Hapendatud seened

Minu maavanaema ehk Memm ei olnud eriline söögitegija. Noh, ta tegi küll, ja toidud tulid täitsa head välja, aga ise rääkis kogu aeg sinna juurde, et “ega tema ju nii hästi ei oska süüa teha, kui minu linnavanaema”. Tagantjärgi ei saa ma sellest enda mahategemisest üldse aru, sest tõepoolest, sellist olukorda, kus ma oleksin maal toiduga pirtsutanud või järgi jätnud, ma ei mäleta – või kui sentimeetripaksune süldirasvakiht välja arvata. Aga oli üks asi, mida vanaema oskas superhästi teha – tookord me kutsusime neid “lehtedega seenteks”, tänapäeval tuntud hapendatud seente nime all. Vanaema võttis riisikad (nagu võiseened, ainult valged, me kutsusime neid poriseenteks, kasvavad sarapuumetsas), ja pani need mustsõstralehtede, tilliõisikute ja jämedate, puitunud tillivarre tükkide, mädarõikalehtede, mädarõika juurejuppide, küüslauguküünte, pipra- ja vürtsiterade ja jämeda soolaga kihiti kolmeliitrisesse purki, tampis pudrunuiaga nii, et õhk seente vahelt välja tuli ja siis vist oligi valmis. (Mina hoidsin purki paar päeva avatuna ja siis kaanetasin ja panin jahedasse.)

Eelmise aasta augustis kirjutas Mari-Liis enda ämma seentest ja mind tabas rõõmus äratundmine. Sel sügisel oligi mõnusalt palju seeni ja kui veel Õhtulehes ka kirjutas, kuidas hapendatud seeni teha, mõtlesin kindlasti järgi proovida, kas õnnestub. Tegin pilvikutest ja mõned üksikud tõmmuriisikad olid ka, vürtsiterasid ei pannud, omalt poolt lisasin sinepiseemneid, ja tilliõisikuid mul polnud ka kuskilt võtta. Aga maitse on neil seentel nagu lapsepõlves… Eile sõin juba pool pisikest purgitäit üksipäini ära, ma ei tea küll, kuis mu enda lapsed seentest saavad nii kauge kaarega mööda käinud olla, korjata veel meeldib, aga sööma nad neid mingil juhul nõus ei ole. Loodetavasti see aeg on veel ees.