RSS-voog

Oblikasupp

Posted on

Hea, kiire, lihtne ning maitsev oblikasupp:

kanapuljongit

mõned küüslauguküüned

veidi porrut

ports oblikalehti

2 muna

Keeda valmis kanapuljong, lisa klaasjaks praetud küüslauk-porru, lisa tükeldatud oblikad, keeda paar minutit, maitsesta soola-pipraga (või millega soovid) ning löö sisse kaks muna, kiirelt segades, et muna väga suurde tükki ei jääks (võib ka munad eelnevalt lahti kloppida ja supi sisse niristada, samal ajal segades).

Mul kasvab oblikas õunapuu all, supi sisse läks pool puhmast. Nüüd juba ootan, et saaks kõik “nulliga maha võtta” ja et uued obikakesed hakkas kasvama. Et saaks jälle seda mõnusat hapukat suppi.

Roosi tekk

Posted on

Et vaikus siin blogis väga kõrvulukustavaks ei läheks, siis postitan juba mõnda aega varem valmis saanud lapiteki pildi. Väga mõnus tekk on, kui aus olla 🙂 . Tekk koosneb vanadest köögikardinatest, vanast laudlinast, mis oli originaalis köögikardin ja mille Paavli kaltsukast 1 euro eest ostsin, ning mis mind laudlinana vägagi hästi teenis, kuniks plekke juba liiga palju sai; minu vana seelik, üks kaltsukast kanga pärast ostetud seelik (see türkiis), mille tegumood osutus liiga moest väljas olevaks, vana pitsijupp ja kaltsukast ostetud suvekleit. Tagumine pool on uus kangas, aga väga ilus selle eest 🙂 . Ja värvidega ma olen ka täitsa rahul. Teppimise pool on selliste tekkide puhul alati minu jaoks kõige raskem osa, seekord proovisin olla hoolas ja kinnitasin igalt poolt nööpnõeltega enne õmblemist, kuid siiski kui masinaga teha, siis kipub mõnest kohast voltima. Siiski seda kuskilt näha pole, kuna kriitilisemad kohad jätsin lihtsalt teppimata. Teinekord siis tuleks tähelepanu pöörata sellele, et tuleks kasutada tugevamaid kangaid, mul see valge äärekangas oli liiast pehmeke.

DSCN3648 DSCN3649

Ja veel, et olgugi, et mul pole mingit lapiteki ehk teppimisraami, tundub mulle siiski, et see pilt pisut petlik on ja mu teki servad siiski sirgemad on. Võibolla fotokas moonutab või siis ei tõmmanud ise piisavalt laiali. Aga see pole ka muidugi väga tähtis, sest tegu on ju isiklikuks otstarbeks mõeldud asjakesega ja minu nooremale tütrele meeldib see väga!

Reklaami korras mainin, et tegin endale hiljuti ka aiablogi.

Aastapäeva laudlina

Posted on

See laudlina pidi algselt küll vabariigi aastapäevaks valmis saama, aga eks teda võib muudelgi aasta- või tähtpäevadel kasutada. Äärde tegin pilupalistuse nurkadega ja siis otstesse Lüganuse tanukirja Eesti tikandi raamatust. Värvid ja tikand ise päris 100% samad pole, raamatus oli tumesinise asemel must ja roosa asemel oli seal punasem toon. Ja litreid oli ka lisatud. Aga noh, mul on laudlina, mitte tanu. Üldiselt ma kujutasin end vaimusilmas produktiivsema tikkijana ette kui see tegelikkuses on, tikkida on tore ja mõnus, kuid siiski aeganõudev tegevus ja arenguruumi on mul kõvasti. Inspiratsiooniallikaks olid mul sellised linad ja sama meistri tehtud on ka üks suurepärane seinavaip.

DSCN3429 DSCN3431

 

Siinkohal teen reklaami Abakhanile, kust sain imekenasid sitsitükke:

DSCN3435

 

Tumesinine läheb lapiteki tagumiseks pooleks, roosidega tükist saab Roosile suvekleit ja oliivikarva tükist … veel ei teagi. Äkki teen endale Kihnu sitsijaki.

Lumememmeilm, ideaalne

Posted on

DSCN3196

Pitspõlvikud

Posted on

Lõng: Hjertegarn Alpaka Silk

Vardad: Algul 2mm, poolest säärest 1 mm

Muster: Gull Wing Lace Rib Manni mingist sokiraamatust. Ääretult lihtne muster, 4 rida ja 9 silmust.

IMGP5477 IMGP5480

Lubadused

Posted on

Üldiselt on nii, et kui ma olen midagi lubanud, siis ma proovin selle lubaduse ka täita, kui ma pole just otsustanud selle täitmisest kõrvale hiilida. Eelmisel aastal vabariigi aastapäeva paiku oli mul mure, et pole rahvuslikku laudlina pidulauale panna. Lubasin siis ise teha. Märkamatult on sellest aasta mööda saanud ja kaugemale, kui kanga ostmine, tõdemine, et pisut palju sai, ning jupi otsast maha lõikamine, pole mina seni saanud. Sest alles jupp aega hiljem hakkas mulle tunduma, et ma ikka pisut vale kanga ostsin, mis liiga jämedatoimeline on. Siiski, et mitte lasta riidel raisku minna, otsustasin, et pole hullu, ja ikkagi saab sest laudlina. Täna lõpuks leidsin aega, et hakata diagonaalnurki tegema. Selleks võtsin õmblusmasina kastist välja (väga suur töö), mõõtsin vajalikud mõõdud riidele ning mõtlesin õmblema hakata, kuid – oh häda! – masin ei käivitunud. Jupsisin siis mõnda aega ja olin juba meelt heitmas, kui mõtlesin igaks juhuks manuaali lugeda. Sealt sain mõtte, et äkki ei peagi kaasaegsel masinal püüdma iga hinna eest alumist niiti üles tuua, ja muidugi see nii oligi. See on see, kui pole enam ammu õmmelnud. Tehtud need diagonaalnurga õmblused said, aga siis tuli mõte, et kui see masin juba väljas on, äkki õmbleks veel. Sahtlid ajavad vanakaltsust üle ja pealegi sai ju kunagi sedagi lubatud, et teen Roosile ka oma lapiteki. Nüüd ongi nii, et ei julge pead anda, kumb enne valmis saab, kas laudlina või tekk ja kas nad mõlemad just veebruari lõpuks valmis saavad… 🙂

IMGP5444

Olga supid

Posted on

Jätkuks eelnevatele Olga postitustele räägin täna sellest, mismoodi tehti suppe aastal 1938 Olga Keski retseptivihu “Supid ja nende lisandid” põhjal. Tegemist on koguteose “Toit on tervis” 4. vihuga, tagakaane reklaamis öeldakse, et “kogu teos on rikkalikult illustreeritud” – tervelt 8 pilti 235 lehekülje peale! Pluss esikaane pilt, mis on ilus ja värviline.

IMGP5435

Sissejuhatuses räägib Olga, et “supp on tähtis jõuallikas ja toitev söögitüüp” ning et eestlastel on oma rahvuslik supitüüp välja kujunenud. “Meie rahvulik supp erineb teiste rahvaste suppidest seega, et ta on rikas ainetest, s.o. lihast ja lisandeist, ja seega moodustab tõeliselt sageli, eriti maaoludes, väärtusliku ühepajatoidu.” Linnaoludes pannakse aga rohkem rõhku lihaleeme ekstraktiivsusele ja kangusele ja lisandid puuduvad kas täiesti või esinevad vähesel määral nagu teiste rahvaste suppidelgi, sellisel supil polevat tervisliku toidu seisukohalt erilist väärtust ning sellise supi alaline tarvitamine võivat koguni kahjulik olla, suurendades keha happelisust. Lihasuppidest meeldivad Olgale eelkõige sellised, kus esineb rikkalikult aedvilju, olgu siis tükeldatuna, tervelt või pudruna. Samas arvab ta, et ka teistesse suppidesse peale lihasupi tuleb endale usku sisendada, esmajoones piimasuppide tarvitamine peaks tõusma eriti linnades ja alevites, aga ka kala- ning taimesuppide. Viimased omavat erilist tähtsust laste ja haigete organismi seisukohalt ning ühtlasi “võivad omada esitoiduna väärikat kohta kahest toidust koosnevas toidusedelis. Samas on ka magussupid meeldivaks vahelduseks, ja eriti marja- ning puuviljasupid omades karastavat mõju organismile.” Olga hoiatab ka, et suppidega ei tohiks liialdada, kuna organismi liigne koormamine vedelikuga ning lihasuppide tarvitamisel puriinainega on kahjulik. Nii et üle 2-3 korra nädalas ei tohiks supp esineda.

Retseptiosa algab lihaleentega, hea leeme saab nt veise põlvekontidest, reie- või rinnakontidest, aga ka vanast kanast. Lihaleem III sisse läheb näiteks 2 kg veise laba või rinda, 5 l vett, 1 spl soola, 1 sibul, 1 tükk sellerit, 1 petersell ning 1/2 kooritud peeti.

Leemesid maitsestatakse erinevalt, näiteks saab riivitud toorele peedile leent peale valada, lasta seista ning kurnata, keeta ei tohi. Maitsestada saab ka kuiva riivjuustuga, tomatipüreega, peenendatud rohelise maitseainega, koore, riivjuustu ning sidrunimahlaga. Põnev maitsestamismoodus on, et 2 spl võid, 3 spl jahu keedetakse läbi (soovi korral võib lisada ka tomatipüreed 2 spl) ning lisatakse lihaleem, keedetakse 10 min. Supiliuas segatakse 1-2 munarebu ning 2 spl koort (teine variant, et lisatakse veel 2 spl riivitud juustu) ning leem valatakse segades peale. Siis võib maitseks lisada veel peenendatud seenehoidist – ikka koos rasvaine ja jahuga ning koorega eelnevalt läbi keetes. Eriti toitva leeme saab, kui rasvaine (2 spl) ja 3 spl. jahu läbi keeta, lisada 2 l kuuma lihaleent, keeta 10 minutit, lisada  1 spl. koort ja soola. Eraldi keedetud 30-40 g makarone ja kõvaks keedetud ning ratasteks lõigatud 3-4 muna lisatakse juurde. Leemesid saab maitsestada ka nt poole klaasi manna, koore ning sidrunimahlaga + klaas rohelisi herneid; riisiga (valades siis leeme taas munarebu ning koore segusse ja hästi segada); vahustatud munarebusid saab leeme sisse segada, aga siis ei tohi lasta leent keema minna, ainult kuumutada tuleb. Eriti raju tundub olevat viimane variant, kus leemele lisatakse kruubi- või odratangutummi ning rasvas küpsetatud peenendatud seeni (minu vanaema lisas teinekord külasupile soolaseeni, mis muutis muidu hea supi minu jaoks üsnagi vastumeelseks).

Järgmine peatükk, pudersupid (sulgudes: püreesupid)! Alustuseks 5 varianti tomati-pudersuppe, kusjuures tomati võib vabalt tomatipüreega asendada. Kartuli-pudersuppide tegemisel saab aga näiteks eelmise päeva kartuliputru kasutada. Ka pudersuppide puhul saab kasutada eelpoolkirjeldatud meetodit, kus supp valatakse supiliuda, millesse segatud munarebu ja koor, porgandi-pudersuppi riisiga serveeritakse sel moel. Tooraine hulgas on rõõm leida spinatit, artišokki ja sparglit. Pudersuppe saab edukalt teha ka toorest peedist, kui seda riivida, kombinatsioonis riivitud tomati, jahu ja koorega või riivitud punase peakapsaga. Esiteks siis aedviljad hautatakse, lisatakse jahu ning kuum lihaleem, maitsestatakse koorega.

Talvisel aal tahab aga kere võibolla midagi tummisemat, näiteks tummsuppe. Need on sellised aedviljasupid, kuhu lisatakse klaasike kaerahelbe-, riisi-, odratangu tummi või makarone, viimased siis keedetakse korralikult pudruks. Pisut peenema maitse annab makaroni tummsupile sidrunimahla, koore ja riivjuustuga maitsestamine, kuid et maitsebukett väga peeneks ei läheks, siis lisatakse 4 spl peenendatud seeni.

Lihapudersupid (püreesupid) on ka päris huvitavad. Võtame või liha-pudersupi, I variant: 2 l lahjemat lihaleent, 300g 2-3 korda masindatud küpsetatud maksa, jahu, koort, sidrunimahla, soola. Jahu segatakse masindatud maksaga ning kuum lihaleem valatakse peale. Keedetakse läbi. Maitsestatakse. Rohelist maitseainet riputatakse pinnale.

Ja siis tuleb neerusupi retsept. See on see supp, mille ma proovimiseks välja valisin. Olgu etteruttavalt öeldud, et vana rupskihunt, nagu ma olen, ning põues head mälestused vanaema tehtud neerupirukast, siis selle supi ma vist söön ära, aga kardetavasti ma enam niipea neeru kupatada ei soovi, see aroom pole minu õrna nina jaoks! Kusjuures ma ei ole mingi peps proua, aga see konkreetne hõng loob liiga tugevaid assotsiatsioone teadagi millega. Muidu on aus supp, ja eriti paelus mind selle juures, et maitsestada saab kurgimahlaga (tuntud ka kui hapukurgivedelik). Siit ta tuleb:

Neerusupp.

Vasika-, sea- või veiseneeru,

3 spl jahu, rasvainet,

2 riivitud sibulat,

1 riivitud porgand,

1 riivitud petersell,

1/2 l kooritud tükeldatud kartuleid,

2 riivitud hapukurki,

lihaleent, soola, koort või piima.

Neer leotatakse, kupatatakse ning lõigatakse peale kelme kõrvaldamist ristipidi võimalikult õhukesteks lõikudeks. Viimased lõigatakse , kui vajalik, väiksemateks tükkideks ning pruunistatakse ühes riivitud sibulaga rasvaines. Lisatakse jahu, lihaleent ja riivitud aedvilja. Keedetakse seni, kuni ained küpsed. Lõpupoolel lisatakse kartulid ja kurk ning leem maitsestatakse koore ja kurgimahlaga. See supp on väga toitev ja teda võib paksuse mõttes täiesti oma maitse järgi valmistada.

IMGP5440

Järgmisel korral prooviks pigem mõnd tomatipüreega peedisuppi.

Wabariigi-aegsete suppide valmistamisel paistabki eelkõige silma see, kui rammusad nad tänapäeva suguvendadega võrreldes on. Kõik see jahu ning kaera- ja riisitummide lisamine ja kui makarone lisatakse, siis keetmisaeg ikka 20 minutit. Tummistada annab ka kala- kui taimesuppe, samuti saab neid kurgivee ja tomatipüreega maitsestada. Pipart aga nagu ei tuntagi, seda ei mainita üheski retseptis.

Piimasupisõbrad leiavad supivalikust kindlasti mitu lemmikut, tervelt 15 erinevat piimasuppi on ses vihus. Esindatud on ka külmad tomati- ja kurgipudersupid, eksootilisematest võibolla spinati-, selleri-, mustjuure-, sibula- ning taaskord üks spargli-pudersupp. Need siis käivad siinkohal taimeleemede alla. Sega-aedviljapudersuppe on laias valikus, 18 erinevat.

IMGP5436

Magussupid on huvitavad: piimapõhistele lisatakse vahustatud mune ning keedist, valikus on ka kakao- ja šokolaadisupp. Viimase jaoks on vaja võtta 2 l piima, 2-3 munarebu, 100g šokolaadi ning 100g suhkrut. Kuumale piimale lisada riivitud või tükeldatud šokolaad ning suhkruga vahustatud munarebud. Kuumutada veidi kogu aeg segades. Magusaid suppe saab ka kaerahelvestest ning populaarsed magussupid on – vanad head odratangu- ning riisi-tummsupid. Puuvilja- ja marjasupid on põhimõtteliselt samad mis tänapäeval kompott, neisse lisatakse kartulijahu ja neid saab teha erinevatest mahladest, aga ka apelsinist, sidrunist ning banaanist, kibuvitsamarjadest rääkimata.

P.S. Neerusupp on nüüd söödud, läks meelest öelda, et tegin poole koguse 1 seaneeru kohta ja täpselt rassolniku maitsega on 🙂 Õrn neerulõhn siiski tungib süües … ei teagi, kas ninna või tunnen seda alateadvuses 🙂 Aga supp on absoluutselt aus. Kui oleks kellegi teise tehtud, siis ei jõuaks vist ära kiita.

So, let us begin!

Posted on

Selle aasta esimene postitus! Olgugi, et müts, mida näidata tahan, ning ka hõlst said alguse juba eelmisel aastal ning mütsi sain eelmise aastanumbri sees ka valmis. Mütsi tegema tõukas mind Sirliiz, kes Luisale väga kauni talvise peakatte tegi, mõtlesin, et teen enda Roosile ka sarnase, nii hea ju kapuutsiga kanda. Paraku jõudis Roosi vahepeal tuukrimütsi armuda ega olnud tükk aega nõus minu kootud mütsi üldse pähe panema. Sestap käis sellega vahepeal Suusi, kellele see küll väga eakohane ei tundunud, aga ise ta oli väga rahul, et “kõrvad on soojas”. Täna, kui pildistasin hõlsti, mõtlesin, et prooviks äkki ka mütsi üles pildistada, ning preili oli üllatuslikult nõus.

DSCN3143

Sellel pildil näeb põnn korraliku mosleminaise moodi välja:

DSCN3165

Lõng: Drops Nepal

Vardad: nr.4

Muster: mina ise

Ja siis minu hõlst, mille muster on Garnstudio lehelt.

Lõng: Drops Delight

Vardad: nr 4

DSCN3126

DSCN3120

DSCN3117

 

/Pildistamine on me peres muidugi see teema, mille juures võib vabalt tülli minna, sestap mul tuli mõte endale statiiv soetada 🙂 seniks aga “nu pogodi-pilt” ja need üksikud, mis enam-vähem ülevaate annavad./

Hetkel koon Suusile pitspõlvikuid, see on väga mõnus kudutöö, läheb kiirelt edasi, niiet äkki juba selle nädala lõpus saan neid näidata.

Vanaroosa

Posted on

DSCN2541 DSCN2543

 

DSCN2537

DSCN2536

Kaua tehtud, kaunikene! Algul valmis vestiosa, pärast mõtlesin, et teeks õige varrukad ka, oleks õige asi.

Lõng: Drops Alpaca,vanaroosa

Vardad: nr 3,5

Muster: sama, mis sellel mütsil ja sallil.

Pildid: Mann /see, et üks hägune jäi, on minu süü, see on taotluslik 🙂 /

Idee: Annalt – aga kaeluseosa oleks võinud isegi laiem olla, kui peaks tulema tuju seda ning võibolla ka varrukaid pisut pikemaks kududa, on see igal ajal võimalik. Aga üldiselt mulle kolmveerandvarrukad meeldivad ja sobivad.

P.S. Drops Alpaca on mu lemmiklõng!

Fimo

Posted on

DSCN2380DSCN2378

 

Ülemiste puhul katsetasin vesipilte, ja see, et osad servad on murdunud,ei olnud mitte taotluslik. Siiski, võib väita ka vastupidist.

Alumiste puhul proovisin “kohvioa” tehnikat, ei olnud üldse nii hull nokkimine, nagu ma algul arvasin.