Esimene lumi

Esimene lumi on alati tore, eriti kui ta tuleb varakult ja sajab lehtedele, mis pole veel maha langenud, näiteks sirelid on veel lehtes ja kased annavad kollast tooni. Ja alati on siis tarvis seda ilu pildistada.

Lapsed ehitasid ka lumememme.

Jääb mulje, nagu lumememm toetuks Bruno peale. Ei saanudki algul aru, mida tema seal nii püüdlikult juures püsib ja vahib, aga varsti selgus karm tõde – meie koer, kes ei söö mingeid juurikaid, eriti veel tooreid, on oma orientatsiooni muutnud. Porgand pätsati lumememme näost ja krõmpsutati kenasti kerre. Kui ei oleks ise pealt näinud, ei oleks seda eluseeski uskunud! Naabrikoer sööb meil kõike, k.a. kurgikoori jms, aga mitte meie Brunn! 😀

Roosi vaatas ka lund suure huviga.

Tita müts

Mu meelest “tita” on hästi armas sõna. Ükskord küll üks sõber pisut solvus, kui ma ta poega titaks nimetasin, et “ei ole ta enam midagi nii tita!” 🙂 , kuigi tegu oli tookord alla aastasega. Noh, kuda sa neid  siis kutsud. “Kutt” või “poiss” või “neiu” või “piiga” või “tibi” või “beib”. Eks neid kõiki võib kasutada, aga alla 2-aastase kohta on “tita” ikkagi kõige täpsem ja nunnum sõna.

Nii et tegin enda titale ühe mütsi. Tegin seetõttu, et üks tuttav soovis, et ma ta lastele mummumütsid teeks, ja ma tegin igaksjuhuks näidise valmis, et kas selline sobib. Mummumütsi idee on Krentult, omalt poolt lisasin kõrvaklapiosad ja paelad, et kindlustada parem mütsi peaspüsimine 🙂

Lihtsa toidu võlu

Tegelikult oleks tore olnud panna pealkirjaks “kotlet“, ja miks mitte, eksole 🙂 . Tegin neid täna ja kole blogimiseisu tuli peale, sest täiesti äraütlemata head said. Igaühel oma nipid, mida kotletitaina sisse panna, mina panen riivitud porgandit. Täna panin peterselli ka, sest on aeg petersell peenralt ära süüa, täna oli juba auto hommikul valge. Ja mille üle ma eriti uhke olen, et tegin kastet. Mina, vana kastmevihkaja. Aga täna oli selline tunne kohe, et teeks, ja ülla-ülla, lastele maitses ka. Sisse panin praetud sibulat ja peterselli, Suusile miskitõttu petersell eriliselt maitseb, ja till ka muidugi, aga täna tilli polnud. Igaljuhul ideaalne moodus lastele igasugu vitamiine muuhulgas sisse sööta, olgugi see siis või jahukaste. Ma loodan, et jahukastmes on vähem kaloreid kui hapukoores, mida Suusi igale poole ja väga ohtralt panna armastab ja mille üle meil pidevad riiud toimuvad. Ta ise põhjendab oma hapukoorelembust sellega, et “siis ei ole nii tuline”, st et aitab toitu jahutada.

Igatahes, tundub, et hetkel on mul “lihtsa toidu periood” ja ma naudin seda. Saab näha, millal ära tüütab ja mõni fäänsima nimega praeke mu ahjust väljub. Teinekord ikka sushineelud käivad 🙂 . Kuid tundub, et vana hea kotlet oli me peres küll kuidagi ja täiesti teenimatult unustusehõlma vajunud. Hakkasin mõtlema, et millal viimati sai neid teha, ja ei mõelnudki välja. Suvel oli ju nii soe ja paljas mõtegi pikemast tulise pliidi ääres seismisest mõjus ruineerivalt. Tegelikult ei olnud praadimine nii pikk ja aeganõudev midagi. Ja kotlet on ka üks väheseid lihatoite, mida lapsed meeleldi söövad. Isegi pikk poiss, mis on ju põhimõtteliselt sama, ei lähe nii hästi kaubaks, et juurde küsitakse.

Homme siis kirjutan vist hakklihakastmest või neljaviljahelbepudrust 🙂 .

Roosil on hetkel ääretult tüütu sahtliteavamise ja nendes sorimise periood. Ostsin talle punased kevad-sügissaapad ja tundub, et väga meeldivad talle – ka toas ei saa enam ilma saabasteta käia 🙂 .

Haapsalus

Meie sellesuvine Haapsalu-käik oli veel tegemata, ja nii me mõtlesime selle täna ära teha. Kokkusattumusena oli täna Haapsalus ka Haapsalu salli päev, sestap nägime nii mõndagi tuttavat nagu näiteks Signe, Mari-Liis ja Katrix ja ka tuttavat nägu, st keda mina blogide põhjal tunnen, aga nemad mind mitte, nt. Rees ja Saare talu vildikambri Mareli. Tore oli ka see, et kesktänaval oli palju igasugu müügipunkte, kust ma soetasin kaks vastupandamatult ilusat kassikest (mulle tundub, et ma kogun neid 🙂 ). Täitsa huvitav oleks proovida neid fimost järele teha.

Ja siis veel igasugu tervislikku kraami, mis kõik peaks mu haige kurgu terveks tegema suht kiiresti. Sõime kohe keskväljaku ja purskkaevu juures olevas kohas, kus toit pehmelt öeldes ei vastanud meie ettekujutusele, aga samas täiesti söögikõlbmatu ka ei olnud. Praetud kurki näiteks ma polnudki varem proovinud, kurk ja tomat olid nimetaja all “köögiviljad”, aga kui toidu nimi on “praetud nuudlid köögiviljade, krevettide ja munaga”, siis eeldaks, et köögiviljad oleks mingid muud. Samas sai seal süües nautida võimlemisdaamide tantsunumbreid, täitsa ilusti tuli neil välja ja esinemiskostüümid olid ilusad, aga ikka särtsu jäi natuke väheks näiteks flamenco puhul.

No ja siis jalutasime nagu ikka. Roosi sattus Promenaadil hoogu käest kinni kõndimises, ainuke häda, et tema tahtis ainult vastassuunas liikuda, mis muidugi meile väga ei sobinud ja siis tütarlaps valjuhäälseid protestikilkeid kuuldavale tõi, nii et emmel kõrv lukus. Kellegi muu kui minu süles ei sobinud ka olla (algul ei tahtnud isegi süles olla, vaid pandagu teda maha ikka, et saaks kõndida!), vankrist rääkimata, nii ma pidingi ta süles Kuursaali juurest autoni tassima, mis oli meil Kaubamaja juurde pargitud.

Üldiselt on Haapsalu ikkagi Eesti ilusaim ja põnevaim linn, olgugi, et seal talvel suurt muffigi teha ei ole. Ja ma ei väsi imestamast, miks ei võiks nad pühapäeviti oma väikseid lahedaid poode lahti hoida ja kasvõi esmaspäev- teisipäev selle arvelt siis kinni olla ja puhata. Ometi käib just nädalavahetustel seal rohkem rahvast ja oleks suurem šanss neilt raha saada. Inimesed ei mõtle majanduslikult…