RSS-voog

Korčula meenutused vol 1.

Posted on

Alustasime oma reisi laupäeval, Dubrovnikusse lendamisega – ja tundub, et see regioon on eestlaste hulgas palju populaarsust kogunud, lennuk oli puupüsti täis. Erilist lennuhirmu seekord ei täheldanud endal, v. a. siis, kui oma hirmumõtetesse süvened, mis ainult olukorda halvendab. Õnneks on lastega alati mingit sehmimist ja sahmimist ja niisama mõtisklusteks palju aega pole. Mis mulle lendamise juures kõige rohkem meeldib – see on maandumisejärgne plaksutamine. See on ehe rõõm.

Dubrovnikust rentisime auto ja hakkasime Orebiči poole kulgema. Esialgu polnud vigagi, ja ilm oli ka tavaline, nii 25 kraadi. Umbes poole maa peal hakkas tee mäest alla minema, ja siis viimases lõpus mõlemad lapsed kergelt oksendasid, kuid õnneks vaid vedelikku ja me tuttuus rendiauto kannatada ei saanud 😛 Praamisõit kestis oma pool tunnikest ja merevaated olid tavapäraselt sulnid.

Majakene oli meil tõepoolest normaalne. Privaatrand, rohkelt varju, toad polnud ka hullult palavad – esimestel öödel oli koguni jahedavõitu. Ja siis hakkasimegi puhkama. Kirjutasime Manniga usinasti reisipäevikut, et oleks täpselt meeles, mis mis päeval ja kuidas juhtus – tagantjärele tundub see kronoloogiline täpsus aga üsna ebaoluline. Päris tihti käisime õhtuti Korčula linnas jalutamas ja õhtusööki ja veini nautimas. Linn on ilus, aga miskitõttu ei saa ma kuidagi lahti tundest, et Visi saarel olid Visi ja Komiža linnad (mis Korčula kõrval siiski üsna külamõõtu on) tunduvalt ägedamad. Äkki ma olen juba ära hellitatud mingis mõttes… Samas toimus Korčulas alati midagi põnevat – küll mängis turuplatsi ees puhkpilliorkester, küll juhtusime peale kohalikule pulmale Korčula kirikus. Kiriku ees seisis punt mehi mustades ülikondades ja valgete särkidega, kelles Hr. Abikaasa tundis ära eelmisel õhtul nähtud Moreška tantsu (kohalik atraktsioon, kus laulab 4-häälne pisike meeskoor ja selle saatel vihuvad tantsu ja kõlistavad mõõku ja pilluvad nendega sädemeid mõningad meestantsupaarid) saatekoori. Tinistasid nemad seal kiriku ees oma pillikesi tasakesi ja ootasid teenistuse lõppu. Kui siis pruutpaar väljus, loobiti neid riisiga ja pruutpaar, ämmad-äiad ja lähemad sugulased võtsid pillimeestega ringi, laulsid koos 3-4 vaikset ja romantilist lugu ja suundusid mööda kitsast tänavat alla mere äärde, ehk otse päikesesse piltlikult öeldes – nii see meile paistis. Väga ilus.

Ühes mereäärses kõrtsis mängis akustilise kitarriga kiilakas tüüp, kes üsna hästi laulis. Tema oli üks me lemmikuid sel reisil ja laul, mis jääb teda meenutama – baby, I love your personality…. I don`t wanna dance, dance with you baby no more ….

2 responses »

  1. baby, i love your personality-see seik läks mul juba meelest:D

    Vasta
  2. Pingback: Korčula 2 ehk aastal 2016 | Rohesilmne Maailm

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s

%d bloggers like this: