RSS-voog

Category Archives: ilm

Vihmasel päeval

Posted on

… on ka aega blogida.

Vahepeal oleme Pariisis ära käinud, väga lahe reis oli! Käisime Disneylandis ja tutvusime suurlinna võludega. Käisime jooksuga läbi ka Louvre’st, kus oleks tahtnud kauem viibida, aga kuna seal oli jube palav ja hakati ka juba uksi sulgema, siis mõtlesime, et jätame selle endale järgmiseks korraks, nüüd vaatasime vaid Mona Lisa’t (see tundus olema kogu muuseumi kõige popim eksponaat 🙂 ), Milose Veenust, Vana-Kreeka skulptuure ja Vana-Egiptuse ekspositsiooni, pluss mõned vanemad maalid peale selle. Käisime ka Invaliidide kirikus, mis jättis mulle kõige suurema elamuse, sest see oli nii ilus. Seal oli ka vanade raudrüüde ja kiivrite-kilpide näitus, väga muljetavaldav. Ja siis püsiekspositsioon Prantsuse sõjaväe elust, mundrid, esemed, maalid, lahinguplaanid, mõõgad, piigid, püssid, kahurid jms, väga lahe. Eiffeli torni tippu ei hakanud ronima, kuna Disneylandis oli üks 40-minutiline järjekord lastel veel väga elavalt meeles ja Sacre Couer’i juures avanes Pariisile umbes sama hea panoraampilt kui Eiffelistki, ma oletan. Pantheoni Foucault’ pendlit käisime vaatamas (Maa tõesti tiirleb ja pöörleb nii ümber Päikese kui ka omaenda telje 🙂 ) ja hauakrüpte, nt. Voltaire ja Hugo ja Pierre ja Marie Curie omasid, viimasesse oli Poola ülikool paar ägedat lillepärga toonud, muidu lilli kuskil polnud, ainult kivist krüptid ja ammuste aegade hõng. Notre Dame oli võimas. Järjekord liikus ka linnutiivul ja lõpuks ära tulles tänaval nägime Quasimodot – tuli, lükkas Feliksi eest ära, võttis ise tema asemel Tartsi käest kinni, ja kui viimane siis tagasi vaatas (käsi oli teistsugune olnud), ehmatas ja võpatas täiega, mille peale teispool tänavat puhkes aplaus ja Quasimodo võttis oma maski peast ja hakkas sinna sisse pealtvaatajatelt münte koguma 🙂 . Lapsed said kiriku ees käest varblasi ja tuvisid toita, see meeldis neile väga, kui linnud sõrme peal istusid ja saia nokkisid pihust. Mina käisin kiriku läheduses maa all avalikus vetsus, kus oli väike järts ja kolm neegrimutti juhatasid vägesid – kui mingi boks avanes, juhatasid järgmise daami või siis teisel pool härra sisse. Mängis tore aafrika poplugu, mida üks mutt täiel häälel kaasa üürgas ja puusi nõksutas. Kuigi üleval oli suur silt “Free WC”, andis pea iga teine mutile mõne kõliseva, nii minagi, sest tundus hea ja õiglane tegu olevat ja elamus ka muidugi. Üldiselt olid need kerjused seal suht tüütud, eriti “kurtidele lastele” raha koguvad tüübid, kes sulle mingi paberi nina alla torkasid, allkirja küsisid ja raha ka loomulikult. Nende lähedaloleku puhul tuli sealt kiiresti mittemidaginägeva pilguga eemale minna või siis kindel NO öelda ja silmsidet ei tohtinud lasta tekkida. Teine väga tüütu kerjuste liik oli Disneylandi rongis kerjavad pered, ema sülelapsega või isa suurema lapsega tulid, andsid pihku kirja: “Olen kodutu ja töötu ja mul on kaks last, aidake meid, andke 1€ või restoranivautšer.” Kolmas aga selline tüüp, kel mingi koduloom kohvri või puuriga kaasas, parem veel kui kaks looma, nägime mutti kassiga, meest kassi ja koeraga (kiisu magas koera kaisus) ja meest kutsika ja küülikuga. Päev otsa istuvad kuskil tänaval, loom nähtavasti kuseb ja situb sinnasamma kõrvale, liikuda ei saa, sest tuleb raha teenida, söögikauss ja veekauss on küll ees, aga mis elu see on? Nõme oli ka näha loomapoes müügil kiisupoegi ja koerakutsikaid.

Kõige ägedam oli muidugi see, et ilmaga meil vedas – pigem külm, kui soe, vihma eriti kaela ei saanud ja vaid esmaspäevane kuumem ilm (nii 24 pluss soe lõunamaa päike) andsid mõista, mis oleks olnud sel juhul, kui iga päev nii palav oleks olnud. Ja siis see, et iga nurga peal ja ka nurkade vahel on suured, kuulsad, suurepärased ja imeilusad kirikud, tornid, skulptuurid, purskkaevud, ühiskondlikud hooned, ausambad, kuld läigib, vesi sillerdab, klaas särab, inimesed on viisakad, keegi ei trügi jne jne.

Eestis oli kõik see aeg muidugi hull kuumalaine ja tundub, et loodus on väheke ees oma tavapärasest kulgemisest, täna noppisin esimesed kuumaasikad, kaks pojengi õitseb, nagu ka esimene liilia, kuslapuu ja jasmiin ning kitseenelas ka õitsevad ja kohe avab õie esimene roos. Peale reisi, nagu alati, tunned, kui hea on kodus olla. Reedel kutsusin Manni ja Triinu koos meestega külla ja tegime gurmeeõhtu: koduleib karulauguvõiga, heeringamarjasalat, kaht sorti maksa- lambamaksa tegin marokopäraselt peaaegu, suitsupaprikapulber, jahvatamata vürtsköömenit, tšillipulbrit ja õli, natuke soola ja pipart. Selle pastaga möösata lambamaksa tükid kokku ja lasta seista u tund aega, grillida 1-2- minutit mõlemalt poolt. Seamaksa marinaadis oli petersell, tšillipiprakaun tükeldatud, pipar, sool, õli ja sidrunimahl. Siis sašlõkk (sibularattad, sool ja pipar segada kaelakarbonaadi tükkidega ja lasta ööpäev seista), roheline salat, seenesalat, pisikesed pavlovad magustoiduks ja lõpetuseks juust viigimarjamoosiga. Oli väga meeleolukas õhtu hoolimata lausvihmast ja sellest, et pidime sees istuma. Samas mahtusime kenasti ära ja oli tore suveõhtu.

Raamaturindel läheb kenasti – lugesin Akunini F.M. – i läbi ja eile tegin kolm või neli aafrika lille motiivi valmis, väga mõnus oli üle pika aja käsitööga tegeleda. Küllap varsti võtan ka pooleliolevad kuduprojektid käsile, aga võibolla ei võta ka. Olenevalt sellest, kuidas tuju ja tahtmist on! Homme ostan mõned moosimaasikad ära, sest üks turumüüja ennustas, et sel aastal maasikaid kauaks ei ole, kuna nii kuum oli vahepeal. Nüüd on jälle jahe ja vihmane, nii et mine võta kinni… Aga moosi on meil vaja ja nagu eelmise aasta kogemus näitas, et mitte vähe. Jääkapis tuleb ka inventuur teha ja kõik üleliigne välja visata või ära süüa. Eelmisest aastast on veel paar pakki seeni järel, nendest saab vast jaanipäevaks mingi piruka.

Kaitstud: Soe pühapäev

Posted on

See objekt on parooliga kaitstud. Vaatamiseks sisesta enda parool:

Kaitstud: Mai keskpaik

Posted on

See objekt on parooliga kaitstud. Vaatamiseks sisesta enda parool:

Kaitstud: Soojalaine

Posted on

See objekt on parooliga kaitstud. Vaatamiseks sisesta enda parool:

Kevadised aiatööd

Posted on

Ma riisusin täna! Pooles aias on veel lumi sulamata, aga pool oli üsna kobe, ja nüüd on nii mõnigi riisutud hunnik prahti siin ja seal. Maja ääres on koguni stsillad juba õitsema hakkamas, kõrval sulamata lumekamakad, päris huvitav vaatepilt. Nagu ka see, kuidas me Feliga terrassil pinksi mängisime, ja siis palli kõrvalolevast lumehangest otsisime. Selja tahajääv lumehang oli mulle poolde kintsu. Aga muidu oli väga soe, 9 kraadi näitas õhtul varjus, küllap päeval oli päikese käes rohkem. Igatahes tuli juba selline tunne, et võib terrassihooaja avatuks lugeda! Õlleisu tuli ka miskipärast peale, khm-khm 🙂

Nüüd peaks veel mõne potitomati seemne mulda panema, kuniks viljapäevad veel kestavad. Saab siis näha, kas on ka kasu sest külvikalendri jälgimisest, eelmisel soojal suvel oli mu potitomatite saak küll üpris nigel, ei teagi, milles viga oli.

Nii tore, et jälle hakkab mõte selles suunas liikuma, mida sel aastal maha külvata ja kuhu ja milliseid peenraid teha. Laupäevasesse plaani võtan seemnepoe külastuse.

Rohemüts

Posted on

Hommikul olid puud mõnusalt härmas.

Ja siis läks mõnusalt soojaks, niiet mul praegu põsed täiesti õhetavad sellest natukesest ajast,  mis me Aari, Laasi ja Roosiga terrassi peal päikese käes lumehangi proovisime lammutada. Aari palus lahkelt kirja panna, kuis ta mulle kahe sammu pealt tennisepalliga otsaette virutas (üks neist olukordadest, kus oled juba ütlemas: “oota, ma tulen eest ära, muidu veel saan pihta kogemata”, aga ennem käib matakas ära 😀 ) – Brunn oli kerges segaduses, et kuhu  see pall nüüd lendaski, ja mina olin täitsa õnnelik, et vähemalt prillid terveks jäid ja prillhematoomi ohtu ka polnud 🙂 . Aari tõi mulle superhead endatehtud hummust ja samas juttudega enda sporditegemisest lisas ka mulle tahtejõudu söömise ja liigutamise vahel optimaalsema tasakaalu hoidmiseks.

Ühtlasi sai eile valmis uus müts. Lõnga nimi oli Silenzio Color, Schachenmayr Nomotta. Vardad nr.6.

Ja lõpetuseks pildike kingitusest, mille mulle tõi Marika otsa Indiast ja Taist – tee on juba kasutusele võetud ja seda pildile ei saanud enam 🙂 ja valge elevant on mu enda “erakogust” .

Suveaeg

Posted on

Suveaeg saabub millegipärast alati raskemini kui talveaeg. Täna öösel jäi jälle und väheseks, siiski tundub, et inimvõimetel pole piire – 2-4 tundi magamist peaks ju jube vähe olema. Aga siin ma olen, küll raskete silmalaugudega, kuid suhteliselt ärgas. Pingutan siiski, et tähelepanu kontsentreerida vajalikeks tegudeks. Kui minu teha oleks, siis oleks meil aasta otsa suveaeg. Ja muidugimõista ka vastavad temperatuurid. Täna sadas kena paksu lund ja vahepeal oli koguni lumetormi moodi – ja nüüd ilus kevad, kõik selge, hele ja valge. Mõnus.

Eile sain Apollost Justin Petrone “Minu Eesti” 2. osa, oli teine soodukaga, 150.- vanas rahas. Ühe Akunini ostsin ka, see oli mõnusalt paks. Nüüd jääb veel üle pöialt hoida, et raamatukogust mõne varasema Fandorini-raamatu ka leiaks, oleks natuke loogilisemas järjekorras siis need loetud. Ja muidugi Peili raamat “Meie kodude kraam”, ma olen nii õnnelik selle üle. Lugesin ta muidugi ühe jutiga eile õhtul läbi, seal polnud ka palju teksti muidugi, aga väga mõnus lugemine oli ja pani mõtlema asjade ja nende väärtuse üle. Rõõmu peale, mida teinekord asjade omamisest tunned, aga samas ka oskusele asjadest lahti öelda, kui see peaks vajalik olema. Näiteks autori kirjeldatud juhtum, kus ta vanemad kaotasid kohvritäie lauahõbedat. Minu vanaema rääkis korduvalt, kui kahju tal oli vanast eestiaegsest mööblist, mille nad 60-ndail “moodsa” mööbli vastu välja vahetasid ja vana vist koguni ahjukütteks kasutasid.

Kindlasti peab ära märkima fakti, et mulle maitsevad kiiviseemned. Tegin endale eile toredat kannmikseri segu – kiivid, banaan, mustikad, natuke priini suhkrut ja keefir. Võtsin purgiga tööle kaasa ja … päev on kohe parem. Ja mahlapressi ma vist ei tahagi enam. Blender on palju parem ja kasulikum.

Seda peab küll ütlema

Posted on

… et eelmisel aastal esimest korda proovitud viis mustikate säilitamiseks – toormoosina sügavkülmas – on üks äraütlemata tänuväärne ja hää variant. Varem ma panin kogu aeg mustikad tervelt karpi ja valasin nats suhkrut peale, aga nii ei jäänud need mustikad üldsegi mitte nii head, kui toormoosina. Võtad karbi, sulatad üles, segad maitsestamata jogurtiga või paned pudru peale – imehea. Roosi muidugi sööks ka niisama, lusikaga otse karbist. Niimoodi sõi ta ka suvikõrvitsa-sidruni marmelaadi. Mitte, et ma oleks ise talle sellist varianti pakkunud, aga laps konkreetselt näitas näpuga ja nõudis 🙂 . Nii et suvel, kui vähegi mustika-aastat on, tuleb neid karbikesi tunduvalt rohkem varuda, kui mul sel aastal neid oli. Mõned üksikud veel ongi vaid alles, pluss mõned maasika toormoosikarbid. Ja kui siis suvel ise metsa ei jõua, ostan mustikaid turult, odavam ikka, kui mõelda bensuraha ja selle peale, mis maksavad talvel külmutatud marjad poes. Möödunud suvel näiteks oli kogu aeg ääretult palav ja seetõttu ei tahtnud eriti metsa poole mitte vaadatagi. Imelik mõelda praegu, kui valitsevad samad temperatuurid, ainult + märgi asemel – märgiga. Mustikasöömise juures on eriti mõnus mõelda sellele, kui kasulik ja tervislik see metsamari on. Seoses tervislikkusega mõlgub mul meeles uue kodumasina soetamine, mis hetkel täiesti hädavajalik tundub – mahlapress. Et võtad pisikese porgandi ja apelsini ja teed endale ise värsket, ilusat ja värvilist hommikumahla. See ihalus, ma tean küll, tuli Liina müsli-videost. Miskitõttu ei lase viidata praegu… lisan siis niisama lingi. http://peastpehme.blogspot.com/2011/02/ja-nuud-te-saate-seda-kooki-kolmes.html

2010 oli selline

Posted on

Tahtsin kirjutada kokkuvõtet möödunud, 2010 aasta tegemistest. Ja selleks sirvisin oma blogi aastajagu postitusi läbi.

Aasta algas mõnusalt Einbys, oli lumine ja kui veelmöödunud talvel mõtlesid, et see on sajandi lumi, siis piisas vaid oodata järgmist talve, kui selgus, et see möödunud aasta lumi oli suhtkoht poisike praeguse kõrval. Suvi oli jällegi jube palav, ma sel aastal isegi vist nii palavat ei soovikski.

Ma ei ole kunagi nii palju ja nii hästi süüa teinud. Toitudest siinkohal järgmised märksõnad: kukeseenemuffinid, lõhevardad, ajvar, beebikaheksajalad, seene-kapsapirukas, kotletid, plohv, oblikasupp, tomatisupp, neerupirukad, pasteet, hapendatud ja marineeritud seened, tšillimoos, supipõhi; suvikõrvitsa-sidruni marmelaad, rokkivad räimed ja superborši retsept Mari-Liisilt, avokaadokreem, ja palju-palju muud.

Käsitööd sai sel aastal tehtud omajagu, nii mõnegi mummumütsi ja kudumi ja ka fimost ehteid ka külmkapimagneteid. Eriti meenub siinkohal inpiratsiooni andnud heegeldatud aafrika lille motiiv, mida tegin portsu valmis ja mis siiani ootavad lisa ja kokkupanekut kotiks. Ja ma tegin elu esimese lapiteki, sel aastal tahaks kindlasti veel lapindusega tegeleda.

Oli võrratu seeneaasta! Nii palju sirmikuid ja muid häid seeni! Võrratu oli ka seenelkäik Terjega, selle vilju naudin siiani, üks purk marineeritud kuusekaid on veel järgi!

Sain sõbraks Aariga, kes mu kutsus trenni, babyfitti. Seal käisin vapralt aasta lõpuni, kaotamata ainsatki kilogrammi, kuid selle eest veetes toredasti aega ja treenides end tugevamaks ja vastupidavamaks.

Kindlasti oli mu möödunud aasta oluliseks märksõnaks Roosi, kes kasvas kenasti beebist titaks, hakkas roomama, käima, kasvatas hambaid, mida nüüdseks on suus 16, sai aastaseks, hakkas ise seisma ja kuu aja pärast ka käima (1. sept), ja viimane saavutus on võidukas ja kerge võõrutamine tssist 🙂 .

Suusi hakkas käima eelkoolis, Fel sai elu esimese sinise silma ja 2. klassi lõpetamise puhul aukirja vanematele tubli poja kasvatamise eest 😉 Sai ka valmis Feli toa remont.

Suvised sünnipäevad olid meeleolukad ja meeldejäävad, nii minu kui Roosi ja Manni sünnipäevad ja muidugi kolmiksünnipäev Tigus, ooooo, mmm. See oli nagu lõunamaal, tõepoolest. Soe öö, valged kleidid ja tore seltskond.

Suvine reis Taani, Legolandi. Lugemiselamustest veel jäid välja ja üles tähendamata Khaled Hosseini “Lohejooksja” ja “Tuhat hiilgavat päikest”. Meie täispuhutav aiabassein. Jaapani koduste toitude koolitus. Ja kokkusaamised sõpradega, mõnusad olemised nii minu, Kaja, Manni, Paranka, Triibiku, Triinu juures. Miksitud hea söögi ja mõnikord ka mõne workshopiga.

Sellised olid positiivsed ja meeldejäävad hetked möödunud aastast. Negatiivseid oli ka, nt. Nõmme turuhoone mahapõlemine ja jätkuv masu. Aasta lõpus hakkas mul ootamatult Eesti kroonist kahju. Aga muidu oli kõik ilus ja hea. Loodame, et uus valge kassi aasta tuleb veelgi parem!

Jõulutaat on meie poole teel…

Posted on

Täna läheb meil kuuseehtimiseks. Ehted on omavärvitud, marmoriseerimisvärvidega. Eelmise aasta kuldne linnukegi sai endale uue kuue.

Söögi poolelt on kavas traditsiooniline verivorst, seapraad, hapukapsas, Triibiku keeks 🙂 ja võibolla teen pühapäevaks ka pehme piparkoogi, mida Pille täna kenasti FB-s reklaamis. Kindlasti on laual marineeritud kuuseriisikad, mille kohta Hr. Abikaasa ütleb “nagu ema tehtud!”, mis on mõistagi ülim kiitus 🙂 ja hapendatud seened. Piparkooke tuleks ka teha veel, aga kui läheb täppi ilmajaama ennustus ja tuleb suur tuisk ja külmakraadid, siis mine tea, äkki istumegi kõik see aeg lume- ja külmavangis ja tegeleme kokkamisega. Mulle väga meeldis tänane Õhtulehe “Krantside” koomiks, kus Nurr Krahvile kähvab: Sina, ja sinu “unistades valgetest jõuludest…”, endil vaid pead lume seest paistmas 🙂 . Nii ta on, soovidega tuleb ettevaatlik olla, sest neil on kombeks täituda!

Rõõmsaid Jõule kõigile!