Juunis käisime taaskord, peale 5-aastast vaheaega Horvaatias. Lendasime Finnairiga läbi Helsingi Sloveeniasse, kus veetsime 3 mõnusat päeva.
Külastasime muidugi ka Juret, kelle juures mõnusalt aega veetsime
ja imetlesime tema aiast avanevat hunnitut vaadet.
Jurel on lahe koer nimega Jaka
ja eri värvi silmadega kass
Käisime alustuseks Postojna koobastes, mis on tõesti suur vaatamisväärsus. Kuulasime inglise keelse giidi juttu ja kui Felile polnud enam tõlget eriti vaja, siis Suusile kordasin jutu eesti keeles üle. Maa all on stabiilselt 8-10 kraadi sooja, ja see hakkas lõpuks ka tunda andma, eriti viimasel lahtise rongiga sõidul maa peale tagasi, kui tuli läbilõikavalt külma tuult taluda. Sestap pole paha kõige soojemalgi suvel koobast külastades kanda soojemaid riideid. Sel aastal oli Sloveenias väga imelik talv, mis põhjustas paljudel puudel latvade murdumist, nimelt vaheldus kogu aeg sulailm pakasega ja puud jäätusid ning murdusid jää raskuse all. Pildid jäätunud puudest olid koobaste juures ka üleval.
Järgmisel päeval näitasime lastele Ljubljana kesklinna.
Sõime Maarjaga traditsiooniliselt giriceid
ja külastasime kohaliku toidunädala raames turul üleval olnud stande
sõime imemaitsvat jäätist ja vaatasime taevas olnud halo.
Laupäeva hommikul alustasime teed Istria poole, plaaniga Piranist läbi käia. Piran on lihtsalt niivõrd ilus linnake, et olles lähikonnas, oleks patt seal mitte peatuda ja restoranis Pavel üks kaunis mereanniamps ja klaasike külma valget veini võtmata jätta.
Siinkohal aga väike paus, lugu jätkub!