Mood ja külm sõda

Avastasin täna FB-st sellise lehekülje. Vaadake kindlasti, kui toredad kleidid ja lood kleitidest. Praegu jääb see teema siia poolikuks ja oma järge ootama, aga ka mul on mõned kleidid, mis väärivad ülespildistamist või meeldetuletamist või sisseskännimist (näiteks lasteaiakleidid). Ja ma kavatsen selle lähiajal ette võtta.

On suveaeg

Eile sündis selle suve kuumarekord, 33,4 kraadi. Öö oli lämbe, varajane hommik tervitas ähkiva koera ja 21 soojakraadiga, mis peale kuuma katuse all magamist pigem värskendav tundus. Kauaoodatud suvine soojus on käes. Mõnus!

Meile saabus see Soome-reisiga. Läksime reede hommikul Viking Line´ga Helsingisse

 

Parkisime auto ühte kõrvaltänavasse (selgus, et seal on ülikool)

ja vaatasime mõningaid vaatamisväärsusi.

 

Kesklinnas vaatasime raudteejaama nii seest kui väljast:

 

Seejärel suundusime ostoksille. Mina armusin Indiskasse. Kui seda kleiti nägin, tõusis käsi iseenesest suurusnumbreid uurima ja igasugune mõistus, eriti kaine mõistus, kadus hoobilt. Minu vastas seisev soomlanna nentis kurvalt, et “ei ole L-i, juba vaatasin kõik läbi… nii kahju, tõeliselt ilus kleit.” Aga mina võtsin M-i kindla veendumusega kasvõi nälgida, kui peaks vaja olema, siiski sisimas lootes, et see peaks ikkagi selga minema. Proovima hakata muidugi ei viitsinud, aga hiljem selgus, et M on siiski minu number 🙂 Väike kaalujälgimine ei tee muidugi kellelegi kahju, ja see on mul kavas kindlasti käima lükata juba täna. Nimelt on Soomes kole palju pakse. Vabandage mu poliitilist või misiganes ebakorrektsust, kui ma seda väidan, aga kui selline asi juba silma riivab, siis see peab ka tõsi olema. Muidugi on kõigil õigus tunda end oma kehas ilusana ja ilu on vaataja silmis, aga MacDonaldsid täis friikaid õgivaid vaalu ei ole ilus vaatepilt. Eriti karm on veel see, kui oma volüüme rõhutatakse täiesti ebasobiva riietusega, nagu näiteks mikropüksid või miniseelikud. Et jah, üsnagi motiveerivad vaatepildid jäid silma. Ja selles mõttes oli positiivne tähelepanek.

Aga tulles tagasi Indiska juurde, siis no vaadake, milline tass! Või milline vaagen või padi… Mõnes mõttes oli see muidugi hea, et ma oma rahakoti koju unustasin… /Itaaliasse minnes maha unustada itaalia keele õpik ja Soome šoppama minnes rahakott – arenguruumi mul kindlasti on 😀 / Üldiselt, süda jäi sinna Indiska riiulite vahele keelt vesistama 🙂

Siis me käisime veel mõnes traditsioonilises poes nagu H&M ja Ikea ning suundusime Turku täditütre poole. Laupäeval külastasime Turu Iittala outletti ja see oli muidugi ka minusugusele nõudehullule üks südamele armas paik, kuigi ma siiski ütleks, et V&B outlet Metlachis oli ägedam hinna ja kvaliteedi suhte poolest, ehk et seal olid suuremad allahindlused. Siiski oli ka Iittala asju täitsa kobedate hindadega ning uudistamist jätkus. Endale soetasin kaks kiilidega tassikest. Seejärel käisime veel pisikese tiiru lähedalasuvas lastepargis, kus muuhulgas pidasid kokkutulekut jänesekasvatajad ning oli üles pandud ka jäneste takistustrass, kus jänesed said end proovile panna aja peale trassi läbimises; see nägi umbes välja nagu hobustegi oma, kus tuleb üle hüpata erineva kõrgusega takistustest. Päris huvitav oli vaadata. Jäneseid oli ka igasuguseid, küll lontkõrvu, angoorasid, aga ka siiami moodi või isegi selliseid suuri nagu metsjänesed, aga nt pruunid või lapilised.

Õhtupoole sõitsime kesämökkisse, ja enne seda põikasime veel läbi Marttilas asuvast ujumiskohast, mis kujutas endast endist kruusakarjääri, kuhu oli ehitatud vetteminemise platvorm ja pisut maad eemale ka selline saarekese moodi platvorm, kus vahepeal puhata ja päikest võtta. Kaldal aga oli saun, kus kõik soovijad said leili võtta ning duši all käia kella 14-st 18-ni. Saun pidi olema avatud kolm-neli päeva nädalas ning üleval peab seda vald. Imeline. Vesi oli soe ent jahutav, selline paraja temperatuuriga, et mitte liiga külm ega ka liiga soe. Just paras selliste lämbete päevade jaoks.

Õhtu lõpetuseks istusime saunaterrassil ja nautisime ööpimeduses ilusat ja võimast vaatepilti – tugevat äikesevihma. Naersime, et täielik 4D kino. Eile hommikupoole käisime veel ujumas ning sõitsimegi tagasi Helsingi poole. Enne laevaleminemist käisime veel toidupoes eksootilisemate toiduainete nagu nt bulgur ning koriandripasta jm erinevate kastmete varusid täiendamas. Eesti poodides on see sortiment miskitõttu üsna kesisepoolne. No ja siis õhtusöök laevas oli täielik täpp kogu sellele i-le, sparglid, artišokid, sushi, kalamari, krevetid, külm valge vein, mmmm. Ning jumalik päikeseloojang:

 

Kokkuvõtteks võib öelda, et kuigi Soomes on alati tore ja mõnus, siis seekordne reis oli veel eriti mõnus ning tõeline puhkus 🙂

Heast teenindusest

Täna läksime Roosiga Järve Selverisse elik kodupoodi ja Roosil oli juba poe parklasse jõudes idee fix: autokäru on vaja. Need autokärud on üsna raskesti manööverdatavad, niiet kui kärujaamas autokäru polnud, siis mõttes ohkasin kergendusega, kuid Roosi lasi korraliku jõuramise lahti, et ikka autokäru oleks hädasti vaja. Ja siis astub mu ligi kärumees ja küsib vene keeli, et kas meil on autokäru vaja. Et oodake natuke, ta kohe läheb ja toob. Tõigi. Väljast. Roosi plaksutas rõõmust käsi ja minul on siiamaani süda soe. Nõmme turul Juustukuningate poodi sisenedes läks aga süda veel soojemaks, sest nii mõnusat müügitööd on lihtsalt rõõm enda nahal kogeda. Kõik naeratavad ja kõik on lihtsalt super, saab juustu maitsta ja letid on lookas. Mina ostsin trühvlimajoneesi ja trühvlimozzarellat.

Brüssel

Eelmisel nädalal käisime Brüsselis. Ja kuigi eelreklaamina lugesin Bill Brysoni raamatust, et Brüssel on maailma kõige koledam linn, siis nii see loomulikult pole. Brüssel oli koguni väga ilus linn mu meelest. Noh, mitte just Pariis ega London, aga samas oli seal kuhjaga väga ilusaid (elu)maju. Ja raekoja plats oli imeilus, kuldne. Mul kahjuks kooles just siis fotokaaku ära ja telefoni oma samuti, niiet pildile seda ei saanudki püüda.

Ilm oli paar esimest päeva vihmane, kuigi soe. Jaki väel sai vabalt käia. Ja pühapäeval, kui me koju hakkasime tulema, tuli ka ilus päike välja.

Mis me seal siis tegime. Käisime Mettlachis, Saksamaal. Seal on selline koht nagu Villeroy&Bochi muuseum ja ka tehasepood, kust saab imeodavalt kauneid nõusid soetada. /Kui muidugi reisikulud välja arvata 😀 / Aga siiski on meeleolukas osta 1€ eest supilusikaid, millel põnevuse pärast on peal ka eelmine hind 14.70. Soustikann 12€, enne 38. Jne. Üks pood oli ka selline, kus müüdi ainult jõuluteemalist V&B-i. Aga muuseum oli imeilus, ja selle ma pildistasin peaaegu kõik üles, et saaks kodus edasi imetleda.

Siis käisime ka Antwerpenis. Seal on tohutult suur ja ilus rongijaam, nagu mõni katedraal.

Külastasime teemantimuuseumi – no küll oli seal ikka ilusaid ehteid! Aga pildistada seal ei tohtinud, arusaadav.

Raekoja plats oli ka ilus.

Siis me käisime Brüsselis veel kahes suures muuseumis, kunsti omasse sattusime ekslikult, kuna ajasime selle sõjamuuseumiga sassi. Aga seal oli ka väga ilusaid asju, mh nõusid ja see skulptuur meenutas mulle ühte teist, kodumaist :

Sõjamuuseumis käisime pühapäeval, kuna esimesel korral oli see elektri puudumise tõttu suletud. Ja siis saime käia ka triumfikaare tipus kauneid vaateid imetlemas:

Nagu näha, siis puud olid seal täitsa rohelised ja kastanid hakkasid just õitsema. Punased magnooliad ka õitsesid, roosad olid juba läbi.

Ilus oli ka öine Brüssel:

Mis mind üllatas, oli see, et kuulus pissiv poiss nii väike oli. Ma kujutasin teda ikka nii elusuuruses ette. Ei juhtunud ennem eeltööd ka internetis tegema, kus ju tegelikult kõik pildid kenasti olemas on ja ka suurusest aimu saab 🙂

Lõpetuseks veel üks pilt kõhnast elevandist, see seisab Aafrika muuseumi ees:

Üks tähelepanuväärne või märkimisväärne sündmus toimus Brüsselis veel: ma tegin ise esimest korda sparglit! Ja sellest või juba veidi varasemast hetkest (kui Tigus käisime, siis juba sain aimu, et spargel ON minu toit) olen oma südame sparglile kaotanud. Grillituna ei ole ma seda veel saanud, aga sellest hiina moodi spargli ülejääkidest sai hommikul ka natuke omleti sisse panna, ja seegi oli ulmehea. Brüsseli aasia toiduainete poest soetasin ka mõned pakid erinevaid vetikaid, mida peagi katsetama asun, ja Hoi Sin kastet võtsin ka purgikese, et kõht saaks peagi nurru lüüa 🙂

Vastlad tulekul

Proovisin järgi Naistelehes olnud nipi, kuis roosid kõige paremini vaasis säilivad, ja tõepoolest, see vaskmündi nipp töötab.

Teine asi, et tuli mõte Vabariigi aastapäeval olla eriti patriootlik ja katta laud puuvillase triibukangaga. Aga nähes neid hindu … olin pisut pettunud 🙂 Niiet nüüd jääb üle vaid loota, et kaubandusvõrgust mõistliku hinnaga salvrätikuidki saaks.

Nädalavahetusel tegime vastlakukleid, olgugi, et vastlapäev alles teisipäeval. Tainasse panin jahu veidi vähem kui 7 dl, algul panin 6 ja peale riputasin veel u 0,5, enne kui kerkima panin. Sisse läks punasesõstra želee ja vahukoor. Soovitan!

Külmutatud banaan

Täna lõpuks suutsin ma teha nii head blenderitoitu, et kõik lapsed ja ka täiskasvanud sõid ja kiitsid. Ja võtmesõnaks külmutatud banaan! Mitte ei mäleta, kust ma seda lugesin, et keegi nii teeb ja ainult külmutatud banaani paneb  blenderisse smuuti vm hommikujoogi sisse. Ja mina hakkan ka nii tegema nüüdsest. Kuigi see esimene kord oli nii poolkogemata, ehk et banaanid olid juba täitsa tumepruunid ja banaanikeeksi teha ei viitsinud ja ära visata jällegi ei raatsinud, siis mõtlesin, et panen jääkappi “eest ära”. Täna siis meenus, et need seal juba tükk aega oma aega on oodanud. Panin tükid blenderisse, külmutatud aedmustikaid, maitsestamata jogurtit, pruuni suhkrut, sorts jõhvikamahla, linaseemneid ja kardemoni ja tuleb tõdeda, et väheks jäi. Lastele meeldisidki eelkõige külmad banaaniosakesed selles paksus joogis või vedelas söögis.

Jaanipäevasoovitus

Tehke ajvarit! Siis jaaniõhtul hea grill-liha kõrvale ampsata. Mul juba pikemat aega neelud käisid, ja kui Selveris pommusid lillatamas nägin, tuli veel eriti suur himu peale. Täna olid paprikad ka üsna hea hinnaga ja vihmane päev soodustas köögilist tegevust.

Seega: 1 pommu, 4-5 paprikat, 4 küüslauguküünt, 1 tšillipiprakaun ja -pulbrit ka, soola. Pommu kahvliga läbi torkida, paprika lõigata neljaks, seemned välja võtta või siis pärast küpsetamist seda teha. Grillida neid niikaua, kuni paprikal koor mustaks tõmbub (ahjuplaadile panna koor ülespoole) ja pommut u tund küpsetada, kuni pehme on. Ma hoidsin täna neid umbes ühekaua ahjus, tšillipipart kah. Siis koor paprikalt ja pommult ja tšillilt eemaldada, (ennem võib paprikat hoida kinnise kaanega nõus, siis tuleb koor paremini ära), püreestada koos küüslauguga ja siis tummisemaks kuumutada, lisades õli. Õli panin umbes pool tassi kõige rohkem. Ja kuna mulle tundus ikka liiga vähe tšilline, panin tšillipulbrit ka. Sain kaks pisemat purki ja säilima peaks antud püree külmkapis umbes nädala või nii.

Tutvustan

Mareli käsitööd olen ammugi Isetegija keskkonna vahendusel imetlenud. Nüüd pole aga ammu olnud aega sealseid blogisid sirvida ja nüüd tänu Kuduvale Koeraomanikule sattusin nägema, et Marelil on uus blogi. Vaadake, millised imelised tikitud sõrmikud! Ja kunagi ma kindlasti ostan endale ka korraliku musta lilltikandiga kaunistatud džempri või pluusi, sest Muhu lilltikand – see on võrratu! Muidugi võiks ka ise tikkida… Epp kinkis mulle eelmise aasta sünnipäevaks ju mobiilikoti tooriku, või oli see prilitoos… ja kõik ilusad lõngad sees ja puha. Aga näed, kuidagi ei tule seda vaimu peale. Ma lihtsalt ei ole väga produktiivne käsitöö-inimene, ja seda enam ma imetlen neid, kes on, ja kel peale produktiivsuse ka kätt ja maitset ja värvitunnetust on.

/Peaks vist kiiresti mõne mütsi kuduma, et produktiivsuse asjus oma ego buustida 🙂 Tegelikult mul ongi üks müts pooleli. Peaks enne lume sulamist selle valmis tegema…./

Seda peab küll ütlema

… et eelmisel aastal esimest korda proovitud viis mustikate säilitamiseks – toormoosina sügavkülmas – on üks äraütlemata tänuväärne ja hää variant. Varem ma panin kogu aeg mustikad tervelt karpi ja valasin nats suhkrut peale, aga nii ei jäänud need mustikad üldsegi mitte nii head, kui toormoosina. Võtad karbi, sulatad üles, segad maitsestamata jogurtiga või paned pudru peale – imehea. Roosi muidugi sööks ka niisama, lusikaga otse karbist. Niimoodi sõi ta ka suvikõrvitsa-sidruni marmelaadi. Mitte, et ma oleks ise talle sellist varianti pakkunud, aga laps konkreetselt näitas näpuga ja nõudis 🙂 . Nii et suvel, kui vähegi mustika-aastat on, tuleb neid karbikesi tunduvalt rohkem varuda, kui mul sel aastal neid oli. Mõned üksikud veel ongi vaid alles, pluss mõned maasika toormoosikarbid. Ja kui siis suvel ise metsa ei jõua, ostan mustikaid turult, odavam ikka, kui mõelda bensuraha ja selle peale, mis maksavad talvel külmutatud marjad poes. Möödunud suvel näiteks oli kogu aeg ääretult palav ja seetõttu ei tahtnud eriti metsa poole mitte vaadatagi. Imelik mõelda praegu, kui valitsevad samad temperatuurid, ainult + märgi asemel – märgiga. Mustikasöömise juures on eriti mõnus mõelda sellele, kui kasulik ja tervislik see metsamari on. Seoses tervislikkusega mõlgub mul meeles uue kodumasina soetamine, mis hetkel täiesti hädavajalik tundub – mahlapress. Et võtad pisikese porgandi ja apelsini ja teed endale ise värsket, ilusat ja värvilist hommikumahla. See ihalus, ma tean küll, tuli Liina müsli-videost. Miskitõttu ei lase viidata praegu… lisan siis niisama lingi. http://peastpehme.blogspot.com/2011/02/ja-nuud-te-saate-seda-kooki-kolmes.html

Juuksevärv blondi ei riku

Vana tõde, aga alati miskipärast tekib selliseid olukordi, mille kirjeldamiseks see rahvatarkus kõige paremini sobib. Tänane veel eriti.

Nimelt oli mul Selveris veidike aega ringi vaadata enne Käsitööjaamas toimunud uute lõngade tutvustust ja otsustasin endale huulepulga osta. Seda sellepärast, et Grey Anatoomiat vaadates jäi silm puhkama Callie Torrese huultel, mis alati kaunilt ja tumepunakaslillakalt läigivad (nüüd, kui hakkasin netist tõestusmaterjali otsima, selgub, et hilisemates episoodides on ta leebema pruunika peale üle läinud) ja mõtlesin, et kui üks äravaevatud arst saab ka opisaalis niimoodi särada, miks siis mina nii vähe huuli värvin ja üleüldse. Põhjuse leiab alati, ka selleks, et uus huulepulk osta.

No ja siis võtsin asja korralikult ette ja proovisin üht ja proovisin teist ja lõpuks valisin välja sellise värvi, mis sobib ka mu kuldse lauvärviga. Ja siis, olin juba mõne sammu kosmetsileti eest eemaldunud, kui äkki märkasin huuleka peal kirja “Blondes”. Läksin hoobilt standi juurde tagasi, et kontrollida, millised värvid siis brünettide jaoks mõeldud on. Aga need üks või kaks, mis ma vastava tähisega leidsin, olid sellised mustjaslillad ja tumepunased, üks kenam värv oli veel Dark Blondes-idele mõeldud. No ja jäidki minust need L’Oreali huulepulgad ostmata, Max Factorilt sain korraliku ja imeilusat tooni (Soft Taupe, nr. 13, soovitan kõigile brünettidele) huulepulga. Lõpp hea, kõik hea, aga tagantjärgi mõtlen, kuis saab üks inimene mingist sildist lasta end nii ära ehmatada, et kuigi ma kontrollisin, kas toon mulle sobib – ja sobis! – kui ikka silt on peal, et blondidele, siis ma seda ei osta? 🙂 Ja miks mulle üleüldse sobib blondidele mõeldud värv? Vastus, ma kardan, on pealkirjas 🙂 .

Ja kui juba kirjutamiseks läks, siis ma ühe mõtte lisaksin veel siia juurde. ETV luulepärlid on väga head! Anu Lambi loetud luuletus oli üdini nauditav. Elisabeth Tamme oma samuti. Nii hea on vaadata, kuidas saab luuletuse sisse minna, ja kuidas näitleja ainuüksi juba näoilmetega pool luuletust “ära teeb”. Eelmisel aastal jättis kustumatu mulje Merca, ta luges enda luuletust ja oli ka täiesti rolli sisse elanud juba vastava riietusega (laiguline vorm).