RSS-voog

Category Archives: loodus

Sügisene Haapsalu

Posted on

Mõte minna lastega Haapsallu tuli mul eelmisel nädalal. Viimati külastasin ma oktoobrikuus Haapsalut aastal 2002, kui Memm oli Haapsalu haiglas oma viimaseid elupäevi veetmas. See oli üks kurb reis… ja ilm oli vihmane ja külm ja sombune… Nüüd aga oli oodata ilusat ja päikesepaistelist ilma, nagu ka kaks eelnevat olnud olid. Anomaalne soojus jätkub, nagu meteoroloogid teada andsid 🙂 . Ja kui ma veel eelmisel õhtul polnud päris kindel, kas lähen homme või ülehomme või reedel, mõtlesin hommikul ärgates sinitaevast nähes, et tuleb ikka ruttu ära käia ja ilus ilm ära nö kasutada. Pakkisimegi endid auto peale ja F. sõber tuli ka kaasa, niiet auto oli lapsi täis. Ja niikui jõudsime kiirteelt Haapsalu poole keerata, muutus ilm uduseks. Täiesti suur, paks ja tihe udu. Mõtlesin, et no nii, nüüd siis jõudis see eilne Riia udu siia. Ja et äkki Haapsalus on ka sama paks udu. Ükskord lapsepõlves suvel Tuksis oli niimoodi, et mere ääres käisid nagu unenäos ringi. Aga siiski kuskil poole tee peal hakkas päike udu seest kumama ja lõpuks oli ilus päikseline ilm, olgugi, et autos näitas termomeeter +4 kraadi. Siiski päikese käes oli suisa palav olla, nii et ma isegi Roosile kindaid ei pannud ja endal oli kohati tunne, et peaks salli kaelast ära võtma ja hõlmad lahti tegema. Jalutasime natuke Haapsalu peal ringi, käisime traditsiooniliselt lossivaremetes, kust avanes kaunis vaade

ja kus üks kaunis kiisu end puujuurte vahelisse lohku päikest võtma sättis

ja sealt edasi mere äärde. Kaldapealsel olid kalamehed ja -naised endid rivvi võtnud ja püüdsid usinasti kala.

Ja kuursaali juures ujus 4 imekaunist puhevil tiibadega luike.

Paar halli tüüpi oli ka, ma isegi ei oska öelda, olid need haned…? Või laululuiged, neil peaks kollane nokk olema…

Siis käisime lõpuks Iloni Imedemaal ära, kus ma sain oma tasuta eluaegse pääsmega lehvitada, sest osalesin nimekonkursil ja päris peaauhinda ma tookord ei saanud, kuna konkursitingimustes oli öeldud, et muuseum peab olema seotud Wiklandi nimega, niisiis ma arvasingi, et perekonnanime tuleb kasutada, aga et Iloni nimi haakub imedemaaga paremini, siis minu pakutud nimekuju oli selline: Wiklandi (Iloni) Imedemaa.

Noh, lastele ostsin enivei perepileti, niiet mingit märgatavat kokkuhoidu see eluaegne tasuta pääse mulle ei toonud, aga see ei olnud ka minu eesmärk. Eesmärk oli ära käia ja oma silmaga näha. No ja mulle jättis sellise mulje, et eks ta rohkem üks mängutuba ole (kuigi maja oli ääretult ilus, armas ja romantiline), R. oli paksult rahul ja võttis tähtsalt nukunõusid täis laua taga istet, kallas endale kannust teed, jõi seda kenast plekkserviisist ning moodustas erinevate kaunistustega tordilõike jne. Ta vist olekski võinud sinna jääda. Aga nukumaja oli ka tore. See oli teine koht, kuhu ta olekski võinud jääda. Siis tegime kavalalt, et me S.-ga läksime alla galeriiga tutvuma ja poisid pidid siis tite kaasa meelitama, et “lähme vaatame, kus emme on?” See plaan õnnestus suurepäraselt ja all oli ka üks kena mänguhobune, kelle seljas sai kiikuda. Siis tegime vetsutiiru ja siis sai pisitibu aru me kurjast kavatsusest enam mitte trepist üles imedemaale minna, vaid hoopiski ta riidesse ja vankrisse toppida. Sellega tema teps mitte nõus polnud ja andis oma meelsusest ka kõvasti röökides teada. Aga polnud midagi teha, suurematel lastel ei olnud seal enam kauem isu olla ja kõhtki hakkas tühjaks minema. Nii et selleks ajaks, kui me Müüriääre kohvikusse jõudsime, oli protestivaim juba maha lahtunud. Saime kenasti lõunatatud, mina sõin R.-ga seenepirukat ja jääsalatit – neid toite pole ta varem olnud nõus suhu panema – ja teised siis praemuna võileiba ja napoleoni torti. Oh oli vast see viimane hea! Nägime ka elusat Volki. Siis põikasime paarist poest läbi ja suuremad lapsed läksid lossivaremete äärde mänguväljakule, kuhu ma igaks juhuks R.-ga ei hakanud minema. Aga no ega see ei päästnud, juba järgmise nurga peal märkas ta teist mänguväljakut ja tahtis sinna minna ja ma murdusin. See oli kolmas koht, kuhu ta oleks võinud jäädagi ja sealt ära tulemine võttis ikka jonnijoru lahti. Põhiline on see, et kehvas tujus tema vankris olla ei taha ja kuna mina keeldusin teda ka süles tassimast, ikkagi oma 11,5 kg juba (naerukoht, eksju, tegelikult on ta endiselt vägagi kärbeskaalus, aga asi on põhimõttes!), siis käis ta mul kangekaelselt käekõrval kuni autoni, mis oli kaubamaja parklas. Sõitsime suurte juurde, võtsime nad peale ja enne Taeblat juba magasid kõik nohinal.

Tuleb tunnistada, et väga tore päev oli ja päike laadis akud mõnusalt energiat täis.

Vihmasel päeval

Posted on

… on ka aega blogida.

Vahepeal oleme Pariisis ära käinud, väga lahe reis oli! Käisime Disneylandis ja tutvusime suurlinna võludega. Käisime jooksuga läbi ka Louvre’st, kus oleks tahtnud kauem viibida, aga kuna seal oli jube palav ja hakati ka juba uksi sulgema, siis mõtlesime, et jätame selle endale järgmiseks korraks, nüüd vaatasime vaid Mona Lisa’t (see tundus olema kogu muuseumi kõige popim eksponaat 🙂 ), Milose Veenust, Vana-Kreeka skulptuure ja Vana-Egiptuse ekspositsiooni, pluss mõned vanemad maalid peale selle. Käisime ka Invaliidide kirikus, mis jättis mulle kõige suurema elamuse, sest see oli nii ilus. Seal oli ka vanade raudrüüde ja kiivrite-kilpide näitus, väga muljetavaldav. Ja siis püsiekspositsioon Prantsuse sõjaväe elust, mundrid, esemed, maalid, lahinguplaanid, mõõgad, piigid, püssid, kahurid jms, väga lahe. Eiffeli torni tippu ei hakanud ronima, kuna Disneylandis oli üks 40-minutiline järjekord lastel veel väga elavalt meeles ja Sacre Couer’i juures avanes Pariisile umbes sama hea panoraampilt kui Eiffelistki, ma oletan. Pantheoni Foucault’ pendlit käisime vaatamas (Maa tõesti tiirleb ja pöörleb nii ümber Päikese kui ka omaenda telje 🙂 ) ja hauakrüpte, nt. Voltaire ja Hugo ja Pierre ja Marie Curie omasid, viimasesse oli Poola ülikool paar ägedat lillepärga toonud, muidu lilli kuskil polnud, ainult kivist krüptid ja ammuste aegade hõng. Notre Dame oli võimas. Järjekord liikus ka linnutiivul ja lõpuks ära tulles tänaval nägime Quasimodot – tuli, lükkas Feliksi eest ära, võttis ise tema asemel Tartsi käest kinni, ja kui viimane siis tagasi vaatas (käsi oli teistsugune olnud), ehmatas ja võpatas täiega, mille peale teispool tänavat puhkes aplaus ja Quasimodo võttis oma maski peast ja hakkas sinna sisse pealtvaatajatelt münte koguma 🙂 . Lapsed said kiriku ees käest varblasi ja tuvisid toita, see meeldis neile väga, kui linnud sõrme peal istusid ja saia nokkisid pihust. Mina käisin kiriku läheduses maa all avalikus vetsus, kus oli väike järts ja kolm neegrimutti juhatasid vägesid – kui mingi boks avanes, juhatasid järgmise daami või siis teisel pool härra sisse. Mängis tore aafrika poplugu, mida üks mutt täiel häälel kaasa üürgas ja puusi nõksutas. Kuigi üleval oli suur silt “Free WC”, andis pea iga teine mutile mõne kõliseva, nii minagi, sest tundus hea ja õiglane tegu olevat ja elamus ka muidugi. Üldiselt olid need kerjused seal suht tüütud, eriti “kurtidele lastele” raha koguvad tüübid, kes sulle mingi paberi nina alla torkasid, allkirja küsisid ja raha ka loomulikult. Nende lähedaloleku puhul tuli sealt kiiresti mittemidaginägeva pilguga eemale minna või siis kindel NO öelda ja silmsidet ei tohtinud lasta tekkida. Teine väga tüütu kerjuste liik oli Disneylandi rongis kerjavad pered, ema sülelapsega või isa suurema lapsega tulid, andsid pihku kirja: “Olen kodutu ja töötu ja mul on kaks last, aidake meid, andke 1€ või restoranivautšer.” Kolmas aga selline tüüp, kel mingi koduloom kohvri või puuriga kaasas, parem veel kui kaks looma, nägime mutti kassiga, meest kassi ja koeraga (kiisu magas koera kaisus) ja meest kutsika ja küülikuga. Päev otsa istuvad kuskil tänaval, loom nähtavasti kuseb ja situb sinnasamma kõrvale, liikuda ei saa, sest tuleb raha teenida, söögikauss ja veekauss on küll ees, aga mis elu see on? Nõme oli ka näha loomapoes müügil kiisupoegi ja koerakutsikaid.

Kõige ägedam oli muidugi see, et ilmaga meil vedas – pigem külm, kui soe, vihma eriti kaela ei saanud ja vaid esmaspäevane kuumem ilm (nii 24 pluss soe lõunamaa päike) andsid mõista, mis oleks olnud sel juhul, kui iga päev nii palav oleks olnud. Ja siis see, et iga nurga peal ja ka nurkade vahel on suured, kuulsad, suurepärased ja imeilusad kirikud, tornid, skulptuurid, purskkaevud, ühiskondlikud hooned, ausambad, kuld läigib, vesi sillerdab, klaas särab, inimesed on viisakad, keegi ei trügi jne jne.

Eestis oli kõik see aeg muidugi hull kuumalaine ja tundub, et loodus on väheke ees oma tavapärasest kulgemisest, täna noppisin esimesed kuumaasikad, kaks pojengi õitseb, nagu ka esimene liilia, kuslapuu ja jasmiin ning kitseenelas ka õitsevad ja kohe avab õie esimene roos. Peale reisi, nagu alati, tunned, kui hea on kodus olla. Reedel kutsusin Manni ja Triinu koos meestega külla ja tegime gurmeeõhtu: koduleib karulauguvõiga, heeringamarjasalat, kaht sorti maksa- lambamaksa tegin marokopäraselt peaaegu, suitsupaprikapulber, jahvatamata vürtsköömenit, tšillipulbrit ja õli, natuke soola ja pipart. Selle pastaga möösata lambamaksa tükid kokku ja lasta seista u tund aega, grillida 1-2- minutit mõlemalt poolt. Seamaksa marinaadis oli petersell, tšillipiprakaun tükeldatud, pipar, sool, õli ja sidrunimahl. Siis sašlõkk (sibularattad, sool ja pipar segada kaelakarbonaadi tükkidega ja lasta ööpäev seista), roheline salat, seenesalat, pisikesed pavlovad magustoiduks ja lõpetuseks juust viigimarjamoosiga. Oli väga meeleolukas õhtu hoolimata lausvihmast ja sellest, et pidime sees istuma. Samas mahtusime kenasti ära ja oli tore suveõhtu.

Raamaturindel läheb kenasti – lugesin Akunini F.M. – i läbi ja eile tegin kolm või neli aafrika lille motiivi valmis, väga mõnus oli üle pika aja käsitööga tegeleda. Küllap varsti võtan ka pooleliolevad kuduprojektid käsile, aga võibolla ei võta ka. Olenevalt sellest, kuidas tuju ja tahtmist on! Homme ostan mõned moosimaasikad ära, sest üks turumüüja ennustas, et sel aastal maasikaid kauaks ei ole, kuna nii kuum oli vahepeal. Nüüd on jälle jahe ja vihmane, nii et mine võta kinni… Aga moosi on meil vaja ja nagu eelmise aasta kogemus näitas, et mitte vähe. Jääkapis tuleb ka inventuur teha ja kõik üleliigne välja visata või ära süüa. Eelmisest aastast on veel paar pakki seeni järel, nendest saab vast jaanipäevaks mingi piruka.

Juuli lõpp

Posted on

Aeg lendab sel kuumal suvel nii kiirelt, et pole aega üldsegi mitte arvuti taha istudagi. Täna on natuke jahedam ja koheselt ka pisuke postitus. Et midagigi kirjas oleks.

*Roosi hakkaks nagu katsetama ilma toeta kõndimist. Hambaid on tal 10 – ülemised purikad kah väljas. Vett ei karda ja vannis ei nuta isegi siis kui korraks vee alla vajub. No on ju vaja end püsti ajada ja siis kui tagasi istuda proovib, võib tasakaal kaduda, mis sa teed 🙂 . Marjad maitsevad hullupööra, isegi mustad sõstrad.

* Täna tegin 11 purki hapukurke. Mõnele purgile panin pipratera ja sinepiseemneid kah hulka. Pluss veel ämbritäis värskeid hapukurke, st et need tuleb kohe ära süüa. Kurgidieet 🙂

* Söögitegemine on kohati täitsa innovaatiline. Uuest Pere ja Kodu köögilisast Pereköök olen teinud suvikõrvitsa-kukeseene pirukat väga menukalt, nagu ka Nipiraamatust lõhevardaid punase sibulaga. Need on mu lemmikud.

No ja siis lõpetuseks üks tore liblikapilt:

Kaitstud: Ülaseomlett

Posted on

See objekt on parooliga kaitstud. Vaatamiseks sisesta enda parool:

Welcome To Estonia

Posted on

Mina ei suutnud ühte pilti välja valida. Valisin 4. Algatus ise selline, ja väga tore mu meelest!

Mummudeta müts

Posted on

Vahepeal sai valmis mummudeta müts ühele soovijale. Ootasin kogu aeg ilma, et saaks õues pildistada ja lõpuks ei saanud enam oodata, kuna tuli müts üle anda. Saatuse irooniana oli samal päeval ilus päikseline ilm 🙂 Kuigi Tallinnas vist sadas, vähemalt hommikul, aga läänerannikule jõudes tuli lõunamaa tunne, päike siras ja ainult paar pilvepoega oli taevas.

Hall on taeva all, hall on maa

Posted on

IMGP3764

Vikerkaar

Posted on

IMGP3417

Duubelvikerkaar, kusjuures ülemisel on värvid vastupidi kui alumisel.

Kaitstud: Loodus

Posted on

See objekt on parooliga kaitstud. Vaatamiseks sisesta enda parool:

Kaitstud: On pühapäev

Posted on

See objekt on parooliga kaitstud. Vaatamiseks sisesta enda parool: