Poluverniku kindad

Eelmisel aastal jäid mulle Muis.ee-s silma ühed kenad kindad, mis minu jaoks veelgi kenamaks muutis tõik, et pärit olid need kindad Iisakust, kus minu vanaema koolis käis (sünnikoht oli tal Rannapungerjal) ja kus tal “terve mets vaid sugulasi täis”. Mäletan lapsepõlvest vanaema jutte oma sugulastest, et vanasti oli peredes palju lapsi ja neid täditütreid, lellepoegi jm oli terve hulk, ega suutnud mina tookord küll neid kõiki meeles pidada, sugulussidemetest täpsemalt rääkimata. Samuti ei hoomanud ma seda hulka, kui palju neid täpsemalt olla võis. Aastaid hiljem otsis keegi Piret Perekooli foorumis oma sugulasi, kelle perekonnanimed on nt. Fetka, Pääbus jt. Minu vanaema neiupõlve nimi oli Pääbus. Ma kirjutasin Piretile ja selgus, et me oleme neljanda põlve sugulased ja meie vanavanavanemad olid õde-venda. Pireti kaudu avanes mulle ka Geni.comi kaudu terve uus maailm, mis andis mulle alles aimu sellest, millise hiigelsuure suguvõsa liige mul on au olla. Leidsin netist ühe artikli, kus poluvertsikutest kirjutatakse, mainitud on ka perekonnanimesid, mis minu sugupuus kõik esindatud on, Fetka, Subka, Beläjev, Sabolotny jt. Meie kodus räägiti küll poluvernikutest, kuid pigem selles kontekstis, kui eestlased venelastega abiellusid, et siis nad olid poluvernikud. Või vähemalt sain mina lapsena sellest nii aru, samuti jäi mulle mulje, et poluvernik on halvustav sõna. Võibolla siis tõesti olidki juba minu vanaema noorepõlveajaks (ta sünniaasta on 1918) kõik poluvernikud eestistunud või häbenesid oma päritolu või olid selle sootuks unustanud, mine tea. Nagu seal artiklis ka mainitakse: “Tähelepanuväärne on, et poluvernik peab end kaljukindlalt eestlaseks”. Üks aimdus, mis mul veel poluvernikute kohta lapsena jäänud on: poluvernikutel on nö imelik maitse. Ehk et kasutatakse värve, mis esmapilgul nagu ei klapiks või on liiga kirevad, nagu nt vanaema ka alati ei unustanud rõhutada, et venelaste sinised aknaraamid on maitsetuse tipp, kuna ükski “normaalne” inimene ju ei värvi endal aknaraame väljastpoolt siniseks. Venelased pidavat niimoodi tegema seetõttu, et kärbsed pelgavat sinist värvi ja ei lenda seega akendest sisse.
Tulles nüüd kinnaste juurde tagasi, siis siinkohal pealus mind just samamoodi see kummaline värvikombinatsioon: oranž ja lilla. Ja meenus vanaema jutt poluvernikute maitsest 🙂 . Mine siiski tea, võibolla polnud kudujal lihtsalt väga palju erinevat värvi lõnga laialt käes – olid ju olud siiski pigem vaesed ja sealkandis vist lambaid väga ei kasvatatud.
Selle kindapaari andmed ei ole praeguseks Muis-is enam miskitõttu avalikud, küll aga võib need leida Reet Piiri “Suurest kindaraamatust” lk. 212, Iisaku kihelkond, 1909 annetatud ERM-ile, kirjatud kinnas, polovärniku naese kootud. Randmeosa tegin pisut teistsuguse, kuna usaldades mälu ei vaadanud mustrit ja muidugi vedas mälu alt, siiski meeldib mulle see loogiline kordus ka, mille tegin. Igatahes, väga armas kudumine oli, ning tunnen, et kudusin endale nagu talismani, mis otsekui rakendaks esivanemate vaimud mind hoidma. Ning erinevalt esivanematest olen õige pisut uhke ka selle üle, et olen poluvernikute järeltulija 🙂

Neljapäev on kalapäev

Sestap ongi hea juba varakult kala-jutt kirja panna, et soovijad proovida saaksid.

Nagu lubatud oli, on seekordse “Anu ja Olga” postituse teemaks Olga Keski “Toit on tervis” kolmas vihk “Kala- ja munatoidud”. Etteruttavalt olgu öeldud, et siiani on tegu minu lemmikvihuga, ja ma pole kindel, kas ma suudan tervet seda vihku ühte postitusse mahutada – tundub, et häid retsepte on seal õige mitu ja tahaks neid proovida ise teha. Sest minu enda ettekujutus kalatoitudest on üpris piiratud: kas ahjulõhe sinepi ja meega või siis lõhevardad ingveri- ja sojakastmega või praetud räimed või soolakala ja mõnikord ka sushi ning ongi kõik. Grillitud lesta tegime kah suvel. Aga Olga kalaretseptid algavad selliste nimetustega nagu haug, tursk, ahven, koha, luts, latikas… Letid olid esimese EW ajal kalast lookas, tundub. Tegelikult on nad seda ka tänapäeval ning üsna mõttetu on kiun teemal: “miks meil kala poes müüa pole” – tuleb minna turule või kalaputkasse (või kalapoodi, aga meie kandis selliseid ei ole) ja valik võtab silme eest kirjuks. /Kalapoodidest rääkides tulevad silme ette sellised kohad, kus vanasti lapsena käisin vanaemaga kalajahil, üks oli “Meritäht” Liivalaia tänaval ja teise nime ei mäletagi, asus teine kesklinnas Kaubamaja lähistel, vaatega Tartu maantee poole./ Mina käisin enda stammkohas Nõmme turul, selles putkas, kus kaardiga maksta saab ja tõin sealt koju ühe tursa ning 3 prisket ahvenat. Varem oli mul juba valmis vaadatud, et ahvenatest teen ahvenahautis IV ja tursast küpsetatud kala tomatikastmes. Võibolla vihjab see vitamiinipuudusele, kuid ma tundsin, et tomat on just see, mida ma tahan, kala muidugi ka. Ja just mitte mingit “tavalist” lõhet, vaid korralikku kodumaist kala, mida minu tutvusringkonna perenaised vist väga tihti ei valmistagi? Kas just sellepärast, nagu ütleb Olga Kesk: “Nii kala kui muna tarvitamine meie rahvatoitluses ei ole kuigi levinud. Nende toiduainete tagasihoidliku tarvitamise põhjused on järgmised. Esiteks kala kui ka muna ei peeta küllalt toitvaks toiduaineks, teiseks on kala- ja munatoitude valmistamise oskus väga piiratud, enamasti ei saada küllalt rahuldavaid tulemusi.” Või siis hoopis selle pärast, et arvatakse: kalarookimine on raske. On küll! Mina nägin sellega kurja vaeva. Kõhu lõhkilõikamine ja pea eemaldamine pole muidugi mingi probleem, aga vot soomused… Need tuli ahvenal eemaldada. Olga vihus pole kalarookimisest üldse juttu, see-eest raamatus “Kokakunst sõnas, pildis ja filmis, tarviline juht perenaistele” anno MCMXXVII on peatükis “Kala tapmine ja puhastamine” kõik väga põhjalikult ära seletatud, ja seal on nii tore sissejuhatus: “Kuigi perenaine enamasti toob koju surnud kalad, peaks ta ikkagi oskama ka tappa kala, kui arvab end oskavat keeta. Kui juba kord sööme loomi, siis vähemalt tarvis tappa nad piinata ja ruttu. Õrnustelemine pole siin kohane ning kiire ja osav töö pole südametus, vaid halastus elava olevuse vastu.” Alapeatükis “Soomuse eemaldamine” öeldakse, et: “Ahvena juures käsitatakse häämeelega soomusepuhastajat.” Seesinane soomusepuhastaja seisis mul silme ees, kui metallist grill-labida sakilise servaga soomuseid eemaldasin – arvatavasti oleks soomusepuhastajaga see töö palju lihtsam olnud. Esimesel võimalusel lähen ja toon selle ema juurest ära. Teine jama oli see, et neid soomusereosid ju lendas laia kaarega igale poole! Selle vältimiseks asetasin roogitava kala kilekotti ja töötlesin teda selle sees, oli kasu küll, õnneks oli mul ka ainult kolm rookimist vajavat ahvenat. Ses mõttes on tursk palju parem kala, et soomuseid tal pole, nahk tuleb väga kergelt maha ja selgroo saab ka üpris vähese vaevaga kätte.

Aga miks peaks üldse niipalju kala puhastamise, rookimise ja lõikumisega vaeva nägema, kui saaks palju kergema vaevaga ning kiiremini terve kala valmistada?

Olga Kesk vastab:

1. Kala maitsestamine on põhjalikum ja kergem.

2.Hoitakse kokku tarvisminevaid aineid, nagu rasva, koort jne.

3. Kala küpseb paremini läbi ja seega ei kujune tervisele ohtlikuks. (Siinkohal on vist mõeldud erinevaid paelusse jm sooleparasiite 🙂 )

4. Luudest puhastatud kala on mõnusam süüa ja ühtlasi ka palju toitvam.

5. Terve kala lauale-andmist ebameeldivalt ärakeenud pea ja sabaga ei peeta esteetiliseks ja isuäratavaks.

Olga räägib veel, et :

“Tegelikult aga on nii kalaliha kui ka muna peamiseks valguallikaks, samuti kui loomalihagi, kuid võrreldes loomalihaga on kalalihal palju häid omadusi. Esiteks on kalaliha valmimise aeg lühem, teiseks on pehme kiu tõttu kalaliha palju kergemini seeditav. … Kala hoolsa ja mitmekesise maitsestamisega võib saada ka meie rahva maitsele vastuvõetavaid kombinatsioone. Et kala ja muna on neutraalse maitsega toiduained, siis nendest toitude valmistamisel ongi tabav maitsestamine olulise tähtsusega, mis kindlasti ei jäta mõju avaldamata nende levimisel rahvatoitlustuses.”

Ei jää üle muud kui nõustuda, oleme ju kuulnud jutte sellest, kuidas mõnes kalas on liiga palju luid või mõni on mudamaitsega, samas saab luuderohkest kalast teha nt ‘peenendatud massi’ ja sellest kalakäkke või siis tõesti selle mudamaitse oskusliku maitsestamisega sootuks peita. Tahtsin siin juba omast peast luuderohke kala puhul soovitada supileeme keetmist, kuid üllatus- üllatus, Olgal pole seni olnud ühtki supiretsepti! (Hehee, sest supid on eraldi, juba järgmises vihus!) See-eest leivapealise omi on päris huvitavaid, mh masindatud heeringast jms.

Minu tänaste roogade retseptid on siin:

Ahvenahautis IV: Suuremaid ahvenaid, soola, sidrunilõik, rasvainet, kalaleent, kooritud, terveid sibulaid. Kaste: tomatipüreed, riivleiba, koort, soola. Luudest ja nahast puhastatud kalapooled (ahvenanahka ma ei hakanud eemaldama, sest see ei tundunud otstarbekas) hõõrutakse soola ning sidrunilõiguga ja asetatakse sulatatud rasvainega keedunõusse. Kalapeadest ning selgroost keedetud leem valatakse peale ja sibulad asetatakse samasse hauduma. Ained hautatakse pehmeks ja tõstetakse kaussi. Kaste, kus kalad haudunud ja kuhu lisatud riivleiba (niipalju, et paras kaste saab), tomatipüreed, koort ja soola, valatakse peale. /Mina seekord otsustasin riivleiba mitte lisada ja ma arvan, et hästi tegin 🙂 / Lisandiks võib võtta kartuli-juustuvormi, keedetud makarone, riivitud mäerõigast koores või riisi aedviljaga. Viimast valmistatakse nii: keedetud riisi, hautatud aedvilja (porgandeid, herneid, ube, õiskapsast jne.) kas üksikult või soovikohaselt ühendatud, kalaleent, soola, koort, veidi jahu, rasvainet. Keedetud riis segada hautatud või konserveeritud aedviljaga, lisada kalaleent, veidi jahu, rasvainet, soola, koort. Kuumutada. Kaussi tõsta ja, kui soovitakse, juustu peale riputada. Mina piirdusin tavalise pruuni riisi ning hautatud ubadega. Ja see oli imemaitsev toit ja ma ei tea, kus ma seni olen elanud, et pole taibanud kastet teha tomatipüreest ning vahukoorest?

Kiirelt tegin ka tursa valmis, et kui juba proovimiseks läks, siis proovin korralikult. Suitsuturska oleme me ostnud küll aeg-ajalt, kuid turult värsket mitte iialgi. Miks? Ma ei tea, miks! Lollid vist 🙂

Küpsetatud kala tomatikastmes. Haugi, turska või lutsu, soola, pipart, jahu, rasvainet (ka õli võib olla). Kastmeks: tomatipüreed, koort, veidi sinepit, soola. Luudest ja nahast puhastatud kalad maitsestatakse soola ja pipraga ning lastakse seista. Poolitatakse, kastetakse jahusse ja pruunistatakse mõlemalt poolt kuumas rasvas või õlis. Asetatakse vaagnale. Pannile jäänud rasva hulka segatakse tomatipüreed, sinepit, koort ja soola. Keedetakse läbi ja valatakse vaagnal olevale kalale peale. Mina seda muidugi ei teinud, vastasel juhul poleks ükski laps seda söönud, neil peavad ikka asjad omamoodi olema, ehk et kala eraldi. Aga ise nautisin küll kastmes kala, ja see kaste oli eelmisest siis vaid sinepi ning ka paksuse poolest erinev, kuid üsna sarnane siiski ja ma isegi ei oska öelda, kumb moodus mulle rohkem meeldib, mõlemad olid väga head. Väike Roosi sõi sedaviisi praetud kala väga hea meelega.

A&O.Teine osa. Lihatoidud

Anu & Olga jätkavad lihalaineil. Ehk siis lühidalt meenutan, et Julia Childi 100. sünniaastapäeva tähistamise raames sukeldusin kodumaise kokanduskorüfee Olga Keski retseptivihikuisse “Toit on tervis”, mis välja antud aastal 1938 Tartus.

Lihatoitude vihiku sissejuhatuses ütleb Olga, et lihatoitudest tuleb igapäevases toitlustuses eelistada nn. ühepajatoite, mis moodustuvad liha ja aedviljade kombinatsioonidest. Ühepajatoitudega omandab keha peaaegu kõiki neid toiteolluseid, mida ta vajab, ja nad osutuvad, nagu teadlased tõendavad, kergemini seeditavaiks kui ükski teine lihatoit sel põhjusel, et toidu valmimine toimub hautamise teel. Üldiselt levinud arvamine, et valge liha (vasika, kana jne) olevat parem ja tervislikum kui nn. must liha (lamba, veise, sea jne), ei ole millegagi põhjendatud. Noore looma liha on õrnema kiuga ja seega kiiremini valmiv. Liha maitsestamine pipraga ei ole ilmtingimata vajalik. 

Vihikus on ka erinevaid lisandite retsepte, millega lihatoite süüa, nt sealihalõike puu- ja aedviljaga võib süüa järgmise lisandiga: Lillkapsas munaga. 1 lillkapsas, 5-6 kõvaks keedetud muna, rasvainet, soola, riivitud juustu, valget jahukastet, tomatipüreed, tomateid või kurke. Hautatud terve lillkapsas asetatakse vaagnale, ümber asetatakse pooleks lõigatud munad, millest munarebu eemaldatud ning ühendatud võiga ning riivitud juustuga. Saadud seguga täidetakse munapooled vaagnal. Vahele asetatakse tomatirattad. Valge paks jahukaste maitsestatakse tomatipüreega ja valatakse vaagnal olevatele ainetele.

Kui siin ilmas on mõni toit, mis mulle ei meeldi, siis on see jahukaste. Valge paks jahukaste  – ainuüksi selle sõnakombinatsiooni kõla on õõvastav… kuigi ma tahaks teada saada (aga mitte nii väga, et hakkaks seda ise tegema), kas tomatipüree suudab valge paksu jahukaste maitset mingit moodi mõnusamaks teha. Võibolla ma pole lihtsalt head valget jahukastet saanud?

Jahukaste laineharjal edasi surfates vaatavad leheküljel 65 vastu kaks põnevat hautist: naerihautis ja redisehautis. Neist esimese tegemiseks võetakse pool kg naereid, soola, suhkrut, 2 spl rasvainet, 1-2 spl jahu, piima, 1 spl peterselli. Rasvainest, jahust ja piimast valmistatakse valge kaste. Kooritud naeris riivitakse sisse ja hautatakse 20 min. Lisatakse soola ja suhkrut. Redisehautise valmistamine on samalaadne, rediseid võetakse vaid pool liitrit ning need lõigatakse ratasteks ning hautatakse jahukastmes 15 min ning maitsetamiseks võib kasutada sidrunimahla. Huhh… meenub miskitõttu vanaema üks lemmikroogi, stuuvitud porgandid ja kaalikad. Mina miskitõttu jälestasin seda rooga (küllap seal oli ka paksu valge jahukaste käsi mängus) ja see oli ka üks väheseid, mida mind sööma ei sunnitud, erinevalt riisisupist ning heeringast, viimase puhul ma muidugi vingerdasin ka kuidagi kõrvale ja sõin vaid hapukoort ning keedumunarattaid, mis heeringa peal olid.

Ühepajatoidu retseptide vähesuse all see vihk küll tõepoolest ei kannata, ainuüksi sealiha baasil on neid 12 ning lambalihast 13. Seoses sellega, et hiljuti jäid mulle Nõmme turul silma 4 nunnut, ma ütleks veatut naerist, valisin Olga raamatust retsepti, mis kannab nime ühepajatoit lambalihast naeriga. Vaja läheb rinnaliha (mul oli noore lamba seljatükk), naerist, rasvainet, soola, sidrunimahla või äädikat (kasutasin esimest), kuuma vett, koort. Liha pruunistada pajas, kooritud naeris lõigata õhukesteks ratasteks ja asetada lihaga vaheldumisi patta. Maitseained ja kuuma vett lisada. Hautada. Lõpuks koort lisada. Lisandiks: kuremarja- ja porgandisalat. Mul oli porgandi- ja mustrõikasalat hapukoorega. Selle ühepajatoidu juures oli kõige raskem osa katsuda mitte mõelda aias vohavale rosmariinile. Lammas ilma rosmariinita on ju enamvähem sama, mis lammas ilma tummise punase veinita. Aga ma olin otsustanud algupärandit austada ja rosmariin jäi oma aega ootama, mis ma loodan, tuleb enne, kui külm ta ära võtab. Vaadates Olga retsepte, torkabki silma tänapäevase ja nn. eestiaegse köögi suur erinevus: maitseainete vähene kasutamine ning puhtad maitsed (kui just pole tegemist jahukastmega üleuputamisega, eksole). Köömned, tomatipüree, petersell, murulauk, sool, vahel väga harva kapparid, seller, suhkur-sool, sidrunimahl, äädikas, mõnikord ka pipart sekka ning ongi kõik. Aga see ühepajatoit naeristega pani tõesti kõhu naerma ja kastet oleks võinudki lürpima jääda, ning naerid olid ülimalt hääd ja liha samuti.

 

Ühe hoo ning soojaga keerasin sõna otseses mõttes valmis ka lambaliharulli. Selleks sobib nt nn. lapiliha, mida müüakse Nõmme turul lambapildiga putkas 4€/kg, üks rullike kaalub umbes paar-kolmsada grammi, ma arvan. Nüüd alles ma saan aru ka, miks mulle tundub, et minu rull pisut pekki läks: ma ju vaatasin küll täpselt seda, kui mitu grammi on vaja täidise aineid, aga seda, et need on mõeldud 1 1/2 kg rinnaliha kohta, selle pisiasja ma muidugi jätsin kahe silma vahele. Mõni ime siis, et kogu see krempel hakkas rulli seest välja paisuma! Täidiseks oli tarvis 75g saia, 3 spl peterselli, 1 spl murulauku, 1 spl kapparit.

Liha oleks tulnud ka kergelt läbi kloppida, mida ma paraku ei teinud /see on see, kui loed korraks retsepti läbi ja arvad, et ahah! selge! siis aga selgub pisut hiljem, et ei olnud ta midagi nii selge./ Sool riputatakse lihale peale, lastakse seista. Leotatud saiast,petersellist, murulaugust ja kapparitest tehakse segu ja määritakse lihapinnale. Liha keeratakse rulli ja seotakse. Pruunistatakse pajas, lisatakse vett, hautatakse. Kastmele pannakse koort. Maitsmine jääb tänu oivalisele naeripajale homseks, miskitõttu ma olen skeptiline…

Lisandiks sobib riisi- ja peedivorm: Keedetud riisi, toorest riivitud peeti, soola, piima ja muna segu (pool liitrit piima, 1 muna), rasvainet, riivitud juustu pinnale. Keedetud riisi hulka riivitakse toorest peeti (2 osa riisi, 1 osa peeti) ja segu asetakase rasvatatud vormi. Lisatakse maitseaineid, sulatatud rasvaine ja piima ning muna segu. Pinnale riputatakse juustu. Küpsetatakse 25-30 min ahjus. Sarnaseid vorme tehakse ka mannast ja porganditest, makaronidest ja kaalikatest, riisist ja porganditest, lillkapsast ja riivsaiast, keedukartulitest jms.

Silma hakkavad ka erinevad küpsised. Tundub, et küpsise mõiste on aja jooksul muutunud, kuna nimetused vasikaliha- ja riisiküpsis, vasikaliha- ja makaroniküpsis ning vasikaliha- ja seeneküpsis on meie mõistes siiski rohkem vormiroogade moodi, näiteks vasikaliha- ja makaroniküpsis kannab oma aja hõngu: 300g makarone, 500g järelejäänud küpsetatud või keedetud liha (no kellel tänapäeval kogemata kombel nii palju ülejääke võiks tekkida…), piima ja muna segu, soola, tomatipüreed, rasvainet. Pehmeks keedetud makaronid lõigata 1 cm pikkusteks ja segada tükeldatud liha hulka. Asetada vormi või pannile. Lisada piima ja muna segu, tomatipüreed ja sulatatud rasvainet. Juustu riivitakse pinnale. Küpsetatakse.

Tänuväärselt rikkalik on retseptide hulga poolest peatükk “Toidud siseelunditest”, nt maksavõi juustuga: hautatud maksa, riivitud juustu, vahustatud võid ning soola. Maks tuleks 2-3 korda masindada ning segada vahustatud või ja riivitud juustuga, lisada soola ning kui kohe tarvitatakse, siis võib ka hapukoort lisada. Palju on ka keeletoite, samas saavad soovijad valmistada vabariigi-aegset ajuküpsist või jänesevormi, aga ka metslinnuküpsist, söödavad metslinnud on näiteks teder, püü, mõtus või metskana.

Eelreklaamina olgu öeldud, et tulekul on nr. 3, kala- ja munatoitude vihk!

Mood ja külm sõda

Avastasin täna FB-st sellise lehekülje. Vaadake kindlasti, kui toredad kleidid ja lood kleitidest. Praegu jääb see teema siia poolikuks ja oma järge ootama, aga ka mul on mõned kleidid, mis väärivad ülespildistamist või meeldetuletamist või sisseskännimist (näiteks lasteaiakleidid). Ja ma kavatsen selle lähiajal ette võtta.

Kaitstud: Korviga

See objekt on parooliga kaitstud. Vaatamiseks sisesta enda parool:

Parool:

Toiduelamused aastal 2011

Eile tuli arutlusele, mida jõululauale panna. Ja sellest kasvas omakorda välja pikem toidujutt, et millal üldse tekkis selle teema vastu suurem huvi ja tuli tõdemus, et eriti paaril viimasel aastal on toiduhuvi metsikult kasvanud me tutvusringkonnas. Küllap siinkohal “süüdi” ka erinevad toredad toidublogid, lahedad kokaraamatud ja muidugi ületamatu Nami-nami 🙂 .  Kuna aastalõpp on kokkuvõtete tegemise aeg, siis esimene neist tuleb toiduvallas.

Alustuseks üsna aasta alguses Tom Kha. Seda olen teinud päris tihti, mulle meeldib lõhetükkidega variant. Siis järgnes peagi hiinaka vaimustus. Et ise on ka võimalik täiesti õige maitsega hiinakat teha ja koguni vägagi lihtsa vaevaga! Sama kategooria alla läheb “Jaapani liha” , mis basmati riisiga on lihtsalt võrratu. Loomaliha asemel võib ka kanafileed kasutada, see kaste on äraütlemata mõnus. Viimati, kui seda tegin, unustasin suhkrut lisada, kuid ikkagi maitses hästi, võibolla ainult pisut soolakalt. Ka toored kevadrullid on selle aastanumbri ühed eksootilised lemmikud!  Juunis proovisin eriti head maksa grillimise moodust, marokopärasel viisil ja ka niisama isetehtud marinaadis. Praktiliselt suvi otsa või vähemalt alates sellest ajast, kui mangold juba nii suureks kasvas, et sellest miskit teha sai, rõõmustas mind ja Hr. Abikaasat lehtpeedi-ricottavorm. Nii mõnigi kord sai tehtud kas lambapraadi või niisama paar südant ahjus küpsetatud, et nende kallal maiustada. Prantsuse liha tegin, see on tore ja kiire argiroog… Aasta lõpupoole proovisin ka kaneelilõõtsa tegemise ära, omapärase kujuga maitsev saiake. Sel aastal hakkasin ka ise müslit tegema Liina inspireeriva õpetuse järgi ja majoneesitegu sai ka järgi proovitud, vägagi vajalik oskus. Tšillimoosi tegin ka paaril korral, seekord punaveiniga. Sügisel hoidistasin esimest korda kaks potitäit boršipõhja. Püreerisin köögikombainis supipõhju köögiviljadest ja meresoolast (see on nagu isetehtud looduslik puljongikuubik, ainult ei ole kuubiku kujuga, vaid vedelam variant ja seda tuleb purgist lusikaga võtta, eriti seda, milles tomat sees on!) ning päikesekuivatatud tomateid küüslauguküünega (eriti mõnus kraam leiva peale määrimiseks). Esimest korda elus tegin sel aastal ka Caesari salatit ja teen seda edaspidigi! Kirja tuleb panna ka see, et F-pojake hakkas sel aastal erilise hooga tortillasid tegema, ise neid tacodeks kutsudes, aga no põhimõte ikkagi see, et pehmele tortillapõhjale määritakse guacamolet, riputatatakse praetud hakkliha ja tükeldatud tomatit, kurki, paprikat jms, lisatakse mild taco kastet ja volditakse kokku. Tortilla võib eelnevalt ahjus ka soojaks ajada. Suur laste lemmik oli muidugi ka lavaššipõhjaga pitsa.

Mainimata ei saa jätta sedagi, et kuna oli hea kõrvitsa-aasta, tegin sügavkülma nii mõnedki karbid kõrvitsapüreed, millest põhiliselt on siiani tulnud ja küllap tuleb ka edaspidi kõrvitsa püreesupp (mõnikord ka tomatiga), röstitud seemnetega. Imehea.

Aasta toiduteemaline film mu jaoks on Julia &Julie.

2010. aasta toiduleidudest kirjutan muu hulgas siin. 

Tšillimoosist veel

Nagu juba Triinu juures öeldud sai, on sel nädalavahetusel tšillimoosi keetmise aeg 🙂 . Ma sain Selverist huvitava tšillimiksi

ja seal karbis oli selline selgitav leheke:

Leheke oli mul pesemise käigus tagurpidi pöördunud ja leidsin selle juba siis, kui olin kogu tšilli-ilu paljaste kätega paprikate sisse puhastanud (ja see annab siiani end küünte all kenasti tunda). Niiet ei olegi siis vaja jalgratast leiutada ja mõtelda, miks see moos täiesti jubedalt tšilline jäi. Proovi mõttes tegin ühe satsi õunaäädikaga, et äkki tõmbab tulisust tagasi. Ja ühe satsi segasin Triinu kunagi toodud rohelise tomati moosiga, mille poolik purk meil siin häbiväärselt külmkapis seisma oli jäänud… Kõrvitsasupi jäänuki segasin kah kuskile sisse, et äkki pisut leevendab. Üldiselt tasub vist tabelit uskuda, kuna selles satsis oli vähemalt kaks kurrulist punast kauna sees, mille nimeks ma loen Habanero ja nii mõnigi kollane kaunake, mis võis olla Bonnet või Fresno, kui tavaliselt olen kasutanud Thai või Dutch Chilit, mis tabeli allotsas positsioneeruvad. Aga ma siiski arvan, et küllap leiab see tšilli-kuubis-moos kasutust kuskil erinevates liha- või mereandide toitudes, nii lusikatäite kaupa 🙂

Ja siis tänu armsale naabrinaisele (või lapsele, kes neid korjas!) sain korvitäie kollakaid kukeseeni, mille vormistasin kaheks purgiks marineeritud seenteks proovi mõttes, et kas ka süüa kõlbavad või jaa, tillivarsi ja mõned oksad lisasin kah nagu kuusekatele omas mahlas ja veini seekord ei raatsinud panna marinaadi, ainult äädikat paar spl, nelki, vürtsi, musta pipart kõiki nii 5-10 tera, loorberileht, spl soola ja suhkrut, porgand ja sibul, 1,5 l vett. Hommikuseks omletitäiteks jäi kah mõni peotäis järgi!

Kui siia lisada veel proovimaitsmine hapendatud võiseentepurgist (Memme meenutasin muidugi ka sinna juurde; kusjuures ma olen kuskilt lugenud, et see lingitud postituses mainitud enda mahategemine a la “ah, mis nüüd mina, vaata parem teda, kui hästi tema seda või seda teeb” pidavat setudele omane olema, ja Memm oli ka sealtkandist pärit, olgugi, et tema võru või setu juured, ma ei teagi kummad, on minust umbes sama kaugel, kui poluverniku juured teise vanaema poolt.) ja päikesekuivatet tomatitest tehtud püree (lisasin 1 küüslauguküüne), samalaadne, mis prouadehordiga metsas piknikulaual oli ja jube hästi maitses; isetehtud leib ja T. tehtud saialine ja UUS Akunin, siis on täitsa tore lauba.

Räimed õlis

Olles ükspäev ostnud Nõmme turult räimefileesid rokkivate räimede jaoks, selgus siiski, et targem oleks eelnevalt valmistehtud ja söömist ootavad toidud ära süüa. Värske räim aga väga oodata ei taha ja siis meenus mulle vana viis, kuidas ema tegi nö topsiräimi, ladus fileed vaheldumisi tilli ja soolaga margariinitopsi ning lõpetuseks kallas õli peale, et paremini seisaks. Kindlasti seisab seda kauem, kui palju soola on pandud. Ja no siililegi selge, et hoida tasuks külmkapis seda topsikest. Pipart võib ka panna. Söömiseks on soovitatav kalakese kerele noaga väikesed sisselõiked teha iga paari cm järel, et oleks mugavam läbi hammustada. Aga muidu selline mõnus suvine ja soolane amps. (Süüakse loomulikult leivaga 🙂 )

Suveaeg

Suveaeg saabub millegipärast alati raskemini kui talveaeg. Täna öösel jäi jälle und väheseks, siiski tundub, et inimvõimetel pole piire – 2-4 tundi magamist peaks ju jube vähe olema. Aga siin ma olen, küll raskete silmalaugudega, kuid suhteliselt ärgas. Pingutan siiski, et tähelepanu kontsentreerida vajalikeks tegudeks. Kui minu teha oleks, siis oleks meil aasta otsa suveaeg. Ja muidugimõista ka vastavad temperatuurid. Täna sadas kena paksu lund ja vahepeal oli koguni lumetormi moodi – ja nüüd ilus kevad, kõik selge, hele ja valge. Mõnus.

Eile sain Apollost Justin Petrone “Minu Eesti” 2. osa, oli teine soodukaga, 150.- vanas rahas. Ühe Akunini ostsin ka, see oli mõnusalt paks. Nüüd jääb veel üle pöialt hoida, et raamatukogust mõne varasema Fandorini-raamatu ka leiaks, oleks natuke loogilisemas järjekorras siis need loetud. Ja muidugi Peili raamat “Meie kodude kraam”, ma olen nii õnnelik selle üle. Lugesin ta muidugi ühe jutiga eile õhtul läbi, seal polnud ka palju teksti muidugi, aga väga mõnus lugemine oli ja pani mõtlema asjade ja nende väärtuse üle. Rõõmu peale, mida teinekord asjade omamisest tunned, aga samas ka oskusele asjadest lahti öelda, kui see peaks vajalik olema. Näiteks autori kirjeldatud juhtum, kus ta vanemad kaotasid kohvritäie lauahõbedat. Minu vanaema rääkis korduvalt, kui kahju tal oli vanast eestiaegsest mööblist, mille nad 60-ndail “moodsa” mööbli vastu välja vahetasid ja vana vist koguni ahjukütteks kasutasid.

Kindlasti peab ära märkima fakti, et mulle maitsevad kiiviseemned. Tegin endale eile toredat kannmikseri segu – kiivid, banaan, mustikad, natuke priini suhkrut ja keefir. Võtsin purgiga tööle kaasa ja … päev on kohe parem. Ja mahlapressi ma vist ei tahagi enam. Blender on palju parem ja kasulikum.

Hapendatud seened

Minu maavanaema ehk Memm ei olnud eriline söögitegija. Noh, ta tegi küll, ja toidud tulid täitsa head välja, aga ise rääkis kogu aeg sinna juurde, et “ega tema ju nii hästi ei oska süüa teha, kui minu linnavanaema”. Tagantjärgi ei saa ma sellest enda mahategemisest üldse aru, sest tõepoolest, sellist olukorda, kus ma oleksin maal toiduga pirtsutanud või järgi jätnud, ma ei mäleta – või kui sentimeetripaksune süldirasvakiht välja arvata. Aga oli üks asi, mida vanaema oskas superhästi teha – tookord me kutsusime neid “lehtedega seenteks”, tänapäeval tuntud hapendatud seente nime all. Vanaema võttis riisikad (nagu võiseened, ainult valged, me kutsusime neid poriseenteks, kasvavad sarapuumetsas), ja pani need mustsõstralehtede, tilliõisikute ja jämedate, puitunud tillivarre tükkide, mädarõikalehtede, mädarõika juurejuppide, küüslauguküünte, pipra- ja vürtsiterade ja jämeda soolaga kihiti kolmeliitrisesse purki, tampis pudrunuiaga nii, et õhk seente vahelt välja tuli ja siis vist oligi valmis. (Mina hoidsin purki paar päeva avatuna ja siis kaanetasin ja panin jahedasse.)

Eelmise aasta augustis kirjutas Mari-Liis enda ämma seentest ja mind tabas rõõmus äratundmine. Sel sügisel oligi mõnusalt palju seeni ja kui veel Õhtulehes ka kirjutas, kuidas hapendatud seeni teha, mõtlesin kindlasti järgi proovida, kas õnnestub. Tegin pilvikutest ja mõned üksikud tõmmuriisikad olid ka, vürtsiterasid ei pannud, omalt poolt lisasin sinepiseemneid, ja tilliõisikuid mul polnud ka kuskilt võtta. Aga maitse on neil seentel nagu lapsepõlves… Eile sõin juba pool pisikest purgitäit üksipäini ära, ma ei tea küll, kuis mu enda lapsed seentest saavad nii kauge kaarega mööda käinud olla, korjata veel meeldib, aga sööma nad neid mingil juhul nõus ei ole. Loodetavasti see aeg on veel ees.