RSS-voog

Category Archives: lapsekesed

Kaitstud: Mai keskpaik

Posted on

See objekt on parooliga kaitstud. Vaatamiseks sisesta enda parool:

Suur reede

Posted on

Seda tähistasime korraliku aiakoristusega, natuke jäi veel pühapäevaks ka teha. Et olgugi nii suur püha, et muru ka ei kasva, siis eestlane ei saa kohe mitte käed rüpes istuda, kui lehehunnikud aias vastu vaatavad ja kotti ajamist ootavad. Mõnus töörammestus on nüüd kontides. Ja siis ma tegin veel jube häid kotlette. Nimelt eilset lambapraadi sõin ma üksinda, kuna lapsed ei söö sellist jõledust ja mees peab dieeti “õhtul ei söö”, siis ma olin kohe kurb, et nii hea asi pmst vastu taevast läks, paljuke ma siis ise süüa jaksan. Olgugi, et oli vaid 2 ketasteks saetud tallekoiba ja mõned südamed. Nõmme turu lambapildiga putkat ma igatahes soovitan, seal müüakse vaid noorlamba liha ja ei mingit kasukamaitset. Ja tulles tagasi lambaprae juurde, millest enamik porknaid-kaale ja paar värskekapsa lohku järgi jäid, siis täna panin need köögikombaini, lisasin peterselli, pipart, küüslauku, natuke soola, 2 muna ja paki kanahakkliha ja lasksin kõik korralikult segi. Siis lusikaga pätsikesed plaadile köögipaberile, 225-kraadisesse ahju ja kuskil poole tunni ringis küpsetasin. Tagasiside oli ülistav 🙂 ja kindlasti teen neid pätsikesi teinegi kord.

Lapsed värvivad usinalt mune ja mina mõtlen, kas peaks pashat sööma… meie pole ju kunagi mallanud nende asjadega pühapäevani oodata. Feliks soovis sibulakoortega mune värvida, mis on vägagi tore, mulle ka meeldib see viis just kõige rohkem. Suusi siiski värvib valge vildikaga värvitud munadele mustrit peale. Ühele tuli tore kiisu. Võibolla on inspiratsioon tulnud siit:

Kleit

Posted on

Ma tahaksin Suusile lasteaia lõpupeoks pidulikku kleiti osta. Aga hetkel tundub, et seda kleiti pole mitte kuskilt võtta, kui just mitte arvestada Mothercare pea tuhandekroonist valget satsipilve. Aga seda ma tõesti ei arvesta. Hakka või õmblema, ausõna. Lootused on nädalavahetuse Helsingi-reisi peal, kuigi e-poest vaadatuna tundus H&M tüdrukute kleite täis olema ja mitte ükski neist ei sobinud. Pühapäeval käisime Ülemistes, seal oli 0 pidulikku kleiti. Paar enam-vähem pidulikku oli, aga pigem need olid siiski suvekleidid, mitte pidulikud. Ja liiga lapsikud ka. Suusi on ikkagi juba suur tüdruk 🙂 . Temale sobivad sellised lihtsa joonega, kuid romantilised kleidid. Värv võiks olla valge, heleroosa või kollane. Hind mõistlik. On seda siis palju tahetud…

Marise palvel pildid sellest kleidist, mille Soomest saime:

ja tagant on selline:

Lumepallisupp

Posted on

Pojuke avaldas eile arvamust, et võiks lumepallisuppi teha. Õigupoolest on ta seda arvamust juba ka paaril eelneval päeval avaldanud, ja eile kujunes surve juba nii suureks, et enam ei saanud muudmoodi, kui tuli retsept välja otsida, piim potti mõõta (7 dl) ja neli munavalget kollastest eraldada ja need mõlemad vahtu lüüa koku 1 dl suhkruga, millest munavalgetele kulus umbes kolmandik ja kollastele 2/3, kollastele lisandus pisut ka vanillsuhkrut. Ma pean ütlema, et nii head koogel-moogelit pole ma ammu enam saanud ja seetõttu läks seda vahtulöödud munakollast piima sisse märkimisväärselt vähem kui ette nähtud oli. Aga noh, supp sai sellegipoolest aus. Ja kindlasti tuleb ära märkida, et supitegemisest suurema osa tööd tegi kutt ise ära, mina aitasin vaid pliidi ääres. Järgmisel korral lasen tal endal teha. Üldiselt tundub ka, et see, kui ma õhtusöögiks kalasuppi teen, ei ole laste jaoks enam mingi murekoht – polnud poisil probleemi pann panipaigast pliidile potsatada (siinkohal p-ga sõnad otsa saivad), ja endale ning õdedele friikaid praadida. Kõige pisem õeke muidugi sõi ka kalasuppi üsnagi entusiastlikult, saab siis näha, millal teised talle selgeks teevad, et uhhaa on “väkk”.

Mangolassi

Posted on

Kui maitsestamata jogurt ja mangokompott (ning õige natukene pruuni suhkrut) kokkublenderdatuna annavad kokku mangolassi, siis seda me täna tegime. Me = mina ja Fel, minu blenderimees (talle väga meeldib blenderiga jahmerdada, praktiliselt iga päev teeb endale sellega mõne piima-jäätisekokteili). Mangolassi sai väga hea, olgugi, et meil oli tavaline mangokompott, mitte see East Endi püree, mis pidavat kõige parem olema. Küllap sellest ka helekollane koogel-moogeli-värvus, aga no maitse oli nii hea, et Roosi sõi mul kõik eest ära, mis on väga hea, sest tema meil teatavasti piima ei joo ja seega on uus kaltsiumiallikas igati teretulnud.

Kuna käepärast oli ka pool-ülessulanud mustikaid, siis Fel tegi lisaks

Mango-mustikalassit.

Ma enam väga ei igatsegi mahlapressi, tundub, et blendergi on majapidamises väga tõhus ning laialdast kasutust leidev kodumasin.

Kaitstud: Roosi edusammud

Posted on

See objekt on parooliga kaitstud. Vaatamiseks sisesta enda parool:

Kuldne

Posted on

Kaja juures tehtud pross.

Feli tehtud kõrvits.

Esimene lumi

Posted on

Esimene lumi on alati tore, eriti kui ta tuleb varakult ja sajab lehtedele, mis pole veel maha langenud, näiteks sirelid on veel lehtes ja kased annavad kollast tooni. Ja alati on siis tarvis seda ilu pildistada.

Lapsed ehitasid ka lumememme.

Jääb mulje, nagu lumememm toetuks Bruno peale. Ei saanudki algul aru, mida tema seal nii püüdlikult juures püsib ja vahib, aga varsti selgus karm tõde – meie koer, kes ei söö mingeid juurikaid, eriti veel tooreid, on oma orientatsiooni muutnud. Porgand pätsati lumememme näost ja krõmpsutati kenasti kerre. Kui ei oleks ise pealt näinud, ei oleks seda eluseeski uskunud! Naabrikoer sööb meil kõike, k.a. kurgikoori jms, aga mitte meie Brunn! 😀

Roosi vaatas ka lund suure huviga.

Kaitstud: Lühidalt

Posted on

See objekt on parooliga kaitstud. Vaatamiseks sisesta enda parool:

Tatra taastulemine

Posted on

Täna tegin lõpuks ometi tatraputru, ja sõin ka 🙂 . Tatar on üks vähestest toiduainetest, mille kohta mul siiani positiivsed emotsioonid puudusid, aga nagu ajakirjas “Oma Maitse” kirjutas, et mõnda inimest võib lapsepõlves olla tabanud tatratrauma, aga et on aeg sellest üle saada. Mul kindlasti oli tatratraumaga tegemist, mäletan, kuis ma kogu südamest lasteaias vihkasin tatraputru, see oli suisa jäle mu meelest, ja kuna tol ajal veel sunniti sööma, siis see oli eriti kohutav.

Muidugi ma teadsin juba ülikooliajast, kui kasulik on tatar, aga isegi mingil pikemal praekartuliperioodil ei tahtnud ma menüü mitmekesistamiseks tatraputru, trauma oli nii suur. Kardetavasti ongi sest ajast möödas nii 30 aastat, mil ma pole tatart suu sissegi võtnud. Aga siis, kui ükskord poisilt uurisin, mis toite koolis pakutakse ja mis meeldib, ja ta teatas, et tatrapuder on tema lemmiktoit, siis pani see mõtlema – kas peab siis kogu ülejäänud pere ja eriti lapsed minu kiiksu pärast kannatama. Ostsin tookord poest koti tatart valmis, et peatselt teen. Täna selgus, et umbes aasta tagasi oli see, nii näitas best before märge kotil. (Aga pudru kvaliteeti see õnneks ei mõjutanud, mulle tundus.) Siis ikka aeg-ajalt mõtlesin selle peale, kuis ma kohe-kohe hakkan tatraputru tegema ja mõtteks see ikka jäi kuni tänaseni, mil mul oli plaan teha sealiha sinepikastmes ja hoobilt tuli tunne, et tatrapuder sobiks selle juurde nagu rusikas silmaauku, sest nii tugev ma ikkagi tatrasöömises ei ole, et paljast putru pista, mingi kaste peaks seda siiski täiendama või maitset peitma, no nagu putrugi ei söö ma ilma moosita.

Ja tatratrauma, või isegi tatratsölibaat 🙂 leidis oma lõpu. Küllap andis tõuke ka “Oma Maitse” artikkel. (Ja jutud tatrapaanikast 😀 ) Kõik sõid ja mingit pirtsutamist polnud, v.a. Roosi, aga no temale anname esialgu andeks. Nii tore on veel söömise kõrvale mõelda, et sööd midagi, mis on tõesti tervislik. Sinepikastmes sealiha on ka supertoit, tegin Naistelehe Retseptiraamatus olnud retsepti järgi ja võib öelda, et leidsin uue basic-toidu. Lihtne valmistada, saab ruttu valmis ja odav kah. Sisefilee kg Nõmme turul maksab 89.- ja 1 filee maksis 42.- , see info on Karinile, kes kahtlustas, et sisefileed söövad rikkurid 🙂 . Sellest ühest fileest saab kenasti terve pere söönuks, meil jäi pool potti homseks, kuna teatud tüübid väga lihahimulised ei ole.