Lummav lammas

Nädalavahetusel “koondas” tädi oma lambaid ja mulgi õnnestus hea tükk liha saada. Lambakarrist ma esialgu isegi ei unistanud, kuidagi keeruline tundus see tegemine. Siis aga vaatasin neid lihatükke nii ja naapidi ning mõtlesin välja: niipalju on seal pehmet liha küll, et karrit saada. Koguni cevapčiceid sai. Viimane on keerulisest nimest hoolimata üks väga lihtne toit ja retsepti võib igaüks omal moel täiustada, mul oli u. 200g lambaliha, mille masinast läbi ajasin ning u. 200g ärategemist vajavat kalkuni hakk-kintsu. Lisasin 1 muna, soola ning pipart ja segasin taina. Hr. Abikaasa vormis taina ümber grill-tikkude ning küpsetas ära.

Pehmet liha tuli oma poole kilo jagu veel ja siis hakkasin otsima Manni blogist karriretsepti- mõned aastad tagasi Mann tegi seda ja sellest peale mulle tundub, et üks parimaid toite üldse, mida ma kunagi saanud olen. Muidugi oli pisuke hirm ebaõnnestuda, et äkki minu karri ei tule nii hea kui tookord Mannil. Aga retsepti uurides tundus, et suht tehtav. Kõige suuremaks murelapseks osutus koriandri vähene kättesaadavus Lõuna-Tallinna kaubandusvõrgus, naiivne mina suundus kõigepealt uude Laagri Rimisse, kus lisaks koriandrile polnud võimalik osta ei ingverijuurt ega tšillikaunu. Ei punaseid ega rohelisi. Veelgi blondim osa minust otsustas Säästukas õnne proovida – puhas ajaraisk. Hiljem kodus avastasin, et mul ka maitsestamata jogurt otsa on saanud, tegin kiire käigu Jannseni poodi, kus müüdi nii ingverit kui punase-rohelise tšilli miksi, selle eest plusspunktid Jansa poele. Kodus kasvas üks väike tuts koriandrit õues potis, otsustasin selle peotäiega hakkama saada. Kardemoni seemneid mul samuti polnud, lugesin sujuvalt, et vaja on koriandri seemneid, neid olin usinalt enda peenralt korjanud, aga maitse seisukohalt need vist eriti miskit juurde ei andnud 🙂 . Karri oli tavaline karri, kurkumit sain tavapoest. Mündi asemel oli piparmünt otse oma peenrast. Ja siis tegin nii nagu Manni õpetus oli:

Köögikombainis purustada:

• kaks-kolm-neli kamalutäit koriandrit
• 50 gr india pähkleid
• kamalutäis münti
• 2 dl kookospiima
• 3 rohelist tšillit

kui segu tundub liiga tihke, siis lisada vajadusel vett.

Võtta haudepott ja kuuma õli sisse pista paar nelgitera, paar kaneelikangi ja kaks tl rohelise kardemoni seemneid. Lasta neil säriseda nii minut. Lisada kaks hakitud sibulat, pöidlasuurune jupp hakitud ingverit ja nii 8-9 hakitud küüslauguküünt. Jälgida, et vigurid kõrbema ei lähe. Lisada nii 700 gr lambaliha tükke. Pruunistada. Nüüd potti 2 tl vürtsköömneid, 1 tl kurkumi, 1 tl jahvatatud kardemoni, 2 tl inglise karri pulbrit. Kui lihatükid nende sees kauni korra peale saanud, valada peale 2 dl maitsestamata jogurtit. Nüüd lisada hulka ka alul tehtud pasta. Panna juurde nõnna palju keeva vett, et liha saaks kenasti kaetud. Lasta nii pool tundi podiseda, uurida, palju vaja soola juurde panna. Või siis pipart. Pigistada sisse ühe laimi mahl. Lasta veel rahus küpseda tunnike. Lõpus lisasin veel 50 gr röstitud India pähkleid.

Minu muudatused retseptis tulenesid eelkõige liha ja koriandri vähesusest ning otsusest 400 ml kookospiima purk ning sama suur jogurtitops ära kulutada, mulle tundus algul nimelt, et kogu moos pisut liiga tšilline jäi. Vett jällegi üldse ei lisanud, hoopis 2 kotikest basmati- ja jasmiiniriisi. Ei teagi, kas seoses sellega tohibki antud toitu karriks nimetada, oli teine rohkem väga vürtsika plohvi moodi 🙂 . Eriti heaks läks asi aga teisel päeval, s.o. täna, kui tšillisus on hakanud vaiksemaks tõmbuma ja muud maitsed rohkem esile tulevad. Liha maitset on ses toidus aga üpris vähe tunda, selle põhjuseks võib olla liha vähesus või fakt, et tänapäeva lambad on aretatud nii, et kasukamaitset tunda polegi. Ma ei tea, kas see aretus on üleüldine suund või mitte, minu tädi lambad igatahes liigse kasukamaitse all ei kannata!

On see ravitav?

… küsin ma mõttes endalt, vaadates oma moosi- ja hoidisteriiulit, või veetes taaskord aega pliidi ees potitäie aurava suvikõrvitsa”püree” või boršipõhjaga. Mõtlesin ka selle üle, millal minust üsna märkamatult hoidistaja sai. Ühelt poolt on see nagu geenidega kaasa antud, põlvest põlve on ju nii ema kui vanaemad ja kõik muud naissugulased asjaga ametis olnud, teiselt poolt on ju teada värk, et parimaid hapukurke ja köögiviljahoidiseid, moosidest rääkimata, oskad vaid sina ise teha. Oma maitse järgi.

Hoidistamine ei ole iseenesest raske töö, ainult aega nõudev. Töömahukas. Kõik see tükeldamine, püreestamine ja läbi sõela surumine ja purkide pesemine. Korralikud perenaised ka desinfitseerivad purke ahjus kuumutamise teel ja mõned veel kuumutavad valmis hoidiseid – osadel nõuab juba retsept niiviisi. Mina olen viimasel ajal loobunud retseptides näpuga järge ajamast. Kui olin värske köögikaalu omanik, oli muidugi põnev kõiki aineid kaaluda ja täpne olla. Hetkel on laisem periood ja teen kõike umbes. Näiteks õunapüree tegemine näeb välja niimoodi, et võtan 3-liitrise potitäie Valgeid klaare, lõigun koledamad kohad koorelt välja, tükeldan ja panen vähese veega keema. Potti lisan kaneelikoore. Keedan, kuni õunad pehmed. Ajan õunamassi läbi sõela. Lisan püreele suhkrut (loomulikult umbes, pigem vähem kui rohkem, nii 100-200g), kuumutan, eemaldan vahu, panen purkidesse. Helekollane purk ülemisel riiulil. Samasugust punast moosi saab paradiisiõuntest. Viimase paari aasta konkurentsitult popim nö. soolane moos on olnud meil tšillimoos. Seda olen viimasel ajal teinud ka silma järgi, võttes paprikaid ja 4-8 tšillikauna. Puhastan ja tükeldan paprikad, panen kätte kummikindad ja puhastan tšillikaunad seemnetest, tükeldan. Lisan umbes 1-2 dl suhkrut ja sortsu punast veini. Keedan 45 min ja blendris püreestan, seejärel keedan veidi veel ilma kaaneta. Purkidesse ja ongi valmis.

Sel aastal olen ka juba teist raksu teinud suvikõrvitsa”püreed” – püree jutumärkides seetõttu, kuna retsept oli selle nimega, ometi ei ole vaja seda eraldi püreerima hakata, kuna ta on niisamagi hea. Tegemist on minu erilise lemmikuga ning siinkohal toon ära katse-eksituse meetodil täiustatud retsepti (pärast esimese satsi proovimist tundus, et tšillit võiks sutsu rohkem olla ning õli jällegi vähem). Tuleb võtta 2-3 suuremat suvikõrvitsat, 4 paprikat, 4 suuremat tomatit, 2 küüslaugupead, 4 tšillikauna, suurem sibul või kaks, pool kl õli, pool kl suhkrut, 2 spl soola ning 2-3 spl äädikat. Köögiviljad tükeldada, lisada potti sorts vett, keeta 20 min., lisada äädikas ja soovi korral ka köögiviljahoidiste paksendajat (ma huvi pärast lisasin), keeta veel mõni minut ning panna purkidesse. Mul on seda hoidist kõva 16 purki, hetkel mõtlen, kas seda on pisut palju või pigem mitte.

Sel suvel tegin palju ka mustikamoosi, küll vaarikate ja maasikatega, küll ilma. Hapukurke on 8 purki, ning marineeritud seeni ka juba nii mõnigi purk, neid tuleb loodetavasti veelgi, ja kui seenesaak eriti rikkalik peaks tulema, siis kindlasti ka teen mõned purgid hapendatud seeni.

Annis nr. 2

 

See sall on juba jupimat aega tagasi valmis saanud, ootas teine seda aega, mil mul tekib vaba hetk viimistlemiseks. Hetk saabus ja ka sallihooaeg on kohe ukse taga oma aega ootamas. Äramärkimist selle salli puhul väärib kindlasti lõng, eriti lõnga värv, mis mulle eriti meeldib, lõnga ennast ei saa ära märkida ainuüksi juba seetõttu, et lõngavöö on teadmata kadunud 🙂