RSS-voog

Monthly Archives: märts 2014

Poluverniku kindad

Posted on

Eelmisel aastal jäid mulle Muis.ee-s silma ühed kenad kindad, mis minu jaoks veelgi kenamaks muutis tõik, et pärit olid need kindad Iisakust, kus minu vanaema koolis käis (sünnikoht oli tal Rannapungerjal) ja kus tal “terve mets vaid sugulasi täis”. Mäletan lapsepõlvest vanaema jutte oma sugulastest, et vanasti oli peredes palju lapsi ja neid täditütreid, lellepoegi jm oli terve hulk, ega suutnud mina tookord küll neid kõiki meeles pidada, sugulussidemetest täpsemalt rääkimata. Samuti ei hoomanud ma seda hulka, kui palju neid täpsemalt olla võis. Aastaid hiljem otsis keegi Piret Perekooli foorumis oma sugulasi, kelle perekonnanimed on nt. Fetka, Pääbus jt. Minu vanaema neiupõlve nimi oli Pääbus. Ma kirjutasin Piretile ja selgus, et me oleme neljanda põlve sugulased ja meie vanavanavanemad olid õde-venda. Pireti kaudu avanes mulle ka Geni.comi kaudu terve uus maailm, mis andis mulle alles aimu sellest, millise hiigelsuure suguvõsa liige mul on au olla. Leidsin netist ühe artikli, kus poluvertsikutest kirjutatakse, mainitud on ka perekonnanimesid, mis minu sugupuus kõik esindatud on, Fetka, Subka, Beläjev, Sabolotny jt. Meie kodus räägiti küll poluvernikutest, kuid pigem selles kontekstis, kui eestlased venelastega abiellusid, et siis nad olid poluvernikud. Või vähemalt sain mina lapsena sellest nii aru, samuti jäi mulle mulje, et poluvernik on halvustav sõna. Võibolla siis tõesti olidki juba minu vanaema noorepõlveajaks (ta sünniaasta on 1918) kõik poluvernikud eestistunud või häbenesid oma päritolu või olid selle sootuks unustanud, mine tea. Nagu seal artiklis ka mainitakse: “Tähelepanuväärne on, et poluvernik peab end kaljukindlalt eestlaseks”. Üks aimdus, mis mul veel poluvernikute kohta lapsena jäänud on: poluvernikutel on nö imelik maitse. Ehk et kasutatakse värve, mis esmapilgul nagu ei klapiks või on liiga kirevad, nagu nt vanaema ka alati ei unustanud rõhutada, et venelaste sinised aknaraamid on maitsetuse tipp, kuna ükski “normaalne” inimene ju ei värvi endal aknaraame väljastpoolt siniseks. Venelased pidavat niimoodi tegema seetõttu, et kärbsed pelgavat sinist värvi ja ei lenda seega akendest sisse.
Tulles nüüd kinnaste juurde tagasi, siis siinkohal pealus mind just samamoodi see kummaline värvikombinatsioon: oranž ja lilla. Ja meenus vanaema jutt poluvernikute maitsest 🙂 . Mine siiski tea, võibolla polnud kudujal lihtsalt väga palju erinevat värvi lõnga laialt käes – olid ju olud siiski pigem vaesed ja sealkandis vist lambaid väga ei kasvatatud.
Selle kindapaari andmed ei ole praeguseks Muis-is enam miskitõttu avalikud, küll aga võib need leida Reet Piiri “Suurest kindaraamatust” lk. 212, Iisaku kihelkond, 1909 annetatud ERM-ile, kirjatud kinnas, polovärniku naese kootud. Randmeosa tegin pisut teistsuguse, kuna usaldades mälu ei vaadanud mustrit ja muidugi vedas mälu alt, siiski meeldib mulle see loogiline kordus ka, mille tegin. Igatahes, väga armas kudumine oli, ning tunnen, et kudusin endale nagu talismani, mis otsekui rakendaks esivanemate vaimud mind hoidma. Ning erinevalt esivanematest olen õige pisut uhke ka selle üle, et olen poluvernikute järeltulija 🙂

DSCN4844