Tšillimoosist veel

Nagu juba Triinu juures öeldud sai, on sel nädalavahetusel tšillimoosi keetmise aeg 🙂 . Ma sain Selverist huvitava tšillimiksi

ja seal karbis oli selline selgitav leheke:

Leheke oli mul pesemise käigus tagurpidi pöördunud ja leidsin selle juba siis, kui olin kogu tšilli-ilu paljaste kätega paprikate sisse puhastanud (ja see annab siiani end küünte all kenasti tunda). Niiet ei olegi siis vaja jalgratast leiutada ja mõtelda, miks see moos täiesti jubedalt tšilline jäi. Proovi mõttes tegin ühe satsi õunaäädikaga, et äkki tõmbab tulisust tagasi. Ja ühe satsi segasin Triinu kunagi toodud rohelise tomati moosiga, mille poolik purk meil siin häbiväärselt külmkapis seisma oli jäänud… Kõrvitsasupi jäänuki segasin kah kuskile sisse, et äkki pisut leevendab. Üldiselt tasub vist tabelit uskuda, kuna selles satsis oli vähemalt kaks kurrulist punast kauna sees, mille nimeks ma loen Habanero ja nii mõnigi kollane kaunake, mis võis olla Bonnet või Fresno, kui tavaliselt olen kasutanud Thai või Dutch Chilit, mis tabeli allotsas positsioneeruvad. Aga ma siiski arvan, et küllap leiab see tšilli-kuubis-moos kasutust kuskil erinevates liha- või mereandide toitudes, nii lusikatäite kaupa 🙂

Ja siis tänu armsale naabrinaisele (või lapsele, kes neid korjas!) sain korvitäie kollakaid kukeseeni, mille vormistasin kaheks purgiks marineeritud seenteks proovi mõttes, et kas ka süüa kõlbavad või jaa, tillivarsi ja mõned oksad lisasin kah nagu kuusekatele omas mahlas ja veini seekord ei raatsinud panna marinaadi, ainult äädikat paar spl, nelki, vürtsi, musta pipart kõiki nii 5-10 tera, loorberileht, spl soola ja suhkrut, porgand ja sibul, 1,5 l vett. Hommikuseks omletitäiteks jäi kah mõni peotäis järgi!

Kui siia lisada veel proovimaitsmine hapendatud võiseentepurgist (Memme meenutasin muidugi ka sinna juurde; kusjuures ma olen kuskilt lugenud, et see lingitud postituses mainitud enda mahategemine a la “ah, mis nüüd mina, vaata parem teda, kui hästi tema seda või seda teeb” pidavat setudele omane olema, ja Memm oli ka sealtkandist pärit, olgugi, et tema võru või setu juured, ma ei teagi kummad, on minust umbes sama kaugel, kui poluverniku juured teise vanaema poolt.) ja päikesekuivatet tomatitest tehtud püree (lisasin 1 küüslauguküüne), samalaadne, mis prouadehordiga metsas piknikulaual oli ja jube hästi maitses; isetehtud leib ja T. tehtud saialine ja UUS Akunin, siis on täitsa tore lauba.

Seened!

Sel laupäeval oli nii ilus ilm, et oleks olnud patt mitte metsa seenele minna. Õnneks oli mul juba teada, et minek toimub Pille, Vernantsi, Manni ja Triinuga, plaan oli paigas ja siis oli vaid see küsimus, et kas seeni saab ja kui palju 🙂 . Õnneks sai ja palju. Ämbritäie lehterkukeseeni, nats timpnarmikuid ja 5 kuusekat. Tegin ühe kena marineeritud segaseente purgikese:

enne veel valisin Miss Lehterkukeseent, finalistid on:

ja puhastatud seened sättisin kenasti kaussi:

Ja veel üks kena seenepilt septembri algusest:

Kaitstud: 5.september

See objekt on parooliga kaitstud. Vaatamiseks sisesta enda parool:

Parool:

Pirukapäev

Triin ajas oma pirukajutuga hommikul isu peale, ja nagu kiuste nägin külmkapis juba mitmendat päeva ootel olevat ja kenasti üles (loe: paberi külge) sulanud pärmi-lehttainast ning nädalavahetuse omletist järgi jäänud ja kolmveerandi ulatuses seeni sisaldavat kuuseriisikakarbikest, samuti maitserohelist ja juustu. Lihtne, üks kuuseriisikapirukas sest tuleb, oli mõte selge. Kõige alla (õigemini keskele) määrisin huvi pärast tšillimoosi, peale sibularattad, maitseroheline, riivjuust ja seened. Siis saabus raskeim osa – sulanud taina paberi küljest lahti nokkimine niipalju, et saaks mingigi kuju pirukale anda (kaubanduslikust kujust ei hakka üldse rääkimagi) ja osa sest paberist jäi ka sinna, kus tema oli, ehk et piruka alt teda küll mingi väevõimuga kätte ei saanud. Õnneks ei olnud sest midagi, kuigi mulle kangastus korraks leekides ahi, aga paber on täiesti küpsetamiskindel. Õnnestus ka “valges” üks ähmane klõps teha, ja maitse koha pealt pean ma tunnistama, et see on tunduvalt parem kui näiteks niisama pärmitaina-seene-juustu rullid, mis mul siiani seentest “lahtisaamise” jaoks kasutusel on olnud. Nüüd on veel vaja nii mõnedki head korrad kukeseenepitsat teha, lehterkantarellidest seene-kapsapirukat korda kaks või kolm ning kuuseriisikatest kah pitsat või midagi, üks purk on veel soolatuna neid ning üks purk marineerituid, need on vabariigi aastapäeval laua piduehteks.

Hapendatud seened

Minu maavanaema ehk Memm ei olnud eriline söögitegija. Noh, ta tegi küll, ja toidud tulid täitsa head välja, aga ise rääkis kogu aeg sinna juurde, et “ega tema ju nii hästi ei oska süüa teha, kui minu linnavanaema”. Tagantjärgi ei saa ma sellest enda mahategemisest üldse aru, sest tõepoolest, sellist olukorda, kus ma oleksin maal toiduga pirtsutanud või järgi jätnud, ma ei mäleta – või kui sentimeetripaksune süldirasvakiht välja arvata. Aga oli üks asi, mida vanaema oskas superhästi teha – tookord me kutsusime neid “lehtedega seenteks”, tänapäeval tuntud hapendatud seente nime all. Vanaema võttis riisikad (nagu võiseened, ainult valged, me kutsusime neid poriseenteks, kasvavad sarapuumetsas), ja pani need mustsõstralehtede, tilliõisikute ja jämedate, puitunud tillivarre tükkide, mädarõikalehtede, mädarõika juurejuppide, küüslauguküünte, pipra- ja vürtsiterade ja jämeda soolaga kihiti kolmeliitrisesse purki, tampis pudrunuiaga nii, et õhk seente vahelt välja tuli ja siis vist oligi valmis. (Mina hoidsin purki paar päeva avatuna ja siis kaanetasin ja panin jahedasse.)

Eelmise aasta augustis kirjutas Mari-Liis enda ämma seentest ja mind tabas rõõmus äratundmine. Sel sügisel oligi mõnusalt palju seeni ja kui veel Õhtulehes ka kirjutas, kuidas hapendatud seeni teha, mõtlesin kindlasti järgi proovida, kas õnnestub. Tegin pilvikutest ja mõned üksikud tõmmuriisikad olid ka, vürtsiterasid ei pannud, omalt poolt lisasin sinepiseemneid, ja tilliõisikuid mul polnud ka kuskilt võtta. Aga maitse on neil seentel nagu lapsepõlves… Eile sõin juba pool pisikest purgitäit üksipäini ära, ma ei tea küll, kuis mu enda lapsed seentest saavad nii kauge kaarega mööda käinud olla, korjata veel meeldib, aga sööma nad neid mingil juhul nõus ei ole. Loodetavasti see aeg on veel ees.

Tänased hoidised

Tšillimarmelaad ja supipõhjad 2 eri sorti, esimene ehk punakam, mis pildil paistab kollakam, on Toit & Trend retsepti järgi enamvähem, teise improviseerisin ise.

Nõmme turul müüdi täna isegi sirmikuid, aga eelmisel kolmapäeval Mannile toodi suurem kogus neid ja siis ta andis mulle ka. Ma pean ütlema, et mu sirmikuisu sai sellega selleks aastaks rahuldatud 🙂

Kapsa-seenepirukas-to-be

Seoses sellega, et eilne seene-kapsapirukas oli väga hea, ent raske süüa – laguneda tahtis teine, mõtlesime kamba peale välja, kuidas oleks sellist pirukat õige teha. Variant üks: täidisesse ei pane mitte 3 keedetud muna, vaid 2 toorest. Variant kaks: teha ümmarguses vormis, tainaks siis liivataigna mingi variatsioon või miks mitte ka 100g võid, 100g hapukoort, 150-200g jahu, soola ja muna koha pealt olen hetkel ebalev, ega seda vist sinna eriti vaja ei ole. Küll aga võiks seal olla linaseemneid. Pirukatäidiseks olgu kapsas, seened ja sibul. Seened sibulaga praadida, tõsta kaussi ja praadida/hautada peenekstükeldatud kapsas koos sortsu õllega pehmeks, segada seentega. Siis soovikohaselt see segu maitsestada, kallata vormipõhja mätsitud taignale ja peale kallata veel muna-juustu-hapukoore või koore segu. Siis küpsetada ja süüa mõnusasti näpu vahelt, mitte lusikaga, nagu eile olime sunnitud tegema. Aga ikkagi oli nii hea pirukas, et hommikuks ei jäänud mitte ainsamatki tükki alles. Oluline on veel märkida, et seente all ma pean silmas lehterkukeseeni või musti torbikseeni, eile olid torbikud piruka sees ja pole ühtki halba sõna öelda. Samas näiteks kuuseriisikatega ma sellist pirukat ette ei kujutaks. Aga noh, maitse üle ei vaielda, vaid kakeldakse 🙂 .

Seene-kapsapirukas

Nii tore oli hommikul kuulda telefonist Hr. Abikaasa küsimust,kui palju ma soovin kollakaid kukeseeni ja musti torbikseeni. Tema nimelt lubas hommikul keskturule minna ja mulle seeni osta, kuna ta ei tahtnud ise sel ajal last hoida, kui mina oleks metsas neid seeni korjanud. Ja ma palusin mõlemaid kilo ja ma olen üliõnnelik. Hetkel on töös seene-kapsapirukas, mis on põhimõtteliselt nagu Manni vanaema kapsapirukas, ainult seentega. Seekord proovin mustade torbikseentega, mis tunduvad pisut siiski maitselt kollakatele kukeseentele või lehterkukeseentele alla jäävat.

Ühtlasi tegin tomatisuppi sisseniristatud munaga, milleks sain inspiratsiooni Triinult. Hr. Abikaasa sõi ja kiitis, ja uuris, kas ikka miskit veel homseks ka jäi. Jäi küll. Superhea supp.

Õhtu lõpetuseks grillime loomalihalõike, kuna täna on lihtsalt imeline vananaistesuvine ilm. Vast sel aastal enam grillima ei hakka. Turul ei saanud ma mööda minna tindist, mida paarsada grammi võtsin, selle loodan ka grilli peal krõbedaks küpsetada.

Kaitstud: 11.09

See objekt on parooliga kaitstud. Vaatamiseks sisesta enda parool:

Parool:

Augusti keskpaik

Kui elu tundub sitt ja raha nagu polekski, loe “Eesti elulood: Me tulime tagasi”. Tänapäeva elu on ikka täitsa tore. Võibolla ma olen seda mõttetera varemgi jaganud, aga kuna pole hetkel ühtki uut raamatut, hakkasin taas seda lugema. Ja saab paremaks küll.

Ei tea, kas nüüd saigi suvi läbi? Soe on küll, aga Nõmme vahel oli väga palju jakke ja pikki varrukaid näha. Imelikud ikka…

Korrates klassikuid: seenele tahaks. Mõnikord ma tunnen, et oleks palju kergem elu, kui seda igasügist kibelust, isegi ma ütleksin inglisekeelse sõna selle kohta: urge, vajadus või nii, et kui seda poleks. Sest alati ei saa just siis seenele, kui tahaks. Ja see käib närvidele 🙂