Category Archives: titaelu
Taas Tartus
Eelmisel aastal käisime suuremate lastega sügisesel koolivaheajal Tartus. Ja seekord juhtus samamoodi, viisime Roosi Mamma juurde ja veetsime kena päeva Ahhaas, Auras ja Dorpatis. Vingemad elamused tulid seekord aga üllatuslikult kulinaaria valdkonnast. Lõunat sööma läksime Vildesse, ja kartuses, et Caesari salatist liiga väheks jääb, võtsime ka risotto mereandidega, mereannifännid, nagu me oleme (räägin mitmuses seetõttu, et Hr. Abikaasa pole teab mis mereannifänn, kuid meie armsad naabrid , kes meiega koos reisisid, see-eest on). Ja tuleb kohe öelda, et see mereanni pool antud risottos jättis mind huvitaval kombel täiesti külmaks, kuna jõe (või järve? või rohe-?)karpidel on mudamaitse ja olgugi, et nad on üsna suured, oli neid kõigest 2 ja muud mereannid olid peale korralikus mõõdus krevettide üsna peeneks hakitud; kuid riisine pool oli lihtsalt ülimaitsev – räägib mitte eriti suur risottofänn. No ja eelnenud salat oli igati aus, õigetest ja värsketest komponentidest. Õhtul läksime Pierre’i ja see osutus täielikuks jackpoti võiduks, kuna seal olid menüüs tomati- ja küüslaugukastmes hiidkrevetid. Ports oli suur, kaste parajalt vürtsikas, krevetid mahlased ja puhastatud, i-me-line. Kartuses, et mul sellest kõigest veel kõht täis ei saa, võtsin lisaks röstitud (või oli see grillitud?) linnumaksa salati, mis oli ka väga hea, aga lõpuks oli kõht nii täis, ja ikkagi oli vaja veel ju maitsta neid imelisi šokolaadihõrgutisi… Nüüd ma ainult mõtlen neist krevettidest… ja risottost ka. Ja oleks ideaalne, kui lõunaks võiks Caesari salatit saada iga kord, kui tööl olen.
Ja Roosil oli Mamma juures väga tore olnud, lahkudes teatas mulle välisuksel, et “Mamma. Lahe!” Aga mulle ütles “Kallis!” ja “Ei kiiga. Ma tsappi.” mis tähendab, et kiikumisest üle põlve tõstetud jalalabal sai siiber ja et ta tahab mulle patsi teha 🙂
Tore kokkusattumus
Eile Selveris. Oleme just köögivilja osakonnas, kui näen armast pisikest tirtsu, kes on ema süles, aga püüab autokäru lükata. Vaatasin lapsekest ja naeratasin heldinult, öeldes tema emale: Meil on ka kodus selline. Siis kuulen, kuidas ema ütleb lapsele: Lähme, Roosi! – Oo, meil on ka Roosi! – Meil on tegelikult Rosanna… – Meil on ka Rosanna!!! Siiski selgus, et poes kohatud Rosanna on 1,3 aastane, kui meie oma saab juba järgmisel nädalal 2 🙂 Mis muidugi ei tähenda, et nad tulevikus ei võiks näiteks ühte lasteaeda või ühte klassi sattuda 🙂 (Ühte klassi siiski ehk mitte, aga no ikkagi tore kokkusattumus 🙂 )
Mangolassi
Kui maitsestamata jogurt ja mangokompott (ning õige natukene pruuni suhkrut) kokkublenderdatuna annavad kokku mangolassi, siis seda me täna tegime. Me = mina ja Fel, minu blenderimees (talle väga meeldib blenderiga jahmerdada, praktiliselt iga päev teeb endale sellega mõne piima-jäätisekokteili). Mangolassi sai väga hea, olgugi, et meil oli tavaline mangokompott, mitte see East Endi püree, mis pidavat kõige parem olema. Küllap sellest ka helekollane koogel-moogeli-värvus, aga no maitse oli nii hea, et Roosi sõi mul kõik eest ära, mis on väga hea, sest tema meil teatavasti piima ei joo ja seega on uus kaltsiumiallikas igati teretulnud.
Kuna käepärast oli ka pool-ülessulanud mustikaid, siis Fel tegi lisaks
Mango-mustikalassit.
Ma enam väga ei igatsegi mahlapressi, tundub, et blendergi on majapidamises väga tõhus ning laialdast kasutust leidev kodumasin.
Vestike
See vestike oli algselt kampsikuna mõeldud, nagu ta ka ajakirjas Moda 4/2010 oli. Siis aga, kui mul oli juba seljatükk lõpetamisel, selgus, et mu ainumas tokk vanaroosat Novita Rosed on otsakorral. Ja Käsitööjaamas sain teada kurva tõe: seda värvi enam ei tehtagi. Ja kuskilt netipoest ka silma ei hakanud ja siis lihtsalt harutasin seljatüki üles, tegin vähe kitsama ja lõnga jätkus täpselt nii, et sain jupid kokku õmmelda ning hõlma- ja kaeluseserva üle heegeldada ja nööpauguaasad teha. Varrukaid ei saanud enam isegi mitte lühikesi, aga pole ka oluline.
Selline tema siis sai.
1 tokk Novita Rose’d
vardad nr 5
heegelnõel nr 3
3 iidvana läikivat nööpi
Rohesilmne Maailm 