RSS-voog

Category Archives: toit

Lummav lammas

Posted on

Nädalavahetusel “koondas” tädi oma lambaid ja mulgi õnnestus hea tükk liha saada. Lambakarrist ma esialgu isegi ei unistanud, kuidagi keeruline tundus see tegemine. Siis aga vaatasin neid lihatükke nii ja naapidi ning mõtlesin välja: niipalju on seal pehmet liha küll, et karrit saada. Koguni cevapčiceid sai. Viimane on keerulisest nimest hoolimata üks väga lihtne toit ja retsepti võib igaüks omal moel täiustada, mul oli u. 200g lambaliha, mille masinast läbi ajasin ning u. 200g ärategemist vajavat kalkuni hakk-kintsu. Lisasin 1 muna, soola ning pipart ja segasin taina. Hr. Abikaasa vormis taina ümber grill-tikkude ning küpsetas ära.

Pehmet liha tuli oma poole kilo jagu veel ja siis hakkasin otsima Manni blogist karriretsepti- mõned aastad tagasi Mann tegi seda ja sellest peale mulle tundub, et üks parimaid toite üldse, mida ma kunagi saanud olen. Muidugi oli pisuke hirm ebaõnnestuda, et äkki minu karri ei tule nii hea kui tookord Mannil. Aga retsepti uurides tundus, et suht tehtav. Kõige suuremaks murelapseks osutus koriandri vähene kättesaadavus Lõuna-Tallinna kaubandusvõrgus, naiivne mina suundus kõigepealt uude Laagri Rimisse, kus lisaks koriandrile polnud võimalik osta ei ingverijuurt ega tšillikaunu. Ei punaseid ega rohelisi. Veelgi blondim osa minust otsustas Säästukas õnne proovida – puhas ajaraisk. Hiljem kodus avastasin, et mul ka maitsestamata jogurt otsa on saanud, tegin kiire käigu Jannseni poodi, kus müüdi nii ingverit kui punase-rohelise tšilli miksi, selle eest plusspunktid Jansa poele. Kodus kasvas üks väike tuts koriandrit õues potis, otsustasin selle peotäiega hakkama saada. Kardemoni seemneid mul samuti polnud, lugesin sujuvalt, et vaja on koriandri seemneid, neid olin usinalt enda peenralt korjanud, aga maitse seisukohalt need vist eriti miskit juurde ei andnud 🙂 . Karri oli tavaline karri, kurkumit sain tavapoest. Mündi asemel oli piparmünt otse oma peenrast. Ja siis tegin nii nagu Manni õpetus oli:

Köögikombainis purustada:

  • kaks-kolm-neli kamalutäit koriandrit
  • 50 gr india pähkleid
  • kamalutäis münti
  • 2 dl kookospiima
  • 3 rohelist tšillit

kui segu tundub liiga tihke, siis lisada vajadusel vett.

Võtta haudepott ja kuuma õli sisse pista paar nelgitera, paar kaneelikangi ja kaks tl rohelise kardemoni seemneid. Lasta neil säriseda nii minut. Lisada kaks hakitud sibulat, pöidlasuurune jupp hakitud ingverit ja nii 8-9 hakitud küüslauguküünt. Jälgida, et vigurid kõrbema ei lähe. Lisada nii 700 gr lambaliha tükke. Pruunistada. Nüüd potti 2 tl vürtsköömneid, 1 tl kurkumi, 1 tl jahvatatud kardemoni, 2 tl inglise karri pulbrit. Kui lihatükid nende sees kauni korra peale saanud, valada peale 2 dl maitsestamata jogurtit. Nüüd lisada hulka ka alul tehtud pasta. Panna juurde nõnna palju keeva vett, et liha saaks kenasti kaetud. Lasta nii pool tundi podiseda, uurida, palju vaja soola juurde panna. Või siis pipart. Pigistada sisse ühe laimi mahl. Lasta veel rahus küpseda tunnike. Lõpus lisasin veel 50 gr röstitud India pähkleid.

Minu muudatused retseptis tulenesid eelkõige liha ja koriandri vähesusest ning otsusest 400 ml kookospiima purk ning sama suur jogurtitops ära kulutada, mulle tundus algul nimelt, et kogu moos pisut liiga tšilline jäi. Vett jällegi üldse ei lisanud, hoopis 2 kotikest basmati- ja jasmiiniriisi. Ei teagi, kas seoses sellega tohibki antud toitu karriks nimetada, oli teine rohkem väga vürtsika plohvi moodi 🙂 . Eriti heaks läks asi aga teisel päeval, s.o. täna, kui tšillisus on hakanud vaiksemaks tõmbuma ja muud maitsed rohkem esile tulevad. Liha maitset on ses toidus aga üpris vähe tunda, selle põhjuseks võib olla liha vähesus või fakt, et tänapäeva lambad on aretatud nii, et kasukamaitset tunda polegi. Ma ei tea, kas see aretus on üleüldine suund või mitte, minu tädi lambad igatahes liigse kasukamaitse all ei kannata!

On see ravitav?

Posted on

… küsin ma mõttes endalt, vaadates oma moosi- ja hoidisteriiulit, või veetes taaskord aega pliidi ees potitäie aurava suvikõrvitsa”püree” või boršipõhjaga. Mõtlesin ka selle üle, millal minust üsna märkamatult hoidistaja sai. Ühelt poolt on see nagu geenidega kaasa antud, põlvest põlve on ju nii ema kui vanaemad ja kõik muud naissugulased asjaga ametis olnud, teiselt poolt on ju teada värk, et parimaid hapukurke ja köögiviljahoidiseid, moosidest rääkimata, oskad vaid sina ise teha. Oma maitse järgi.

Hoidistamine ei ole iseenesest raske töö, ainult aega nõudev. Töömahukas. Kõik see tükeldamine, püreestamine ja läbi sõela surumine ja purkide pesemine. Korralikud perenaised ka desinfitseerivad purke ahjus kuumutamise teel ja mõned veel kuumutavad valmis hoidiseid – osadel nõuab juba retsept niiviisi. Mina olen viimasel ajal loobunud retseptides näpuga järge ajamast. Kui olin värske köögikaalu omanik, oli muidugi põnev kõiki aineid kaaluda ja täpne olla. Hetkel on laisem periood ja teen kõike umbes. Näiteks õunapüree tegemine näeb välja niimoodi, et võtan 3-liitrise potitäie Valgeid klaare, lõigun koledamad kohad koorelt välja, tükeldan ja panen vähese veega keema. Potti lisan kaneelikoore. Keedan, kuni õunad pehmed. Ajan õunamassi läbi sõela. Lisan püreele suhkrut (loomulikult umbes, pigem vähem kui rohkem, nii 100-200g), kuumutan, eemaldan vahu, panen purkidesse. Helekollane purk ülemisel riiulil. Samasugust punast moosi saab paradiisiõuntest. Viimase paari aasta konkurentsitult popim nö. soolane moos on olnud meil tšillimoos. Seda olen viimasel ajal teinud ka silma järgi, võttes paprikaid ja 4-8 tšillikauna. Puhastan ja tükeldan paprikad, panen kätte kummikindad ja puhastan tšillikaunad seemnetest, tükeldan. Lisan umbes 1-2 dl suhkrut ja sortsu punast veini. Keedan 45 min ja blendris püreestan, seejärel keedan veidi veel ilma kaaneta. Purkidesse ja ongi valmis.

Sel aastal olen ka juba teist raksu teinud suvikõrvitsa”püreed” – püree jutumärkides seetõttu, kuna retsept oli selle nimega, ometi ei ole vaja seda eraldi püreerima hakata, kuna ta on niisamagi hea. Tegemist on minu erilise lemmikuga ning siinkohal toon ära katse-eksituse meetodil täiustatud retsepti (pärast esimese satsi proovimist tundus, et tšillit võiks sutsu rohkem olla ning õli jällegi vähem). Tuleb võtta 2-3 suuremat suvikõrvitsat, 4 paprikat, 4 suuremat tomatit, 2 küüslaugupead, 4 tšillikauna, suurem sibul või kaks, pool kl õli, pool kl suhkrut, 2 spl soola ning 2-3 spl äädikat. Köögiviljad tükeldada, lisada potti sorts vett, keeta 20 min., lisada äädikas ja soovi korral ka köögiviljahoidiste paksendajat (ma huvi pärast lisasin), keeta veel mõni minut ning panna purkidesse. Mul on seda hoidist kõva 16 purki, hetkel mõtlen, kas seda on pisut palju või pigem mitte.

Sel suvel tegin palju ka mustikamoosi, küll vaarikate ja maasikatega, küll ilma. Hapukurke on 8 purki, ning marineeritud seeni ka juba nii mõnigi purk, neid tuleb loodetavasti veelgi, ja kui seenesaak eriti rikkalik peaks tulema, siis kindlasti ka teen mõned purgid hapendatud seeni.

Brüssel

Posted on

Eelmisel nädalal käisime Brüsselis. Ja kuigi eelreklaamina lugesin Bill Brysoni raamatust, et Brüssel on maailma kõige koledam linn, siis nii see loomulikult pole. Brüssel oli koguni väga ilus linn mu meelest. Noh, mitte just Pariis ega London, aga samas oli seal kuhjaga väga ilusaid (elu)maju. Ja raekoja plats oli imeilus, kuldne. Mul kahjuks kooles just siis fotokaaku ära ja telefoni oma samuti, niiet pildile seda ei saanudki püüda.

Ilm oli paar esimest päeva vihmane, kuigi soe. Jaki väel sai vabalt käia. Ja pühapäeval, kui me koju hakkasime tulema, tuli ka ilus päike välja.

Mis me seal siis tegime. Käisime Mettlachis, Saksamaal. Seal on selline koht nagu Villeroy&Bochi muuseum ja ka tehasepood, kust saab imeodavalt kauneid nõusid soetada. /Kui muidugi reisikulud välja arvata 😀 / Aga siiski on meeleolukas osta 1€ eest supilusikaid, millel põnevuse pärast on peal ka eelmine hind 14.70. Soustikann 12€, enne 38. Jne. Üks pood oli ka selline, kus müüdi ainult jõuluteemalist V&B-i. Aga muuseum oli imeilus, ja selle ma pildistasin peaaegu kõik üles, et saaks kodus edasi imetleda.

Siis käisime ka Antwerpenis. Seal on tohutult suur ja ilus rongijaam, nagu mõni katedraal.

Külastasime teemantimuuseumi – no küll oli seal ikka ilusaid ehteid! Aga pildistada seal ei tohtinud, arusaadav.

Raekoja plats oli ka ilus.

Siis me käisime Brüsselis veel kahes suures muuseumis, kunsti omasse sattusime ekslikult, kuna ajasime selle sõjamuuseumiga sassi. Aga seal oli ka väga ilusaid asju, mh nõusid ja see skulptuur meenutas mulle ühte teist, kodumaist :

Sõjamuuseumis käisime pühapäeval, kuna esimesel korral oli see elektri puudumise tõttu suletud. Ja siis saime käia ka triumfikaare tipus kauneid vaateid imetlemas:

Nagu näha, siis puud olid seal täitsa rohelised ja kastanid hakkasid just õitsema. Punased magnooliad ka õitsesid, roosad olid juba läbi.

Ilus oli ka öine Brüssel:

Mis mind üllatas, oli see, et kuulus pissiv poiss nii väike oli. Ma kujutasin teda ikka nii elusuuruses ette. Ei juhtunud ennem eeltööd ka internetis tegema, kus ju tegelikult kõik pildid kenasti olemas on ja ka suurusest aimu saab 🙂

Lõpetuseks veel üks pilt kõhnast elevandist, see seisab Aafrika muuseumi ees:

Üks tähelepanuväärne või märkimisväärne sündmus toimus Brüsselis veel: ma tegin ise esimest korda sparglit! Ja sellest või juba veidi varasemast hetkest (kui Tigus käisime, siis juba sain aimu, et spargel ON minu toit) olen oma südame sparglile kaotanud. Grillituna ei ole ma seda veel saanud, aga sellest hiina moodi spargli ülejääkidest sai hommikul ka natuke omleti sisse panna, ja seegi oli ulmehea. Brüsseli aasia toiduainete poest soetasin ka mõned pakid erinevaid vetikaid, mida peagi katsetama asun, ja Hoi Sin kastet võtsin ka purgikese, et kõht saaks peagi nurru lüüa 🙂

Munad 2012

Posted on

See on Suusi tehtud:

 

Vastlad tulekul

Posted on

Proovisin järgi Naistelehes olnud nipi, kuis roosid kõige paremini vaasis säilivad, ja tõepoolest, see vaskmündi nipp töötab.

Teine asi, et tuli mõte Vabariigi aastapäeval olla eriti patriootlik ja katta laud puuvillase triibukangaga. Aga nähes neid hindu … olin pisut pettunud 🙂 Niiet nüüd jääb üle vaid loota, et kaubandusvõrgust mõistliku hinnaga salvrätikuidki saaks.

Nädalavahetusel tegime vastlakukleid, olgugi, et vastlapäev alles teisipäeval. Tainasse panin jahu veidi vähem kui 7 dl, algul panin 6 ja peale riputasin veel u 0,5, enne kui kerkima panin. Sisse läks punasesõstra želee ja vahukoor. Soovitan!

Tuunitoru

Posted on

Triinu juurest sai alguse uus blogihullus või kuis seda nüüd kutsudagi … Selline asi, mida teeb kõigepealt üks ja siis teeb teine ka ja siis kolmas ja juba teevadki kõik. Nagu planking. Seekord on siis tegu tuunitoruga ja mina tegin ka! Ja olen väga vaimustatud, kuigi Hr. Abikaasa oli vist isegi rohkem. Tegi siiski sapise märkuse, et lõpuks ometi on meil hakatud tuunikalakonserve ka sööma, varem olevat ma ainult neid ostnud ja siis tulnud temal need mõne aja pärast minema visata 🙂 Alatu laim muidugi. Võibolla ka ei teadnud ma varem häid tuunikala tarbimise mooduseid, nüüd olen näiteks Caesari salatit teinud tuuniga ja tänase toru sisse sobis ülihästi. Lastele hakkisin ka viineritükke ja tuunisegu panin vinkutükkidele peale alustuseks õige ettevaatlikult. Vaid Roosi sai seda rohkem ja sõi isukalt, mis mind eriti happyks tegi, ja teised lapsed sõid ka kõik ära. Retseptidest võtsin munaga variandi. Hiljem meenus, et unustasin tainasse soola panna, aga maitsest poleks seda öelnudki. Ja tuunisegule panin tilli kah pisut sekka ja sinepit. Kuna mul oli see variant, kuhu tuli õli ka sisse panna (panin päikesekuivatatud tomatitest ülejäänud õli), ei olnud seda pannkooki üldse raske paberist vabastada, keerasin kõigepealt koos paberiga ühe poole täidisele peale, eemaldasin paberi ja siis koos paberiga ka teine pool, paber ära, ja siis jäigi selline pilt:

Külmutatud banaan

Posted on

Täna lõpuks suutsin ma teha nii head blenderitoitu, et kõik lapsed ja ka täiskasvanud sõid ja kiitsid. Ja võtmesõnaks külmutatud banaan! Mitte ei mäleta, kust ma seda lugesin, et keegi nii teeb ja ainult külmutatud banaani paneb  blenderisse smuuti vm hommikujoogi sisse. Ja mina hakkan ka nii tegema nüüdsest. Kuigi see esimene kord oli nii poolkogemata, ehk et banaanid olid juba täitsa tumepruunid ja banaanikeeksi teha ei viitsinud ja ära visata jällegi ei raatsinud, siis mõtlesin, et panen jääkappi “eest ära”. Täna siis meenus, et need seal juba tükk aega oma aega on oodanud. Panin tükid blenderisse, külmutatud aedmustikaid, maitsestamata jogurtit, pruuni suhkrut, sorts jõhvikamahla, linaseemneid ja kardemoni ja tuleb tõdeda, et väheks jäi. Lastele meeldisidki eelkõige külmad banaaniosakesed selles paksus joogis või vedelas söögis.

Kabatšokipüree

Posted on

Seda ülimaitsvat hoidist sain jõulude aal Sutlepas tädi juures maitsta ja olgu see retsept siinkohal nii enda kui ka teiste jaoks kirja pandud, head asja tuleb ikka teistega jagada!

2-3 kg suvikõrvitsat e kabatšokki e tsukiinit, heal lapsel mitu nime

4 paprikat

2 tšillikauna, puhastada seemnetest

2 küüslaugupead

1 kl suhkrut

0,5 kg tomatipastat või 4 suuremat tomatit ja pisut vett

1 kl õli

2 spl soola

1 suur sibul

1-2 sl äädikat

Tükeldada köögiviljad, kuumutada potis 20 min ja lõpus lisada äädikas.

Kaitstud: Jõul 11

Posted on

See objekt on parooliga kaitstud. Vaatamiseks sisesta enda parool:

Toiduelamused aastal 2011

Posted on

Eile tuli arutlusele, mida jõululauale panna. Ja sellest kasvas omakorda välja pikem toidujutt, et millal üldse tekkis selle teema vastu suurem huvi ja tuli tõdemus, et eriti paaril viimasel aastal on toiduhuvi metsikult kasvanud me tutvusringkonnas. Küllap siinkohal “süüdi” ka erinevad toredad toidublogid, lahedad kokaraamatud ja muidugi ületamatu Nami-nami 🙂 .  Kuna aastalõpp on kokkuvõtete tegemise aeg, siis esimene neist tuleb toiduvallas.

Alustuseks üsna aasta alguses Tom Kha. Seda olen teinud päris tihti, mulle meeldib lõhetükkidega variant. Siis järgnes peagi hiinaka vaimustus. Et ise on ka võimalik täiesti õige maitsega hiinakat teha ja koguni vägagi lihtsa vaevaga! Sama kategooria alla läheb “Jaapani liha” , mis basmati riisiga on lihtsalt võrratu. Loomaliha asemel võib ka kanafileed kasutada, see kaste on äraütlemata mõnus. Viimati, kui seda tegin, unustasin suhkrut lisada, kuid ikkagi maitses hästi, võibolla ainult pisut soolakalt. Ka toored kevadrullid on selle aastanumbri ühed eksootilised lemmikud!  Juunis proovisin eriti head maksa grillimise moodust, marokopärasel viisil ja ka niisama isetehtud marinaadis. Praktiliselt suvi otsa või vähemalt alates sellest ajast, kui mangold juba nii suureks kasvas, et sellest miskit teha sai, rõõmustas mind ja Hr. Abikaasat lehtpeedi-ricottavorm. Nii mõnigi kord sai tehtud kas lambapraadi või niisama paar südant ahjus küpsetatud, et nende kallal maiustada. Prantsuse liha tegin, see on tore ja kiire argiroog… Aasta lõpupoole proovisin ka kaneelilõõtsa tegemise ära, omapärase kujuga maitsev saiake. Sel aastal hakkasin ka ise müslit tegema Liina inspireeriva õpetuse järgi ja majoneesitegu sai ka järgi proovitud, vägagi vajalik oskus. Tšillimoosi tegin ka paaril korral, seekord punaveiniga. Sügisel hoidistasin esimest korda kaks potitäit boršipõhja. Püreerisin köögikombainis supipõhju köögiviljadest ja meresoolast (see on nagu isetehtud looduslik puljongikuubik, ainult ei ole kuubiku kujuga, vaid vedelam variant ja seda tuleb purgist lusikaga võtta, eriti seda, milles tomat sees on!) ning päikesekuivatatud tomateid küüslauguküünega (eriti mõnus kraam leiva peale määrimiseks). Esimest korda elus tegin sel aastal ka Caesari salatit ja teen seda edaspidigi! Kirja tuleb panna ka see, et F-pojake hakkas sel aastal erilise hooga tortillasid tegema, ise neid tacodeks kutsudes, aga no põhimõte ikkagi see, et pehmele tortillapõhjale määritakse guacamolet, riputatatakse praetud hakkliha ja tükeldatud tomatit, kurki, paprikat jms, lisatakse mild taco kastet ja volditakse kokku. Tortilla võib eelnevalt ahjus ka soojaks ajada. Suur laste lemmik oli muidugi ka lavaššipõhjaga pitsa.

Mainimata ei saa jätta sedagi, et kuna oli hea kõrvitsa-aasta, tegin sügavkülma nii mõnedki karbid kõrvitsapüreed, millest põhiliselt on siiani tulnud ja küllap tuleb ka edaspidi kõrvitsa püreesupp (mõnikord ka tomatiga), röstitud seemnetega. Imehea.

Aasta toiduteemaline film mu jaoks on Julia &Julie.

2010. aasta toiduleidudest kirjutan muu hulgas siin.