Toiduaasta 2013

Panen kirja, mida sel aastal sõime ja mis meeldis. Järjekord on üsna suvaline.

Parim toit, mis külas pakutud – Ada peedisalat: viilutatud keedupeet, fetajuust, kõrvitsaseemned, õhukeselt viilutatud sibul, balsamikreem.

Porgandi-läätsesupp oli ülihea avastus ja seda tegin sügisel ikka nii mõnegi korra. Ideaalne söök tööle lõunaks kaasa võtmiseks. Vürtsköömned ruulivad! Sama ideaalne supp on kõrvitsapüreesupp seemnete ja Bučno Olje ehk kõrvitsaõliga, mille Sloveenia-väljalaset meie Selveriski vahepeal müüdi ja võibolla müüakse siiani. KK juures leidsin just uue variandi, mida tahaks uuel aastal proovida.

Jätkuvalt kevadrullid. Üks hea retsept on siin.

Tegin jänest: Manni õpetuste kohaselt praadisin võis ära tükid (jänesel on õrnad luud, saab jämedama noaga raiuda), ainult jahus ei keerutanud tükke, sest mul on dieet  , kallasin valget veini peale, asetasin siis natukese aja pärast haudepotti kõik, hautasin, vett ja pune panin ka sortsukese, ja lõpetuseks sinepi-hapukooresegu kallasin ka peale.

Sõin musti Eldorado ploome ja teen seda jätkuvalt, imehead! Ka tumedat šokolaadi hakkasin hindama.

Enne jõule Tigus süües oli imelise verivorsti kõrvale serveeritud ratatouille’t. Ja see ei jäänud üldse sellele imelisele saksa verivorstile (ilma kruupideta) alla. Mina teen ratatouille’t selle, Nami-nami retsepti järgi.

Sõin metsikut, kalamehe käest saadud lõhet ja siiga nii värskelt kui soolatult, maitset ei anna poe omaga võrrelda. Sütel röstitud silmud olid tal ka ülihead.

Ricotta-lehtpeedivorm oli endiselt au sees, samuti spargel ja suvikõrvits erineval kujul, nt kotletitaina sees. Tom Kha suppki jätkuvalt menüüs. Kasvatasin esimest korda isiklikus kasvuhoones tomateid ja kurki, peenramaal porgandeid ja muud kraami.

Suvel käisime Triinu ema juures Ojaveeres, kus Triin tegi Oma Maitse retsepti järgi oa-suvikõrvitsa dippi, see oli samuti muljetavaldavalt hea.

Päris palju kordi tegin tomatist väesuppi kinoaga, see oli ka OM retsept mu meelest.

Sõin mitmel meeldejääval korral, k.a. oma sünnipäeval üht enda lemmikrooga, rohelist lambakarrit.

Tegin kaks avastust:

1. Mustrõika-porgandisalatit, mida ma väga armastan ja mida tehes ma praktiliselt iga kord oma sõrmed olen ära riivinud, saab umbes 2 minutiga köögikombainiga teha. See, mis meenutab purustajat või kalariivi, see ongi seesama asi, millega saab peent riivi ka teha. Palju õnne mulle selle tähtsa avastuse puhul! Eriti kui mõelda, millal ma köögikombaini soetasin.

2. Esmakordselt tegin frikadelle. Mann rääkis sellest nii innustunult, et ma võtsin kohe tuld ja käisin turult läbi. Ostsin pool kg veise- ja seahakkliha ja siis omakorda võtsin neist mõlemast pool, lisasin 2 väiksemat sibulat ja 5 küünt küüslauku, mille läbi hautasin pannil ja segasin kombainis kokku. Ja siis, peale esimese vaagnatäie valmismätsimist ja kappi asetamist märkasin jääkuubikute alust kapis. Järgmised frikakad asetasin sinna sisse külmuma. Alus oli kummipõhjaga ja frikadelle sai sealt hiljem päris kenasti kätte.

Aasta algul olin sel lainel, et tuleks hakata tatart sööma kaalust allavõtmise eesmärgil, kuid kummastki eriti asja ei saanud. Veel suve hakul sõime usinasti värsket kartulit, kuid novembris lugesin Aidi Valliku blogist sellisest imeasjast nagu LCHF  ja otsustasin proovida. Proovimine tähendab, et proovin võimalikult vähe süsivesikuid tarbida ning mitte süüa kartulit, pastat, riisi, puuvilju ja süüa vaid neid köögivilju, mis maa peal kasvavad. Samas ma pole suutnud väga rasvast toitu süüa, söönud rohkem juustu ja tumedat šokolaadi kui tarvis oleks, aeg-ajalt mõne puuvilja (õun või granaatõun) endale lubanud ja seega ka suurt kaalukaotust seni täheldanud pole, kuid suund on selge ja püüan uuel aastal seda joont jätkata. Sest olemine iseenesest on saledam ja tundub, et selline toitumisstiil mulle sobib. Energiat on rohkem, nälga pole, kaloreid ei loe ja tühjakõhutunde all ei kannata. Sel aastal ongi üheks toidualaseks eesmärgiks laiendada oma LCHF menüüd.

Ja paljuski selle LCHF-värgiga seoses avastasin enda jaoks kalamata oliivid. Juba varasemast olid ka fuetec-vorstid ning tänu Juustukuningatele avardus oluliselt juustusortiment, mida lemmikute alla liigitada.

Magusa poole pealt tulevad meelde kõrvitsapätsikesed ning mangotort. Esimesi tegime ka jõuludeks ja siis seisis see kausitäis laual ja keegi ei söönud. Ja ükspäev sõin mõned ja kiitsin kõva häälega. Siis Poiss, 13, mõtles veidi ja küsis, mis nende küpsiste sees on? No mis seal ikka on, või, suhkur, kaneel… vastasin mina. Poiss sõi mõned küpsised ja küsis: “Aga emme, miks sa ükspäev ütlesid, et need kõrvitsaküpsised on?” 🙂 Muidugi ei hakanud ma kõrvitsat maha salgama, vaid kasutasin juhust ja pidasin pisikese loengu eelarvamuste teemal. Ja tühjaks see kauss igatahes söödi. Mangokooki tegin aastavahetuseks ja enne seda oma sünnipäeval töö juurde kolleegidele viimiseks, ja see on igati aus kook. Kindlasti teen veel, kui vaid East Endi mangopüreega teed ristuvad.