RSS-voog

Category Archives: isiklikud virvendused

Seda peab küll ütlema

Posted on

… et eelmisel aastal esimest korda proovitud viis mustikate säilitamiseks – toormoosina sügavkülmas – on üks äraütlemata tänuväärne ja hää variant. Varem ma panin kogu aeg mustikad tervelt karpi ja valasin nats suhkrut peale, aga nii ei jäänud need mustikad üldsegi mitte nii head, kui toormoosina. Võtad karbi, sulatad üles, segad maitsestamata jogurtiga või paned pudru peale – imehea. Roosi muidugi sööks ka niisama, lusikaga otse karbist. Niimoodi sõi ta ka suvikõrvitsa-sidruni marmelaadi. Mitte, et ma oleks ise talle sellist varianti pakkunud, aga laps konkreetselt näitas näpuga ja nõudis 🙂 . Nii et suvel, kui vähegi mustika-aastat on, tuleb neid karbikesi tunduvalt rohkem varuda, kui mul sel aastal neid oli. Mõned üksikud veel ongi vaid alles, pluss mõned maasika toormoosikarbid. Ja kui siis suvel ise metsa ei jõua, ostan mustikaid turult, odavam ikka, kui mõelda bensuraha ja selle peale, mis maksavad talvel külmutatud marjad poes. Möödunud suvel näiteks oli kogu aeg ääretult palav ja seetõttu ei tahtnud eriti metsa poole mitte vaadatagi. Imelik mõelda praegu, kui valitsevad samad temperatuurid, ainult + märgi asemel – märgiga. Mustikasöömise juures on eriti mõnus mõelda sellele, kui kasulik ja tervislik see metsamari on. Seoses tervislikkusega mõlgub mul meeles uue kodumasina soetamine, mis hetkel täiesti hädavajalik tundub – mahlapress. Et võtad pisikese porgandi ja apelsini ja teed endale ise värsket, ilusat ja värvilist hommikumahla. See ihalus, ma tean küll, tuli Liina müsli-videost. Miskitõttu ei lase viidata praegu… lisan siis niisama lingi. http://peastpehme.blogspot.com/2011/02/ja-nuud-te-saate-seda-kooki-kolmes.html

5

Posted on

Eile jõudis minunigi tõdemus ja teadmine, et blogitud on juba vähemalt 5 aastat! Esimene avalik sissekanne toona blogspoti keskkonda toimus 2. jaanuaril 2006, ja olin üks esimesi nn. emablogijate koolkonna esindajaid 🙂 . Eks aja jooksul on lisandunud teisigi teemasid, kirjutan kõigest, mis meelel ja keelel. Laste ja isikliku eluga seotud teemad on parooli all, sest nii on kindlam tunne. Sest üks asi on see, kui ma iseennast eksponeeriks, aga lapsed on teine asi. Eriti isiklikke asju arutan kinnises blogis, kuhu lugema kutsunud olen enamjaolt vaid isiklikke sõpru-tuttavaid (alguse sai see kaheblogisüsteem ajast, mil ootasin oma kolmandat last ja tekkis vajadus osa infot vaid sõpraderingiga jagada). Sestap on siinsed sissekanded viimasel ajal üsna hõredaks jäänud, kuid siiski kajastan siin oma käsitöö- ja toidualaseid tegemisi, õiendan laiematel ühiskondlikel teemadel (no nagu nt hiljuti see, et ühes ajakirjas oli üks kirjaviga 🙂 ) ja ütlen seda, mida tahan kõva ja selge häälega välja öelda. Sest vahel tahaks ikka ka laiadele rahvamassidele end kuuldavaks teha 🙂 .

Üldiselt on blogimine kui selline ikkagi mu jaoks meeldiv ja igapäevane tegevus (kui ise ei jõua kirjutada, siis teiste kirjutisi ikka loen ja kommin) ja paljud tänased sõbrad olen leidnud just blogimaastikul seigeldes. Jõudu siis meile edaspidiseks ja teravat sulge!

Päike

Posted on

Jääskulptuure käisime ka vaatamas, ja loomulikult pildistasin kõik 12 üles 🙂

Nüüd ootab ees mõnus õhtupoolik kudumise, Ave Luigela “Tervise kokaraamatuga” ja “Pints ja Tutsik” teise osaga ning siira, kuid jätkuva rõõmuga M&S uuest suvekleidist ja imeodavatest viikaritest. Ühtlasi tahaks näha ja tunda, kuis mõjub Body Shopi “Deep Sleep Dreamy pillow and body mist”. Lõhnab küll mõnnalt, aga ma ei tea, kui see nüüd ei aita, kas ma siis peaks selle poodi tagasi viima või mis… apteegis vaatas riiulilt vastu päris lai valik unetuse-vastaseid preparaate, küllap ma saan seda veel kahetsema, et midagi ei ostnud veel. Aga võibolla ei saa ka.

Lambaleerihhiii

Posted on

.. niimoodi joodeldas kunagi Tarmo Pihlap. Tegelikult ma tahtsin hoopis kirjutada sellest, kuidas täna käisin Nõmme turul, et lambaliha soetada selle imepärase söögi tarvis. Ja lambapoe-poiss pakkus mulle üht kena tükki aba asemel, et pidavat ka hea olema ja talleliha ja et võtku ma terve tükk, kuna sel ei jää mingit kasukamaitset, mida mõned tunnevad ja et kindlasti pere sööb ja kiidab. No ma loodan ka 🙂 . Ja siis ta veel rääkis, et koostab raamatut lambalihast ja lambaliha retseptidest ja et muuhulgas pidi sinna tulema neeru-maksa-südamepiruka retsept ühelt kenalt vene proualt, no ma ootan seda pikisilmi, sest venelaste tehtud pirukad on teadagi, maailmaklass. Eriti veel rupskitest tehtud. Soovitasin veel igasugu rupski-retsepte kindlasti lisada, mida ta ka teha lubas, ja seega ei saagi teha muud, kui raamatu ilmumist ootama jääda.

Kalevi kommiputkal torkas silma suur silt: Kalev ütleb transrasvadele EI!  Tore!

Kalapoes nimega “Kala ja kaasnevad kaubad” (nii armas mu meelest, kuidagi eestiaegne) oli pikk saba. Müüdi elusaid silme ja – süda jättis löögi vahele – tinte. Tinte oli küll õige väheke ühe eraldi kausikese sees, nii et oli hirm, ega ometi keegi enne mind neid ära ei osta. Siiski mul vedas ja ligi kilo meritinti pluss pisut räimi, et kilo täis tuleks, said viimaste kroonide eest minu omaks. Igati tore ja meeldejääv ost. Eriti meeldejääv oli nende sentide lugemine, kuna mul oli 10-kroonine ja siis 8 krooni tuli sentides, olgugi, et oma 5 neist olid kroonised mündid. Ma ei teagi, miks mul pisut piinlik oli, sest vanaprouad olid eurosentide lugemisega samamoodi jännis. Ühel olid eurosendid pandud “Merevaigu” topsi sisse, sai müüja käest kiita selle eest, et hea mõte. Natuke aega hiljem kaltsukas olin sunnitud 50-eurosega maksma ja siis oli omakorda kaltsukamüüja mulle sentide tagasilugemisega hädas, aga 4.31 sai lõpuks kenasti kokku. Jumala õnn, et tal paar 20-eurost paberraha ka oli. Needsin end mõttes, et ei olnud märganud oma mündiringi (siuke spetsiaalne eurosentide hoidja, plastmassist ja vedrudega, mitte mingi kummilirakas) kaasa võtta. Turule ja sekkarisse minnes tuleb teinekord see kindlasti tasku panna.

Ja siis oli veel mõnus seik raudteed ületades, kus kolmeliikmeline brigaad lund raius ja üks meestest mulle käe ulatas, et mind poolemeetrise lumest moodustunud trepiastme otsast alla aidata, ise kenasti “tjere hommikut” soovides. Ja sai kohe kolleegi käest noomida, et kell kolmveerand kaksteist tuleks juba “tjere peevast” hoopis öelda!

2010 oli selline

Posted on

Tahtsin kirjutada kokkuvõtet möödunud, 2010 aasta tegemistest. Ja selleks sirvisin oma blogi aastajagu postitusi läbi.

