, murulaugust ja kapparitest tehakse segu ja määritakse lihapinnale. Liha keeratakse rulli ja seotakse. Pruunistatakse pajas, lisatakse vett, hautatakse. Kastmele pannakse koort. Maitsmine jääb tänu oivalisele naeripajale homseks, miskitõttu ma olen skeptiline…

Lisandiks sobib riisi- ja peedivorm: Keedetud riisi, toorest riivitud peeti, soola, piima ja muna segu (pool liitrit piima, 1 muna), rasvainet, riivitud juustu pinnale. Keedetud riisi hulka riivitakse toorest peeti (2 osa riisi, 1 osa peeti) ja segu asetakase rasvatatud vormi. Lisatakse maitseaineid, sulatatud rasvaine ja piima ning muna segu. Pinnale riputatakse juustu. Küpsetatakse 25-30 min ahjus. Sarnaseid vorme tehakse ka mannast ja porganditest, makaronidest ja kaalikatest, riisist ja porganditest, lillkapsast ja riivsaiast, keedukartulitest jms.

Silma hakkavad ka erinevad küpsised. Tundub, et küpsise mõiste on aja jooksul muutunud, kuna nimetused vasikaliha- ja riisiküpsis, vasikaliha- ja makaroniküpsis ning vasikaliha- ja seeneküpsis on meie mõistes siiski rohkem vormiroogade moodi, näiteks vasikaliha- ja makaroniküpsis kannab oma aja hõngu: 300g makarone, 500g järelejäänud küpsetatud või keedetud liha (no kellel tänapäeval kogemata kombel nii palju ülejääke võiks tekkida…), piima ja muna segu, soola, tomatipüreed, rasvainet. Pehmeks keedetud makaronid lõigata 1 cm pikkusteks ja segada tükeldatud liha hulka. Asetada vormi või pannile. Lisada piima ja muna segu, tomatipüreed ja sulatatud rasvainet. Juustu riivitakse pinnale. Küpsetatakse.

Tänuväärselt rikkalik on retseptide hulga poolest peatükk “Toidud siseelunditest”, nt maksavõi juustuga: hautatud maksa, riivitud juustu, vahustatud võid ning soola. Maks tuleks 2-3 korda masindada ning segada vahustatud või ja riivitud juustuga, lisada soola ning kui kohe tarvitatakse, siis võib ka hapukoort lisada. Palju on ka keeletoite, samas saavad soovijad valmistada vabariigi-aegset ajuküpsist või jänesevormi, aga ka metslinnuküpsist, söödavad metslinnud on näiteks teder, püü, mõtus või metskana.

Eelreklaamina olgu öeldud, et tulekul on nr. 3, kala- ja munatoitude vihk!

Leib

Seesinane õpetus on pühendet minu armsale naabrinaisele, kellele ma olen juba topsitäie juuretist põhimõtteliselt pähe määrinud (vaimusilmas sõna-sõnalt võttes oleks küll üks koletu tegu 🙂 ), mis sündis ainuüksi tänu sellele, et nemad koos oma armsa abikaasaga pole minu leiva kiitmisega kunagi kitsid olnud ja et nad veel värskelt uue köögisisustuse õnnelikud omanikud on ning nüüd ei ole enam mingit takistust ise leivaküpsetamisel, siis olgu ka õpetus lühidalt kirjas, mida järgida.

See on see, kuidas mina leiba teen: juuretis segada 1 liitri käesooja veega, vispliga segades lisada niipalju rukkijahu, kuni tekib hapukoore-taolise konsistentsiga mass – midagi ei juhtu ka, kui see on pisut vedelam või paksem. Anum, milles leib käima panna, peaks ideaalis olema savist või puust, ehk soe materjal, klaas ja metall on külmad ning pole nii head. Mina olen seevastu kasutanud üht vana potti, ja on siiani sobinud kenasti. Siis tuleb see segu panna seisma sooja kohta, katta rätiku ja miks mitte ka jopega ja panna radika või põrandakütte peale vms kohta seisma. Ma olen õhtul enne magamaminekut tavaliselt leiva käima pannud ja hommikul edasi mässanud. Aga kui meeldib hapum leib, võib ka kauem seista lasta. Kui aeg on õige, segada mõnusalt vahutavasse massi linnasejahu (seda ma saan Sulle nats anda, vanad varud veel) nii 3-4 spl või kui linnasejahu pole, siis nt tumedat siirupit. Soola, suhkrut maitse järgi (alguses panin koolitusel kuuldud 6 spl, mis ei tundunud ka ülemäära soolane olevat, kuid viimati piirdusin 1 spl-ga, mis oli täiesti ok – milleks endale liigselt soola sisse süüa, suhkruga sama lugu, piisab ühest). Koolitusel öeldi, et suhkur võtab leival haput maha. Ehk et mida rohkem suhkrut, seda mittehapum leib. Siis võib lisada seemneid – linaseemneid, päevalilleseemneid jms, hirsiterad on väga mõnusad. Mina olen alati pannud veidike nisujahu või mitmeviljajahu, võib panna ka odra- või kaerajahu nii 3-4 dl ning rukkijahu niipalju kui tunne ütleb, et aitab. Ma segan jahu lusikaga tainasse, ma ei viitsi kätega mässata ja see pole ka vajalik mu meelest. Kui vormi sees küpsetada, võib segu jääda vedelam, kui pätsi tahad teha, siis tuleb rohkem jahu panna. JA SIIS on tähtis koht: tuleb võtta juuretis!!! Mina panen 3-4 spl tainast nt jogurtitopsi ja topsile kaane peale ja külmkappi järgmist korda ootama, see kord peaks olema vähemalt järgmise kuu jooksul või nii, ega ta väga kaua ei taha seista. Juuretise võtmisel on erinevad koolkonnad, osad võtavad juuretist enne jahu ja muude vidinate segamist sellest üleöö seisnud vahutavast massist.

Olen pärast taina valmis segamist selle kohe jaotanud kahte võiga määritud keeksivormi ning lasknud vormid täis kerkida, nii tunnike-paar. Kerkima peaks ka soojas kohas, rätiku all (aga kerkib kenasti ka ilma rätikuta, rätikuga on oht, et kerkib vastu rätikut ja jääb sinna kinni). Leiva sisse võib panna mida iganes: rosinaid, pekitükke, kukeseeni, pähkleid, köömneid jms. Küpsetamine käib mul nii, et 20 min 250-kraadises ahjus ja 40 min 180 kraadi juures. Kogenud küpsetajad räägivad, et vabalt võib ka tund aega küpsetada 200 juures.

 

P.S. Rukkijahu ostes tuleks vaadata, et oleks puhas jahu, mitte mingi rukkijahusegu leiva küpsetamiseks, sellesse on mu teada pärmi sisse pandud ja see ei sobi mitte.

Julie ja Julia

Või siis Anu ja Olga.

Olen seda postitust juba Julia Childi hiljutisest 100. sünniaastapäevast saadik peas veeretanud ja nüüd, kui internetis jäi silme ette reklaam laupäeval kell 22.25 ühes kodumaises kanalis teleesilinastuvast filmist “Julie ja Julia”, oli see hea põhjus tegudele asumiseks. Selles filmis saavad kokku kaks paljude tänapäeva inimeste lemmikharrastust – kokkamine ja blogimine ning ma olen üpris veendunud, et iga endast lugupidav toidublogija on seda filmi näinud, nüüd siis on suurepärane võimalus seda veelkord vaadata. Sest kindlasti on tegemist filmiga, mida nagu “Viimne reliikvia” võib rahumeeli kordi ja kordi uuesti nautida. Sest Meryl Streepi ümberkehastumine Juliaks on võrratult hästi tehtud ning Julia ise väga tähelepanuväärne kuju. Kui siis tookord, augustis, tema sünniaastapäevast kõikjal juttu oli, otsustasin seda kuidagimoodi oma blogis ära märkida,  ning filmi süžeest inspireerituna (et mitte otse öeldes mahaviksituna) läks mõte kodumaise kokanduse suurkujudele. Minul isiklikult seostub selle sõnaga kõigepealt Salme Masso. Aga siinkohal jätan Salme Masso oma aega ootama ja võtan käsile Olga Keski, kelle aastal 1938 välja antud ning vihkudest koosnevat  kokaraamat “Toit on tervis” on mul au ning õnn omada. Vaid hoidiste vihk on kuskil udus hetkel, kuid mul on lootus säilinud, et see veel kuskilt välja tuleb.

Kuna ma mingit suurushullustust ei põe, ning vaba aja ülejäämise all ka eriti ei kannata, siis piirdun Julia auks mõne blogipostitusega nö eestiaegse kokanduse teemadel, aluseks Olga retseptid.

Olga Keski enda kohta netist väga palju infot kahjuks saada pole, sestap las räägib ta meiega oma kokaraamatu kaudu. Alustan esimesest vihust “Salatid”, kus eessõnas on kirjas ka selle sarja eesmärgid: igapäevane toitlustus peab kujunema tervise allikaks, aitama osaliselt haigusi ära hoida ning kindlustama tervet ja kaunist järelsugu. Autor on ka veendumusel, et meie rahvatoitlustus vajab uuendamist tervislikumas suunas eeskätt retseptuuri mitmekesistamise alal. Toitlustusele tuleb anda enam isikupärast ilmet ning kokakunst, mis on kujunenud peamiselt restoraniköögi eeskujul, viia loomulikumale ja looduslikumale alusele. Samuti on Olgale oluline aja ja vaeva kokkuhoid toidu valmistamisel, kuna otstarbekohasus ja kiirus suunab kogu maailma tegevust.

Salatite söömiseks on tervelt 8 põhjust, mulle meeldib enim põhjus nr. 5, mis ütleb, et salat võimaldab aedvilja maitsega harjumist pikkamisi, kuid pidevalt. Järgneb peatükk: Salatikastmed, kus öeldakse, et koore alaline tarvitamine salatite valmistamisel ei ole tingimata vajalik, vaid just vastupidi – suunates toidustamist tervishoidlikumale alusele tuleb vähendada koore rikkalikku tarvitamist ühenduses aedviljaga. Tavaliselt nõuavad salatid mingisugust haput vedelikku parimaks salatikombinatsiooni maitse esiletoomiseks. Näiteks siis suhkrustamata mahlad või nende kombinatsioonid – tomati ja rabarbri, õuna ja rabarbri, kurgi-tomati jne mahlad. Kui aga mahladega harjuda ei saa, soovitab Olga tarvitada erisuguseid äädikaid, milledest parimad on lahtiselt müüdavad aedvilja-, veini- jne. äädika nime all. Samuti arvab ta, et ainult söögiõli (nt pähkli-, seesam-, provanksõli (kirjaviis siin- ja edaspidi muutmata) jt) võimaldab esmajärgulist salatikastme kombinatsiooni, olgu see siis tavaline valge kaste või mõni keerulisem kombinatsioon.

Pähkliõliga tehakse näiteks keedetud munakastet, kus 1 spl rasvainet ja 1 1/2 spl jahu keedetakse läbi, lisatakse 1/4 liitrit kuuma vett, keedetakse segades 5 min, jahutatakse. Külma jahukastme hulka segatakse vähehaaval 2 munarebu, 2 spl pähkliõli, sidrunimahla või äädikat, suhkrut ja õige ettevaatlikult soola. Lõpuks lisatakse haput või rõõska koort (vahustatult) maitse järgi. Sellist kastet võib süüa näiteks kartuli- ja munasalatiga: 15 koorega keedetud kartulit, 1 riivitud õun, 3 tomatit, 4 keedetud muna. Ratasteks lõigatud kartulitele lisada ratasteks lõigatud munad, tomatid ja riivitud õun.

Tänapäeval me võime vaid oletada, kui palju maitset suudab anda 1 riivitud õun 15-le keedukartulile, kui just ei taha ise järele proovida, ja miks ka mitte. 15-st kartulist peaks ühele suuremat sorti perele lõuna- või õhtusöögiks kenasti jätkuma. Samas pole kartuli suuruse kohta midagi täpsemat öeldud, niiet – nagu öeldakse: valik on sinu! Enamik retsepte, kus keedukartul sees käib, ongi antud 15 kartuli kohta, tomatisalatitesse läheb 5 tomatit, munasalatitesse 5 muna ja peedisalatitesse 2 keskmist peeti.

Kui peaks tunduma meelevaldne salatit jahukastmega süüa, võib valida ka täiesti tänapäevase külma majoneesikastme: Peenendatud 2 munarebu hulka segatakse vähehaaval, kõik aeg segades, 1/2 kl õli, siis 1 tl sidrunimahla või 1 spl äädikat, 1/2 tl soola, (1/2 tl sinepit) ja lõpuks 1/2 spl kuuma vett. Kuum vesi on mõeldud selleks, et kaste kokku ei jookseks. Kastet hoitakse külmas kohas, kus ta säilib hästi paar päeva.

See salat sobib näiteks lillkapsa-salati maitsestamiseks. Võetakse 1 keskmise auruga keedetud lillkapsas, 2 hautatud porgandit, 1 kl hautatud herneid, ained lõigatakse sobivaiks tükkideks ja segatakse. Maitsestamiseks soola ning koore- või majoneeskastet.

Makaronisalatid on kenasti esindatud. Üks lihtne roog: 200g makarone ja 200g viini vorste (või ka teevorsti). Vorstidel kõrvaldatakse nahk, lõigatakse nad sobivaiks tükkideks ja küpsetatakse rasvas 15 min. Makaronid keedetakse pehmeks ja mõlemad ained segatakse. Maitsestamiseks: soola, paprikat, küpsetamisrasva, kuhu lisatud veidi koort ja tomatipüreed.

Peedisalatit võib teha näiteks nõndamoodi: riivid 2 keskmist peeti jämedama riiviga ja hautad 15 min vähese rasvaga. Asetad jahtunult kaussi, ja koort, soola ning mäerõigast kastmeks peale.

Peeti võib riivida samamoodi kui porgandit:

Olgu loetelus ka paar  lihasalatit: Lihasalat silmukalaga. 100g vasikaliha, 100g veiseliha, 100g sinki, 4 silmu, 2 hapukurki, 1/2 keedetud sellerit, 100g keedetud rohelisi ube. Küpsetatud liha ribadeks, ülejäänud ained sobivaiks tükkideks lõigata. Maitsestada soola ja kastmega kuhu lisatud kapparit, tomatipüreed või juustu. Tarvitada keedetud kartulite kõrvale või kohupiimakäki lisandiks.

Põneva elamuse saab kindlasti liha- ja kalasalatist: 200g ülejäänud liha, 200g ülejäänud kala, 2 hapukurki, 2 tomatit (või ka ilma nendeta). Liha lõigata sobivaiks tükkideks. Kurk ja tomat peeneks riivida. Hästi segada ja soola ning koort lisada. Kaste peale valada.

Miks mitte istuda tänasel kaunil reedel laua taha ning tunda end ajas 75 aastat tagasi läinuna ning õhtueineks koos hapukurgiga proovida kiireltvalmivat kartuli- ja sprotisalatit? Selleks kulub kõigest 15 koorega keedetud kartulit ning pool karpi sprotte (õlis või tomatis) ning 2 spl. murulauku. Ribadeks lõigatud kartulitele lisatakse poolitatud sprotid ja peenendatud murulauk, maitsestatakse soola, sprottide peal oleva õli ja äädika või mõne mahlaga.

Pildi peal näeb see salat välja selline, et tükeldatud kartulite kuhjale on kaunilt, lillekujuliselt asetatud pikisuunas poolitatud sprotid, tipuks ehk õiesüdamikuks terve keedumuna ning servades tomatirattad. Siiski võib salatit serveerida ka väiksematest klaas-salatikaussidest, näiteks sellistest:

Järgmine postitus tuleb vihk nr. 2, Lihatoidud põhjal, ning siis juba teen ka ise näpud nö rasvaseks. Seniks aga veel üks huvitav salati-idee Olga Keskilt: 5 tomatit, 3 õuna, maitsestamiseks sidruni- või mõnda muud mahla, õli, soola, 2.3 spl majoneeskastet või koort. Pealeriputamiseks riivitud pähkleid või kookosjahu.