RSS-voog

Minu Portugal

Posted on

…õigem oleks öelda, et Porto ja Lissabon, sest seekord mujale ei jõudnudki, kui välja arvata rongisõit nende kahe linna vahel, mis ühe rongiga võttis aega 2,5 ja teisega 3 tundi ning jättis mulje Portugalist kui üsna vaesest maast, kõik need eelmise sajandi keskpaigas ehitatud tehased ning üksluine, kohati metsatulekahjudest räsitud maastik.  Alustuseks tegime vea: selmet osta lennupilet Brüsselist otse Portosse, sai kõigepealt ostetud piletid Tallinn-Brüssel-Lissabon ja alles siis hakkasime mõtlema, mida edasi teha. Mõtlesimegi siis välja, et sõidaks ühe jutiga kohe Portosse, et rohkem näha ja kogeda ja kuna ka metroo asus kohe lennujaama juures ja rong Portosse väljus kolmandas, Oriente jaamas. Ostsime 1. klassi piletid, kuna me polnud kindlad, kas meie tagumikud kannatavad välja mugavuste puudumist (no et äkki on mujal vagunites puupingid või lihtsalt ilgelt palav). Rongiliiklusega on sealmaal selline lugu, et kui meil sõidavad rongid samamoodi kui autod, ehk parempoolse liiklemismudeli järgi, siis seal on vastupidi. Ehk et kui istud vagunis paremal pool, vuhisevad lähedalt mööda vastassuunas minevad rongid. Algul, kui sõitsime aeglasema rongiga, mis ka rohkem müra tegi, pidin end poolsurnuks ehmatama, kui esimene rong möödus. Seda juhtus nii umbes 4-5 korda. Tagasi tulles oli juba kiirem rong, mis sõitis kohati 220 km/h ja oli ka mürakindlam, siis enam ei ehmatanud vastutulevate rongide pärast, sest piletid sattusid meil olema samuti paremal pool vagunis.

Portosse jõudnud, leidsime ka sealse metroojaama kenasti üles tänu ühele suvalisele töölisele, kes meile portugali keeles teed juhatas, andes mõista, et seal, kuhu ta meid saatis, ka “ingleset” räägitakse. Nii oli, ja lahke neiu juhatas meid hoopis bussi peale, kirjutas ka peatuse nime üles, kuhu bussiga minema pidime. Bussis tekkis pisut piinlik olukord, kui mina ei teadnud, et sisenetakse vaid esiuksest, ja mina keskmisest peale trügisin, ja kui uks valju piiksumise saatel mu selja taga sulgus ja Hr. Abikaasa peatusesse jäi, hakkasin ma paaniliselt halootama ja märku andma, et need uksed taas avataks ja buss koos minuga tundmatusse ei sõidaks. Õnneks siiski jäi esimene uks avatuks ja olukord lahenes õnnelikult, bussijuht vaatas vist küll, et no on lollakas, aga mis teha 🙂 Piiksutasime oma piletid kollase validaatori peal läbi ja siis sõitsime oma peatusest mõned peatused mööda, kuid väike jalutuskäik kuluski marjaks ära. Õhtust sõime kohalikus Cervezarijas, krevetid olid õlikastmes, ja puhastatud kujul, mis oli pisut ootamatu mu jaoks, aga salati peal olid koos peadega, kuid sabaosast olid pooled kestad eemaldatud, et oleks mugavam süüa. Salat oli ka suht õlirohke, mereanni kreemsupp oli ebamäärast värvi püreesupp, aga maitsev siiski. Järgmisel õhtul kõrvalolevas restos olid suitsetajate kohad kenasti akna all, mittesuitsetajaid ses kohas polnud, tundus, kuna nurgatagune suitsuvaba ruum oli inimtühi 🙂 Samuti võis vabalt suitsu teha hotelli fuajees ja lounge’is.

Järgmisel päeval jalutasime keskväljakule, tehes kerge kõrvalpõike kristallpalee juurde – seal oli ilus aed ja aias jalutas paabulinnupere: isa, ema ja tibu. Pildistasin neid ohtralt.

Siis jõlkusime linnas ringi, ja linn on ilus. Kuigi kohati on majad pisut logud, azulejod ehk keraamilised plaadid kohati maha kukkunud ja vabalt võis olla ka nii, et korraliku maja küljes kinni oli maja, millel puudus katus ning aknad ja sees kasvas rohi. Keskväljak oli muidugi igati suurejooneline ja kaunis, rongijaam oli kaunistatud sini-valgete keraamiliste plaatide maalidega, kui nii võib öelda.

DSCN4299

Neid plaate võis näha igal sammul, ja need olid väga ilusad.

DSCN4379

Söögielamustest niipalju, et minule need grillitud sardiinid väga ei maitsenud. Süüa võis, aga midagi erilist nagu ei olnud. Vongoled olid küll head ja sangria 🙂 Sinise sildiga vinho verdet pidavat Selveris ka müüdama, mis on väga hea teadmine.

Portos jätkus avastamisrõõmu terveks päevaks. Ja oleks jätkunud kauemakski. Käisime ka ookeani ääres, kus vesi oli jube külm – ikkagi ookean! – ja liiv oli jämedateraline ja masseeriv ja puhus tugev ja jahedavõitu tuuleke. Kokkuvõttes, Portos meeldis mulle väga ja teine kordki võiks sinna minna, arvestades ajaga niimoodi, et jääks võimalus käia ka Coimbras ja Aveiros, mis on Portole väga lähedal. Seekord me otsustasime Lissaboni kasuks. Ehk et kolmandal päeval sõitsime rongiga tagasi ja esimese päeva õhtul käisime ära Lissaboni kindluses. Läksime sinna jalgsi ja hästi tegime, sest sel õhtul polnud veel eriti kuum, järgmisel päeval valitses 30-kraadine leitsak ja jube palav oli. See kindlusse minek meeldis mulle ka, pisikesed tänavad, iga nurga taga miskit põnevat… Kindluses valitses eriline, kuidagiviisi endisaegne ja kuninglik atmosfäär ja seal elas vabalt nii umbes 20 paabulindu! Nii emaseid, isaseid kui ka tibusid, kes jooksid ringi nagu väiksed vutid. Muidugi pildistasin neidki kõiki ohtralt, eriline elamus oli üht paabukat pasteis de belemiga peost sööta. Neid koogikesi oli sealkandis muidugi väga ohtralt igalpool müüa ja hotellis hommikusöögilauast moodustasid nad julgelt neljandiku. Ronisime kindluses ringi, puhus mahe tuuleke ja oli tore olla.

DSCN4525

DSCN4502

Järgmisel päeval nii tore enam polnud, esiteks oli palav ja teiseks selgus, et Lissabon, see on nagu suur Lasnamägi. Mõneti arusaadav, kuna neil oli seal ju kunagi suur maavärin, mis hiiglaslikke kahjusid põhjustas. Põhimõtteliselt nägigi kogu linn välja nii, et korrusmajad ja nende vahel mõned ausammastega väljakud ja paar parki. Võibolla oli lihtsalt see bussituur mingi imeliku marsruudiga koostatud, võtsime selle nn. punase hop on-hop off turistibussi piletid, mõeldes, et nii näeme kõik tähtsamad kohad ära. Tegelikult oleks väga vabalt võinud rongiga Sintrasse minna, aga kahjuks me tabasime alles alles õhtul ära, et me hotell asub rongijaama kõrval. Algul arvasime, et mõni moodne shopping centre vms. No ja see linnasüda, kus oli kaunis arhitektuur, see oli paksult täis igasugu müügimehi, kes müüsid aafrika ehteid, päikseprille jms, kerjuseid ja moosekante, kes kõik tahtsid oma osa saada. Kahes kohas hoiatasid kaks kelnerit meid kuritegelike rumeenlaste eest ja selgitasid nende tegevusliine: algul tuleb vaene naine miskit müüma, samal ajal jälgib hoolega, kus sa oma rahakotti hoiad ja kui palju raha seal sees on. Kui saak tõotab vääriline olla, saab heasüdamlik ostja või annetaja järgmise nurga taga viielt mustlaselt peksa ja jääb rüseluse käigus rahast ilma. Üks kelner ütleski konkreetselt, et kui umbes 4-5 mustlast vastu tulevad, tuleb kohe karjuma hakata ja hoiatas, et Lissabon on väga kriminogeenne kant.

Lissaboni söögielamustest niipalju, et piimapõrsas (suckling pig) on ikka võrratu… ja samas ei jäänud tüüpilises turistisöögikohas (mille sisseviskaja oli Moldova emigrant, kes juba 15 aastat on Lissabonis elanud ja oskas enamvähem igas keeles küsida, kust sa pärit oled ja pisut juttu veel veeretada ja kellega minul õnnestus vene keeles pisut rääkida) pakutud mereanni casseroule, mis sisuliselt oli nagu ühepajatoit riisi ja mereandidega – suuri krevette oli ikka korralikult sees, ei pidanud neid noaotsaga taga ajama 🙂 . Hr. Abikaasa sõi antrekooti jms, liha oli igati aus igal pool, seest kenasti roosa ja ühes kohas oli ka ülihea koriandrikaste seal juures. Ehk et toit ja selle odavus kaalusid Lissaboni ootuspärasele mittevastavuse täiesti üles.

Mis mulle Lissaboni juures veel ei meeldinud, et seal ei saanud üldse mere ääres jalutada. Võibolla see oli lihtsalt meie oma viga, kes me ei leidnud õiget teed ja kohta üles… Lennuki pealt oli küll näha, et linnast pisut eemal on suur-lai rannariba ja suured autoparklad, mis küll kõik tühjad olid, ju siis ujumishooaeg oli möödas. Või on lõuna pool soojem vesi. Aga me seekord autot ei rentinud, nii et jäi see kaunis rand seekord avastamata.

Üldiselt oli siiski tore reis, seda enam, et sellega tähistasime oma 15. pulma-aastapäeva. Lapsed olid viis päeva Mammaga, said kenasti hakkama. Telefoniarvet ma pole küll veel näinud, aga põhiline, et süda oli rahul 🙂

2 responses »

  1. Oh, mis nostalgiline jutuke! Ma kohe akkasin arvutama, et millal me siis seal Lissabonis käisime, vist oli 2005/2006 aastavahetus. Siis polnud linnasüdames küll peale saapaviksijate miskit pealetükkivat rafast. Aga rumeenlaste ja Moldova tüüpidega on see asi, et rumeenia keel sarnanevat kõige rohkem portugali keelele ja nii nad sinna kõik tormavadki, saavad lihttöölistena kenasti akkama. Meil oli otellis vist kogu teenindav personal Rumeeniast:))
    Ma mäletan, et minu jaoks jäi just see söögipool siukseks niruks tookord, ei tekitand need kuulsad sardiinid minus ka miskeid imeemotsioone, selline harju keskmine oli see söögivärk. Abikaas (kes siis ei olndki veel abikaas:) vohmis absoluutselt iga pääv erinevaid mereande ja oigas mõnust:)) A me sõitsime ise miskise linnalähirohngiga mere äärde Lissabonist, sinna CaisCais-i ja Estorili poole, need olid 1. jaanuaril küll mõnusad tshillimise kohad ja pealegi oli seal oma sõjajärgse elu eland ungarlaste ajaloo vastuoluline tüüp valitseja Istvan Horthy, niet me natuke nagu pidime sinnapoole sõitma kah:)
    Palju õnne kah teile, 15 on täitsa tegijate nummer juba!

    Vasta

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s

%d bloggers like this: