Ma SALLin

Ma SALLin külma ilma.

See on tore ja normaalne, et kuigi meil on talved soojemaks läinud, viskab vahel miinus kümme ja enamgi sekka. Saab ahju kütta, silmirõõmustav, nii hingele kui kehale soojust andev SALL õlgadel teed rüübates telekat vaadata ja uut SALLi luua.

Ma SALLin sallijaid.

Eriti kui nad väga kurjad pole ja sallivad pigem armastatud meestearsti kui kurja, naisarste mittesallivat, võõrast kultuuriruumist pärit klienti. Kuigi võiks aru saada ka kurjast võõramaalasest, kes on harjunud oma naiste päid kaunite sallidega katma. Meil paraku on peas sallikandmine lootusetult moest läinud… Kui aga panna värvipomm kaela (ma kujutan ette, et musta või halli mantliga sobiks eriti kenasti) või jahedal suveõhtul õlgadele, on hoopis teine tera.

Ma SALLin sinist.

Sinine on veebruari värv. Soovin, et veebruaris oleks sinist taevast! Sinikirjuid salle niikuinii.

 

Poluverniku kindad

Eelmisel aastal jäid mulle Muis.ee-s silma ühed kenad kindad, mis minu jaoks veelgi kenamaks muutis tõik, et pärit olid need kindad Iisakust, kus minu vanaema koolis käis (sünnikoht oli tal Rannapungerjal) ja kus tal “terve mets vaid sugulasi täis”. Mäletan lapsepõlvest vanaema jutte oma sugulastest, et vanasti oli peredes palju lapsi ja neid täditütreid, lellepoegi jm oli terve hulk, ega suutnud mina tookord küll neid kõiki meeles pidada, sugulussidemetest täpsemalt rääkimata. Samuti ei hoomanud ma seda hulka, kui palju neid täpsemalt olla võis. Aastaid hiljem otsis keegi Piret Perekooli foorumis oma sugulasi, kelle perekonnanimed on nt. Fetka, Pääbus jt. Minu vanaema neiupõlve nimi oli Pääbus. Ma kirjutasin Piretile ja selgus, et me oleme neljanda põlve sugulased ja meie vanavanavanemad olid õde-venda. Pireti kaudu avanes mulle ka Geni.comi kaudu terve uus maailm, mis andis mulle alles aimu sellest, millise hiigelsuure suguvõsa liige mul on au olla. Leidsin netist ühe artikli, kus poluvertsikutest kirjutatakse, mainitud on ka perekonnanimesid, mis minu sugupuus kõik esindatud on, Fetka, Subka, Beläjev, Sabolotny jt. Meie kodus räägiti küll poluvernikutest, kuid pigem selles kontekstis, kui eestlased venelastega abiellusid, et siis nad olid poluvernikud. Või vähemalt sain mina lapsena sellest nii aru, samuti jäi mulle mulje, et poluvernik on halvustav sõna. Võibolla siis tõesti olidki juba minu vanaema noorepõlveajaks (ta sünniaasta on 1918) kõik poluvernikud eestistunud või häbenesid oma päritolu või olid selle sootuks unustanud, mine tea. Nagu seal artiklis ka mainitakse: “Tähelepanuväärne on, et poluvernik peab end kaljukindlalt eestlaseks”. Üks aimdus, mis mul veel poluvernikute kohta lapsena jäänud on: poluvernikutel on nö imelik maitse. Ehk et kasutatakse värve, mis esmapilgul nagu ei klapiks või on liiga kirevad, nagu nt vanaema ka alati ei unustanud rõhutada, et venelaste sinised aknaraamid on maitsetuse tipp, kuna ükski “normaalne” inimene ju ei värvi endal aknaraame väljastpoolt siniseks. Venelased pidavat niimoodi tegema seetõttu, et kärbsed pelgavat sinist värvi ja ei lenda seega akendest sisse.
Tulles nüüd kinnaste juurde tagasi, siis siinkohal pealus mind just samamoodi see kummaline värvikombinatsioon: oranž ja lilla. Ja meenus vanaema jutt poluvernikute maitsest 🙂 . Mine siiski tea, võibolla polnud kudujal lihtsalt väga palju erinevat värvi lõnga laialt käes – olid ju olud siiski pigem vaesed ja sealkandis vist lambaid väga ei kasvatatud.
Selle kindapaari andmed ei ole praeguseks Muis-is enam miskitõttu avalikud, küll aga võib need leida Reet Piiri “Suurest kindaraamatust” lk. 212, Iisaku kihelkond, 1909 annetatud ERM-ile, kirjatud kinnas, polovärniku naese kootud. Randmeosa tegin pisut teistsuguse, kuna usaldades mälu ei vaadanud mustrit ja muidugi vedas mälu alt, siiski meeldib mulle see loogiline kordus ka, mille tegin. Igatahes, väga armas kudumine oli, ning tunnen, et kudusin endale nagu talismani, mis otsekui rakendaks esivanemate vaimud mind hoidma. Ning erinevalt esivanematest olen õige pisut uhke ka selle üle, et olen poluvernikute järeltulija 🙂

Kindad

Naabrimehele sai juba ammu antud lubadus, et koon talle kindad. Tänavu, sel seni kenasti soojal talvel, mil kindaid otseselt vaja nagu polekski, sain lubaduse täidetud. Suuresti tänu sellele, et leidsin muis.ee-st sellise mustriga kinda, mis mulle väga meeldis ja mis nagu ka natuke seondub meie elukoha ja ajalooga. Nimelt, muster on pärit Hiiumaalt, Reigist ja nende kinnaste kuduja on olnud naine nimega Ingel. Meie elame Hiiul, Tallinnas. Ajalooallikad räägivad, et Hiiumaa mees, Andrus Bork, Glehni ehitustööline, oli Nõmmele tulles valinud elukohaks üksiku paiga metsas raudteest lõuna pool. Sinna ehitas ta 1886. aastal palkmaja ja pani väravale tolleaegsete villaomanike eeskujul sildi Hioküla, iseloomustamaks maja asukaid. Alles paarkümmend aastat hiljem kerkisid ümbrusse teised majad, kuid nimi jäi. Hiiuküla oli kogu piirkonna nimeks veel 1920. aasta paiku ja taandus siis lühema vormi Hiiu ees. Teine allikas räägib, et Hiiu-Rahu kalmistule on maetud Ingel Pork (1855-1937) – esimene Hiiu elanik, kelle päritolu järgi (Hiiumaa) olla ka Nõmme Hiiu oma nime saanud. Võibolla siis see Andrus ja Ingel olid omavahel abielus, mina ka täpselt ei tea. Kuskilt mälusopist nagu meenuks, et Ingel oli hoopiski lastega lesknaine. Aga tähtis siinkohal on vaid see, et kinnaste kuduja oli ka Ingli-nimeline. Hiiumaal levinud nimi, aga võib ju ka niimoodi mõelda, et seetõttu on neil kindail veel eriline omadus nende kandjat hoida ja kaitsta 🙂 .

Tali tuleb

… ja pead hakkavad külmetama. Eriti meie suuremal neiukesel, kel on oluline, et müts oleks soe ja kõrvuni.

 

Võtsin siis kätte ja kudusin mütsi, kahekordsest Hjertegarn Exclusive Alpacast varrastega nr. 4 ja 5. Idee pärineb Kajalt.

Väiksem neiuke siis vaatas ja küsis, mis see on. Vastasin, et kudusin Suusile mütsi. Mina tahan ka, kõlas seepeale. Mis värvi sa tahad? Roosat. No muidugi.

Võiks lisada veel humoorika killu sarjast lapsesuu. Vaadati koos multikat, kus keegi laps teatas kellegi kohta: lollakas. Roosi kordas selle kohe omaette üle, niimoodi tugeva l-iga. Siis küsis järgmine päev, mis see lollakas on. Ma seletasin, et lapsed niimoodi ei räägi tegelikult ja et see tähendab rumalat inimest. Veel järgmisel päeval mõtlesin, et küsin üle, kas jäi meelde. Et Roosi, kes see lollakas on? Suusi, vastas ta malbelt.

Tõsine KAL

Mulle on Anna kampsunid ammu meeldinud, aga pole siiani proovinud ise selliseid kududa, kus kogu kampsun nö. ühes tükis, ilma õmblusteta ülevalt alla kootakse ja mitte raglaani põhimõttel. Võibolla on mind ehmatanud sõna “konstruktsioon”, kuid pigem on põhjus selles, et pole lihtsalt süvenenud ja vardad ning lõng käes, asja kallale asunud. Kui nüüd Anna varrastelt järjekordne ilus ning praktiline jakk nimega Tõsine ta blogisse jõudis, ja kui Anna mõni aeg hiljem selle kooskudumise välja kuulutas, otsustasin julguse kokku võtta ja osaleda. Siinkohal tuleb ära märkida, et see oli minu esimene kooskudumine. Algul pelgasin suuri vardaid ja kahekordset Aade villast, kartsin, et sel juhul jääb jakk võibolla liiga soe ning et suurte varrastega on võibolla kuidagi imelik või raske kududa. See oli muidugi täiesti alusetu hirm, pigem võib öelda, et tänu suurtele varrastele tegin isikliku kampsunikudumise kiirusrekordi ja kasutan neid edaspidigi hea meelega. Lõnga valides lähtusin sellest, et tegu oleks villasega ja et värv ka meeldiks, sestap ostsin Käsitööjaamast kaks vihti lillat Gotlansk Pelsuldi ja kohevuse ning pehmuse lisamise eesmärgil võtsin juurde veel lilla Rowan Kidsilk Haze’i. Vardad valisin nr 5, kuna muid hetkel käepärast polnud. Kuna ma koon üpris lõdvalt,  vastas koetihedus etteantud numbritele. Omapoolse lisandina kudusin pikad varrukad ning esitükkidele kasvatasin juurde kaks lisasilmust kaenla alt, kuna soovisin, et hõlmad jääksid laiemad. Olen selle kampsuniga väga rahul, tundub olevat tõsine külmailma kampsun 🙂 – soojas toas pildistades hakkas palavavõitu. Soovi korral saab teda ka teistpidi kanda, sest mingeid õmblusi ju kuskil pole. Väga kerge, mõnus ja kiire kudumine!

Vanad t-särgid vaibaks

Kuna kõik Vähid on väga kiindunud oma vanadesse riietesse, jõudis ka see kilekott koos vanade t-särkidega käia ära puukuuris prügikastijärjekorras selleks, et mingil hetkel tagasi tuppa jõuda, kus tegin teoks ammusoovitud kaltsuvaiba heegeldamise proovimise. Oli südamelähedane tegevus tänu kõigile neile armsatele, kuid oma aja ära elanud trikotaažesemetele. Kui algul tundus, et vaiba kuju see ese küll mitte kuidagi võtta ei taha, siis aurutriiktraud tegi ka sel korral imesid. Siiski üldmõõdud ei jäänud väga suured, kuna viitsimine kadus ära. Ja ausalt öeldes lõppesid ka trikotaažesemed. Üldiselt võib projektiga rahule jääda.

Roosi tekk

Et vaikus siin blogis väga kõrvulukustavaks ei läheks, siis postitan juba mõnda aega varem valmis saanud lapiteki pildi. Väga mõnus tekk on, kui aus olla 🙂 . Tekk koosneb vanadest köögikardinatest, vanast laudlinast, mis oli originaalis köögikardin ja mille Paavli kaltsukast 1 euro eest ostsin, ning mis mind laudlinana vägagi hästi teenis, kuniks plekke juba liiga palju sai; minu vana seelik, üks kaltsukast kanga pärast ostetud seelik (see türkiis), mille tegumood osutus liiga moest väljas olevaks, vana pitsijupp ja kaltsukast ostetud suvekleit. Tagumine pool on uus kangas, aga väga ilus selle eest 🙂 . Ja värvidega ma olen ka täitsa rahul. Teppimise pool on selliste tekkide puhul alati minu jaoks kõige raskem osa, seekord proovisin olla hoolas ja kinnitasin igalt poolt nööpnõeltega enne õmblemist, kuid siiski kui masinaga teha, siis kipub mõnest kohast voltima. Siiski seda kuskilt näha pole, kuna kriitilisemad kohad jätsin lihtsalt teppimata. Teinekord siis tuleks tähelepanu pöörata sellele, et tuleks kasutada tugevamaid kangaid, mul see valge äärekangas oli liiast pehmeke.

Ja veel, et olgugi, et mul pole mingit lapiteki ehk teppimisraami, tundub mulle siiski, et see pilt pisut petlik on ja mu teki servad siiski sirgemad on. Võibolla fotokas moonutab või siis ei tõmmanud ise piisavalt laiali. Aga see pole ka muidugi väga tähtis, sest tegu on ju isiklikuks otstarbeks mõeldud asjakesega ja minu nooremale tütrele meeldib see väga!

Reklaami korras mainin, et tegin endale hiljuti ka aiablogi.

Aastapäeva laudlina

See laudlina pidi algselt küll vabariigi aastapäevaks valmis saama, aga eks teda võib muudelgi aasta- või tähtpäevadel kasutada. Äärde tegin pilupalistuse nurkadega ja siis otstesse Lüganuse tanukirja Eesti tikandi raamatust. Värvid ja tikand ise päris 100% samad pole, raamatus oli tumesinise asemel must ja roosa asemel oli seal punasem toon. Ja litreid oli ka lisatud. Aga noh, mul on laudlina, mitte tanu. Üldiselt ma kujutasin end vaimusilmas produktiivsema tikkijana ette kui see tegelikkuses on, tikkida on tore ja mõnus, kuid siiski aeganõudev tegevus ja arenguruumi on mul kõvasti. Inspiratsiooniallikaks olid mul sellised linad ja sama meistri tehtud on ka üks suurepärane seinavaip.

 

Siinkohal teen reklaami Abakhanile, kust sain imekenasid sitsitükke:

 

Tumesinine läheb lapiteki tagumiseks pooleks, roosidega tükist saab Roosile suvekleit ja oliivikarva tükist … veel ei teagi. Äkki teen endale Kihnu sitsijaki.

Pitspõlvikud

Lõng: Hjertegarn Alpaka Silk

Vardad: Algul 2mm, poolest säärest 1 mm

Muster: Gull Wing Lace Rib Manni mingist sokiraamatust. Ääretult lihtne muster, 4 rida ja 9 silmust.

Lubadused

Üldiselt on nii, et kui ma olen midagi lubanud, siis ma proovin selle lubaduse ka täita, kui ma pole just otsustanud selle täitmisest kõrvale hiilida. Eelmisel aastal vabariigi aastapäeva paiku oli mul mure, et pole rahvuslikku laudlina pidulauale panna. Lubasin siis ise teha. Märkamatult on sellest aasta mööda saanud ja kaugemale, kui kanga ostmine, tõdemine, et pisut palju sai, ning jupi otsast maha lõikamine, pole mina seni saanud. Sest alles jupp aega hiljem hakkas mulle tunduma, et ma ikka pisut vale kanga ostsin, mis liiga jämedatoimeline on. Siiski, et mitte lasta riidel raisku minna, otsustasin, et pole hullu, ja ikkagi saab sest laudlina. Täna lõpuks leidsin aega, et hakata diagonaalnurki tegema. Selleks võtsin õmblusmasina kastist välja (väga suur töö), mõõtsin vajalikud mõõdud riidele ning mõtlesin õmblema hakata, kuid – oh häda! – masin ei käivitunud. Jupsisin siis mõnda aega ja olin juba meelt heitmas, kui mõtlesin igaks juhuks manuaali lugeda. Sealt sain mõtte, et äkki ei peagi kaasaegsel masinal püüdma iga hinna eest alumist niiti üles tuua, ja muidugi see nii oligi. See on see, kui pole enam ammu õmmelnud. Tehtud need diagonaalnurga õmblused said, aga siis tuli mõte, et kui see masin juba väljas on, äkki õmbleks veel. Sahtlid ajavad vanakaltsust üle ja pealegi sai ju kunagi sedagi lubatud, et teen Roosile ka oma lapiteki. Nüüd ongi nii, et ei julge pead anda, kumb enne valmis saab, kas laudlina või tekk ja kas nad mõlemad just veebruari lõpuks valmis saavad… 🙂