RSS-voog

On see ravitav?

Posted on

… küsin ma mõttes endalt, vaadates oma moosi- ja hoidisteriiulit, või veetes taaskord aega pliidi ees potitäie aurava suvikõrvitsa”püree” või boršipõhjaga. Mõtlesin ka selle üle, millal minust üsna märkamatult hoidistaja sai. Ühelt poolt on see nagu geenidega kaasa antud, põlvest põlve on ju nii ema kui vanaemad ja kõik muud naissugulased asjaga ametis olnud, teiselt poolt on ju teada värk, et parimaid hapukurke ja köögiviljahoidiseid, moosidest rääkimata, oskad vaid sina ise teha. Oma maitse järgi.

Hoidistamine ei ole iseenesest raske töö, ainult aega nõudev. Töömahukas. Kõik see tükeldamine, püreestamine ja läbi sõela surumine ja purkide pesemine. Korralikud perenaised ka desinfitseerivad purke ahjus kuumutamise teel ja mõned veel kuumutavad valmis hoidiseid – osadel nõuab juba retsept niiviisi. Mina olen viimasel ajal loobunud retseptides näpuga järge ajamast. Kui olin värske köögikaalu omanik, oli muidugi põnev kõiki aineid kaaluda ja täpne olla. Hetkel on laisem periood ja teen kõike umbes. Näiteks õunapüree tegemine näeb välja niimoodi, et võtan 3-liitrise potitäie Valgeid klaare, lõigun koledamad kohad koorelt välja, tükeldan ja panen vähese veega keema. Potti lisan kaneelikoore. Keedan, kuni õunad pehmed. Ajan õunamassi läbi sõela. Lisan püreele suhkrut (loomulikult umbes, pigem vähem kui rohkem, nii 100-200g), kuumutan, eemaldan vahu, panen purkidesse. Helekollane purk ülemisel riiulil. Samasugust punast moosi saab paradiisiõuntest. Viimase paari aasta konkurentsitult popim nö. soolane moos on olnud meil tšillimoos. Seda olen viimasel ajal teinud ka silma järgi, võttes paprikaid ja 4-8 tšillikauna. Puhastan ja tükeldan paprikad, panen kätte kummikindad ja puhastan tšillikaunad seemnetest, tükeldan. Lisan umbes 1-2 dl suhkrut ja sortsu punast veini. Keedan 45 min ja blendris püreestan, seejärel keedan veidi veel ilma kaaneta. Purkidesse ja ongi valmis.

Sel aastal olen ka juba teist raksu teinud suvikõrvitsa”püreed” – püree jutumärkides seetõttu, kuna retsept oli selle nimega, ometi ei ole vaja seda eraldi püreerima hakata, kuna ta on niisamagi hea. Tegemist on minu erilise lemmikuga ning siinkohal toon ära katse-eksituse meetodil täiustatud retsepti (pärast esimese satsi proovimist tundus, et tšillit võiks sutsu rohkem olla ning õli jällegi vähem). Tuleb võtta 2-3 suuremat suvikõrvitsat, 4 paprikat, 4 suuremat tomatit, 2 küüslaugupead, 4 tšillikauna, suurem sibul või kaks, pool kl õli, pool kl suhkrut, 2 spl soola ning 2-3 spl äädikat. Köögiviljad tükeldada, lisada potti sorts vett, keeta 20 min., lisada äädikas ja soovi korral ka köögiviljahoidiste paksendajat (ma huvi pärast lisasin), keeta veel mõni minut ning panna purkidesse. Mul on seda hoidist kõva 16 purki, hetkel mõtlen, kas seda on pisut palju või pigem mitte.

Sel suvel tegin palju ka mustikamoosi, küll vaarikate ja maasikatega, küll ilma. Hapukurke on 8 purki, ning marineeritud seeni ka juba nii mõnigi purk, neid tuleb loodetavasti veelgi, ja kui seenesaak eriti rikkalik peaks tulema, siis kindlasti ka teen mõned purgid hapendatud seeni.

4 responses »

  1. mul said eelmisel aastal oma moosid uueks aastaks peaaegu otsa, et järelikult oli vähe. Tänavu teen siis ka vähemalt sama palju. Teeks rohkemgi, aga aega napib. Meil köögivilja asjad ei lähe hästi, kuigi see sinu püree tundub küll huvitav, eriti kiidukõne selle juurde. Äkki elu toob kätte võimaluse seda maitsta :). Enne ei julge ikka teha, sest tõesti kui üksi söön, siis palju seda ikka vaja oleks. Kuigi ma söön ka linnupipramoosi üksi, aga seda süües ma isegi ei mõtle, et sööks keegi veel 🙂 vastupidi. Peaks veel tegema suvikõrvitsa-siduni moosi, see oli ka ülimaitsev. No ja seeni, seeni, seeni :).

    Vasta
    • ojaa, küll tõesti elu toob selle võimaluse kätte, eriti arvestades seda, kui palju mul neid tehtud on 🙂 mul üks suvikõrvits veel üle, naabrinna soovitas sest lõigata viilakad ja laduda röstitult vormi põhja, peale küüslaugu-praetomati segu, siis riivsaia ja riivjuustu ning ahjus küpsetada.

      Vasta
  2. see viimane paneb suu vett jooksma küll. Praegu on köögivilja aeg ja peab kasutama kõiki neid õhukese koorega kõrvitsalisi ja odavaid paprikaid jms. Mitte sööma makarone lihakastmega nagu me eile, sest muud ei olnud ja polnud ka aega-jõudu muud teha. Täna teen mõne köögiviljavormi!

    Vasta
  3. See ei ole ravitav, ma arvan. Mul on ka juba mitu riiulitäit Põlvas talve ootamas.

    Sel aastal jäin moosidest truuks ennast aastatega tõestanud maasika-rabarberi-vanilje-, mustika-, vaarika- ja õunamoosile ning punasesõstrazeleele. Ja tomatite-paprikamöginad meil kasutusel purustatud tomatit nõudvate roogade sees, nagu nt lasanje ja pastakastmed. Kulub palju ja mu 24 purki veab ehk jõuludeni välja.
    Tšillimoosi teen ka, suure portsu, eelmise aasta varud läksid jõulu ajal saajatele nii hästi kaubaks, et nüüd nõutakse seda selgi aastal.

    Vasta

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s

%d bloggers like this: