See lehmajutt on mul mõttes olnud natuke aega. Panen ta siis kirja.
Kõik sai alguse sellest raamatust. See on mul hetkel öökapiraamatuks ja vaikselt igal õhtul käin korraks Hispaanias toiduretkel 🙂 . Ja see kutt mulle meeldib, õigemini tema kirjutamisstiil. Kutt ehk siis raamatu autor Paul Richardson. Ühel õhul ühel lehel tabas mind suur äratundmisrõõm, Astuuria juustudest kirjutades kirjutab ta, et juust maitseb aasade, põldude, niitude ja sooja lehma järele. (No sõnastus pole päris täpne, aga mõte jääb samaks ja eriti see sooja lehma koht. ) Milline äratundmisrõõm! Milline on sooja lehma maitse? Mina tean 🙂 . Ainuke erinevus nähtavasti minu ja Pauli vahel on see, et mulle sooja lehma maitse ei meeldi. See on see lüpsisooja piima maitse. Vahel oli see maitse isetehtud võis või kodujuustus või koores. Justnimelt oli, sest nüüd ma küll ei tea kedagi, kes teaks kedagi, kes lehma peaks. Meil vanaemal oli kaks tükki tavaliselt, lõpupoole, kui ta enam hästi lüpsta ei jaksanud, üks. No ja siis vasikas kah mõnikord. Või mullikas. Ja ikka kui lehm lüpstud (nüsstud oli see sõna kui ma ei eksi, lehma nüssti – eks see vanaema sõnavarra jäänud võrukeelne väljendus oli, ma arvan), siis pakuti teinekord peale kurnamist latsekestele kruusiga maitsta, et pidada tervislik olema soe värskeltlüpstud piim. Öäkk… 😀 Kusjuures ma üldse ei välista, et praegu see lõhn/maitse mulle meeldida ei võiks. See on nagu lasteaiasöökidega, et suurest peast proovid mõnda toonast eluvastikuna tundunud toitu ja hakkab maitsema koguni. Aga lehmad olid toredad. Suured, ilase ninaga ja suurte silmadega. Ja puuke oli neil palju tagajala siseküljel ja esijala nö kaenla all. Neid sai siis niimoodi hoogtöö korras kümnete kaupa eemaldatud. Ja sügasime lehmi – selleks oli eraldi kraasimoodi asi, selline sama suur puust tahvel, millega lehma sai kammida. Küll neile meeldis see. Ühte lehma ma mäletan, kellel tahtsid sarved silma kasvada, siis neid otsi saeti ära aeg-ajalt. Must lehm oli. Aga see, kes karjamaal ära suri, oli pruun. Temast voolas välja suur vannitäis essu ja rohu peal oli see koht veel aastaid näha. Ta surigi sellepärast, et seedimine ei töötanud. Tehti küll külje peale auk ja aeti metallist torujupp sisse, et gaase välja lasta, aga ei olnud sest enam kasu. Pea ja sisikond maeti sinnasamasse metsa alla auku, kus siis rebased käisid arheoloogiaga tegelemas, aastaid hiljem leidsin samast metsa alt lehma sarve. Vasikad olid nunnud, neil lasksime näppe imeda, võimsa vaakumiga luttisid. Aga noh, mõistust neil tüüpidel – ei vasikatel, ei lehmadel – mu meelest suurt ei olnud. Aru ei saanud nad ikka muffigi. Mingit niiöelda hingelist sidet mul nendega ei tekkinud. Kui vanaema vanemaks jäi, ei jaksanud ta ka oma viimast lehma eriti lüpsta, aga lehmast loobuda ka ei raatsinud. Ikka kui tuli jutt, et peaks lehma ära andma (see tähendas lihakombinaati viimist), siis vanaema ütles, et ” kui tahate must lahti saada, siis võite lehma ära anda”. Võimas motivaator oli lehm, et igal hommikul kell 5 või 6 kark alla ajada ja toimetama hakata. Ja need heinategemise tähe all möödunud suved… Oli ikka jube töö, aga noh, elu oli selline. Oleks tahtnud küll päevad otsa rannas lebotada, aga ei saanud, heina oli vaja teha. Nüüd kui ma olen suur inimene, siis ma isegi võiks heina teha. Ma ei unista sellest, et päev otsa rannas praadida… Aga lapsena oli see töö eriti tüütu, kuigi vahel oli ka tähtis tunne, kui mingi kaarutamine või niitmine või lakkatoppimine kästi ette võtta. Lehmalüpsmist ma kahjuks või õnneks selgeks ei saanudki. Proovisin küll, aga mul olid liiga nõrgad sõrmed või midagi, ei saanud seda nippi kätte, kuidas piim jämeda joana hakkaks mannergusse pritsima. Tänu sellele jäi mul hilisemas elus palju tööd ja vaeva nägemata, ma kahtlustan. Aga keegi ei sundinud ka mind eriti, küllap arvati mind linnavurlede kilda. Kuigi maal olles oli alati tunne, et maalaps olla oleks ikka üks õige asi ja maaelu üks tore ja vahva elu. Kõik see lammaste karjatamine ja kartulite rohimine. Ja loomadele vee ja heina tassimine ja sõnnikuviskamine. Ja lihtne elu.
P.S. Ükspäev tuli siin keset hangi mõte, et varsti saab seemnepoodi minna 🙂 . Ja välja mõelda, mida see aasta kasvatada-külvata. Nii mõnus…
Rohesilmne Maailm 