… kindavarre värvilahendus tuleb pisut teine kui originaalil, sest mulle meeldib niimoodi rohkem!
Kindad
Naabrimehele sai juba ammu antud lubadus, et koon talle kindad. Tänavu, sel seni kenasti soojal talvel, mil kindaid otseselt vaja nagu polekski, sain lubaduse täidetud. Suuresti tänu sellele, et leidsin muis.ee-st sellise mustriga kinda, mis mulle väga meeldis ja mis nagu ka natuke seondub meie elukoha ja ajalooga. Nimelt, muster on pärit Hiiumaalt, Reigist ja nende kinnaste kuduja on olnud naine nimega Ingel. Meie elame Hiiul, Tallinnas. Ajalooallikad räägivad, et Hiiumaa mees, Andrus Bork, Glehni ehitustööline, oli Nõmmele tulles valinud elukohaks üksiku paiga metsas raudteest lõuna pool. Sinna ehitas ta 1886. aastal palkmaja ja pani väravale tolleaegsete villaomanike eeskujul sildi Hioküla, iseloomustamaks maja asukaid. Alles paarkümmend aastat hiljem kerkisid ümbrusse teised majad, kuid nimi jäi. Hiiuküla oli kogu piirkonna nimeks veel 1920. aasta paiku ja taandus siis lühema vormi Hiiu ees. Teine allikas räägib, et Hiiu-Rahu kalmistule on maetud Ingel Pork (1855-1937) – esimene Hiiu elanik, kelle päritolu järgi (Hiiumaa) olla ka Nõmme Hiiu oma nime saanud. Võibolla siis see Andrus ja Ingel olid omavahel abielus, mina ka täpselt ei tea. Kuskilt mälusopist nagu meenuks, et Ingel oli hoopiski lastega lesknaine. Aga tähtis siinkohal on vaid see, et kinnaste kuduja oli ka Ingli-nimeline. Hiiumaal levinud nimi, aga võib ju ka niimoodi mõelda, et seetõttu on neil kindail veel eriline omadus nende kandjat hoida ja kaitsta 🙂 .
Tali tuleb
… ja pead hakkavad külmetama. Eriti meie suuremal neiukesel, kel on oluline, et müts oleks soe ja kõrvuni.
Võtsin siis kätte ja kudusin mütsi, kahekordsest Hjertegarn Exclusive Alpacast varrastega nr. 4 ja 5. Idee pärineb Kajalt.
Väiksem neiuke siis vaatas ja küsis, mis see on. Vastasin, et kudusin Suusile mütsi. Mina tahan ka, kõlas seepeale. Mis värvi sa tahad? Roosat. No muidugi.
Võiks lisada veel humoorika killu sarjast lapsesuu. Vaadati koos multikat, kus keegi laps teatas kellegi kohta: lollakas. Roosi kordas selle kohe omaette üle, niimoodi tugeva l-iga. Siis küsis järgmine päev, mis see lollakas on. Ma seletasin, et lapsed niimoodi ei räägi tegelikult ja et see tähendab rumalat inimest. Veel järgmisel päeval mõtlesin, et küsin üle, kas jäi meelde. Et Roosi, kes see lollakas on? Suusi, vastas ta malbelt.
Tõsine KAL
Mulle on Anna kampsunid ammu meeldinud, aga pole siiani proovinud ise selliseid kududa, kus kogu kampsun nö. ühes tükis, ilma õmblusteta ülevalt alla kootakse ja mitte raglaani põhimõttel. Võibolla on mind ehmatanud sõna “konstruktsioon”, kuid pigem on põhjus selles, et pole lihtsalt süvenenud ja vardad ning lõng käes, asja kallale asunud. Kui nüüd Anna varrastelt järjekordne ilus ning praktiline jakk nimega Tõsine ta blogisse jõudis, ja kui Anna mõni aeg hiljem selle kooskudumise välja kuulutas, otsustasin julguse kokku võtta ja osaleda. Siinkohal tuleb ära märkida, et see oli minu esimene kooskudumine. Algul pelgasin suuri vardaid ja kahekordset Aade villast, kartsin, et sel juhul jääb jakk võibolla liiga soe ning et suurte varrastega on võibolla kuidagi imelik või raske kududa. See oli muidugi täiesti alusetu hirm, pigem võib öelda, et tänu suurtele varrastele tegin isikliku kampsunikudumise kiirusrekordi ja kasutan neid edaspidigi hea meelega. Lõnga valides lähtusin sellest, et tegu oleks villasega ja et värv ka meeldiks, sestap ostsin Käsitööjaamast kaks vihti lillat Gotlansk Pelsuldi ja kohevuse ning pehmuse lisamise eesmärgil võtsin juurde veel lilla Rowan Kidsilk Haze’i. Vardad valisin nr 5, kuna muid hetkel käepärast polnud. Kuna ma koon üpris lõdvalt, vastas koetihedus etteantud numbritele. Omapoolse lisandina kudusin pikad varrukad ning esitükkidele kasvatasin juurde kaks lisasilmust kaenla alt, kuna soovisin, et hõlmad jääksid laiemad. Olen selle kampsuniga väga rahul, tundub olevat tõsine külmailma kampsun 🙂 – soojas toas pildistades hakkas palavavõitu. Soovi korral saab teda ka teistpidi kanda, sest mingeid õmblusi ju kuskil pole. Väga kerge, mõnus ja kiire kudumine!
Vanad t-särgid vaibaks
Kuna kõik Vähid on väga kiindunud oma vanadesse riietesse, jõudis ka see kilekott koos vanade t-särkidega käia ära puukuuris prügikastijärjekorras selleks, et mingil hetkel tagasi tuppa jõuda, kus tegin teoks ammusoovitud kaltsuvaiba heegeldamise proovimise. Oli südamelähedane tegevus tänu kõigile neile armsatele, kuid oma aja ära elanud trikotaažesemetele. Kui algul tundus, et vaiba kuju see ese küll mitte kuidagi võtta ei taha, siis aurutriiktraud tegi ka sel korral imesid. Siiski üldmõõdud ei jäänud väga suured, kuna viitsimine kadus ära. Ja ausalt öeldes lõppesid ka trikotaažesemed. Üldiselt võib projektiga rahule jääda.
Minu Portugal
…õigem oleks öelda, et Porto ja Lissabon, sest seekord mujale ei jõudnudki, kui välja arvata rongisõit nende kahe linna vahel, mis ühe rongiga võttis aega 2,5 ja teisega 3 tundi ning jättis mulje Portugalist kui üsna vaesest maast, kõik need eelmise sajandi keskpaigas ehitatud tehased ning üksluine, kohati metsatulekahjudest räsitud maastik. Alustuseks tegime vea: selmet osta lennupilet Brüsselist otse Portosse, sai kõigepealt ostetud piletid Tallinn-Brüssel-Lissabon ja alles siis hakkasime mõtlema, mida edasi teha. Mõtlesimegi siis välja, et sõidaks ühe jutiga kohe Portosse, et rohkem näha ja kogeda ja kuna ka metroo asus kohe lennujaama juures ja rong Portosse väljus kolmandas, Oriente jaamas. Ostsime 1. klassi piletid, kuna me polnud kindlad, kas meie tagumikud kannatavad välja mugavuste puudumist (no et äkki on mujal vagunites puupingid või lihtsalt ilgelt palav). Rongiliiklusega on sealmaal selline lugu, et kui meil sõidavad rongid samamoodi kui autod, ehk parempoolse liiklemismudeli järgi, siis seal on vastupidi. Ehk et kui istud vagunis paremal pool, vuhisevad lähedalt mööda vastassuunas minevad rongid. Algul, kui sõitsime aeglasema rongiga, mis ka rohkem müra tegi, pidin end poolsurnuks ehmatama, kui esimene rong möödus. Seda juhtus nii umbes 4-5 korda. Tagasi tulles oli juba kiirem rong, mis sõitis kohati 220 km/h ja oli ka mürakindlam, siis enam ei ehmatanud vastutulevate rongide pärast, sest piletid sattusid meil olema samuti paremal pool vagunis.
Portosse jõudnud, leidsime ka sealse metroojaama kenasti üles tänu ühele suvalisele töölisele, kes meile portugali keeles teed juhatas, andes mõista, et seal, kuhu ta meid saatis, ka “ingleset” räägitakse. Nii oli, ja lahke neiu juhatas meid hoopis bussi peale, kirjutas ka peatuse nime üles, kuhu bussiga minema pidime. Bussis tekkis pisut piinlik olukord, kui mina ei teadnud, et sisenetakse vaid esiuksest, ja mina keskmisest peale trügisin, ja kui uks valju piiksumise saatel mu selja taga sulgus ja Hr. Abikaasa peatusesse jäi, hakkasin ma paaniliselt halootama ja märku andma, et need uksed taas avataks ja buss koos minuga tundmatusse ei sõidaks. Õnneks siiski jäi esimene uks avatuks ja olukord lahenes õnnelikult, bussijuht vaatas vist küll, et no on lollakas, aga mis teha 🙂 Piiksutasime oma piletid kollase validaatori peal läbi ja siis sõitsime oma peatusest mõned peatused mööda, kuid väike jalutuskäik kuluski marjaks ära. Õhtust sõime kohalikus Cervezarijas, krevetid olid õlikastmes, ja puhastatud kujul, mis oli pisut ootamatu mu jaoks, aga salati peal olid koos peadega, kuid sabaosast olid pooled kestad eemaldatud, et oleks mugavam süüa. Salat oli ka suht õlirohke, mereanni kreemsupp oli ebamäärast värvi püreesupp, aga maitsev siiski. Järgmisel õhtul kõrvalolevas restos olid suitsetajate kohad kenasti akna all, mittesuitsetajaid ses kohas polnud, tundus, kuna nurgatagune suitsuvaba ruum oli inimtühi 🙂 Samuti võis vabalt suitsu teha hotelli fuajees ja lounge’is.
Järgmisel päeval jalutasime keskväljakule, tehes kerge kõrvalpõike kristallpalee juurde – seal oli ilus aed ja aias jalutas paabulinnupere: isa, ema ja tibu. Pildistasin neid ohtralt.
Siis jõlkusime linnas ringi, ja linn on ilus. Kuigi kohati on majad pisut logud, azulejod ehk keraamilised plaadid kohati maha kukkunud ja vabalt võis olla ka nii, et korraliku maja küljes kinni oli maja, millel puudus katus ning aknad ja sees kasvas rohi. Keskväljak oli muidugi igati suurejooneline ja kaunis, rongijaam oli kaunistatud sini-valgete keraamiliste plaatide maalidega, kui nii võib öelda.
Neid plaate võis näha igal sammul, ja need olid väga ilusad.
Söögielamustest niipalju, et minule need grillitud sardiinid väga ei maitsenud. Süüa võis, aga midagi erilist nagu ei olnud. Vongoled olid küll head ja sangria 🙂 Sinise sildiga vinho verdet pidavat Selveris ka müüdama, mis on väga hea teadmine.
Portos jätkus avastamisrõõmu terveks päevaks. Ja oleks jätkunud kauemakski. Käisime ka ookeani ääres, kus vesi oli jube külm – ikkagi ookean! – ja liiv oli jämedateraline ja masseeriv ja puhus tugev ja jahedavõitu tuuleke. Kokkuvõttes, Portos meeldis mulle väga ja teine kordki võiks sinna minna, arvestades ajaga niimoodi, et jääks võimalus käia ka Coimbras ja Aveiros, mis on Portole väga lähedal. Seekord me otsustasime Lissaboni kasuks. Ehk et kolmandal päeval sõitsime rongiga tagasi ja esimese päeva õhtul käisime ära Lissaboni kindluses. Läksime sinna jalgsi ja hästi tegime, sest sel õhtul polnud veel eriti kuum, järgmisel päeval valitses 30-kraadine leitsak ja jube palav oli. See kindlusse minek meeldis mulle ka, pisikesed tänavad, iga nurga taga miskit põnevat… Kindluses valitses eriline, kuidagiviisi endisaegne ja kuninglik atmosfäär ja seal elas vabalt nii umbes 20 paabulindu! Nii emaseid, isaseid kui ka tibusid, kes jooksid ringi nagu väiksed vutid. Muidugi pildistasin neidki kõiki ohtralt, eriline elamus oli üht paabukat pasteis de belemiga peost sööta. Neid koogikesi oli sealkandis muidugi väga ohtralt igalpool müüa ja hotellis hommikusöögilauast moodustasid nad julgelt neljandiku. Ronisime kindluses ringi, puhus mahe tuuleke ja oli tore olla.
Järgmisel päeval nii tore enam polnud, esiteks oli palav ja teiseks selgus, et Lissabon, see on nagu suur Lasnamägi. Mõneti arusaadav, kuna neil oli seal ju kunagi suur maavärin, mis hiiglaslikke kahjusid põhjustas. Põhimõtteliselt nägigi kogu linn välja nii, et korrusmajad ja nende vahel mõned ausammastega väljakud ja paar parki. Võibolla oli lihtsalt see bussituur mingi imeliku marsruudiga koostatud, võtsime selle nn. punase hop on-hop off turistibussi piletid, mõeldes, et nii näeme kõik tähtsamad kohad ära. Tegelikult oleks väga vabalt võinud rongiga Sintrasse minna, aga kahjuks me tabasime alles alles õhtul ära, et me hotell asub rongijaama kõrval. Algul arvasime, et mõni moodne shopping centre vms. No ja see linnasüda, kus oli kaunis arhitektuur, see oli paksult täis igasugu müügimehi, kes müüsid aafrika ehteid, päikseprille jms, kerjuseid ja moosekante, kes kõik tahtsid oma osa saada. Kahes kohas hoiatasid kaks kelnerit meid kuritegelike rumeenlaste eest ja selgitasid nende tegevusliine: algul tuleb vaene naine miskit müüma, samal ajal jälgib hoolega, kus sa oma rahakotti hoiad ja kui palju raha seal sees on. Kui saak tõotab vääriline olla, saab heasüdamlik ostja või annetaja järgmise nurga taga viielt mustlaselt peksa ja jääb rüseluse käigus rahast ilma. Üks kelner ütleski konkreetselt, et kui umbes 4-5 mustlast vastu tulevad, tuleb kohe karjuma hakata ja hoiatas, et Lissabon on väga kriminogeenne kant.
Lissaboni söögielamustest niipalju, et piimapõrsas (suckling pig) on ikka võrratu… ja samas ei jäänud tüüpilises turistisöögikohas (mille sisseviskaja oli Moldova emigrant, kes juba 15 aastat on Lissabonis elanud ja oskas enamvähem igas keeles küsida, kust sa pärit oled ja pisut juttu veel veeretada ja kellega minul õnnestus vene keeles pisut rääkida) pakutud mereanni casseroule, mis sisuliselt oli nagu ühepajatoit riisi ja mereandidega – suuri krevette oli ikka korralikult sees, ei pidanud neid noaotsaga taga ajama 🙂 . Hr. Abikaasa sõi antrekooti jms, liha oli igati aus igal pool, seest kenasti roosa ja ühes kohas oli ka ülihea koriandrikaste seal juures. Ehk et toit ja selle odavus kaalusid Lissaboni ootuspärasele mittevastavuse täiesti üles.
Mis mulle Lissaboni juures veel ei meeldinud, et seal ei saanud üldse mere ääres jalutada. Võibolla see oli lihtsalt meie oma viga, kes me ei leidnud õiget teed ja kohta üles… Lennuki pealt oli küll näha, et linnast pisut eemal on suur-lai rannariba ja suured autoparklad, mis küll kõik tühjad olid, ju siis ujumishooaeg oli möödas. Või on lõuna pool soojem vesi. Aga me seekord autot ei rentinud, nii et jäi see kaunis rand seekord avastamata.
Üldiselt oli siiski tore reis, seda enam, et sellega tähistasime oma 15. pulma-aastapäeva. Lapsed olid viis päeva Mammaga, said kenasti hakkama. Telefoniarvet ma pole küll veel näinud, aga põhiline, et süda oli rahul 🙂
Supilainel surfates
Paar päeva tagasi jäi mulle silma selline tore porganditega supp, kus ka punased läätsed sees. Et porgandisaak oli sel aastal hea ning et ma pole kunagi püreesupile osanud läätsi juurde lisada, kavatsesin supi ära proovida, on ju nii aedviljad kui ka läätsed eriti kasulikud toiduained. Kasvatasin sel aastal palju punaseid porgandeid ja seetõttu kartsin, et supp võib jääda ebamäärast värvi – kuigi see ei pruugi röstitud porgandite puhul nii olla – ja seetõttu lisasin juurde ka paar peeti ja maapirni. Värv jäi supil imeilus ning kuna mul polnud garam masalat kodus, panin pisut koriandriseemneid ja vürtsköömneid. Ammu pole püreesupiga nii rahule jäänud!
Külm supp
Ükskord Signe tegi seda ja mul on sellest ajast neelud olnud. Eile tegin ja tundub hetkel, et võikski jääda nt lõunaseks söögiks, kasvõi töö juurde kaasa teha imelihtne. Ja mis põhiline, et see on maitsev. Sisse panna võib elemente vastavalt oma soovile, minu supp sai selline:
pooleliitrine kilepakk hapupiima (lilla pakk, Tere äkki?)
riivitud keedupeeti u 1 dl
pool kurki
mõned pisikesed tomatid
hapukurki
2 keedumuna
tilli
murulauku
koriandrilehti
soola
pipart ka soovi korral
Illustreeriva pildi teen järgmisel korral, aga Signe pilt on ka ilus, niikaua võib seda vaadata 🙂
Lõuna-Prantsusmaa
Sel aastal oli meil pisut peamurdmist, kuhu suvel reisile minna, kuid parajal hetkel selgusid Estonian Airi suvised sihtkohad ning ostsime piletid 8.-15.06 Nizzasse. Enne lendu jäi F. haigeks – palavik ning köha, ning sai ab, mis ei mõjunud ning reedel, päev enne reisi emos käies sai ta kangema ab ning otseselt keegi reisimist ei keelanud, sestap otsustasime minna, eriti kuna poiss end juba päris hästi tundis. Ja õigesti tegime, et läksime. Sest see oli ülimõnus reis, ning kindlasti soovitan igaühel seal ära käia. Lihtsalt võrratu kant! Meie ei käinud üheski muuseumis ega muus piletiga kohas, kuigi ka neid on seal päris arvestatav hulk ning kindlasti kunagi tulevikus võiks plaani võtta. Meie lihtsalt sõitsime ringi ja uudistasime, silmad pärani. Ja sellest nädalast kohalviibitud ajast jäi väheks. Juba sellepärast peab tagasi minema. Meie apartement asus Nizza lähedal Villeneuve-Loubet külas ja ses pisikeses 9 boksiga ridaelamu-moodi majakeses elasid ka soomlased ja Läti venelased, aga ka Uus-Meremaa vanem paar, kes olid Euroopas kogu nende talveks. Bassein oli kohe ukse all ja leidis meie poolt aktiivset kasutust, vesi oli puhas ja soe. Kõik sihtkohad, mida külastada ostustasime, olid tunni aja autosõidu kaugusel, kaugematesse kohtadesse ei hakanud minema, kuigi needki väga kaugele ei jäänud. Käisime Antibes’is, Gourdon’i mägikülakeses, Grasses, Cannes’is, Monacos, Villefranche-sur-mer’is ja Nice’s. Ilma oli kogu aeg soe, samas mitte kunagi palav, sest tuult oli piisavalt. Cote d’Azur jättis vaimustava mulje, helesinine meri. Kui hea oli seal ujuda… kõikjal on randades duššid, sest meri on üsna soolane. Samas pole ühtegi riietuskabiini – pole mingi probleem rannas kas niisama või rätiku varjus riideid vahetada, kõik teevad nii, mõned isegi ujuvad aluspesus. Rääkimata topless päevitamisest, täiesti loomulik asi. Monacos meeldis mulle vist isegi kõige rohkem, tegime seal pisikese rongiga tiiru ja nägime kõiki kuulsaid kohti ja eriti äge oli muidugi vürstinna Grace’i hauda näha muude Grimaldide seas. Kõik oli puhas ja ilus ja suurejooneline. Toit oli kõige parem Cannes’is Cafedés’i nimelises kohas, kus olid imehead mereannid. Venelasi oli sealkandis üllatavalt palju, samas käituvad nad kultuurselt ja kenasti, tänavail kuulis vene keelt üsna sageli ning menüüd olid ka paljudes kohtades venekeelsed, päris naljakas oli näha kõrvuti väljendeid “creppes” ja “blintšiki”. Supermarketid olid nii suure kaubavalikuga, et nutma ajas… kaaluga merikarpe (3.-) ja krevette (9.-), erinevat sorti pakendatud mereande, rohelist ja värsket, sushit, ükskõik mida. Värskeid kalu kümneid sorte, värsket liha igat sorti, hullult palju süüa. Ja rohkelt roosat veini, valget poes praktiliselt ei märganudki. Pole vist vaja lisada, et roosa on nüüd ka minu lemmik 🙂
Reisi lõpus jäi R. palavikku ja köhasse ning tagasi saabudes jäime ka kõik ülejäänud paari päeva jooksul haigeks, diagnoosiks oli bakteriaalne kopsupõletik ning raviks ab. See oli päris vastik haigus, köha oli väga hull. Samas õnneks polnud vähemalt nohu ja muid külmetusnähtusid. Nüüdseks oleme enam-vähem terved ja kanname Nizza imelist soojust südameis. Küll see oli ikka tore reis!
Eriti tore oli veel see, et T. suutis oma mobiiltelefoni rendiautosse kaotada viimasel hetkel. Või õigemini, tore oli see, et telefoni leidis üles järgmine autorentija, kelleks osutus Istanbulis resideeruv hollandi neiu, kes meiega koheselt kontakteerus ning telefoni meile DHL-ga ära saatis. Selliseid inimesi võiks maailmas rohkem olla!
Nice
Kohale jõudsime õhtul, üpris väsinuna, oli küllap vist esimene kord, kui oli 0 lennuhirmu ja lihtsalt elevus. Kohale jõudes selgus, et meie autorendi bronn pole süsteemis leitav. Pool tundi jama ja automaadi asemel manuaal. Hea seegi! Siis olime eksinud ja täitsa ahastus tuli peale, et GPS ei näita sillaaluseid kohti. Aga me ju ei teadnud, et see tänav silla alt läheb! Küsisime teed, ja securitase tüüp oli küll väga abivalmis, kuid mitte kohalik ja juba nutt hakkas peale tulema, kuid kohalikud on ikka väga sõbralikud ja Täna andsime fotokagi juba võhivõõra kätte, et ” everybody” pilti teha. Nimelt on siin külas renessansipäevad ja jube lahe on! Kõik käivad ringi keskaegses riietuses ja on etendused ja söögid ja see kõik põhimõtteliselt kõrvaltänavas. Värava taga on ka koskedega jõgi, kus on selge vesi ja suured kalad. Ilm on soe! Ja Feli köha näitab paranemismärke. Mõnus.
Rohesilmne Maailm 