RSS-voog

Category Archives: reisid

Toscana 2

Posted on

Esimese käiguna mõtlesime minna Pisasse, et kui juba sealkandis oleme, tuleks oma silmaga torn üle vaadata. Oli ju kuulda ka, et Pisas midagi peale torniväljaku suurt näha polegi, aga me ei uskunud. Siiski see täpselt nii just oli. Pildistasime tornihoidmis- ja lükkamisepilte, ostsime suveniire ja lolli peaga sõime ka veel ühes kohalikus söögikohas, millest midagi rääkida polegi. Sel päeval selgus ka tõsiasi, et Roosil on tekkinud nn. suure poti paanika, kuna ta sai ühelt tobedalt Austria bensuka vetsupotilt sahmaka vett vastu tagumikku tänu liikumisanduritele või ma ei teagi millele, ja siis ta hakkas paaniliselt suuri potte kartma ja keeldus neile istumast edaspidi, isegi uus väljend tuli kõnekeelde: “Tahan potile”. Nii me siis kandsimegi tema pissipotti edaspidi vankrisahtlis kaasas. Ükskord unustasime poti koju ja see päädis pissihädaga kiirteel ja kuna sobivat peatuskohta ei tulnud ega tulnud, tuli häda turvatooli. Pärast siis panime kuivi riideid ja kilekotte Roosile istumise alla ja poldki väga hullu. Ühesõnaga, Pisa oli pettumus. Järgmisel päeval käisime Luccas, ja see oli juba see, mida ma Itaalialt ootasin ja ette kujutasin. Ilus vanalinn, jalutamist ja vaatamist küllalt. Parkida sai linnamüüri äärde ja parkimiskohti jagus küllaga.

Selliseid toredaid keraamilisi taldrikuid, tasse, kanne jms nagu pildil üleval ja paremal näha, müüdi paljudel kohtades, ja hinnad olid krõbedad. Kõige pisem tuhatoosi suurune taldrikuke nt võis vabalt 20 eurot maksta.

Järgmisel päeval siirdusime Montepulcianosse. Seda linnakest näidatakse ka filmis “Toscana päikse all”, kui keskväljakul toimub lipuviskamine ja suur rahvapidu. Keskväljak on vist ka selle linnakese kõige kõrgem koht. Sestap ei jõudnud keegi peale minu sinna ronida (kohati läheb tänav 45-kraadise nurga all), mina aga tahtsin ilmtingimata näha, mida see endast kujutab. Kujutas üsna inimtühja väljakut… aga siiski oli tore ja need armsad kitsad tänavad, mis viivad panoraami imetlema, no see oli juba vägagi Itaalia. Ja Toscana kaunis kuppelmaastik. Vaid lavendlit ei näinud kuskil, v.a. ühes potis. Ei olnud ka päevalillepõlde, ju vist oli veel aeg liiga varane. Moone oli aga küll siin-seal näha. 

Vahepeal kulutasime päevakese basseinimõnudele ja vahelduseks käisime ära lähedalasuvas Pinoccio Parkis, mis oli muidugi üpris lahja meie kui kogenud lõbustuspargi huntide jaoks, eriti veel võrdlus eelmise aasta Disneylandiga oli veel eriti Pinoccio Parki kahjuks. Käisime ka Garzoni aias ja liblikamajas, mis erilist elamust siiski ei pakkunud ja oleks võinud vabalt olemata olla.

Siis käisime Sienas. Siena oli suursugune, meenutas mulle miskitõttu Tallinnat, nagu ka Lucca meenutas pisut meie vanalinna. Siena keskväljak oli muidugi kordi suurem, kui meie Raekoja plats või Vabaduse väljak, see jättis väga võimsa mulje. Ja toomkirik oli ka imeilus, valge ja särav.

Laupäeval rääkis me majaperemees, et lähedalasuvas Pescias on turg, mõtleime, et käime ja vaatame. Teel sinna eksisime pisut ära ja sõitsime kesklinna asemel mäetippu, kust avanesid ägedad vaated. Siis tiirlesime alla tagasi ja lõpuks õnnestus ka üks parkla leida, GPS on selles mõttes imehea massin, et … mis me ilma selleta küll teinud oleksime. Pescia oli ka selline suuremat sorti linn, Tallinna-sugune, kus olid ilusad kirikud, mis kõik remondis olid, ja seal asus ka maailma vanim haiglahoone, kus praegu on muuseum. Sellega me ei hakanud lapsi vaevama. Turg kujutas endast tänavaile sätitud varjualuseid, kus müüdi igasugu riidekraami – pesu, rannariideid, t-särke, mida iganes. Vahel tiirlesid “ehtsaid” Gucci ja Prada ja Louis Vuittoni kotte müüvad tüütud mooramaamehed. Riidekraami hinnad algasid 1-2 eurost, t-särgid maksid 5-8, rinnahoidjad 2 eurot… Kella kahe paiku hakkasid esimesed müüjad oma improviseeritud kioske kokku pakkima ja meie avastasime, et oleme totaalselt eksinud. Tegime ühe üsna pika tiiru lõõskava päikese käes ja otsustasime keskväljakule tagasi minna, et siis äkki saame aru, kuhu minna vaja. Õnneks leidsimegi tuttavad tänavad üles ja müüdava kraami järgi, mis eelnevalt oli silma jäänud, saime ka aru, kust me tulnud olime ja kuhu edasi minna vaja. Rampväsinuina siirdusime koju basseini. Õhtul tegime veel väljasõidu mere äärde, Viareggiosse. Meri oli soe ja ranna äärest veest korjasime merikarpe, niiet Suusi retuusid ja minu seelik olid kõik märjad tänu lainetusele.

