RSS-voog

Category Archives: mälestused

Tatra taastulemine

Posted on

Täna tegin lõpuks ometi tatraputru, ja sõin ka 🙂 . Tatar on üks vähestest toiduainetest, mille kohta mul siiani positiivsed emotsioonid puudusid, aga nagu ajakirjas “Oma Maitse” kirjutas, et mõnda inimest võib lapsepõlves olla tabanud tatratrauma, aga et on aeg sellest üle saada. Mul kindlasti oli tatratraumaga tegemist, mäletan, kuis ma kogu südamest lasteaias vihkasin tatraputru, see oli suisa jäle mu meelest, ja kuna tol ajal veel sunniti sööma, siis see oli eriti kohutav.

Muidugi ma teadsin juba ülikooliajast, kui kasulik on tatar, aga isegi mingil pikemal praekartuliperioodil ei tahtnud ma menüü mitmekesistamiseks tatraputru, trauma oli nii suur. Kardetavasti ongi sest ajast möödas nii 30 aastat, mil ma pole tatart suu sissegi võtnud. Aga siis, kui ükskord poisilt uurisin, mis toite koolis pakutakse ja mis meeldib, ja ta teatas, et tatrapuder on tema lemmiktoit, siis pani see mõtlema – kas peab siis kogu ülejäänud pere ja eriti lapsed minu kiiksu pärast kannatama. Ostsin tookord poest koti tatart valmis, et peatselt teen. Täna selgus, et umbes aasta tagasi oli see, nii näitas best before märge kotil. (Aga pudru kvaliteeti see õnneks ei mõjutanud, mulle tundus.) Siis ikka aeg-ajalt mõtlesin selle peale, kuis ma kohe-kohe hakkan tatraputru tegema ja mõtteks see ikka jäi kuni tänaseni, mil mul oli plaan teha sealiha sinepikastmes ja hoobilt tuli tunne, et tatrapuder sobiks selle juurde nagu rusikas silmaauku, sest nii tugev ma ikkagi tatrasöömises ei ole, et paljast putru pista, mingi kaste peaks seda siiski täiendama või maitset peitma, no nagu putrugi ei söö ma ilma moosita.

Ja tatratrauma, või isegi tatratsölibaat 🙂 leidis oma lõpu. Küllap andis tõuke ka “Oma Maitse” artikkel. (Ja jutud tatrapaanikast 😀 ) Kõik sõid ja mingit pirtsutamist polnud, v.a. Roosi, aga no temale anname esialgu andeks. Nii tore on veel söömise kõrvale mõelda, et sööd midagi, mis on tõesti tervislik. Sinepikastmes sealiha on ka supertoit, tegin Naistelehe Retseptiraamatus olnud retsepti järgi ja võib öelda, et leidsin uue basic-toidu. Lihtne valmistada, saab ruttu valmis ja odav kah. Sisefilee kg Nõmme turul maksab 89.- ja 1 filee maksis 42.- , see info on Karinile, kes kahtlustas, et sisefileed söövad rikkurid 🙂 . Sellest ühest fileest saab kenasti terve pere söönuks, meil jäi pool potti homseks, kuna teatud tüübid väga lihahimulised ei ole.

Kaitstud: 12 aastat lubadega

Posted on

See objekt on parooliga kaitstud. Vaatamiseks sisesta enda parool:

Kooreklops

Posted on

Et kõik ausalt ära rääkida… siis oli nii, et armas abikaas käis poes ja minu nõudmise peale “osta midagi, millest saab süüa teha” ostis tema veisefileed. Mõnikord ta teeb ise need veised ja sead ära ka, sest lihategemises ma olen üsna nõrk. Aga seekord juhtus nii, et ma siiski pidin helistama ja uurima, et mis sööki ta silmas pidas selle veisefileega. “Kooreklops kasvõi”, vastas tema. “Retsepti saad Nami-namist“. Mulle endale sellised toidud ei meeldi eriti, aga kuna tellimus oli sisse antud, andsin ka mina oma parima. Mis mind selle roa puhul üllatas, et retseptis peale soola ja pipra ühtki maitseainet nimetatud ei olnud. Ja mina muidugi korraliku konservatiivipeeruna aeg-ajalt esinedes ka neid ei lisanud. Aga teinekord raudselt lisan nii mõndagi, kuigi kui sibulat lisada, siis tuleks vist sibulaklops? Nii kaugele ma veel pole oma uurimistööga jõudnud 🙂 .

Põhiline järeldus, et toit tuli aus ja liha pehme. Küllap see tänu sidrunimahlas marineerumisele toimus, aga ma hautasin teda ka ikka korralikult.

Teinekord need “eestiaegsed road” tekitavad minus kerget võõristustunnet. Üks asi on vanaema ja tema toidud, teine lasteaed ja klooriaroomised köögilõhnad. Kolmas tunne veel see, et “seda söödi siis, kui poest midagi saada ei olnud”. Aga no siis, kui miskit saada polnud, vaevalt, et siis veiselihagi oli… Kuigi turult vist ikka ühtteist saadi, sest sõna “kooreklops” tuleb lapsepõlvest tuttav ette küll.

Pilti kahjuks lisada pole, sest kõik söödi ennem ära, kui mul blogimisetunne tuli… 🙂

Lehm

Posted on

See lehmajutt on mul mõttes olnud natuke aega. Panen ta siis kirja.

Kõik sai alguse sellest raamatust. See on mul hetkel öökapiraamatuks ja vaikselt igal õhtul käin korraks Hispaanias toiduretkel 🙂 . Ja see kutt mulle meeldib, õigemini tema kirjutamisstiil. Kutt ehk siis raamatu autor Paul Richardson. Ühel õhul ühel lehel tabas mind suur äratundmisrõõm, Astuuria juustudest kirjutades kirjutab ta, et juust maitseb aasade, põldude, niitude ja sooja lehma järele. (No sõnastus pole päris täpne, aga mõte jääb samaks ja eriti see sooja lehma koht. ) Milline äratundmisrõõm! Milline on sooja lehma maitse? Mina tean 🙂 . Ainuke erinevus nähtavasti minu ja Pauli vahel on see, et mulle sooja lehma maitse ei meeldi. See on see lüpsisooja piima maitse. Vahel oli see maitse isetehtud võis või kodujuustus või koores. Justnimelt oli, sest nüüd ma küll ei tea kedagi, kes teaks kedagi, kes lehma peaks. Meil vanaemal oli kaks tükki tavaliselt, lõpupoole, kui ta enam hästi lüpsta ei jaksanud, üks. No ja siis vasikas kah mõnikord. Või mullikas. Ja ikka kui lehm lüpstud (nüsstud oli see sõna kui ma ei eksi, lehma nüssti – eks see vanaema sõnavarra jäänud võrukeelne väljendus oli, ma arvan), siis pakuti teinekord peale kurnamist latsekestele kruusiga maitsta, et pidada tervislik olema soe värskeltlüpstud piim. Öäkk… 😀 Kusjuures ma üldse ei välista, et praegu see lõhn/maitse mulle meeldida ei võiks. See on nagu lasteaiasöökidega, et suurest peast proovid mõnda toonast eluvastikuna tundunud toitu ja hakkab maitsema koguni. Aga lehmad olid toredad. Suured, ilase ninaga ja suurte silmadega. Ja puuke oli neil palju tagajala siseküljel ja esijala nö kaenla all. Neid sai siis niimoodi hoogtöö korras kümnete kaupa eemaldatud. Ja sügasime lehmi – selleks oli eraldi kraasimoodi asi, selline sama suur puust tahvel, millega lehma sai kammida. Küll neile meeldis see. Ühte lehma ma mäletan, kellel tahtsid sarved silma kasvada, siis neid otsi saeti ära aeg-ajalt. Must lehm oli. Aga see, kes karjamaal ära suri, oli pruun. Temast voolas välja suur vannitäis essu ja rohu peal oli see koht veel aastaid näha. Ta surigi sellepärast, et seedimine ei töötanud. Tehti küll külje peale auk ja aeti metallist torujupp sisse, et gaase välja lasta, aga ei olnud sest enam kasu. Pea ja sisikond maeti sinnasamasse metsa alla auku, kus siis rebased käisid arheoloogiaga tegelemas, aastaid hiljem leidsin samast metsa alt lehma sarve. Vasikad olid nunnud, neil lasksime näppe imeda, võimsa vaakumiga luttisid. Aga noh, mõistust neil tüüpidel – ei vasikatel, ei lehmadel – mu meelest suurt ei olnud. Aru ei saanud nad ikka muffigi. Mingit niiöelda hingelist sidet mul nendega ei tekkinud. Kui vanaema vanemaks jäi, ei jaksanud ta ka oma viimast lehma eriti lüpsta, aga lehmast loobuda ka ei raatsinud. Ikka kui tuli jutt, et peaks lehma ära andma (see tähendas lihakombinaati viimist), siis vanaema ütles, et ” kui tahate must lahti saada, siis võite lehma ära anda”. Võimas motivaator oli lehm, et igal hommikul kell 5 või 6 kark alla ajada ja toimetama hakata. Ja need heinategemise tähe all möödunud suved… Oli ikka jube töö, aga noh, elu oli selline. Oleks tahtnud küll päevad otsa rannas lebotada, aga ei saanud, heina oli vaja teha. Nüüd kui ma olen suur inimene, siis ma isegi võiks heina teha. Ma ei unista sellest, et päev otsa rannas praadida… Aga lapsena oli see töö eriti tüütu, kuigi vahel oli ka tähtis tunne, kui mingi kaarutamine või niitmine või lakkatoppimine kästi ette võtta. Lehmalüpsmist ma kahjuks või õnneks selgeks ei saanudki. Proovisin küll, aga mul olid liiga nõrgad sõrmed või midagi, ei saanud seda nippi kätte, kuidas piim jämeda joana hakkaks mannergusse pritsima. Tänu sellele jäi mul hilisemas elus palju tööd ja vaeva nägemata, ma kahtlustan. Aga keegi ei sundinud ka mind eriti, küllap arvati mind linnavurlede kilda. Kuigi maal olles oli alati tunne, et maalaps olla oleks ikka üks õige asi ja maaelu üks tore ja vahva elu. Kõik see lammaste karjatamine ja kartulite rohimine. Ja loomadele vee ja heina tassimine ja sõnnikuviskamine. Ja lihtne elu.

P.S. Ükspäev tuli siin keset hangi mõte, et varsti saab seemnepoodi minna 🙂 . Ja välja mõelda, mida see aasta kasvatada-külvata. Nii mõnus…

Tuleviku vanaprouad

Posted on

Supertore lumerookimise päev jälle. Ma ei saa aru, mis nipiga, aga meil räästas tilgub. Kahtlustan veeavariid 🙂 sest väljas ikkagi kena -4 või sinnakanti, mõnus pehme ilm, Roosi magab üle hulga aja vankris maja ees ja mul on aken irvakil kergelt, et kiirelt kisale reageerida. Eelnevalt sain kenasti krundi puhtaks rookida, aiatee kuurini on mu lemmikkoht, seal lükkan labidalaiuselt ja hang on mulle vööni. Postkast hakkab ka hange varju juba jääma. Äge. Tänaval nii äge enam pole, seal on üsna raske labidatööd teha, kuna tõstma peab pidevalt ja üsna kõrgele. Täna möödus must üks eestiaegne proua ja soovis: “Jõudu!” . No nagu ikka vanasti sooviti ja mõned veel praegugi, nagu näha. See on nii tore komme, et ma kohe mõtlesin, et minust saab ka selline tore eestiaegne proua, kes teistele “Jõudu!” soovib kui keegi lund roogib või tänavat pühib. Aga stopp! mõtlesin kohe. Mina ju ei saaks kuidagi olla eestiaegne proua. See tähendab ikkagi esimest Eesti Vabariiki ja sel ajal elanuid. Nii et täitsa huvitav oleks teada, kuidas meid siis kunagi kutsuma hakatakse. Kas nõukaaegseteks? Oleks see vast solvang 🙂 . Aga samas pole midagi teha, kui see nii saab olema. Oleme ju sel ajal elanud ja seda aega näinud, mida tänapäeva nooruse kohta enam öelda ei saa.

No ja siis ma veel mõtlesin, et selsamal paljukirutud nõukaajal oli vähemalt ühes asjas kord majas – tänavad olid roogitud. Võibolla ma eksin, aga mina mäletan küll, et olid. Mu vanaema oli majahoidja ja tema käis lumesaju korral ikka igal hilisõhtul ja varahommikul oma kümme krunti üle ja vahel me aitasime teda ka. Ja kui ta poleks seda teinud, oleks ta loomulikult vallandatud. Mõnikord kui teine majahoidja oli haige või midagi, siis ta pidi tema krundid ka ära rookima. Ja vanaema oli siis ikka penskar juba, nii 60-65. Tema nö krundid olid kõik siin Nõmme vahel, Liival peamiselt küll, kodu lähedal, enamjaolt paari-kolme korteriga majad, nagu need tolleaegsed eramajad olid, korteriteks jaotatud. Samas olid ka paljud eramajad riigi omad, kus mitte elanik ise heakorra eest ei vastutanud vaid riigi poolt määratud majahoidja. Aga see nipp, kuidas osad eramajad olidki ikkagi eramajad, vot see on mulle ebaselgeks jäänud. Sest enamus maju ju nõuka ajal ikkagi olid riigistatud. Või siis osad pääsesid sellest kuidagi… ja millalgi hakati uuesti lubama eramajade ehitust, ju vist nii.

Enivei, tänane Mupo jääb nõukaaegsele majavalitsusele ikka kõvasti alla. Tänasel päeval oleks siin ümberkaudsetel tänavatel taaskord võimalik hulk trahve kodanikele määrata, kes pole veel oma krunte puhtaks jõudnud rookida. Kord näeb ette, et seda tuleb teha kella 7. hommikul, aga vaevalt, et enamus enne rookima saab hakata, kui on töölt koju jõudnud.

P.S. Tegelikult ma soovin ka praegu teistele “Jõudu!” kui selleks võimalus avaneb 🙂 . Aga vanaprouade suust kõlades on asjal siuke vana kooli maik juures, ma ei oska seda kohe täpsemalt selgitada, tegu on allhoovustega mu tundemaailmas 🙂 . Tegelikult teeb tuju paremaks igasugune meeldiv suhtlus kaaskodanikega.

R.I.P. Pauly Fuemana

Posted on

Vanaema söök

Posted on

Hakkasin Mannile kommi kirjutama, aga tuleb vist ikka eraldi post teha selle jaoks, kole pikaks kisub 🙂

Minu vanaema oli eestiaegne majateenija ja saksad õpetasid talle söögitegemist ja ta elu lõpuni tegi niimoodi süüa nagu pererahvas õpetas, ei mingeid uuendusi. Kasukas oli vast ainuke asi, mida ta hakkas järele tegema ja “Onu Tomi onnike” tädi Meerilt – see on nagu küpsisetort, ainult et kolm küpsiserida kahekordselt, keskele suurem ports segu ja siis ääred üles tõsta ja kile sisse mähkida ja külmkappi panna, hiljem kakaomassiga üle valada. Oli aus amps.

Vanaema tegigi meil praktiliselt elu lõpuni kogu aeg süüa, kasseeris lastelt toiduraha iga kuu ja kokkas muudkui. Ta küll vahel mainis, et teiste tehtud toit maitseb alati paremini, aga no eks ema käis tööl ja seetõttu ei olnud tal aega ise teha. Vahel nädalavahetustel küll. Aga ema tehtud toitudest mul ei ole ka sarnaselt Manniga suurt miskit meeles peale traditsioonilise kartulisalati ja neid kreeka pähkli küpsiseid tegime ka vormidega. Ja vahvlid, nämmmmm. Vahukoort ka ema tegi maasikatega, nii et maasikad mikserdas vahukoorele sisse.

Vanaema toitudest lemmikud olid mul kana-klimbisupp, peedisupp, külasupp, hapukapsasupp, kotletid, kapsarullid, suri-muri (kapsa-hakklihahautis), lambapajapraad, ühepajatoit, lihapirukad (ilusad suured ja liha sisse pani riisi ka)… Tegelikult enamus toite, mis ta tegi, olid väga head. Ma ei tahtnud ainult kruubiputru, mida õnneks väga tihti ei tehtud ja riisisuppi, mida söödi alustuseks ja siis keedukartulit ja heeringat hapukoorega peale. See teine pool mulle juba enamvähem maitses.

Siis Manni mainitud hapukoore, tilli, sibula, tomati ja kurgi salat on meil hooajal lemmikumaid asju üldse 🙂 ja just siis kui juba tomatilt ja kurgilt veits välja imbunud on vedelikku. Siis on kõikse parem. Suppi tehti jah tervest kanast. Mul vanaema pani pärast potis pehmeks keenud kana veel ahju, et tõmbaks krõbeda kooriku peale.  Ja munakook, ooo ooo ooo. Sellist ei ole enam tõesti saanud, puupliidil mõnusa searasvaga praetud, nagu omlett, aga jahu ka sees – iseenesest ei tohiks seal miskit keerulist olla, aga … Hapukapsasuppi hakkasin sööma lastehaiglas, kui vanaema termosega tõi. Kõik palati lapsed kogunesid ta ümber ja nuiasid ampsu. Ma enne seda intsidenti ei söönud hapukapsasuppi, aga ju need haigla toidud siis ei kõlvanud kassi saba allagi mitte ja mul siiani see kapsasupiring meeles sealt haiglast, vanaemal kena naaritsakarvamüts peas 🙂 .

Laupäeviti ja pühapäeviti vanaema küsis mult alati, mida ma hommikusöögiks tahan. Ma siis alati tahtsin pannkooke. Pisikesed, krõbeda servaga, maasikamoosiga, mmm…  Vahel oli vanaema hommikul juba käinud linnas Viru kohvikus või kuskil mujal, Pärlis või Moskvas ja ostnud moskva saiu või teekooki, vahel ka kaneelikringleid. Siis oli eriti hea neid viljakohviga hommikuks haugata.

Kookidest oli vanaema vankumatu eelistus plaadikook biskviitkattega, tavaliselt tegi ta seda kompotiõuntest. Minu töö oli siis liivataigen (ka kohvikust ostetud) plaadile ühtlase kihina mätsida (tähtis oli, et auke sisse ei jääks!) ja õunad peale laduda. Biskviit tehti 6-st munast ja vahustati mikseriga oma pool tundi vist, vähemalt mul oli lapsena selline tunne, et kole kaua võttis see aega.

Eriti suur kokkamine läks lahti siis kui mingi pidu oli tulemas. Meil oli selleks tavaliselt vanaema sünnipäev 25.12. . Siis oli laud lookas, soe toit ja külm ka, rosolje või kasukas, kartulisalat, sült (sinna sisse pani vanaema alati porgandit, terve kana ja seajalgu või seapea), hapukurgid (need olid ka vanaemal superhead), lihalõigud, singilõigud, võibolla oli rulaad ka, ma ei mäleta seda kahjuks. Grillkana lõigati lahti lauale ja mida kõike veel. Samas kringlid ja tordid alati osteti või telliti kuskilt. Mõnikord kui sugulastel oli suurem juubel tulemas, telliti vanaema kokaks, appi süüa tegema. Selle eest minu mäletamist mööda midagi ei makstud, see oli nagu suur au, mida sulle osutati, et sa nii hea kokk oled 🙂 ja ju siis oli mutte rohkem koos, et oli nagu mõnus seltskondlik üritus see söögitegu.

Suvel vahel vanaema kuivatas räimi või peipsitinti nööril või siis noorem generatsioon sussitas neid suitsuahjus. Need mulle ka väga maitsesid.

Hetkel rohkem nagu ei meenugi, aga seda tuleb küll öelda, et uued ajad ja uued maitsed, aga vanaema tehtud söök oli maailma parim 🙂 . Samas ma ei taha vist eriti mõelda selle peale, kui palju seal TEGELIKULT rasva sees oli… 😛

Kus olin mina kui…

Posted on

Patsifist tulistas mind meemiga. Tundub teine täitsa huvitav olevat…

Niisiis.

Kirjuta, kus olid sina, kui…
***
1. …esimene inimene astus Kuule 21.7.1969?

Minu tulemist tuli veel mõni hea aasta oodata.

2. … John Lennon mõrvati 8.12.1980?

Arvatavasti käisin lasteaias. Vanaisa oli just 70-aastaselt surnud. Veebruaris tuleb tema 100-aasta sünniaastapäev. Tollal ma veel ei teadnud, et täpselt 8.12. 20 aasta pärast sünnib mul esimene laps, pojake. Biitlitest ma ei teadnud tollal mitte muttigi 🙂

3. … Tšernobõli elektrijaamas plahvatas üks tuumareaktoritest 26.4.1986?

Arvatavasti koolis, kui see argipäev oli. Tollal ma veel ei tundnud sõbrannat, kelle isa sinna saadeti. Enda peres oli küll kartus, et äkki isa või onud saadetakse, aga õnneks läks see meist mööda. Sügisel oli metsas selline seeneuputus, mida ei enne ega pärast näinud polnud, käisime käru ja vannidega metsas korjamas ja suurem osa neist seentest müüdi kokkuostu.

4. … toimus Balti kett 23.8.1989?

Olin kuskil Läti piiri lähedal – olime just siis perega tädil Valgas külas ja õnneks oli tädimehel Žiguli, millega saime üritusest kenasti osa võtta. Mäletan siiani seda ebalevat tunnet, kui kästi korrata: “Vabadus!” Kõlas see rohkem tasase pominana mu suust kui korralik skandeerimine, nagu autoga mööda sõitev onu ruuporist karjus 🙂 . Ja rahva tihedus oli sel lõigul selline, et inimene seisis iga 5 m järel. Mäletan jubedat rahvaste rännet enne ja pärast, tunne oli eriti pärast suurepärane, et oled millestki suurest osa võtnud. Koos tädi perega mahtus meid sinna Žigulli siis 6 inimest, lapsed – mina ja onupoeg, tollal 15 ja 11, istusime nähtavasti süles. Rahvast oli väga palju ja igasuguste sõidukitega, palju ka bussidega. Ja sinimustvalged lehvisid. Väga ülev.

5. … Estonia uppus 28.9.1994?

Hommikul avasime sõbranna pool teleka ja sealt näitas nimekirju. Eelmisel päeval oli just olnud pidu, sõbranna 20. a. juubel. Sõitsime mööda Pirita teed nr. 5 bussiga linna loengusse ja ma mõtlesin mere kohal tinahalli taevast vaadates, et õhk on täna hingedest paks. Tuult oli nagu isegi bussi tunda ja seda kõledust ja masendust. Kuigi mul otseselt keegi lähedane seal hukka ei saanud, oli tuntud inimesi nimekirjades ikka palju ja Alendrist oli kirjeldamatult kahju. Kõigist nendest süütutest ohvritest, kes seal hukka said. Ei möödu ühtki laevasõitu, kui ma sellele tragöödiale kasvõi kaudselt ei mõtleks ja neile inimestele, kes seal olid.

6. … printsess Diana suri 31.8.1997?

Tööl. See uudis oli ikka paras šokk, elasin Dile väga kaasa ja vihkasin Camillat kogu südamest. Nüüd mulle Camilla väga meeldib. Mis tema teha sai, armastus on tihti tugevam kui ükski muu asi.

7. … saabus aasta 2000?

Einby rannas rakette laskmas. Noh, ma ise küll ei lasknud, aga väga tore oli 🙂

8. … toimus terroriakt World Trade Centerile 11.9.2001?

Jälle tööl. Vahepeal tundus, et üldse ei saa enam aru, mis toimub, uudised olid kohati vastukäivad, et mitu lennukit veel kadunud on ja kõik olid niivõrd uskumatud, et lõpuks ma isegi kahtlesin, kas see kõik saab tõsi olla. No aga telepilt ei jätnud mingit kahtlust. See oli ikka kohutav. Kartsin, et 3.maailmasõda on alanud… Mingil hetkel tundsin, et närv ei pea vastu ja mõtlesin, et saaks ometi kuidagi koju oma lähedaste juurde… 🙂 Tegelikult ma siis olin just 1. septembrist tagasi tööle läinud oma 9-kuuse pojakese kõrvalt, kuna siis oli ka mingit sorti majanduskriis või midagi ja mu mees oli töötu. Loomulikult tuleb lisada, et 11.09 oli meie 3. pulma-aastapäev 🙂

9. … Michael Jackson suri 25.6.2009?

Hmm, kodus hommikul Delfit avades lõid pealkirjad vastu. No mis seal ikka, mind see eriti ei šokeerinud, ta pole mulle kunagi eriti meeldinud ja tundus pigem rõveda veidrikuna ja poistepilastajana. Ja see, et tal endale 3 last hankis – milleks? Või ma ei tea ka… raha tal oli, lapsi armastas…

10. … milline uudis jäi meelde eilsest päevast või mida tegid eile?

Eile oli meil suur veiseliha-päev, Hr. Abikaasa tegi chili con carnet, mis pidada ülihea olema ja mida me täna siis ka maitsta saame ja eile sõime veel loomalihahautist, mis oli ka väga hea. Uudistest mulle tänased meeldivad hulga rohkem – et Brad ja Angelina lahku läksid 😀 ja et endiselt on külm ja et meie Roosikene sai täna esimest korda kleidi selga seoses sellega, et pluus kole ruttu märjaks muutub ja siis on ebameeldiv olla, siis ma mõtlesin, et lisan ühe kihi riietust veel 🙂

Edasi ma annan Kajale, Parankale, Sirliizile ja Triinule. Aitäh 🙂

Kaitstud: 11. pulma-aastapäev

Posted on

See objekt on parooliga kaitstud. Vaatamiseks sisesta enda parool:

Kaitstud: Sellest, millest kirjutada ei tohiks

Posted on

See objekt on parooliga kaitstud. Vaatamiseks sisesta enda parool: