Mardireede

Hommikul ütles Suusi issile: Ära kiusa minu naist! Mille peale issi muidugi protesteeris, et ei, ikka tema naine hoopis 🙂

Siis, kuna arvutit taaskord ei olnud, helistasin, kellele vaja ja leppisin nii mõnegi toreda kohtumise kokku. Hiljem muidugi selgus, et olin sujuvalt massaaži ja küünetehniku ajad ära unustanud, kuid vast ikka jõuab igale poole. Loodame parimat.

Ja siis me lugesime lehest, et on Mardilaat ja läksimegi sinna. Mul oli mõte, et võiks kellelegi jõulukingiks muhu sussid osta. Et noh, mis see 250.- siis ikka ei ole 😀 Loomulikult selgus kohapeal, et õige hind on 600.-, mis on ju ka tegelikult normaalne, olgugi, et sussitikand iseenesest on lapsemäng, on seal muud nikerdamist ikka kõvasti ja eks materjal ka maksab. Kui ise peaks tegema, küsiks nähtavasti veel rohkem. Igatahes, kui kellelgi kunagi on probleem mulle juubelikingi ostmisega, siis muhu pätid läheks kümnesse. Ühtlasi tuli mul tunne, et muhu tikandit võiks ise taas proovida, kunagi kooliajal oli see mul täitsa käpas ja meeldib kah, nii vaadata kui ise teha, nagu nõelaga maalimine. Sestap ostsingi villast tikkimislõnga. Nüüd oleks veel musta villast riiet vaja. Saab siis näha, mis ja millal. 🙂

Ühtlasi sain lõpuks Greenjeansi ühe varruka ja nööbiliistu valmis, kududa jääb veel üks varrukas, mis peaks juba rutem minema. Sain ka esimest korda aimu, milline ta seljas välja näeb. Õnneks on paras enam-vähem ja istub kenasti. Nööbiliistuga on igaljuhul probleeme. Alt nagu kisuks, aga võibolla aurutamisega asi paraneb.

Mardilaat oli iseenesest üsna huvitav, igasugu asju oli, heiet, lõnga; nägime, kuidas nõelvilditi (nii lihtne ongi või?) ; keraamikat, Ave Nahkur, vitraaže, klaasimaale… Minu traagika seisnes selles, et mul polnud sularaha. Miskitõttu arvasin, et Saku Suurhall peidab endas vähemalt ühte bankomaati, kuid muffigi. Õnneks oli meil ka Feliksi rahakott kaasas, ja sealt sai väheke omaniku lahkel loal laenata. Lõnga ega heiet sellegipoolest ei ostnud, kuna peale Greenjeansi hakkan vist teisi järele ahvima ja oma lõngajääke likvideerima sinna suurepärasesse salli, mida Mann viimati kudus.

Sattusime laadal vastastikku ühe ratastoolimehega, keda märgates Suusi ütles: Näe, ratastool. Seepeale tooli omanik, noor mees ütles, et: “Ei ega ta ei pea mind seepärast pelgama, et ma ratastoolis olen!” Ma midagi kobisesin vastu, et ega ta ei pelgagi, mispeale noormees jätkas, et: “Ma sündisin sellisena. Hea, et ära ei surnud!” Tundus, et ta oleks veel rääkinud, kuna aga mul lapsed juba enne sajaga vingusid, oli tarvis kuidagi minema saada, enne kui palavus täiesti ää tapab. Aga mida inimesele öelda… et muidugi tore, et ära ei surnud? – mis on ju iseenesest tõde. Aga kõlab kuidagi õõnsalt. Läksin näost punaseks, aga suutsin siiski Suusile öelda, et mõned lapsed ja ka suured ongi sellised, kes peavad ratastooli abiga liikuma, aga sellest pole midagi. Ja endal oli kuidagi nii kurb, et ma ei osanud noormehele midagi öelda, no hakka või nutma.  Vot selline juhtum.

Ilm oli täna ikka eriti võigas, hall, sopane, tuuline, fuifui. Tulime koju, pea hakkas valutama ja kobisin tulisesse vanni. Sisse panin sidruni-eukalüpti vannisoola, mis sobib eriti rõskel aastaajal, annab sooja ja kergitab tuju! Ilus roheline oli küll. Ainult et õndsast omaette olemisest suurt välja ei tulnud, kuna Suusi võttis vanniveerel platsi ja muudkui mätsis mulle vahtu pähe ja pesi mind ohtra loba saatel.

Nüüd läks ka Hr. Abikaasa vanni. Palus lastel endale ajaleht tuua. Suusi küsis, et kas ta naist ka tahab. 😀 / Ma tõesti ei tea, mida ta sellega mõtles 🙂 Vast seda, et võiks nüüd enda asemel naise vanniveerele juttu vestma komandeerida, et issil igav poleks üksinda 🙂 ./

Meie Mart 🙂