Lubadused

Üldiselt on nii, et kui ma olen midagi lubanud, siis ma proovin selle lubaduse ka täita, kui ma pole just otsustanud selle täitmisest kõrvale hiilida. Eelmisel aastal vabariigi aastapäeva paiku oli mul mure, et pole rahvuslikku laudlina pidulauale panna. Lubasin siis ise teha. Märkamatult on sellest aasta mööda saanud ja kaugemale, kui kanga ostmine, tõdemine, et pisut palju sai, ning jupi otsast maha lõikamine, pole mina seni saanud. Sest alles jupp aega hiljem hakkas mulle tunduma, et ma ikka pisut vale kanga ostsin, mis liiga jämedatoimeline on. Siiski, et mitte lasta riidel raisku minna, otsustasin, et pole hullu, ja ikkagi saab sest laudlina. Täna lõpuks leidsin aega, et hakata diagonaalnurki tegema. Selleks võtsin õmblusmasina kastist välja (väga suur töö), mõõtsin vajalikud mõõdud riidele ning mõtlesin õmblema hakata, kuid – oh häda! – masin ei käivitunud. Jupsisin siis mõnda aega ja olin juba meelt heitmas, kui mõtlesin igaks juhuks manuaali lugeda. Sealt sain mõtte, et äkki ei peagi kaasaegsel masinal püüdma iga hinna eest alumist niiti üles tuua, ja muidugi see nii oligi. See on see, kui pole enam ammu õmmelnud. Tehtud need diagonaalnurga õmblused said, aga siis tuli mõte, et kui see masin juba väljas on, äkki õmbleks veel. Sahtlid ajavad vanakaltsust üle ja pealegi sai ju kunagi sedagi lubatud, et teen Roosile ka oma lapiteki. Nüüd ongi nii, et ei julge pead anda, kumb enne valmis saab, kas laudlina või tekk ja kas nad mõlemad just veebruari lõpuks valmis saavad… 🙂