Pühapäeval oligi meie viimane Itaalia-päev, ja kui algselt olime mõelnud selle mere ääres veeta, siis otsustasime siiski minna Volterrasse ja San Gimignanosse, et veel veidi ehedat Toscanat nuusutada. Volterra on imekaunis… juba sõit sinna on elamusterohke, kui linn paistab hiigelkõrgel mäe otsas olevat ja siis hakkad mööda serpentiine sinna vurama mootori unnates. Iga keeru peal jälle uus ja endisest pisut kõrgem vaade. Algul tundus, et linn on rahvast täis ja parkimiskohti pole – nimelt oli ühes parklas oma 6 kohta reserveeritud politseijõududele lubadusega valesti parkijad minema vedada. Meie jäime uskuma, mõned poola päritolu autod aga parkisid rahumeeli neile kohtadele ja küllap ei juhtunud nendega midagi. Meie aga oma hingerahu huvides otsisime uue parkla, mis oli umbes 20 m eemal, amfiteatri varemete juures. Volterrast avanes ka vaimustav panoraamvaade ümbritsevale maastikule, seda pilvealust ilu ei suuda ükski pilt edasi anda. Volterra meeldiski mulle neist mägilinnadest kõige rohkem. Ja kes läheb Toscanasse eesmärgiga viibida eheda Toscana maastiku keskel, siis ta peakski viibima rohkem lõuna pool, nt Siena ümbruses. Põhja pool on ka ilusaid vaateid ja loodust, aga see on pigem mägedega vahelduv lauskmaa, lõuna pool on ikka ilusam.

Edasi viis tee meid San Gimignanosse, mis oli ka omamoodi armas vana kindluslinn. Seal oli keskväljakul pisike turg, kus kohalikud mahetootjad oma veini, mett, õli ja muid produkte maitsta pakkusid ning müüsid. Meeleolu oli mõnus ja vaba.

Kindlasti jäävad mulle Itaaliast meelde bensukavõileivad, mida sinnasõites teele ostsime – täielik gurmee. Negatiivset oli kindlasti ka, aga ei midagi sellist, mille pärast mitte tahta tagasi minna. See jäi aga küll silma, et põhimõtteliselt on Itaalia väga sarnane nii Sloveenia kui ka Horvaatiaga, kus me oleme aastaid puhkamas käinud. Horvaatias oli selliseid kräpp-kiirtoidukohti ainult võrreldamatult vähem, ja võisid alati kindel olla, et niikui kuskil maha istud, saad suurepärase söögielamuse. Itaalias see niiväga kindel ei olnud, pluss veel hiigelhinnad. Samas ei tea ma, kui kõrgeks vahepeal Horvaatia hinnad kasvanud on.

Selline see meie reisike siis lühidalt kokkuvõttes oligi, kindlasti oleks ta olnud teistsugune, kui me oleks ilma lasteta reisinud, aga nagu Triingi oma reisijutus märkis, et lastega nt ei saa väga valida, kus sa sööd ja millal, kui ikka lapsel kõht tühjaks saab, tuleb minna esimesse võimalikku kohta ja ka nende soovidega arvestada. Samuti väsivad nad kiiremini ja ei jaksa niipalju ringi hängida, kui suured. Ses mõttes oli meie basseiniga hotellike ikka väga tore koht ja saime täielikult kätte sooja lõunamaise suvetunde, mis siin kodumaal nii visalt sel aastal tuure üles võtab.

Ahjaa, tagasiteel käisime veel Veneetsiast läbi! Sõitsime vaporettoga Püha Markuse väljakule ja jalutasime pisut ringi. Järgmisel päeval tabas Veneetsiat tromb 🙂 mis mõned puud hambaorkide sarnasteks katkus ja pisut laastamistööd tegi, surma õnneks keegi ei saanud.

P.S. Leidsin ääretult põhjaliku blogijutu, milles juttu samadest linnadest, kus meiegi käisime. Seal on põhjalikumalt ajaloost juttu ja nimesid kah, piltidest rääkimata 🙂

Itaalia, Toscana 1.

Posted on

Tundub, et mu blogi on muutumas käsitööblogist reisiblogiks, aga no mis teha. Käsitööd ikka teen ka, aga ette ei ole miskit uut hetkel näidata, tegin ühe heegeldatud bareti teel Itaaliasse valmis, ja üks Annis on ka hetkel pooleli ja mõned asjad veel. Aga nüüd asja ehk reisi juurde.

Alustasime sõitu 2. juunil oma autoga, õhtuks jõudsime Varssavist läbi teeäärsesse hotelli. Järgmiseks õhtuks jõudsime Sloveeniasse, kus meid ootas sõbra külalislahke kodu ja hommikul startisime sealt Montecatini Terme poole, kus asus me Itaalia hotell või agriturismo või 6 apartmendiga majutusasutus, kutsutagu seda nii, kuis meeldib. Autosistumisest oli juba selleks ajaks kõigil suht siiber, eriti aga Roosil, kes ei saanud algul üldse pihta, miks me kodust ära läksime. Hotelli basseini nähes hakkas aga temalgi selgus saabuma 🙂

Paar esimest päeva oli ilm üsna jahe ja eriti õhtud ka tuulised, nii et basseini saime alles kolmapäeval ära proovida. Terve bassein oli enamjaolt meie gängi päralt, vaid kord jagasime seda Poola naabritüdrukutega. Tavaliselt suplesime päevas korra, aga ühel eriti palaval päeval otsustasime võtta vaba(ma)lt ja alustasime päeva värskendava suplusega ning lõpetasime ka. Hotellis meil telekat polnud ja wifi levis ka vaid hommikusöögilauas, niiet uudistega sai enamvähem kursis end hoitud ja mõned reisipildid FB-sse postitatud, aga mingit pidevat netisistumist polnud, mis andis puhkusele lisaväärtuse. Hommikusöök oli meil hinna sees, see kujutas endast lauakest, kust sai valida hommikusöögihelveste ja müsli, pakendis magusate saiakeste, kirsstomatite, kohalike vorstikeste ja juustu ning 5 sordi moosi vahel või siis süüa neid kõiki vaheldumisi või kuis meeldib. Lauda tõi peremees Innokenti meile taldriku ahjus soojaks lastud saiaga ning teise taldriku praemunadega. Ühel päeval üllatas ta meid kausitäie mascarpone kreemi ja kahel hommikul kreppidega, mis olid ülimaitsvad. Joogiks oli mahl või piim, kohvimasinast sai valida cappucino, american coffee ja espresso vahel. Mina jäin lõpuks pidama cappucinol, ameerika oma oli täitsa lurr, aga kui seda espressoga miksida, siis oli ka täitsa joodav. Esimesel õhtul pakkus Innokenti meile ka pastat, kuna me ei viitsinud kuskile toiduotsingutele suunduda, ja see pasta oli muidugi imehea, lapsed sõid ja kiitsid ja hakkasid koguni kohalikku tomatikastet sööma ketšupi asemel, seda joont proovime kodus jätkata. Eriti veel juhul, kui leiame äkki Stockmannist või mujalt sama sorti kastet, mida sealne Esselunga kett müüs, kapparitega. Katsun kodus purgi üles pildistada.

Söögiteemal jätkates – kuidagi iseenesest kujunes nii välja, et õhtuti tegime ise hotellis süüa. Meil oli mõnus kööginurk ja poodides oli megavalik igasugu hõrgutisi, lastega oli nii hõlpsam ja raha hoidis ka kenasti kokku. Näiteks sinimerekarbid maksid poes 2.20, 1,5 kilone pakk. Neid tegime kohe kaks korda. Ja lõhet ja kohalikku hakk-kotletti, lapsed leidsid nimelt poest hamburgeri saia ja arvasid, et võiks neid ise teha. See kotlet oli tehtud tükeldatud lihast, mitte hakklihast, ja vahe on suur ja maitse tunduvalt mõnusam. No ja siis capreset muidugi tegime ja vitsutasime mureleid. Rääkimata paarieurostest veinileidudest /restos nt 0,5 l maksis juba 6 raha/. Üldse oli poes igasugu imeasju müügil, nt tuunikalafileed, vongole karpe, kõiksugu krevette ja eri suuruses kalu. Kõige rikkalikum kalalett oli muidugi Sloveenias Eleclerki poes, eriti ajasid suu vett jooksma need pisikesed frittimiseks mõeldud kalakesed, nagu meil on (või siis kunagi olid) peipsi tindid…

Restoranides ma kahjuks korralikku söögielamust ei saanud,kuigi trüflitagliatelle San Gimignanos oli väga hea, samuti Hr. Abikaasa antrekoot, mis kujutas endast pisikesi lihatükke parmesani ja rucolaga, liha oli seest roosa kenasti. Ja crostini oli ka nämm, eriti artišokivõidega. Tomati-basiiliku oma muidugi ka, ja porcinidega. Samas nt ühes suva putkas saime crostini pähe taldrikusuuruse lataka saia, millel tomatihake peal ja mis oli kuivatatud basiilikuga üle puistatud. Olles eelnevalt mõelnud kahele kaunile ja värskele pisikesele saiakesele. Hähh. Pitsat sõime ka ja see oli muidugi hea. Eriti kahju on aga mul sellest, et me ei saanud kahjuks tagasi minna meie lähedal olnud mägikülakese Colle di Buggiano restorani, kus oli imehea vino verde, see jääb mind painama, sest seal olid kindlasti ka väga head söögid, kuid esmapilgul silm ei haaranud miskit itaaliakeelsest menüüst, kuna tark mina unustas oma itaalia keele õpiku koju… õnneks oli see ka ainuke asi, mis maha jäi, kuid siiski ma tundsin sellest iga päev puudust. Aga miks me sinna tagasi ei saanud minna – me tohmakad arvasime, et kuna seal oli nädala sees nii vähe inimesi, siis kindlasti saame ka laupäeva õhtul kell 9 endale kohad, asutus ise avati kell 19.45. Ja siis nägime neid kümneid ja kümneid autosid, mis püüdsid end kuskile parkida, kuigi ruumi kuskil polnud ja kümnetel oli see ka juba õnnestunud, niiet keerasime otsa ringi ja tegime endile kodus ravioole. Võis vaid ette kujutada, milline tunglemine ja melu seal käis!

Jutt  jätkub 🙂

Brüssel

Posted on

Eelmisel nädalal käisime Brüsselis. Ja kuigi eelreklaamina lugesin Bill Brysoni raamatust, et Brüssel on maailma kõige koledam linn, siis nii see loomulikult pole. Brüssel oli koguni väga ilus linn mu meelest. Noh, mitte just Pariis ega London, aga samas oli seal kuhjaga väga ilusaid (elu)maju. Ja raekoja plats oli imeilus, kuldne. Mul kahjuks kooles just siis fotokaaku ära ja telefoni oma samuti, niiet pildile seda ei saanudki püüda.

Ilm oli paar esimest päeva vihmane, kuigi soe. Jaki väel sai vabalt käia. Ja pühapäeval, kui me koju hakkasime tulema, tuli ka ilus päike välja.

Mis me seal siis tegime. Käisime Mettlachis, Saksamaal. Seal on selline koht nagu Villeroy&Bochi muuseum ja ka tehasepood, kust saab imeodavalt kauneid nõusid soetada. /Kui muidugi reisikulud välja arvata 😀 / Aga siiski on meeleolukas osta 1€ eest supilusikaid, millel põnevuse pärast on peal ka eelmine hind 14.70. Soustikann 12€, enne 38. Jne. Üks pood oli ka selline, kus müüdi ainult jõuluteemalist V&B-i. Aga muuseum oli imeilus, ja selle ma pildistasin peaaegu kõik üles, et saaks kodus edasi imetleda.

Siis käisime ka Antwerpenis. Seal on tohutult suur ja ilus rongijaam, nagu mõni katedraal.

Külastasime teemantimuuseumi – no küll oli seal ikka ilusaid ehteid! Aga pildistada seal ei tohtinud, arusaadav.

Raekoja plats oli ka ilus.

Siis me käisime Brüsselis veel kahes suures muuseumis, kunsti omasse sattusime ekslikult, kuna ajasime selle sõjamuuseumiga sassi. Aga seal oli ka väga ilusaid asju, mh nõusid ja see skulptuur meenutas mulle ühte teist, kodumaist :

Sõjamuuseumis käisime pühapäeval, kuna esimesel korral oli see elektri puudumise tõttu suletud. Ja siis saime käia ka triumfikaare tipus kauneid vaateid imetlemas:

Nagu näha, siis puud olid seal täitsa rohelised ja kastanid hakkasid just õitsema. Punased magnooliad ka õitsesid, roosad olid juba läbi.

Ilus oli ka öine Brüssel:

Mis mind üllatas, oli see, et kuulus pissiv poiss nii väike oli. Ma kujutasin teda ikka nii elusuuruses ette. Ei juhtunud ennem eeltööd ka internetis tegema, kus ju tegelikult kõik pildid kenasti olemas on ja ka suurusest aimu saab 🙂

Lõpetuseks veel üks pilt kõhnast elevandist, see seisab Aafrika muuseumi ees:

Üks tähelepanuväärne või märkimisväärne sündmus toimus Brüsselis veel: ma tegin ise esimest korda sparglit! Ja sellest või juba veidi varasemast hetkest (kui Tigus käisime, siis juba sain aimu, et spargel ON minu toit) olen oma südame sparglile kaotanud. Grillituna ei ole ma seda veel saanud, aga sellest hiina moodi spargli ülejääkidest sai hommikul ka natuke omleti sisse panna, ja seegi oli ulmehea. Brüsseli aasia toiduainete poest soetasin ka mõned pakid erinevaid vetikaid, mida peagi katsetama asun, ja Hoi Sin kastet võtsin ka purgikese, et kõht saaks peagi nurru lüüa 🙂

Sügisene Haapsalu

Posted on

Mõte minna lastega Haapsallu tuli mul eelmisel nädalal. Viimati külastasin ma oktoobrikuus Haapsalut aastal 2002, kui Memm oli Haapsalu haiglas oma viimaseid elupäevi veetmas. See oli üks kurb reis… ja ilm oli vihmane ja külm ja sombune… Nüüd aga oli oodata ilusat ja päikesepaistelist ilma, nagu ka kaks eelnevat olnud olid. Anomaalne soojus jätkub, nagu meteoroloogid teada andsid 🙂 . Ja kui ma veel eelmisel õhtul polnud päris kindel, kas lähen homme või ülehomme või reedel, mõtlesin hommikul ärgates sinitaevast nähes, et tuleb ikka ruttu ära käia ja ilus ilm ära nö kasutada. Pakkisimegi endid auto peale ja F. sõber tuli ka kaasa, niiet auto oli lapsi täis. Ja niikui jõudsime kiirteelt Haapsalu poole keerata, muutus ilm uduseks. Täiesti suur, paks ja tihe udu. Mõtlesin, et no nii, nüüd siis jõudis see eilne Riia udu siia. Ja et äkki Haapsalus on ka sama paks udu. Ükskord lapsepõlves suvel Tuksis oli niimoodi, et mere ääres käisid nagu unenäos ringi. Aga siiski kuskil poole tee peal hakkas päike udu seest kumama ja lõpuks oli ilus päikseline ilm, olgugi, et autos näitas termomeeter +4 kraadi. Siiski päikese käes oli suisa palav olla, nii et ma isegi Roosile kindaid ei pannud ja endal oli kohati tunne, et peaks salli kaelast ära võtma ja hõlmad lahti tegema. Jalutasime natuke Haapsalu peal ringi, käisime traditsiooniliselt lossivaremetes, kust avanes kaunis vaade

ja kus üks kaunis kiisu end puujuurte vahelisse lohku päikest võtma sättis

ja sealt edasi mere äärde. Kaldapealsel olid kalamehed ja -naised endid rivvi võtnud ja püüdsid usinasti kala.

Ja kuursaali juures ujus 4 imekaunist puhevil tiibadega luike.

Paar halli tüüpi oli ka, ma isegi ei oska öelda, olid need haned…? Või laululuiged, neil peaks kollane nokk olema…

Siis käisime lõpuks Iloni Imedemaal ära, kus ma sain oma tasuta eluaegse pääsmega lehvitada, sest osalesin nimekonkursil ja päris peaauhinda ma tookord ei saanud, kuna konkursitingimustes oli öeldud, et muuseum peab olema seotud Wiklandi nimega, niisiis ma arvasingi, et perekonnanime tuleb kasutada, aga et Iloni nimi haakub imedemaaga paremini, siis minu pakutud nimekuju oli selline: Wiklandi (Iloni) Imedemaa.

Noh, lastele ostsin enivei perepileti, niiet mingit märgatavat kokkuhoidu see eluaegne tasuta pääse mulle ei toonud, aga see ei olnud ka minu eesmärk. Eesmärk oli ära käia ja oma silmaga näha. No ja mulle jättis sellise mulje, et eks ta rohkem üks mängutuba ole (kuigi maja oli ääretult ilus, armas ja romantiline), R. oli paksult rahul ja võttis tähtsalt nukunõusid täis laua taga istet, kallas endale kannust teed, jõi seda kenast plekkserviisist ning moodustas erinevate kaunistustega tordilõike jne. Ta vist olekski võinud sinna jääda. Aga nukumaja oli ka tore. See oli teine koht, kuhu ta olekski võinud jääda. Siis tegime kavalalt, et me S.-ga läksime alla galeriiga tutvuma ja poisid pidid siis tite kaasa meelitama, et “lähme vaatame, kus emme on?” See plaan õnnestus suurepäraselt ja all oli ka üks kena mänguhobune, kelle seljas sai kiikuda. Siis tegime vetsutiiru ja siis sai pisitibu aru me kurjast kavatsusest enam mitte trepist üles imedemaale minna, vaid hoopiski ta riidesse ja vankrisse toppida. Sellega tema teps mitte nõus polnud ja andis oma meelsusest ka kõvasti röökides teada. Aga polnud midagi teha, suurematel lastel ei olnud seal enam kauem isu olla ja kõhtki hakkas tühjaks minema. Nii et selleks ajaks, kui me Müüriääre kohvikusse jõudsime, oli protestivaim juba maha lahtunud. Saime kenasti lõunatatud, mina sõin R.-ga seenepirukat ja jääsalatit – neid toite pole ta varem olnud nõus suhu panema – ja teised siis praemuna võileiba ja napoleoni torti. Oh oli vast see viimane hea! Nägime ka elusat Volki. Siis põikasime paarist poest läbi ja suuremad lapsed läksid lossivaremete äärde mänguväljakule, kuhu ma igaks juhuks R.-ga ei hakanud minema. Aga no ega see ei päästnud, juba järgmise nurga peal märkas ta teist mänguväljakut ja tahtis sinna minna ja ma murdusin. See oli kolmas koht, kuhu ta oleks võinud jäädagi ja sealt ära tulemine võttis ikka jonnijoru lahti. Põhiline on see, et kehvas tujus tema vankris olla ei taha ja kuna mina keeldusin teda ka süles tassimast, ikkagi oma 11,5 kg juba (naerukoht, eksju, tegelikult on ta endiselt vägagi kärbeskaalus, aga asi on põhimõttes!), siis käis ta mul kangekaelselt käekõrval kuni autoni, mis oli kaubamaja parklas. Sõitsime suurte juurde, võtsime nad peale ja enne Taeblat juba magasid kõik nohinal.

Tuleb tunnistada, et väga tore päev oli ja päike laadis akud mõnusalt energiat täis.

Taas Tartus

Posted on

Eelmisel aastal käisime suuremate lastega sügisesel koolivaheajal Tartus. Ja seekord juhtus samamoodi, viisime Roosi Mamma juurde ja veetsime kena päeva Ahhaas, Auras ja Dorpatis. Vingemad elamused tulid seekord aga üllatuslikult kulinaaria valdkonnast. Lõunat sööma läksime Vildesse, ja kartuses, et Caesari salatist liiga väheks jääb, võtsime ka risotto mereandidega, mereannifännid, nagu me oleme (räägin mitmuses seetõttu, et Hr. Abikaasa pole teab mis mereannifänn, kuid meie armsad naabrid , kes meiega koos reisisid, see-eest on). Ja tuleb kohe öelda, et see mereanni pool antud risottos jättis mind huvitaval kombel täiesti külmaks, kuna jõe (või järve? või rohe-?)karpidel on mudamaitse ja olgugi, et nad on üsna suured, oli neid kõigest 2 ja muud mereannid olid peale korralikus mõõdus krevettide üsna peeneks hakitud; kuid riisine pool oli lihtsalt ülimaitsev – räägib mitte eriti suur risottofänn. No ja eelnenud salat oli igati aus, õigetest ja värsketest komponentidest. Õhtul läksime Pierre’i ja see osutus täielikuks jackpoti võiduks, kuna seal olid menüüs tomati- ja küüslaugukastmes hiidkrevetid. Ports oli suur, kaste parajalt vürtsikas, krevetid mahlased ja puhastatud, i-me-line. Kartuses, et mul sellest kõigest veel kõht täis ei saa, võtsin lisaks röstitud (või oli see grillitud?) linnumaksa salati, mis oli ka väga hea, aga lõpuks oli kõht nii täis, ja ikkagi oli vaja veel ju maitsta neid imelisi šokolaadihõrgutisi… Nüüd ma ainult mõtlen neist krevettidest… ja risottost ka. Ja oleks ideaalne, kui lõunaks võiks Caesari salatit saada iga kord, kui tööl olen.

Ja Roosil oli Mamma juures väga tore olnud, lahkudes teatas mulle välisuksel, et “Mamma. Lahe!” Aga mulle ütles “Kallis!” ja “Ei kiiga. Ma tsappi.” mis tähendab, et kiikumisest üle põlve tõstetud jalalabal sai siiber ja et ta tahab mulle patsi teha 🙂

 

Vihmasel päeval

Posted on

… on ka aega blogida.

Vahepeal oleme Pariisis ära käinud, väga lahe reis oli! Käisime Disneylandis ja tutvusime suurlinna võludega. Käisime jooksuga läbi ka Louvre’st, kus oleks tahtnud kauem viibida, aga kuna seal oli jube palav ja hakati ka juba uksi sulgema, siis mõtlesime, et jätame selle endale järgmiseks korraks, nüüd vaatasime vaid Mona Lisa’t (see tundus olema kogu muuseumi kõige popim eksponaat 🙂 ), Milose Veenust, Vana-Kreeka skulptuure ja Vana-Egiptuse ekspositsiooni, pluss mõned vanemad maalid peale selle. Käisime ka Invaliidide kirikus, mis jättis mulle kõige suurema elamuse, sest see oli nii ilus. Seal oli ka vanade raudrüüde ja kiivrite-kilpide näitus, väga muljetavaldav. Ja siis püsiekspositsioon Prantsuse sõjaväe elust, mundrid, esemed, maalid, lahinguplaanid, mõõgad, piigid, püssid, kahurid jms, väga lahe. Eiffeli torni tippu ei hakanud ronima, kuna Disneylandis oli üks 40-minutiline järjekord lastel veel väga elavalt meeles ja Sacre Couer’i juures avanes Pariisile umbes sama hea panoraampilt kui Eiffelistki, ma oletan. Pantheoni Foucault’ pendlit käisime vaatamas (Maa tõesti tiirleb ja pöörleb nii ümber Päikese kui ka omaenda telje 🙂 ) ja hauakrüpte, nt. Voltaire ja Hugo ja Pierre ja Marie Curie omasid, viimasesse oli Poola ülikool paar ägedat lillepärga toonud, muidu lilli kuskil polnud, ainult kivist krüptid ja ammuste aegade hõng. Notre Dame oli võimas. Järjekord liikus ka linnutiivul ja lõpuks ära tulles tänaval nägime Quasimodot – tuli, lükkas Feliksi eest ära, võttis ise tema asemel Tartsi käest kinni, ja kui viimane siis tagasi vaatas (käsi oli teistsugune olnud), ehmatas ja võpatas täiega, mille peale teispool tänavat puhkes aplaus ja Quasimodo võttis oma maski peast ja hakkas sinna sisse pealtvaatajatelt münte koguma 🙂 . Lapsed said kiriku ees käest varblasi ja tuvisid toita, see meeldis neile väga, kui linnud sõrme peal istusid ja saia nokkisid pihust. Mina käisin kiriku läheduses maa all avalikus vetsus, kus oli väike järts ja kolm neegrimutti juhatasid vägesid – kui mingi boks avanes, juhatasid järgmise daami või siis teisel pool härra sisse. Mängis tore aafrika poplugu, mida üks mutt täiel häälel kaasa üürgas ja puusi nõksutas. Kuigi üleval oli suur silt “Free WC”, andis pea iga teine mutile mõne kõliseva, nii minagi, sest tundus hea ja õiglane tegu olevat ja elamus ka muidugi. Üldiselt olid need kerjused seal suht tüütud, eriti “kurtidele lastele” raha koguvad tüübid, kes sulle mingi paberi nina alla torkasid, allkirja küsisid ja raha ka loomulikult. Nende lähedaloleku puhul tuli sealt kiiresti mittemidaginägeva pilguga eemale minna või siis kindel NO öelda ja silmsidet ei tohtinud lasta tekkida. Teine väga tüütu kerjuste liik oli Disneylandi rongis kerjavad pered, ema sülelapsega või isa suurema lapsega tulid, andsid pihku kirja: “Olen kodutu ja töötu ja mul on kaks last, aidake meid, andke 1€ või restoranivautšer.” Kolmas aga selline tüüp, kel mingi koduloom kohvri või puuriga kaasas, parem veel kui kaks looma, nägime mutti kassiga, meest kassi ja koeraga (kiisu magas koera kaisus) ja meest kutsika ja küülikuga. Päev otsa istuvad kuskil tänaval, loom nähtavasti kuseb ja situb sinnasamma kõrvale, liikuda ei saa, sest tuleb raha teenida, söögikauss ja veekauss on küll ees, aga mis elu see on? Nõme oli ka näha loomapoes müügil kiisupoegi ja koerakutsikaid.

Kõige ägedam oli muidugi see, et ilmaga meil vedas – pigem külm, kui soe, vihma eriti kaela ei saanud ja vaid esmaspäevane kuumem ilm (nii 24 pluss soe lõunamaa päike) andsid mõista, mis oleks olnud sel juhul, kui iga päev nii palav oleks olnud. Ja siis see, et iga nurga peal ja ka nurkade vahel on suured, kuulsad, suurepärased ja imeilusad kirikud, tornid, skulptuurid, purskkaevud, ühiskondlikud hooned, ausambad, kuld läigib, vesi sillerdab, klaas särab, inimesed on viisakad, keegi ei trügi jne jne.

Eestis oli kõik see aeg muidugi hull kuumalaine ja tundub, et loodus on väheke ees oma tavapärasest kulgemisest, täna noppisin esimesed kuumaasikad, kaks pojengi õitseb, nagu ka esimene liilia, kuslapuu ja jasmiin ning kitseenelas ka õitsevad ja kohe avab õie esimene roos. Peale reisi, nagu alati, tunned, kui hea on kodus olla. Reedel kutsusin Manni ja Triinu koos meestega külla ja tegime gurmeeõhtu: koduleib karulauguvõiga, heeringamarjasalat, kaht sorti maksa- lambamaksa tegin marokopäraselt peaaegu, suitsupaprikapulber, jahvatamata vürtsköömenit, tšillipulbrit ja õli, natuke soola ja pipart. Selle pastaga möösata lambamaksa tükid kokku ja lasta seista u tund aega, grillida 1-2- minutit mõlemalt poolt. Seamaksa marinaadis oli petersell, tšillipiprakaun tükeldatud, pipar, sool, õli ja sidrunimahl. Siis sašlõkk (sibularattad, sool ja pipar segada kaelakarbonaadi tükkidega ja lasta ööpäev seista), roheline salat, seenesalat, pisikesed pavlovad magustoiduks ja lõpetuseks juust viigimarjamoosiga. Oli väga meeleolukas õhtu hoolimata lausvihmast ja sellest, et pidime sees istuma. Samas mahtusime kenasti ära ja oli tore suveõhtu.

Raamaturindel läheb kenasti – lugesin Akunini F.M. – i läbi ja eile tegin kolm või neli aafrika lille motiivi valmis, väga mõnus oli üle pika aja käsitööga tegeleda. Küllap varsti võtan ka pooleliolevad kuduprojektid käsile, aga võibolla ei võta ka. Olenevalt sellest, kuidas tuju ja tahtmist on! Homme ostan mõned moosimaasikad ära, sest üks turumüüja ennustas, et sel aastal maasikaid kauaks ei ole, kuna nii kuum oli vahepeal. Nüüd on jälle jahe ja vihmane, nii et mine võta kinni… Aga moosi on meil vaja ja nagu eelmise aasta kogemus näitas, et mitte vähe. Jääkapis tuleb ka inventuur teha ja kõik üleliigne välja visata või ära süüa. Eelmisest aastast on veel paar pakki seeni järel, nendest saab vast jaanipäevaks mingi piruka.

Tartus-käik

Posted on

Koolivaheaja puhul käisime seekord Tartus, kuna Fel ütles, et ta pole seal kunagi käinud. Pärast meenutasime, et läbi oleme küll sõitnud, ja koguni Lõunakeskusest kummikud ostnud talle.

Kõigepealt viisime Roosi Paidesse Mamma juurde, et oleks kõigil mugavam ja mõnusam. Paide Selveris trehvasin veel vana klassiõde, kes sinnakanti kolinud, igati rõõmus kohtumine oli. Ostsime fotoka jaoks patakaid ja pisut pirukaid hommikusöögiks.

Hiljem kuulsime, et Roosi oli esimesed paar tundi Mamma süles veetnud, samal ajal kõvasti kaelast kinni hoides – arusaadav, ikkagi esimest korda niimoodi ilma emmeta ja issi ja venna-õeta ja veel võõras kohas! Aga üldiselt said nad väga hästi hakkama, Mamma ikkagi kogemustega lapsehoidja.

Meie läksime kõigepealt Mänguasjamuuseumisse. Küll on tore koht. Äratundmisrõõmu meile, vanematele, ja palju uut ja toredat lastele. Mulle jättis kustumatu mulje Leonhard Lina tehtu – mees treis end kartulisalves varjates võrratuid mänguasju, kusjuures jalgu sirutada sai ta vaid öösiti… ja päeval oli salves pikali. Uskumatu, tervelt 10 aastat niimoodi elada… Nostalgiat oli ka, näiteks pabernukud, mis mul olid kommikarbi sees hoiul ja mille ma vist alles hiljuti ÄRA viskasin – suures tüdimuses pisikeste jalusvedelevate vidinate pärast… Nüüd jälle kahetsen, loomulikult. Nagu ka need vahtplastist mänguasjad, mis ema meile tõi. Ja veel nii mõnedki asjad. Näiteks need plastmassist lille-kujulised elemendid, mida sai omavahel ühendada.

Sain ka ideid, mida ise teha – näpunukud meeldisid Suusile väga, mulle endale käpiklambad ja ühed elegantsed kassid.

Meisterdada saime ka, Suusi tegi endale printsessikrooni ja koos tegime kaks paari vuntse ka issile ja vennale. Juhendajad olid seal väga mõnusad ja tasakaalukad – meiega koos oli vähemalt üks konkreetne tütarlaps seal meisterdamas, kel oli ilmne tähelepanupuudus ja väga suur sellesamuse vajadus, millest tulenev imelik jutt, koguni valetamine või fantaasiamaailmas elamine, oeh, vaesed juhendajad, ma mõtlesin…. Sest enamik lapsi käib ju kas vanaemade või perega seal, aga osad tulevad koolivaheaja tõttu üksinda ja siis mine tea, kes kuidas käitub või on, üks üksik koolipoiss oli samas küll väga tore.

Pärast käisime zooloogiamuuseumis ja siis suundusime Truffe–i sööma. Imehead söögid ja kook, soovitan, ja tänan tartlasi, kes mulle seda FB-s soovitasid. Vietnami kalasupp oli üle prahi! Parkimistrahvigi saime seetõttu, 240.-, kuna peale söömist üllatas meid ilus jalutamiseilm ja jalutuskäik pisut pikemaks venis…

Palju kohti jäi meil veel käimata, nii et on kindel plaan peagi tagasi minna veel ühele ekskursioonile 🙂

Haapsalus

Posted on

Meie sellesuvine Haapsalu-käik oli veel tegemata, ja nii me mõtlesime selle täna ära teha. Kokkusattumusena oli täna Haapsalus ka Haapsalu salli päev, sestap nägime nii mõndagi tuttavat nagu näiteks Signe, Mari-Liis ja Katrix ja ka tuttavat nägu, st keda mina blogide põhjal tunnen, aga nemad mind mitte, nt. Rees ja Saare talu vildikambri Mareli. Tore oli ka see, et kesktänaval oli palju igasugu müügipunkte, kust ma soetasin kaks vastupandamatult ilusat kassikest (mulle tundub, et ma kogun neid 🙂 ). Täitsa huvitav oleks proovida neid fimost järele teha.

Ja siis veel igasugu tervislikku kraami, mis kõik peaks mu haige kurgu terveks tegema suht kiiresti. Sõime kohe keskväljaku ja purskkaevu juures olevas kohas, kus toit pehmelt öeldes ei vastanud meie ettekujutusele, aga samas täiesti söögikõlbmatu ka ei olnud. Praetud kurki näiteks ma polnudki varem proovinud, kurk ja tomat olid nimetaja all “köögiviljad”, aga kui toidu nimi on “praetud nuudlid köögiviljade, krevettide ja munaga”, siis eeldaks, et köögiviljad oleks mingid muud. Samas sai seal süües nautida võimlemisdaamide tantsunumbreid, täitsa ilusti tuli neil välja ja esinemiskostüümid olid ilusad, aga ikka särtsu jäi natuke väheks näiteks flamenco puhul.

No ja siis jalutasime nagu ikka. Roosi sattus Promenaadil hoogu käest kinni kõndimises, ainuke häda, et tema tahtis ainult vastassuunas liikuda, mis muidugi meile väga ei sobinud ja siis tütarlaps valjuhäälseid protestikilkeid kuuldavale tõi, nii et emmel kõrv lukus. Kellegi muu kui minu süles ei sobinud ka olla (algul ei tahtnud isegi süles olla, vaid pandagu teda maha ikka, et saaks kõndida!), vankrist rääkimata, nii ma pidingi ta süles Kuursaali juurest autoni tassima, mis oli meil Kaubamaja juurde pargitud.

Üldiselt on Haapsalu ikkagi Eesti ilusaim ja põnevaim linn, olgugi, et seal talvel suurt muffigi teha ei ole. Ja ma ei väsi imestamast, miks ei võiks nad pühapäeviti oma väikseid lahedaid poode lahti hoida ja kasvõi esmaspäev- teisipäev selle arvelt siis kinni olla ja puhata. Ometi käib just nädalavahetustel seal rohkem rahvast ja oleks suurem šanss neilt raha saada. Inimesed ei mõtle majanduslikult…

Legolandi reis

Posted on

Hakkasime meie siit 6.06. laevaga Stockholmi poole sõitma ja hommikul kella 10-ks olimegi kenasti kohal. Tänu GPS-ile ei olnud ka probleemi õhtuks Taani, Horsensi linna Opuse hotelli kohale sõita. See võttis nii mõnegi hea tunni aega, kohale saime nii 8 paiku. Roosi oli viimasel sõidutunnil väga rahutu ja närviline, arusaadav ka, ega tema ju ei tea, miks vanemad on otsustanud teda terve päev otsa autos ringi sõidutada. Õnneks olid abiks kõdimängud ja krabisev raamat, kus ta juba täitsa huviga ja mitu korda jutti vaatas-kuulas, kus on kiisu, kala ja kilpkonn ja mis hääli nad teevad jms. Suureks abiks oli ka mu väänatud traadile tehtud pärlitest käevõru, mida ta aina mul käest rebis ja siis mina selle tagasi panin ja nii korda 100. Terve tee sadas vihma ja sõita oli üsna vastik, seda enam, et kohalik komme sõiduradasid kiirteel vahetada ilma suunatuld näitamata on pisut häiriv. Eriti, kui sa teises reas kimad 170-ga ja siis keegi otsustab rekkast mööda sõitma hakata 120-ga ja lihtsalt sulle ette vajub. Õnneks oskasime seda juba ette aimata hiljem, et nii võib juhtuda ja seetõttu kui paremal suurem punt autosid koos oli, võtsime ikka kiirust maha. Ma räägin nagu sääsk härjale, et “me kündsime”, kuna autot juhtis ikkagi Hr. Abikaasa. Tee ääres oli muidu “igav liiv ja tühi väli”, suured põllud ja mõned puud-põõsad ka vahel, Rootsis oli metsa ka näha, Taanis mitte eriti. Terve kiirtee äär oli võrkaiaga kaetud, et loomad teele ei jookseks. Ja tee ääres õitsesid lupiinid ja merikannid, nii ilus oli.

Hotelli kohale jõudes selgus, et meile on eraldatud tuba, kus on kaheinimesevoodi ja üks lahtikäiv tugitool. Õnneks pärast pisikest arupärimist anti meile veel üks samasugune tuba, mille eest maksma ei pidanud, olgugi, et see oli pisut eemal ja pisut nagu häiris, et ei saanud kõik koos olla kogu aeg. Aga no suurt vahet ka polnud, igatahes parem, kui viiekesi kolmes voodis. Hotell oli muidu väga moodne ja ilus ja ökotoitudega.

Järgmisel päeval oli taas hommik pilvine ja vihmane. Õnneks Legolandis ei sadanud. Ja Legoland oli väga lahe. Kõik karusellid jm atraktsioonid on tasuta, v.a. liikluslinnak. Igal pool tehakse sust karuselli peal pilte, mida siis võid hiljem endale osta. Kõik asjad on legodest ehitatud, v.a. karusellid ja atraktsioonid muidugi 🙂 .

Aga söök on jama. Friikad, kananagitsad, millel on väga halb maitse, lastele ka beebiporgandeid taldrikusse. Ongi nagu erinevad menüüd, nt friikad, nagitsad, beebiporgandid kolmeosalises taldrikus. Suur ports. Mina võtsin suure kalamenüü, kus olid friikad, pisut jääsalatit lollo rossoga ja majokaga, kalmaarirõngad nii 4 tk, kaks paneeritud kalapala ja üks suurem paneeritud kalafilee. Paneeringu koorisin ära ja fileed sõi Roosi ka. Aga muidu tekkis tunne, et ma ei taha enam iialgi friikaid näha, kuna me ju teel ka põhiliselt McDonaldsis sõime. Ja Legolandi restorani ei raatsinud sööma minna, kuna see tundus õite kallis paik olema. Hotellitoiduga õhtul ei olnud ma ka rahul, kuigi kohalikud õlled olid head. Hea toit oli Nyköpingi Scandic hotelli restoranis. Nyköpingis ööbisime tagasiteel, reedel oli shoppingupäev ja ka ühtlasi laevalemineku päev, et hommikuks kodus olla.

Kolmapäeval oli meie teine päev Legolandis, ja hommikul hotelli aknast välja vaadates tuli hirm peale: oodatud kauni suvepäeva asemel – õhuks oli ju taeva juba täiesti selgeks ja ilma soojaks teinud – vaatas vastu hallimast hallim hommik ja lauspadukas. Siiski, niikui Legolandi parklas autost välja saime, lakkas vihm nagu noaga lõigatult ja püsis sellisena järgmise hommikuni.

Kolmapäeva õhtul tahtsime Horsensis sööma minna, ka mu täditütre pere oli Soomest tulnud, et Legolandis käik tööreisiga ühildada, ja otsisime kohta, kus saaks lastega süüa. Suure peatänava ääres olid kõik sellised pisikesed õllepubid ja kõikjal suuremates kohtades olid menüüs hamburgerid ja friikad ja normaalset toitu nagu ei pakutudki. Sattusime ka kohta nimega “Vitus Bering Pub”, mis meid muidugi väga naerma ajas, see oli täiega räme taani kõrts, kus haises ja purjus mehed lärmasid sees. Lõpuks läksime hiina restorani ja saime seal korralikult kõhud head ja paremat täis puukida. Ka oli imelik see, et kell 6 õhtul olid linnatänavad praktiliselt inimtühjad.

Kui algul tundus, et oleks ikka võinud ka Kopenhaagenisse minna ja mine tea veel, kuhu, et 5 päeva on liiga lühike aeg, siis pärastpoole tundus, et sellise pisut alla-aastase titaga oli täitsa paraja pikkusega sõit. Põhieesmärk oli ikkagi Legolandis ära käia ja selle eesmärgi me ka täitsime. Lastele väga meeldis, nagu ka meile endile.

Reisilt tagasi

Posted on

Katsun hakata vaikselt aega võtma ja reisimuljeid heietama. Esiteks tutvustan Nyköpingi Scandic hotelli sisustust, mis mulle väga meeldis ja no mis te selle tapeedi kohta ütlete, kas pole jumalik ja samas ka tuttavlik? 🙂

See tool on ka …. ihaldusväärne.

Ööbisime ses linnakeses tagasiteel Legolandist, et ei peaks ühe jutiga Stockholmi sõitma. Ta asub pealinnast küll vaid 100 km kaugusel, aga asi seegi, sinnaminnes oli just see viimane tund autosõitu Roosi jaoks raske kannatada, tagasiteel aga ei jõudnud veel ära väsidagi eriti.