Alles see oli, kui meil siin Lemon Curdist juttu tuli. Täna käisime Kristiines, kus muuhulgas suutsime oma tita mütsi ära kaotada. Pagana kahju, täitsa soe ja paras müts oli. Asi see muidugi uus kududa pole, aga ikkagi. Kõiges on süüdi see, et poes on jubetumalt palav olla, ma ei saa aru, miks peab seal alati vähemalt 25-kraadine leitsak valitsema… siis tuleb lapsed ja ka iseennast üleriietest vabastada, garderoobi pole aga sellistesse kohtadesse miskitõttu kavandatud. Sestap pole ime, kui vankrile või ostukärule kuhjatud riieteposust miskit kaduma läheb. Aga jah, see M&S Lemon Curd täiesti kompenseerib mütsikaotuse. Täna oli veel ka miskine ale seal, 23.90 maksis purgikene ja ohhohoo kui hää. Sibularõnga-krõpsud 4.50 pakk – oleks teadnud, et nii mõnnad need, oleks kindlasti rohkem võtnud. Niiet toiduelamused on superhead, aga temperatuuriga võiksid nad seal küll tagasi tõmmata.
Category Archives: kerge kiun
Murphy
Siis, kui mul lõpuks kudumisisu tagasi tuleb, ja ma isegi leian ilusa mustri, siis selgub, et see on tasuline. No ja mina vana ihnur ju ei raatsi kukrut kergendada. Mõtlen, et mis seal’s ikka, mõtlen ise välja. Aga ma ju tean, et siis võib asi metsa minna ja harutamist ei saa ma endale lubada, niigi kiire koguaeg 🙂 . Niiet ma vist pean ikkagi oma krediitkaarti lehvitama… Täitsa huvitav, et niimoodi saab ka raha teenida. Üks kena sall oli eriti kalli mustriga, 99 dollarit. Jube-jube. Seda kindlasti ei ostaks, aga see 6 on täiesti selline… realiseeritav. Aga kudumine on kallis lõbu ikkagi, peab ütlema. Vardad ja lõng ja aeg… poest saaks vist odavamalt. Aga no see on nagu leivagagi, et isetehtud on ikka parem, pluss tegemisemõnu.
Turu parkla sakib
Tahtsime täna turule minna ja kuna ilm oli vihmasepoolne, otsustasime seda teha autoga. Et oleks ühtlasi mugavam neid soetatavaid maasikakilosid koju viia. Aga paraku-paraku, kuigi varem oli seal turu parklas nagu vähem parkimiskohti kui praegu, siis praegu on jällegi autoga külastajaid vististi rohkem kui vanasti ja pole midagi nii, et lähed ja pargid. Ukerdasin seal tagumises otsas end ringi keerata nagu eelmisedki autojuhid, ja tulin targu tulema. Nõmme keskuse parklas õnneks vabu kohti oli ja paar kilokest maasikaid tassisin ka pärast autoni. Aga pärast läksin ikkagi Jannseni poe juurde ja ostsin veel paar kilo, kusjuures kui turul oli maasikakilo 30, siis Jansa poe juures 25-27. 27-sed olid ilusad ja suured, 25-sed pisemad, küpsemad ja hallitanud suures osas. Üldiselt tundub see Jansa poe putka päris popp koht olevat, üks õhtu oli seal 10 inimest järjekorras. Nii et ma pidin oma kartulid ostma poest seest, kus järjekorda peaaegu polnudki.
Kasvatusest
Mitte, et mu oma laps, see häbelikum, just mingi musternäidis oleks, aga:
Laps võiks külla minnes pererahvale kõva häälega “tere!” öelda. Või siis kasvõi vaikse häälegagi.
Laps ei peaks ennast külas olles liiga vabalt tundma, näiteks nii vabalt, et käib toast tuppa ja pakub ise välja, et “lähme üles” või nii vabalt, et köögilaua pealt kogu meeldiva staffi endale põske pistab. Ilma küsimata, kas ta seda teha võib. Miks nad kunagi ei paku, et “lähme õue mängima” või ei söö isuga lihakastet riisiga. Miks üleüldse Hr. Abikaasa seda potitäite kaupa valmistab, kui ta ise ei näe vaeva sellega, et see lastele sisse sööta.
Miks tuleb laps külla, aga ära ei märka enam minna? Eelmisel korral ma ühele tüübile konkreetselt teatasin, et “tõmba nüüd lesta!” . Naljaga pooleks muidugi, aga Hr. Abikaasa arvas, et ma olen ikka üks eriti ebaviisakas ja julm kuju. MINA, eks. Mitte see tüüp, kes tuleb kell 12 külla ja kell 16.00 helistab emale, et “kas ma pean koju tulema, ma ei taha tulla veel!”. Ja ema lahkelt teatab, et “no aga tule siis pärastpoole.” MINA olen kodune inimene ja ma vajan ka privaatsust ja ma ei ole poole kohaga pikapäevarühma kasvataja. Mina küll mõtlen oma last külla saates, kus ta on ja kas ta ei peaks koju tulema, kuna ta on ju ikkagi minu laps ja elab koos minuga, mitte kellegi klassivenna perega.
Miks laps ei ütle lahkudes pererahvale “Head aega!” ??????
Miks ma kõige oma kurjuse juures ei jäta lastele sellist muljet, et nad siiski kõigest hoolimata mu juuresolekul end vabalt tunnevad? Liiga vabalt. Ja ikkagi külla tahavad tulla. Kas ma peaks olema see halb politseinik, kes hakkab võõraid lapsi kasvatama või ma jäängi neid vastuseta teretama ja head aega ütlema, heal juhul ka vastuseid saades? Meile õpetati, et külla minnes ütleb külaline “tere!” ja mees naisele ja noor vanale?
Rohesilmne Maailm 