RSS Feed

Korčula 2 ehk aastal 2016

Posted on

Sel suvel käisime teist korda Korčula saarel puhkamas, Horvaatias. Esimest korda olime seal aastal 2007. Seekord leidsime majakese saare teises otsas Vela Lukas, villa Poplat. Võtsime terve maja ja meelitasime Liisi veel perega kaasa, J. ja M. olid ka. Algul saime Manni ja Eriku ja Mia ja PJ-ga Trogiri lähistel kokku, kus me viibisime kaks ööd. Sealne majutus ei olnud kõige mõnusam, voodid olid kõvad ja sääsed olid toas, aga ajas asja ära. Trogir on muidu tore linn, mulle väga meeldib. Ja ujuda sai seal ka. Trogiri saabusime kolmapäeval, 8.6 ja siis reedel läksime praami peale ja sõitsime Vela Lukasse.

Mis me seal siis erilist tegime veel peale basseinis ja meres ligunemise… Käisime õhtuti linna peal söömas, mõnikord tegid J&M süüa, käisime jalutamas, nautisime kauneid vaateid ja kõige meeldejäävam oligi vist kohaliku tipu Hum‘i vallutamine. 377 meetrit. Algul muidugi olid kõik minemas, aga pärast esimesi meetreid otsustas Tarts, et lastele on see ikkagi liiast ja nad siis läksid autoga kohale. Meie Eriku, PJ, Manni ja Annaga kõmpisime vapralt omal jalal kohale. Oli raske, sest olgugi, et alustasime pilves ilmaga, tuli päike peagi välja ja lajatas lagipähe. Fel oli koos mu kübaraga auto peale läinud ja viimases hädas kallasin endale sutsu vett pähe, et ära ei minestaks. Vahepeal lõpus selline hirm isegi tekkis. Noorhärra samal ajal ise juba mäetipus turnis mh. sellistes kohtades, et ma ei saanud seda rahulikult pealt vaadata.  Allatulek oli hiljem puhas rõõm.

Ühel päeval sadas ka eriti hullu padukat ja viimasel päeval puhus tugev tuul, mille nimi oli jugo, soe ja tugev lõunatuul. Õnneks see vaibus siis, kui me olime praamiga sadamast tagasi mandrile sõitmas ja mul oli alustuseks üsna tõsine hirm, kas see reis ka oksevabalt võiks mööduda, eriti kartsin enda pärast. Ja kogu laeva pärast, sest illuminaatorist oli näha, kui suur oli kõikumise amplituud. Aga jah, tuul vaibus ja veetsime veel ühe kuuma päeva Splitis, enne kui lend väljus. Mul ei saa vist Horvaatiast kunagi isu täis.

Amsterdam

Posted on

Sügisese koolivaheaja reisi tegime Amsterdami. Suurelt osalt seetõttu, et kuskile soojemasse kanti ei saanud häid lennupileteid. Ja kui siis EA üsna mõistlik pakkumine tuli, mõtlesime, et miks mitte koduses Euroopas ringi vaadata, on ju siingi veel avastamata kohti. Kujutasin ette, et Amsterdam on pisike, hubane kanalilinn kaunite vaadetega, ja ega ma eriti ei eksinudki, olgugi, et kauneid vaateid võibolla jäi pisut väheks – majad on üsna sarnased, mõned neist silmnähtavalt viltu ja mitte ainult tänava poole, nagu hop-on-hop-off bussis räägiti, et see on seetõttu, et oleks kergem mööblit üles hiivata. Iga maja küljes on konks, mille kaudu kolimine käib, kuna treppidest pole võimalik suuri asju tassida, nii kitsad on need. Majad on kesklinnas suures osas sellised imepisikesed, paari akna laiused, ja 4 korrust kõrged. Kesklinn on ehitatud palkide peale, kuna pinnas on seal pehme ja soine.

amst6

Ilm oli meie sealviibimise ajal oktoobri keskel üsna mõnus, 10-13 kraadi sooja, sombune peamiselt. Uduvihma sadas ka kohati, aga see ei häirinud kedagi peale prillikandjate. Me panime paksemad joped selga igaksjuhuks, kuna Brüsseli sugulased rääkisid, kui õudsed ilmad neil parasjagu on. Algul tundus, et oli hea valik, viimasel päeval oli täitsa palav ja jope lukku ei viitsinudki kinni panna. Võib vist öelda, et ilmaga vedas, saime kõik kohad läbi käia, mis plaanis olid, näiteks loomaaia. Oli see vast tore koht! Esiteks väga ilus, teiseks olid seal sellised loomad, mida ma varem näinud polnud oma silmaga: kaelkirjakud ja leemurid.

amst9amst11amst14

Leemurid olid eriti kihvtid, nad elasid oma väikse saarekese peal täiesti vabalt ja külastajad käisid nende vahel ringi. Pildistada sai neid umbes sammu kauguselt ja mõni julgem katsus ka, sest puu otsas istudes saba rippus kenasti alla ja siis ulatus pai tegema sellele. Valvur seisis sealsamas, et keegi väga hoogu ei satuks, aga kuna nad on piisavalt suured loomad, ja inimestega ise suhtlema ei kippunud, siis ei julgenud neid väga näppida ka. Siiski oli neid näha nii suur elamus, et ununes isegi sildi pealt vaadata, mis sorti leemur see on, guugeldasin nüüd ja võin öelda, et see on punane kirileemur. Ja kaelkirjakud, no super! Nii suured ja majesteetlikud. Elevandid olid ka lahedad, neil sai vist õues olemisest siiber ja siis väike elevandipõnn läks ukse taha ja hakkas oma peaga vastu raudust koputama, et lastagu juba sisse! Flamingod olid ilusad, pelikanid ja raisakotkad jne. Veetsime loomaaias oma julged 4 tundi, vahepeal sai kohvikust kehakinnitust ka, 2.- eest sai väikse käru lapsele laenata. Ja mänguväljak…. Meie 14-aastane kutt isegi ronis seal ja lasi torust alla, toru oli nii 10-meetrine, ma pakun, ainult et ei libisenud nii hästi, kui nad lootsid. Loomaaias oli Akvaarium ka, päris asjalik teine, kuigi Barcelonas oli nagu parem. Siiski on need kohad, mis alati elamusi pakuvad.

amst13

Söömas käisime õhtul oma tänava vietnami söögikohas Miss Saigon, küll seal olid head toored kevadrullid! Lapsed muidugi eriti midagi ei söönud peale Suusi, kes on minu krevetisoolika õnneks pärinud. Nii et pärast tuli New York Pizzast läbi käia.

Järgmisel päeval tegime tunnise paadituuri, oli ka väga elamuslik, istusime esimeses reas ja lahe oli jälgida, kuidas kapten laeva igast pisikesest sillaavast läbi roolib ja järske kurve võtab. Kanalite ääres olid vahvad paatmajad, neid pidi olema seaduslikke, kus on gaas ja elekter sees, kui ka ebaseaduslikke, kus siis vastavad hüved puuduvad. Suht sürr oli vaadata neid avatud paatmajade terrasse, kus paar toolikest ja laud peale mahuvad ja piiret ees ei ole. Ehk et väike valesamm ja juba hulbidki kuskil sogases kanalis. Mõnel siiski oli piire ees või oligi nt võrk ümber tõmmatud.

amst15

Pärast jalutasime linna peal, käisime Kalverstraatil lilleturul, söömas kenas pubis nimega Calf and Bloom, kus portsud olid kenasti suured ja toit väga hea, mina sõin tagliatellet hiidkrevettidega, millest umbes poole moodustasid suvikõrvitsaseibid, veerandi krevetid ja tagliatellesid oli ka natukene, ehk et väga tervislik hoolimata mõnusast koorekastmest. Burksid olid ka head, mahlase ja seest roosa kotletiga. Koju jõudes tabas meid ehmatav üllatus – hotelli maast laeni aken oli lahti sisehoovi, kuhu pmst igaüks võis sisse minna ja tuli põles sees. Ma läksin uksest, aga lapsed sisenesidki aknast, et miks mitte. Pärast raalisime välja, et me eelmisel päeval ostetud juust vist tingis kerge odööri toas🙂 ja koristaja otsustas ruumi tuulutada… Muidugi me tuba ja see aken olid vastas asuvast retseptsioonist hästi näha, aga no ikkagi…. Pakkisime kuritegeliku juustu mitmesse kilekotti ja pärast enam aknaid lahti ei jäetud.

Viimasel päeval käisime muuseumides, mida Amsterdamis on kümneid ja kümneid. Me leidsime sellise koha nagu KattenKabinet. Hotelli vastuvõtus oli sooduskupongide stend, sealt leidsimegi. Need kupongid on kasulikud asjad, nt bussituuri saime 6.- odavamalt näost tänu nendele ja kassikabinetist saime kingiks 3 postkaarti; restoranidest saab kas 10% soodukat või tasuta joogi vms. Kassikabinet oli mulle kui kassi-inimesele muidugi täielik jackpot ja me pesamunale samuti, sest tema on ka kassifänn. Kuna muuseumis oli 3 elusat eksponaati, siis temal ja ka ühel teisel väiksel külastajal muu jaoks silmi ei jagunudki, muudkui käisid kassidel kannul ja silitasid neid.

amst1amst2

Seejärel mõtlesime Van Goghi muuseumi minna, aga oh kurja, jube suur järts oli. Internetis tehtud eeltöö tulemusel teadsin, et pileteid müüakse ka lähedalasuvas Albert Heijni supermarketis, kuid kohale minnes selgus, et enam see nii paraku pole, ju siis hakkasid poodi ka üle mõistuse suured järjekorrad tekkima, või mine tea. Siis lonkisime Rijksmuseumi juurde, et äkki seal on väiksem järts – oligi, ja pileteid müüdi nii sinna kui Van Goghi kui ka Stedelijki, kuid me ikkagi otsustasime Rijksmuseumi kasuks. Lapsed oli selleks hetkeks juba üsna väsinud ja vanim ka veel külma saanud ja kannatas kurguvalu all, siis jooksime kiirelt läbi nö selle maja, mulle väga meeldis. Kuigi esimesel päeval käisime Haagis Mauritshuisis ja see oli nagu natuke ägedam muuseum, kus muuhulgas selliseid töid nägime:

haag1 haag2

Haagi sõitsime Schipolist rongiga, ja kuna me ei viitsinud pileteid väga uurida, siis me ei teadnud ka, et need piletid tuleb alati nii enne kui ka pärast reisi valideerida. See põhjustas meile natuke stressi ja närvilisust ja peataolekut, et kas me ikka üldse rongijaamast välja saame oma mittevalideeritud piletiga (nt Londoni ja Pariisi jt metroost ju ei saa). Tagasisõites üleüldse unustasime fakti, et meil oli edasi-tagasi pilet Schipolisse ja valisime Amsterdam Centraal rongi. Jällegi oli kõhe tunne jänes olla, aga õnneks midagi ei juhtunud. Ükskord Amsterdamis nägime küll mingeid mundris mehi trammist väljumas, aga siis me juba olime targad ja alati ostsime (trammis müüakse neid ka) ja valideerisime oma pileteid korralikult.

Amsterdamist rääkides muidugi peab ka jalgratastest rääkima, neid on seal tohutult palju. Igal pool on rattateed kõnniteede kõrval, vanalinna ostutänavatel vaid polnud. Tihti on rattal väike lapsetool lenksu taga, või koguni väike kilekabiinike ees või taga, kus laps või kaks saavad sees istuda. Kaubajalgrattaid ka nägime, sellise paarimeetri pikkuse kastiga. Sadul kaetakse tavaliselt kilekotiga, kui ratas parklasse jäetakse. Ja enamus rattaid on käikudeta. Pole siis ime, et pakse hollandlasi me ei näinud! Nad ikka kimavad seal väga profilt ja väga kiiresti. Nii et targem on end rattateest eemale hoida.

Hollandlased ise on toredad, ütlen ma ühe näite põhjal🙂 – nimelt istusime enne lennujaama minemist ühes väikses pubis (kus ma sain imehäid rohekarpe), ja rääkisime juttu. Siis tõusid kõrvaltlauast mees ja naine ja küsisid, et “Where are You from?”, et nemad olid mõelnud, et mis keelt me küll räägime, mees oli arvanud, et itaalia keelt, aga naine, et mingit skandinaavia oma. Ütlesin, et Estonia ongi “allmost Scandinavia” ja siis nad veel uurisid ka, et “Do You enjoy Holland?” Of course!🙂

2014 in review

Posted on

The WordPress.com stats helper monkeys prepared a 2014 annual report for this blog.

Here’s an excerpt:

The concert hall at the Sydney Opera House holds 2,700 people. This blog was viewed about 9,600 times in 2014. If it were a concert at Sydney Opera House, it would take about 4 sold-out performances for that many people to see it.

Click here to see the complete report.

Barcelona

Posted on

Barcelonasse ma olen ammu tahtnud minna. Nüüd avanes selleks võimalus, ja veel üsna heal ajal: kaks päeva enne koolivaheaja algust läksime ja tagasi tulime esmaspäeval, kui koolivaheaeg veel ees. Hea aeg oli ka ilma poolest, kui algul pabistasin, et ei tea, kas seal ikka sel ajal veel soe on ja ujumisest vist üldse ei maksa eriti unistada; hea, kui päikese käes jaki ära võtta saaks, siis tegelikult oli olukord üle ootuste hea: päeval 25 ja öösel 21 soojakraadi, õhtul 7-8 paiku 23. Jakki vaja ei läinudki, lapsed õhtul tahtsid rätikut õlgadele. Apartemendiomanik küll kurtis, et ööd on nii külmad, et tal kõik sõbrad on haiged ja nohused, ja tegi suuri silmi meie jutu peale, et meil on juba miinuskraadid öösiti. Rosanna (5) šokeeris seevastu nooremapoolset meesomanikku imestava etteheitega: “But there’s no food in the fridge?” Apartement ise oli selline, mida igati soovitan.  Seal oli hästi pikk koridor, mis pikema elamise puhul figuurile ja päevas tehtavate sammude hulgale kindlasti positiivselt mõjuks🙂 . Korter oli läbi maja, ühelt poolt avanes vaade tänavale ja kauguses paistis ka Tibidabo mägi, teiselt poolt avanes hoovi selline koloriitne pildike, esiplaanil parkla katus:

IMG_6074 IMG_6076

Ujuda saime ka! Algul kahtlesime, kas üldse võtta ujumisriideid kaasa; siis, et kas linna peale minnes neid kaasa võtta, ja nii esimesel rannapäeval, laupäeval, käiski vees solberdamas vaid pesamuna Rosanna, kes oli kindel, et tema trikoo tuleb kaasa võtta. Teised nii kindlad ei olnud ja sestap piirdusid rannas liivakivi disainimisega (seal on selline järsem kallas ja ei ole igal pool sõmer liiv, vaid kohati on liiv kivistunud). Aga inimesed ujusid ja jalgupidi vees käies saime aru – ei mingit kahtlust enam, homme kõik see mees ujuma! Lained olid suured ja vesi soe ja ohh, see oli imeline.

IMG_6554

Esimesel nö rannapäeval käisime Aquariumis, oli see vast äge koht. Ohkimist oli palju, sest kalad olid ilusad ja neid oli palju ja sai ka tunnelis käia, kus suured haid su pea kohal ujusid, elektriraid samuti. Suur elamus oli esimest korda elus näha päris pingviine! Ja veelgi erakordsem oli, kui kaks neist otsustasid omavahel vanainimeste asja tegema hakata🙂

IMG_6406

IMG_6409

IMG_6365

IMG_6396

Need valged on inimkalad, mida leidub ka Sloveenia Postojna koobastes, huvitavad tegelased.

Aga esimesel reisi täispäeval sõitsime hop-on hop-off bussiga kõik linna vaatamisväärsused läbi. Käia küll kahjuks kuskil ei jõudnud, see-eest sai aga aimu, kuhu minna võiks järgnevatel kordadel. Kui võrrelda teiste suurlinnadega, siis Barcelona on tunduvalt turvalisem ja huvitavam kui Lissabon, toit oli seal parem kui Pariisis ja London on liiga steriilne. Sümpaatne oli, et Barcelonas polnud üldse selliseid tumedaid tüüpe, kes pealetükkivalt oleks sulle midagi müüa üritanud, vaid rannas käisid tüübid ringi ja pakkusid külma õlut, vett ja rannarätikuid (neid õhukesi, mille peal lebada või mida endale ümber kleidiks keerata), aga nemad ei olnud sugugi pealetükkivad. Ühtegi taskuvarast me ka ei kohanud ega isegi nende moodi mitte kedagi, kes oleks kahtlane tundunud või nii. Kerjuseid oli, aga enamasti nad ei käinud närvidele.

Nagu ma juba ütlesin, et toit on Barcelonas hea. Eriti muidugi kõrvalisemates kohtades, turul nt oli küll hinnatase üpris kõrge (oi, see turg oli imeline!!! kuuseriisikaid ja kivipuravikke müüdi, mis mulle kui seenesõbrale eriti meeldis, lemmikvaateaken oli aga selline:)

IMG_6443

meie ostsime sealt imehäid fuetec-vorste ja minifuetse) aga muidu sellistes tapas-baarides olid hinnad täitsa nagu meil, alates 2.50 oliividest lõpetades hiidkrevettidega 12-14. Me käisime kahes tapas-baaris, üks oli neist kodulähedane LaFlauta, mida apartmendiomanik meile ka soovitas ja siis Barcelonettas Cal Mariner, kuhu oli suht raske kohta saada, aga meil siiski õnnestus. Mina toitusin põhiliselt erinevatest mereannitapastest, aga lapsed ka päris nälga ei jäänud, Feli erutasid kuumad burksikohad mida meil pole nagu Burger King, kus me küll ei käinud, aga KFC-s küll, nagu ka ühel hommikul tuli seetõttu Starbucksis käia, et noorhärral oli vaja kõrvitsamaitselist frappuchinot juua. Starbucks oli ok, seal müüdi ka sarvesaiu, mida tüdrukud hea meelega hommikusöögiks sõid, erinevalt LaFlautas pakutud imeheast hispaania omletist, mis oli kartuli ja rohke sibulaga tehtud. LaFlauta oli kahjuks pühapäeval kinni, sestap leidsime õnneks La Rambla poole suundudes veel ühe toreda tapasbaari, mille nime kahjuks meelde ei jätnud, aga tore koht oli. Apartemendiomanik soovitas meile veel mitut restorani, millesse me ei jõudnud (teadagi, lastega reisimise omapära, kui neil kõht tühjaks läheb, tuleb kohe minna ja esimesse ettejuhtuvasse enam-vähem), aga nt mereannirestorani Botamuferiosse Gran de Gracia 81 ma oleks küll läinud ja siis olid selles nimekirjas veel Ciudad Condal, Taktika berri, Gorria, Cal Pinxo platja, Set Portes, Flash flash ja Farga nimelised kohad. Eks siis järgmisel korral. Sest Barcelona on raudselt selline koht, mida tasub mitmeid kordi külastada.

Pühapäeval nägime veel kahte suurt rongkäiku, üks neist oli roosade, teine kollaste oma. Roosad olid põhiliselt naised ja neil olid rinnal võistlejanumbrid ja nad kõndisid, ma oletan, et tegu oli mingi rinnavähi vastase võitluse üritusega. Igatahes oli väga mastaapne üritus. Teine oli Kataloonia iseseisvuse pooldajate rongkäik, kõik inimesed kandsid kollaseid t-särke kirjaga Si!, laupäeva õhtul nt. toimus Ülikooli väljakul mingisugune debati-üritus, kus laval oli 3-4 toolil istuvat ja rahulikult diskuteerivat inimest ja rahvahulk neid kuulamas, aga pühapäeval olid ikka massid haaratud, koeradki lippudega ehitud, nii pered kui seeniorid, jäi mulje, et sealkandis küll iseseisvuse vastaseid eriti ei leidu. Ühes baariski tehti meile selgeks, kui katsusin praktiseerida reisijuhist saadud lauset “palun arve” ehk “el comte si us plau”, et katalaani keeles on hoopiski “el conta”.

kataloonia

Ja siis esmapäeval terendaski kojusõit, käisime veel kiirelt Gooti Katedraali uudistamas ja saime aru, et vanalinnakvartalisse me polnudki seni jõudnud… Igatahes lastel oli juba esmaspäeva hommikul selline nägu ees, et ega nad polekski väga rohkem jaksanud “turisti teha”. Suurtel seevastu oli pigem tunne, et “üks päev jäi puudu”. Kojusõit sujus kenasti, ja Tallinnas öösel tervitanud 13 soojakraadi ei olnud üldse nii hull, kui kartsin. Praegused miinuskraadid on küll jäledad, eile nt oli -6, realfeel -15… praegu, poole kolme paiku päeval on 0, mis tundub nagu -7. Peale Barcelonat ma ei imesta enam üldse, miks eestlased sinna tööle lähevad või suisa elama kolivad. Muidugi on siin ka hea  ja ilus, aga mulle, kes ma polnud siiamaani kunagi sügisest suvesse lennanud, oli see erakordne elamus. Erakordne oli ka see, et kohe esimesel päeval kahmas Fel mult fotoka käest ja asus ise klõpsima. Õnneks õppis ta nende päevade jooksul ka fotokat käes pöörama🙂 , samas oli tal julgust/jultumust suvalisi inimesi pildistada, nt selline pilt🙂

IMG_6741

Istria 2

Posted on

Enne Barcelona reisist kirjutama hakkamist lisan veel paar sõna suvise Istria-reisi kohta.

Meil oli kamba peale renditud kaunis basseiniga villa Poreči lähedal ja seal oli ülimõnus viibida, lastele oli ka batuut, kiiged ja mänguatomaate tükki paar, ja snuukerilaud. Sai grillida ja olemine oli täiesti privaatne. Kõndida ümbruskonnas küll eriti ei saanud, küll aga rattaga sõita.

DSCN5309

Ja iga päev käisime ka alustuseks mererannas ja seejärel mõnes suuremas kohas jäätist söömas või mingit väiksemat ampsu võtmas. Eriti meeldis mulle Rovinj, kaunis Aadria-äärne pärl.

DSCN5671

DSCN5336

istria rovinj

Käisime ka Motovunis, väikeses iidvanas mägikülas, kust avanes imekaunis vaade.

 DSCN5427 DSCN5432

Pulas käisime ja vaatasime amfiteatri üle, vanalinna piilusime ka.

DSCN5392

DSCN5391

DSCN5411

DSCN5413

Ujuda ja snorgeldada sai nii palju kui hing ihkas ning sel aastal ei kimbutanud meid ka päikeseallergia, ei teagi, kas äkki oli kasu päikeseallergikute päikesekreemist või mis…

DSCN5498

Tihtilugu võis nii vees kui maa peal vastamisi sattuda selliste elukatega, kes siiski olid eranditult väga kuulekad ja lastesõbralikud.

DSCN5659

Meres leidus ka mereelukaid:

DSCN5497

Ja maa peal rohutirtse:

DSCN5414

Söögiarmastajatele on Istria sobilik koht, leidub mereande, kuid siiski põhirõhk on sealkandis igasugu (kitse)juustudel, trühvliroogadel ja kohalikul lihaveisel. Me käisime paar õhtut lähedalasuvas Konoba Danijelis ja seal söödud trühvlipasta ei unune niipea. Et see toit väga fotogeeniline polnud, on taldrikul Motovuni juust ja pršut.

DSCN5674

Mereanni-isu sain kenasti rahuldatud Bledis,

DSCN5692

kus enne äratulekut kella pealt käia jõudsime.

DSCN5695

Eriti mõnusaks tegi selle reisi kahtlemata ka asjaolu, et samal ajal, kui meie seal soojas mõnulesime, oli kodumaal eriliselt külm ja kole juuni, soojakraade oli nii 4-8 umbes. Lõpuks hakkas juba kaasmaalastest kahju ja tuli ka endal pisike mure, mida lähemale kojusõit tulema hakkas… Esimene üsna normaalne suvesoe ilm tuligi alles minu sünnipäevaks 4.juulil ja pärast seda tuli kaunis soe juuli, soojust jagus ka poolde augustisse.

Peagi jätkan soojalainel sügisesest Barcelona-reisist!

Raamatumeem

Posted on

Õnneks andis Kuduv Koeraomanik mulle põhjuse kirjutamaks uus postitus, kahjuks küll mitte me suvisest reisist Istriasse, kuid mis teha, kuidagi pole jõudnud pildimajandusega tegeleda. Loodetavasti leian aja selleks veel enne kui uus reis peale tuleb. Niisiis, Kuduv Koeraomanik palus kirja panna 10 raamatut, mis mind on enim mõjutanud, mõelda pole väga lubatud🙂 . Nii tore, et nö vanad blogijad veel tegusad on nii või naamoodi, KK sai meemi omakorda Trianglilt ja tema Päikesejänkult ja Oravake kah tegi seda ja kes kõik veel. Mina omakorda annaks edasi sama vanadele tegijatele, Triinule ja Parankale ja Triibikule! Sest tõesti tahaks teada, mis kellelgi need 10 on.

Minu lugemishuvi kõrgaeg, võiks öelda, jäi 7.-14. eluaasta vahele ja arvan, et see muutis mind tunduvalt targemaks ja erudeeritumaks inimeseks, kui ma muidu oleksin. Sel ajal ma lugesin valimatult kõike, millest vähegi vaim üle käis (Lenini, Marxi jt selliste teosed olid mu jaoks liiga igavad ja mõttetud), kuid erilist huvi pakkusid mulle nooremas koolieas muinasjutud ja loomajutud ja siis hiljem juba kõik muu.

10 esimest raamatut, mis meenuvad või mida peaks esile tooma, on:

1. Liselotte Welskopf-Heinrich “Suure karu pojad”

2. Tammsaare “Tõde ja õigus”, 1. osa

3. Gerald Durrell “Minu pere ja muud loomad”

4. Oskar Luts “Kevade”

5. Herman Sergo “Näkimadalad”

6. Sigrid Undset “Kristina Lauritsatütar”

7. Herta Laipaik “Musta opaali rada”

8. Arved Viirlaid “Ristideta hauad”

9. Margaret Mitchell “Tuulest viidud”

10. Ivan Jefremov “Thais, Ateena tütar”

Hirmsasti tahaks nimekirja veel panna Jaan Krossi “Wikmanni poisid” , James Herrioti teosed, Boriss Akunini “Teemantvankri”, Garcia “Armastus koolera ajal” ja mida kõike veel… Aga 10 on 10. Järgmine kord teeme 50, eks?🙂

Istria

Posted on

Juunis käisime taaskord, peale 5-aastast vaheaega Horvaatias. Lendasime Finnairiga läbi Helsingi Sloveeniasse, kus veetsime 3 mõnusat päeva.

Külastasime muidugi ka Juret, kelle juures mõnusalt aega veetsime

DSCN5137_1024.jpg

ja imetlesime tema aiast avanevat hunnitut vaadet.

 

DSCN5018_1024.jpg

Jurel on lahe koer nimega Jaka

DSCN5030.jpg

ja eri värvi silmadega kass

DSCN5034_1024.jpg

Käisime alustuseks Postojna koobastes, mis on tõesti suur vaatamisväärsus. Kuulasime inglise keelse giidi juttu ja kui Felile polnud enam tõlget eriti vaja, siis Suusile kordasin jutu eesti keeles üle. Maa all on stabiilselt 8-10 kraadi sooja, ja see hakkas lõpuks ka tunda andma, eriti viimasel lahtise rongiga sõidul maa peale tagasi, kui tuli läbilõikavalt külma tuult taluda. Sestap pole paha kõige soojemalgi suvel koobast külastades kanda soojemaid riideid. Sel aastal oli Sloveenias väga imelik talv, mis põhjustas paljudel puudel latvade murdumist, nimelt vaheldus kogu aeg sulailm pakasega ja puud jäätusid ning murdusid jää raskuse all. Pildid jäätunud puudest olid koobaste juures ka üleval.

DSCN5115.jpg

Järgmisel päeval näitasime lastele Ljubljana kesklinna.

 

DSCN5164.jpg

Sõime Maarjaga traditsiooniliselt giriceid

DSCN5156_1024.jpg

DSCN5239.jpg

ja külastasime kohaliku toidunädala raames turul üleval olnud stande

DSCN5170_1024.jpg

sõime imemaitsvat jäätist ja vaatasime taevas olnud halo.

DSCN5176_1024.jpg

Laupäeva hommikul alustasime teed Istria poole, plaaniga Piranist läbi käia. Piran on lihtsalt niivõrd ilus linnake, et olles lähikonnas, oleks patt seal mitte peatuda ja restoranis Pavel üks kaunis mereanniamps ja klaasike külma valget veini võtmata jätta.

Siinkohal aga väike paus, lugu jätkub!