Aasta algas mõnusalt Einbys, oli lumine ja kui veelmöödunud talvel mõtlesid, et see on sajandi lumi, siis piisas vaid oodata järgmist talve, kui selgus, et see möödunud aasta lumi oli suhtkoht poisike praeguse kõrval. Suvi oli jällegi jube palav, ma sel aastal isegi vist nii palavat ei soovikski.

Ma ei ole kunagi nii palju ja nii hästi süüa teinud. Toitudest siinkohal järgmised märksõnad: kukeseenemuffinid, lõhevardad, ajvar, beebikaheksajalad, seene-kapsapirukas, kotletid, plohv, oblikasupp, tomatisupp, neerupirukad, pasteet, hapendatud ja marineeritud seened, tšillimoos, supipõhi; suvikõrvitsa-sidruni marmelaad, rokkivad räimed ja superborši retsept Mari-Liisilt, avokaadokreem, ja palju-palju muud.

Käsitööd sai sel aastal tehtud omajagu, nii mõnegi mummumütsi ja kudumi ja ka fimost ehteid ka külmkapimagneteid. Eriti meenub siinkohal inpiratsiooni andnud heegeldatud aafrika lille motiiv, mida tegin portsu valmis ja mis siiani ootavad lisa ja kokkupanekut kotiks. Ja ma tegin elu esimese lapiteki, sel aastal tahaks kindlasti veel lapindusega tegeleda.

Oli võrratu seeneaasta! Nii palju sirmikuid ja muid häid seeni! Võrratu oli ka seenelkäik Terjega, selle vilju naudin siiani, üks purk marineeritud kuusekaid on veel järgi!

Sain sõbraks Aariga, kes mu kutsus trenni, babyfitti. Seal käisin vapralt aasta lõpuni, kaotamata ainsatki kilogrammi, kuid selle eest veetes toredasti aega ja treenides end tugevamaks ja vastupidavamaks.

Kindlasti oli mu möödunud aasta oluliseks märksõnaks Roosi, kes kasvas kenasti beebist titaks, hakkas roomama, käima, kasvatas hambaid, mida nüüdseks on suus 16, sai aastaseks, hakkas ise seisma ja kuu aja pärast ka käima (1. sept), ja viimane saavutus on võidukas ja kerge võõrutamine tssist 🙂 .

Suusi hakkas käima eelkoolis, Fel sai elu esimese sinise silma ja 2. klassi lõpetamise puhul aukirja vanematele tubli poja kasvatamise eest 😉 Sai ka valmis Feli toa remont.

Suvised sünnipäevad olid meeleolukad ja meeldejäävad, nii minu kui Roosi ja Manni sünnipäevad ja muidugi kolmiksünnipäev Tigus, ooooo, mmm. See oli nagu lõunamaal, tõepoolest. Soe öö, valged kleidid ja tore seltskond.

Suvine reis Taani, Legolandi. Lugemiselamustest veel jäid välja ja üles tähendamata Khaled Hosseini “Lohejooksja” ja “Tuhat hiilgavat päikest”. Meie täispuhutav aiabassein. Jaapani koduste toitude koolitus. Ja kokkusaamised sõpradega, mõnusad olemised nii minu, Kaja, Manni, Paranka, Triibiku, Triinu juures. Miksitud hea söögi ja mõnikord ka mõne workshopiga.

Sellised olid positiivsed ja meeldejäävad hetked möödunud aastast. Negatiivseid oli ka, nt. Nõmme turuhoone mahapõlemine ja jätkuv masu. Aasta lõpus hakkas mul ootamatult Eesti kroonist kahju. Aga muidu oli kõik ilus ja hea. Loodame, et uus valge kassi aasta tuleb veelgi parem!

Jõulutaat on meie poole teel…

Posted on

Täna läheb meil kuuseehtimiseks. Ehted on omavärvitud, marmoriseerimisvärvidega. Eelmise aasta kuldne linnukegi sai endale uue kuue.

Söögi poolelt on kavas traditsiooniline verivorst, seapraad, hapukapsas, Triibiku keeks 🙂 ja võibolla teen pühapäevaks ka pehme piparkoogi, mida Pille täna kenasti FB-s reklaamis. Kindlasti on laual marineeritud kuuseriisikad, mille kohta Hr. Abikaasa ütleb “nagu ema tehtud!”, mis on mõistagi ülim kiitus 🙂 ja hapendatud seened. Piparkooke tuleks ka teha veel, aga kui läheb täppi ilmajaama ennustus ja tuleb suur tuisk ja külmakraadid, siis mine tea, äkki istumegi kõik see aeg lume- ja külmavangis ja tegeleme kokkamisega. Mulle väga meeldis tänane Õhtulehe “Krantside” koomiks, kus Nurr Krahvile kähvab: Sina, ja sinu “unistades valgetest jõuludest…”, endil vaid pead lume seest paistmas 🙂 . Nii ta on, soovidega tuleb ettevaatlik olla, sest neil on kombeks täituda!

Rõõmsaid Jõule kõigile!

Tasumata teadaanded

Posted on

Alles see oli, kui meil siin Lemon Curdist juttu tuli. Täna käisime Kristiines, kus muuhulgas suutsime oma tita mütsi ära kaotada. Pagana kahju, täitsa soe ja paras müts oli. Asi see muidugi uus kududa pole, aga ikkagi. Kõiges on süüdi see, et poes on jubetumalt palav olla, ma ei saa aru, miks peab seal alati vähemalt 25-kraadine leitsak valitsema… siis tuleb lapsed ja ka iseennast üleriietest vabastada, garderoobi pole aga sellistesse kohtadesse miskitõttu kavandatud. Sestap pole ime, kui vankrile või ostukärule kuhjatud riieteposust miskit kaduma läheb. Aga jah, see M&S Lemon Curd täiesti kompenseerib mütsikaotuse. Täna oli veel ka miskine ale seal, 23.90 maksis purgikene ja ohhohoo kui hää. Sibularõnga-krõpsud 4.50 pakk – oleks teadnud, et nii mõnnad need, oleks kindlasti rohkem võtnud. Niiet toiduelamused on superhead, aga temperatuuriga võiksid nad seal küll tagasi tõmmata.

Kaitstud: Lühidalt

Posted on

See objekt on parooliga kaitstud. Vaatamiseks sisesta enda parool:

Harjumuse jõud

Posted on

Vahel teed mingit asja omamoodi, oled veendunud, et see on kõikse õigem ja targem viis maamunal. Siis aga mõtled ükskord, et teeks õige teisiti. Ja siis ei saa enam üldse aru, kuidas sai vanamoodi teha. Ma praegu mõtlen, et mille krdi pärast ma pidin küpsetuspaberiga leiba küpsetama, mitte võitatud vormis? Eile tegin leiba ja mõtlesin, et mis oleks, kui prooviks nii, et Iti veel kuskil kirjutas, et tema nii teeb, no ja ma tean, et paljud teevad niimoodi. Ja kuskohast mina selle paberimajanduse üldse võtsin, et nii tehakse? Kas sealt Maksani koolituselt või? Enam ei mäleta. Ja mu esialgne ettekujutus, et vormi võitamiseks kulub jõledalt võid, ei vasta tõele, võibolla vaid ainult 1 teelusikatäis vormi kohta. Ja pole vist vaja lisada, et elu parim leib sai eile 🙂

Siis on mul uus südamerõõm – Thomase kööginuga, no see, mida Rimist saab kleepekate eest praegu. See pisike universaalnuga. Superhea asi. Need suuremad on muidugi ka väga head, aga ma kasutan seda pisikest kõige rohkem.

Ja Muhu tikandi raamatu ostsin täna lõppude lõpuks ära, Apollos oli soodukas. Siiani põlgasin seda kalliks, aga täna ei suutnud enam vastu panna. Et kui ma ka ise ei hakka tikkima, siis vähemalt on ilus ilusat raamatut vaadata. Jalutaja teejuht – Nõmme ostsin ka, ja nüüd hakkan mõtestatult jalutama Nõmme vahel 🙂 .

Kaitstud: 12 aastat lubadega

Posted on

See objekt on parooliga kaitstud. Vaatamiseks sisesta enda parool: