RSS-voog

Category Archives: hea meel inimestest ja rahu maa peal

Kaitstud: Septembri keskpaik

Posted on

See objekt on parooliga kaitstud. Vaatamiseks sisesta enda parool:

Kaitstud: 5.september

Posted on

See objekt on parooliga kaitstud. Vaatamiseks sisesta enda parool:

Kaitstud: 2 koolilast

Posted on

See objekt on parooliga kaitstud. Vaatamiseks sisesta enda parool:

Tore kokkusattumus

Posted on

Eile Selveris. Oleme just köögivilja osakonnas, kui näen armast pisikest tirtsu, kes on ema süles, aga püüab autokäru lükata. Vaatasin lapsekest ja naeratasin heldinult, öeldes tema emale: Meil on ka kodus selline. Siis kuulen, kuidas ema ütleb lapsele: Lähme, Roosi! – Oo, meil on ka Roosi! – Meil on tegelikult Rosanna… – Meil on ka Rosanna!!! Siiski selgus, et poes kohatud Rosanna on 1,3 aastane, kui meie oma saab juba järgmisel nädalal 2 🙂 Mis muidugi ei tähenda, et nad tulevikus ei võiks näiteks ühte lasteaeda või ühte klassi sattuda 🙂 (Ühte klassi siiski ehk mitte, aga no ikkagi tore kokkusattumus 🙂 )

Vihmasel päeval

Posted on

… on ka aega blogida.

Vahepeal oleme Pariisis ära käinud, väga lahe reis oli! Käisime Disneylandis ja tutvusime suurlinna võludega. Käisime jooksuga läbi ka Louvre’st, kus oleks tahtnud kauem viibida, aga kuna seal oli jube palav ja hakati ka juba uksi sulgema, siis mõtlesime, et jätame selle endale järgmiseks korraks, nüüd vaatasime vaid Mona Lisa’t (see tundus olema kogu muuseumi kõige popim eksponaat 🙂 ), Milose Veenust, Vana-Kreeka skulptuure ja Vana-Egiptuse ekspositsiooni, pluss mõned vanemad maalid peale selle. Käisime ka Invaliidide kirikus, mis jättis mulle kõige suurema elamuse, sest see oli nii ilus. Seal oli ka vanade raudrüüde ja kiivrite-kilpide näitus, väga muljetavaldav. Ja siis püsiekspositsioon Prantsuse sõjaväe elust, mundrid, esemed, maalid, lahinguplaanid, mõõgad, piigid, püssid, kahurid jms, väga lahe. Eiffeli torni tippu ei hakanud ronima, kuna Disneylandis oli üks 40-minutiline järjekord lastel veel väga elavalt meeles ja Sacre Couer’i juures avanes Pariisile umbes sama hea panoraampilt kui Eiffelistki, ma oletan. Pantheoni Foucault’ pendlit käisime vaatamas (Maa tõesti tiirleb ja pöörleb nii ümber Päikese kui ka omaenda telje 🙂 ) ja hauakrüpte, nt. Voltaire ja Hugo ja Pierre ja Marie Curie omasid, viimasesse oli Poola ülikool paar ägedat lillepärga toonud, muidu lilli kuskil polnud, ainult kivist krüptid ja ammuste aegade hõng. Notre Dame oli võimas. Järjekord liikus ka linnutiivul ja lõpuks ära tulles tänaval nägime Quasimodot – tuli, lükkas Feliksi eest ära, võttis ise tema asemel Tartsi käest kinni, ja kui viimane siis tagasi vaatas (käsi oli teistsugune olnud), ehmatas ja võpatas täiega, mille peale teispool tänavat puhkes aplaus ja Quasimodo võttis oma maski peast ja hakkas sinna sisse pealtvaatajatelt münte koguma 🙂 . Lapsed said kiriku ees käest varblasi ja tuvisid toita, see meeldis neile väga, kui linnud sõrme peal istusid ja saia nokkisid pihust. Mina käisin kiriku läheduses maa all avalikus vetsus, kus oli väike järts ja kolm neegrimutti juhatasid vägesid – kui mingi boks avanes, juhatasid järgmise daami või siis teisel pool härra sisse. Mängis tore aafrika poplugu, mida üks mutt täiel häälel kaasa üürgas ja puusi nõksutas. Kuigi üleval oli suur silt “Free WC”, andis pea iga teine mutile mõne kõliseva, nii minagi, sest tundus hea ja õiglane tegu olevat ja elamus ka muidugi. Üldiselt olid need kerjused seal suht tüütud, eriti “kurtidele lastele” raha koguvad tüübid, kes sulle mingi paberi nina alla torkasid, allkirja küsisid ja raha ka loomulikult. Nende lähedaloleku puhul tuli sealt kiiresti mittemidaginägeva pilguga eemale minna või siis kindel NO öelda ja silmsidet ei tohtinud lasta tekkida. Teine väga tüütu kerjuste liik oli Disneylandi rongis kerjavad pered, ema sülelapsega või isa suurema lapsega tulid, andsid pihku kirja: “Olen kodutu ja töötu ja mul on kaks last, aidake meid, andke 1€ või restoranivautšer.” Kolmas aga selline tüüp, kel mingi koduloom kohvri või puuriga kaasas, parem veel kui kaks looma, nägime mutti kassiga, meest kassi ja koeraga (kiisu magas koera kaisus) ja meest kutsika ja küülikuga. Päev otsa istuvad kuskil tänaval, loom nähtavasti kuseb ja situb sinnasamma kõrvale, liikuda ei saa, sest tuleb raha teenida, söögikauss ja veekauss on küll ees, aga mis elu see on? Nõme oli ka näha loomapoes müügil kiisupoegi ja koerakutsikaid.

Kõige ägedam oli muidugi see, et ilmaga meil vedas – pigem külm, kui soe, vihma eriti kaela ei saanud ja vaid esmaspäevane kuumem ilm (nii 24 pluss soe lõunamaa päike) andsid mõista, mis oleks olnud sel juhul, kui iga päev nii palav oleks olnud. Ja siis see, et iga nurga peal ja ka nurkade vahel on suured, kuulsad, suurepärased ja imeilusad kirikud, tornid, skulptuurid, purskkaevud, ühiskondlikud hooned, ausambad, kuld läigib, vesi sillerdab, klaas särab, inimesed on viisakad, keegi ei trügi jne jne.

Eestis oli kõik see aeg muidugi hull kuumalaine ja tundub, et loodus on väheke ees oma tavapärasest kulgemisest, täna noppisin esimesed kuumaasikad, kaks pojengi õitseb, nagu ka esimene liilia, kuslapuu ja jasmiin ning kitseenelas ka õitsevad ja kohe avab õie esimene roos. Peale reisi, nagu alati, tunned, kui hea on kodus olla. Reedel kutsusin Manni ja Triinu koos meestega külla ja tegime gurmeeõhtu: koduleib karulauguvõiga, heeringamarjasalat, kaht sorti maksa- lambamaksa tegin marokopäraselt peaaegu, suitsupaprikapulber, jahvatamata vürtsköömenit, tšillipulbrit ja õli, natuke soola ja pipart. Selle pastaga möösata lambamaksa tükid kokku ja lasta seista u tund aega, grillida 1-2- minutit mõlemalt poolt. Seamaksa marinaadis oli petersell, tšillipiprakaun tükeldatud, pipar, sool, õli ja sidrunimahl. Siis sašlõkk (sibularattad, sool ja pipar segada kaelakarbonaadi tükkidega ja lasta ööpäev seista), roheline salat, seenesalat, pisikesed pavlovad magustoiduks ja lõpetuseks juust viigimarjamoosiga. Oli väga meeleolukas õhtu hoolimata lausvihmast ja sellest, et pidime sees istuma. Samas mahtusime kenasti ära ja oli tore suveõhtu.

Raamaturindel läheb kenasti – lugesin Akunini F.M. – i läbi ja eile tegin kolm või neli aafrika lille motiivi valmis, väga mõnus oli üle pika aja käsitööga tegeleda. Küllap varsti võtan ka pooleliolevad kuduprojektid käsile, aga võibolla ei võta ka. Olenevalt sellest, kuidas tuju ja tahtmist on! Homme ostan mõned moosimaasikad ära, sest üks turumüüja ennustas, et sel aastal maasikaid kauaks ei ole, kuna nii kuum oli vahepeal. Nüüd on jälle jahe ja vihmane, nii et mine võta kinni… Aga moosi on meil vaja ja nagu eelmise aasta kogemus näitas, et mitte vähe. Jääkapis tuleb ka inventuur teha ja kõik üleliigne välja visata või ära süüa. Eelmisest aastast on veel paar pakki seeni järel, nendest saab vast jaanipäevaks mingi piruka.

Kaitstud: Mai keskpaik

Posted on

See objekt on parooliga kaitstud. Vaatamiseks sisesta enda parool:

Kaitstud: Soojalaine

Posted on

See objekt on parooliga kaitstud. Vaatamiseks sisesta enda parool:

5

Posted on

Eile jõudis minunigi tõdemus ja teadmine, et blogitud on juba vähemalt 5 aastat! Esimene avalik sissekanne toona blogspoti keskkonda toimus 2. jaanuaril 2006, ja olin üks esimesi nn. emablogijate koolkonna esindajaid 🙂 . Eks aja jooksul on lisandunud teisigi teemasid, kirjutan kõigest, mis meelel ja keelel. Laste ja isikliku eluga seotud teemad on parooli all, sest nii on kindlam tunne. Sest üks asi on see, kui ma iseennast eksponeeriks, aga lapsed on teine asi. Eriti isiklikke asju arutan kinnises blogis, kuhu lugema kutsunud olen enamjaolt vaid isiklikke sõpru-tuttavaid (alguse sai see kaheblogisüsteem ajast, mil ootasin oma kolmandat last ja tekkis vajadus osa infot vaid sõpraderingiga jagada). Sestap on siinsed sissekanded viimasel ajal üsna hõredaks jäänud, kuid siiski kajastan siin oma käsitöö- ja toidualaseid tegemisi, õiendan laiematel ühiskondlikel teemadel (no nagu nt hiljuti see, et ühes ajakirjas oli üks kirjaviga 🙂 ) ja ütlen seda, mida tahan kõva ja selge häälega välja öelda. Sest vahel tahaks ikka ka laiadele rahvamassidele end kuuldavaks teha 🙂 .

Üldiselt on blogimine kui selline ikkagi mu jaoks meeldiv ja igapäevane tegevus (kui ise ei jõua kirjutada, siis teiste kirjutisi ikka loen ja kommin) ja paljud tänased sõbrad olen leidnud just blogimaastikul seigeldes. Jõudu siis meile edaspidiseks ja teravat sulge!

Lambaleerihhiii

Posted on

.. niimoodi joodeldas kunagi Tarmo Pihlap. Tegelikult ma tahtsin hoopis kirjutada sellest, kuidas täna käisin Nõmme turul, et lambaliha soetada selle imepärase söögi tarvis. Ja lambapoe-poiss pakkus mulle üht kena tükki aba asemel, et pidavat ka hea olema ja talleliha ja et võtku ma terve tükk, kuna sel ei jää mingit kasukamaitset, mida mõned tunnevad ja et kindlasti pere sööb ja kiidab. No ma loodan ka 🙂 . Ja siis ta veel rääkis, et koostab raamatut lambalihast ja lambaliha retseptidest ja et muuhulgas pidi sinna tulema neeru-maksa-südamepiruka retsept ühelt kenalt vene proualt, no ma ootan seda pikisilmi, sest venelaste tehtud pirukad on teadagi, maailmaklass. Eriti veel rupskitest tehtud. Soovitasin veel igasugu rupski-retsepte kindlasti lisada, mida ta ka teha lubas, ja seega ei saagi teha muud, kui raamatu ilmumist ootama jääda.

Kalevi kommiputkal torkas silma suur silt: Kalev ütleb transrasvadele EI!  Tore!

Kalapoes nimega “Kala ja kaasnevad kaubad” (nii armas mu meelest, kuidagi eestiaegne) oli pikk saba. Müüdi elusaid silme ja – süda jättis löögi vahele – tinte. Tinte oli küll õige väheke ühe eraldi kausikese sees, nii et oli hirm, ega ometi keegi enne mind neid ära ei osta. Siiski mul vedas ja ligi kilo meritinti pluss pisut räimi, et kilo täis tuleks, said viimaste kroonide eest minu omaks. Igati tore ja meeldejääv ost. Eriti meeldejääv oli nende sentide lugemine, kuna mul oli 10-kroonine ja siis 8 krooni tuli sentides, olgugi, et oma 5 neist olid kroonised mündid. Ma ei teagi, miks mul pisut piinlik oli, sest vanaprouad olid eurosentide lugemisega samamoodi jännis. Ühel olid eurosendid pandud “Merevaigu” topsi sisse, sai müüja käest kiita selle eest, et hea mõte. Natuke aega hiljem kaltsukas olin sunnitud 50-eurosega maksma ja siis oli omakorda kaltsukamüüja mulle sentide tagasilugemisega hädas, aga 4.31 sai lõpuks kenasti kokku. Jumala õnn, et tal paar 20-eurost paberraha ka oli. Needsin end mõttes, et ei olnud märganud oma mündiringi (siuke spetsiaalne eurosentide hoidja, plastmassist ja vedrudega, mitte mingi kummilirakas) kaasa võtta. Turule ja sekkarisse minnes tuleb teinekord see kindlasti tasku panna.

Ja siis oli veel mõnus seik raudteed ületades, kus kolmeliikmeline brigaad lund raius ja üks meestest mulle käe ulatas, et mind poolemeetrise lumest moodustunud trepiastme otsast alla aidata, ise kenasti “tjere hommikut” soovides. Ja sai kohe kolleegi käest noomida, et kell kolmveerand kaksteist tuleks juba “tjere peevast” hoopis öelda!

Kaitstud: Maailma parim nõudepesumasina spetsialist

Posted on

See objekt on parooliga kaitstud. Vaatamiseks sisesta enda parool: