RSS Feed

Gran Canaria 2016-2017

Posted on

… ehk aastavahetus Kanaaridel, Gran Canaria saarel. Tegemist oli minu elu esimese soojamaareisiga, sellist kogemust, et minna talvel rannapuhkusele, ei osanud ausalt öeldes ihaldadagi, kuna tundus, et turiste on seal meietagi küll  ja reis sinna on kallis kah veel. Pealegi on tegu ajaga, mil igasugu viirushaigused, köhad-nohud-kõrvapõletikud on lastega peres vägagi tõenäolised. Siiski suutsid sõbrad meid pehmeks rääkida, et talvine koolivaheaeg tuleks kuidagi sisustada ja miks mitte päikese all. Selgus, et kuigi turiste on Kanaaridel palju (aga kus neid ei oleks), on hinnatase kohapeal pigem odav. Väljaspool supermarketeid on ka paljud hinnad läbiräägitavad, kui peaks olema kauplemissoovi.

Ilm oli hoopis parem kui ma oskasin loota – kui hommikul oligi nõrk pilvevine, siis keskpäeva paiku siras päike kõigest jõust. Samas tänu pidevalt puhunud tuulele polnud kordagi palav, päevasel ajal ei hakanud ka kordagi külm, temperatuur oli nii 23-25 kraadi ringis. Õhtuti seevastu, kui päike kell 7.20 loojus, oli kerge jope omal kohal, hoidmaks päikest saanud nahka tuuleiilide jaheduse eest, mis andsid end eriti tunda kõrgemates punktides, ranniku ääres oli alati soojem. Ehk et kui on kavas ronida mõnda kõrgemasse mäetippu, siis soojad riided kaasa! Meie saare keskossa ei jõudnud, oli plaanis küll, kuid viimasel hetkel jäime kergesse ajapuudusesse (reisil olles jääb alati üks päev puudu, olete märganud?) ning pealegi tundusid kitsad, käänulised ja allasadanud kivikamakaid kohati täispikitud mägiteed pisut hirmuäratavad ning peapööritust ja merehaigust tekitavad. Esimene pildiseeria on San Agustini rannapromenaadi ja selle lähiümbruse olustikust, esimesel fotol vaade meie apartementhotelli Miami Beach Bungalows tagahoovist. Hotelli iseloomustab supermõnus asukoht, otse mere ääres, kuigi ujuma sai harva tänu tugevatele tuultele ja pea iga päev vardas lehvinud punasele lipule. Vetelpäästeputka asus ka kohe aia taga ja vetelpäästjad ilmusid tööle kell 11 ning olid usinad vilepuhujad ja naljalt kedagi ujuma ei lubanud. Ja ega sealkandis polegi väga tark mõte ujuma minna, sest see on eluohtlik. Lained on suured ja nende jõud on hoopis midagi muud, millega me siin rahuliku Läänemere ääres harjunud oleme. Karmimates kohtades võis vabalt arvestada sellega, et laine paiskab sind jalust, lohistab mööda merepõhja ranna poole ja siis jälle tagasi mere poole kuniks jalad alla saad, ning kui nudisti teha ei taha, tasub trikooga vees möllata. Laine lihtsalt lööb püksid jalast! Viimasel reisipäeval lehvis kodurannas oranž lipp ning läksin kohe suure hurraaga ujuma. Siiski polnud see kõige meeldivam kogemus. Tavaliselt ma sügavas vees ujumist ei karda, seal aga tekkis tunne, et meri kisub vägisi Aafrika poole! Meist natuke lõuna pool uppus aasta algul üks 65-aastane endine Soome laskesuusataja, kes oli läinud ühte uppumisohus naist päästma. Ning ühes maalilises nudistide rannas, kuhu pääsemine osutus üsna raskeks pähkliks (Sloveenias harrastatud pisuke mägironimine tundus selle kõrval lapsemänguna), puudus näiteks mobiilsidelevi. Teoreetiliselt saab ju vajadusel hädaabinumbril helistada, kui SIM-kaardi telefonist eemaldad, aga need tänapäeva SIM-id vajavad ju mingit spets abivahendit ja ausalt öeldes ma isegi ei tea, kus mu enda telefoni SIM täpselt asub, kuna seadistamise eest hoolitses omal ajal Pojuke. Nii et parem on mitte saatust proovile panna ja parem karta kui kahetseda. Ainuke koht, kus oli turvaline ja ka võimalik ujuda, asus Puerto de Moganis ning oli lainte eest muuliga kaitstud. Alumine pilt ongi sellest rannast. (Reisi planeerides oleks mõistlik tegu teised sarnased rannad üles otsida, või siis valida soojendatava basseiniga hotell, meie hotelli omas ning ka kohaliku veepargi omades oli vesi hullult külm!). Ülemisel kollaažil aga on näha öine Maspalomas ja kummuli kuu, hekitaimena kasvatatav rooshibisk ehk meil tuntud kui hiina toakask, mille õisi leidus seal mitmes eri värvuses ning oli ka topeltõitega eksemplare. Kohalik hiirekuningas on endale peesitamiseks valinud hea koha – tumedatest kivimüüridest õhkub õhtuti päeval salvestatud soojust. Liivaskulptuurid on üks viis, kuidas turistidelt raha välja pommida – teed taiese, lisad tühja ämbrikese ja lapsed saavad peagi aru, et sinna on äge münte loopida. Need, kes pilti tahavad teha, lisavad viisakusest oma panuse.

dsc_0620.jpg

Taimestiku põhiosa moodustavad saarel palmid, kaktused, aedades ka oleandrid ja bugenvillead, samas kui kuskile on mõni taim istutatud, on sinnasamasse installitud ka voolik, mis antud taime kastab. Väga tore oli pargimaastikul ja kohvikutes pottides kohata jõulutähti, mis sealkandis eriti lopsakad on.

Kui on meri, siis on ka mereannid ja neid osatakse Kanaaridel teha. Kõige rohkem maitsesid muidugi õlis särisevad küüslauguga hiidkrevetid, kala oli igal pool hea, samuti sinimerikarbid. Samas paella kvaliteet kõikus – oli kohti, kus see oli ülesoolatud ja tundus, et Maggie puljongipulbriga maitsestatud, seevastu Puerto de Moganis oli ühes mereäärses restoranis võrratu paella ja seetõttu jäi mulje, et need restoranid on seal kõik võrdselt head. San Agustini parim koht oli meie meelest El Capitan, kus võtsime vastu ka uue aasta ja jäime igati rahule. Kuigi tuleb tõdeda, et teenindus oli selline … kohati pigem jahedamapoolne ja pigem aeglasevõitu, kuid mulle meeldis. Teenindasid meid kaks naisterahvast ja see tundus jahedale põhjamaalasele palju parem ja loomulikum, kui mingit punnitatud nalja viskavad vanemad meeskelnerid, keda seal saarel ka leidus. Teisest äärmusest näitena sattusin San Agustini kaubanduskeskuses ühe poemüüjast türgi härra peale, kel oli eriti tüütu müügitehnika, mis seisnes kliendi pidevas poe ühest otsast teise jooksutamises, “smile, madam!” käsklustes ja ülemäärases pealetükkivuses. Kui veel kohalikest härradest rääkida, siis igal hommikul läks meie aia tagant mööda vaid spordisuspedesse riietunud pikajuukseline Ilus Mees, kes juba esimesel päeval mulle nii 15-meetrise distantsi pealt möödaminnes lehvitas. Hiljem kuulsin naaberboksis peatunud sõprade pere naispoolelt, et ka talle lehvitati. Muidugi oleks olnud huvitav teada, mis asjapulk härra on ja palju tema teenused maksaks, aga no nii uudishimulik või meeleheitel ma paraku ei ole 🙂 . Või siis oli lihtsalt selline sõbralik ja igavlev tüüp…

Firgas:

Käisime ka kohalikus krokodillipargis, mis oli üsna omalaadne kogemus. Meile räägiti, et kõik loomad, kes seal pargis elavad, on politsei päästnud loomadega kaubitsejate käest. Ja siis korraldati seal iga päev üks loomashow, kus näidati ja lasti katsuda madusid, varaane ja fennekrebaseid. Need viimased olid vist šampooniga puhtaks pestud, nii pehme oli nende karv. Mõlemad kandsid trakse nagu korralikud lemmikloomad jalutuskäigul. Ja siis sai iga soovija nendega pilti teha! Talitaja sättis nad kenasti sulle sülle ja palun väga. Pärast mõtlesin, et vaesed loomad! Teine mõte oli, et kas nad olid siis sellise eluga niivõrd harjunud ja taltsad või oli neile midagi rahustavat sisse söödetud… Suurt kanaari koera näidati meile ka ja lasti paitada, ma polnud elu sees sellist Baskerville’i näinud, aga tema oli sama rahulik kui rebased või isegi rahulikum, täielik flegma. Krokodillishow seisnes suures osas selles, et umbes käevarrepikkuste lihatükkidega peksti krokodille latsaki-latsaki! vastu lõugu, et nood endid vähegi liigutaks, meile öeldi, et sel aastaajal on krokodillide jaoks ilmad liiga külmad ja nad on üpris letargilised. Vahepeal meil tekkis isegi kahtlus, kas mitte pole tegu mulaažidega.

Eriti tore oli Kanaaridel olles mõelda: “Meil siin on suvi, päike, meri, rannaliiv; Eestis on talv, lumi ja külmakraadid.”

Tore oli ka 31.detsembri hommikul käia rannas peesitamas ja vaadata päikeseloojangut Maspalomase liivadüünides, samal ajal lugedes sotsiaalmeediast ärevaid teateid selle kohta,  kui kaugel keegi oma pidusöömaaja ettevalmistamisega on või mis veel laualt puudub. Meil söögimuret polnud, selle eest hoolitses El Capitani tore kollektiiv. 1. jaanuari hommikul tervitas meid selline rõõmus ja uljas ehitud kivipoiss (tundub, et tuleb samasugune aasta!):

Aastavahetuse menüü:

dsc_0581.jpg

Käisime veel siin-seal, pealinnas Las Palmases, Moganis ja Agüimesis. Paar korda kuulsime ka eestikeelset juttu, põhimass on muidugi soomlased, rootslased, norrakad, taanlased – neis keeltes olid paljudes kohtades ka menüüd, samuti vene keeles, kuid venelasi kuulsime sama harva kui eestlasi. Tundus ka, et San Agustin on suhteliselt rahulik väike küla võrreldes Maspalomase ja Playa del Inglésiga, seega valisime huupi endi jaoks ideaalse koha. Jäime oma puhkusega väga rahule ja soovitame teistelgi seda saart avastama minna!

Advertisements

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s

%d bloggers like this: