RSS-voog

Toscana 2

Posted on

Esimese käiguna mõtlesime minna Pisasse, et kui juba sealkandis oleme, tuleks oma silmaga torn üle vaadata. Oli ju kuulda ka, et Pisas midagi peale torniväljaku suurt näha polegi, aga me ei uskunud. Siiski see täpselt nii just oli. Pildistasime tornihoidmis- ja lükkamisepilte, ostsime suveniire ja lolli peaga sõime ka veel ühes kohalikus söögikohas, millest midagi rääkida polegi. Sel päeval selgus ka tõsiasi, et Roosil on tekkinud nn. suure poti paanika, kuna ta sai ühelt tobedalt Austria bensuka vetsupotilt sahmaka vett vastu tagumikku tänu liikumisanduritele või ma ei teagi millele, ja siis ta hakkas paaniliselt suuri potte kartma ja keeldus neile istumast edaspidi, isegi uus väljend tuli kõnekeelde: “Tahan potile”. Nii me siis kandsimegi tema pissipotti edaspidi vankrisahtlis kaasas. Ükskord unustasime poti koju ja see päädis pissihädaga kiirteel ja kuna sobivat peatuskohta ei tulnud ega tulnud, tuli häda turvatooli. Pärast siis panime kuivi riideid ja kilekotte Roosile istumise alla ja poldki väga hullu. Ühesõnaga, Pisa oli pettumus. Järgmisel päeval käisime Luccas, ja see oli juba see, mida ma Itaalialt ootasin ja ette kujutasin. Ilus vanalinn, jalutamist ja vaatamist küllalt. Parkida sai linnamüüri äärde ja parkimiskohti jagus küllaga.

Selliseid toredaid keraamilisi taldrikuid, tasse, kanne jms nagu pildil üleval ja paremal näha, müüdi paljudel kohtades, ja hinnad olid krõbedad. Kõige pisem tuhatoosi suurune taldrikuke nt võis vabalt 20 eurot maksta.

Järgmisel päeval siirdusime Montepulcianosse. Seda linnakest näidatakse ka filmis “Toscana päikse all”, kui keskväljakul toimub lipuviskamine ja suur rahvapidu. Keskväljak on vist ka selle linnakese kõige kõrgem koht. Sestap ei jõudnud keegi peale minu sinna ronida (kohati läheb tänav 45-kraadise nurga all), mina aga tahtsin ilmtingimata näha, mida see endast kujutab. Kujutas üsna inimtühja väljakut… aga siiski oli tore ja need armsad kitsad tänavad, mis viivad panoraami imetlema, no see oli juba vägagi Itaalia. Ja Toscana kaunis kuppelmaastik. Vaid lavendlit ei näinud kuskil, v.a. ühes potis. Ei olnud ka päevalillepõlde, ju vist oli veel aeg liiga varane. Moone oli aga küll siin-seal näha. 

Vahepeal kulutasime päevakese basseinimõnudele ja vahelduseks käisime ära lähedalasuvas Pinoccio Parkis, mis oli muidugi üpris lahja meie kui kogenud lõbustuspargi huntide jaoks, eriti veel võrdlus eelmise aasta Disneylandiga oli veel eriti Pinoccio Parki kahjuks. Käisime ka Garzoni aias ja liblikamajas, mis erilist elamust siiski ei pakkunud ja oleks võinud vabalt olemata olla.

Siis käisime Sienas. Siena oli suursugune, meenutas mulle miskitõttu Tallinnat, nagu ka Lucca meenutas pisut meie vanalinna. Siena keskväljak oli muidugi kordi suurem, kui meie Raekoja plats või Vabaduse väljak, see jättis väga võimsa mulje. Ja toomkirik oli ka imeilus, valge ja särav.

Laupäeval rääkis me majaperemees, et lähedalasuvas Pescias on turg, mõtleime, et käime ja vaatame. Teel sinna eksisime pisut ära ja sõitsime kesklinna asemel mäetippu, kust avanesid ägedad vaated. Siis tiirlesime alla tagasi ja lõpuks õnnestus ka üks parkla leida, GPS on selles mõttes imehea massin, et … mis me ilma selleta küll teinud oleksime. Pescia oli ka selline suuremat sorti linn, Tallinna-sugune, kus olid ilusad kirikud, mis kõik remondis olid, ja seal asus ka maailma vanim haiglahoone, kus praegu on muuseum. Sellega me ei hakanud lapsi vaevama. Turg kujutas endast tänavaile sätitud varjualuseid, kus müüdi igasugu riidekraami – pesu, rannariideid, t-särke, mida iganes. Vahel tiirlesid “ehtsaid” Gucci ja Prada ja Louis Vuittoni kotte müüvad tüütud mooramaamehed. Riidekraami hinnad algasid 1-2 eurost, t-särgid maksid 5-8, rinnahoidjad 2 eurot… Kella kahe paiku hakkasid esimesed müüjad oma improviseeritud kioske kokku pakkima ja meie avastasime, et oleme totaalselt eksinud. Tegime ühe üsna pika tiiru lõõskava päikese käes ja otsustasime keskväljakule tagasi minna, et siis äkki saame aru, kuhu minna vaja. Õnneks leidsimegi tuttavad tänavad üles ja müüdava kraami järgi, mis eelnevalt oli silma jäänud, saime ka aru, kust me tulnud olime ja kuhu edasi minna vaja. Rampväsinuina siirdusime koju basseini. Õhtul tegime veel väljasõidu mere äärde, Viareggiosse. Meri oli soe ja ranna äärest veest korjasime merikarpe, niiet Suusi retuusid ja minu seelik olid kõik märjad tänu lainetusele.

Pühapäeval oligi meie viimane Itaalia-päev, ja kui algselt olime mõelnud selle mere ääres veeta, siis otsustasime siiski minna Volterrasse ja San Gimignanosse, et veel veidi ehedat Toscanat nuusutada. Volterra on imekaunis… juba sõit sinna on elamusterohke, kui linn paistab hiigelkõrgel mäe otsas olevat ja siis hakkad mööda serpentiine sinna vurama mootori unnates. Iga keeru peal jälle uus ja endisest pisut kõrgem vaade. Algul tundus, et linn on rahvast täis ja parkimiskohti pole – nimelt oli ühes parklas oma 6 kohta reserveeritud politseijõududele lubadusega valesti parkijad minema vedada. Meie jäime uskuma, mõned poola päritolu autod aga parkisid rahumeeli neile kohtadele ja küllap ei juhtunud nendega midagi. Meie aga oma hingerahu huvides otsisime uue parkla, mis oli umbes 20 m eemal, amfiteatri varemete juures. Volterrast avanes ka vaimustav panoraamvaade ümbritsevale maastikule, seda pilvealust ilu ei suuda ükski pilt edasi anda. Volterra meeldiski mulle neist mägilinnadest kõige rohkem. Ja kes läheb Toscanasse eesmärgiga viibida eheda Toscana maastiku keskel, siis ta peakski viibima rohkem lõuna pool, nt Siena ümbruses. Põhja pool on ka ilusaid vaateid ja loodust, aga see on pigem mägedega vahelduv lauskmaa, lõuna pool on ikka ilusam.

Edasi viis tee meid San Gimignanosse, mis oli ka omamoodi armas vana kindluslinn. Seal oli keskväljakul pisike turg, kus kohalikud mahetootjad oma veini, mett, õli ja muid produkte maitsta pakkusid ning müüsid. Meeleolu oli mõnus ja vaba.

Kindlasti jäävad mulle Itaaliast meelde bensukavõileivad, mida sinnasõites teele ostsime – täielik gurmee. Negatiivset oli kindlasti ka, aga ei midagi sellist, mille pärast mitte tahta tagasi minna. See jäi aga küll silma, et põhimõtteliselt on Itaalia väga sarnane nii Sloveenia kui ka Horvaatiaga, kus me oleme aastaid puhkamas käinud. Horvaatias oli selliseid kräpp-kiirtoidukohti ainult võrreldamatult vähem, ja võisid alati kindel olla, et niikui kuskil maha istud, saad suurepärase söögielamuse. Itaalias see niiväga kindel ei olnud, pluss veel hiigelhinnad. Samas ei tea ma, kui kõrgeks vahepeal Horvaatia hinnad kasvanud on.

Selline see meie reisike siis lühidalt kokkuvõttes oligi, kindlasti oleks ta olnud teistsugune, kui me oleks ilma lasteta reisinud, aga nagu Triingi oma reisijutus märkis, et lastega nt ei saa väga valida, kus sa sööd ja millal, kui ikka lapsel kõht tühjaks saab, tuleb minna esimesse võimalikku kohta ja ka nende soovidega arvestada. Samuti väsivad nad kiiremini ja ei jaksa niipalju ringi hängida, kui suured. Ses mõttes oli meie basseiniga hotellike ikka väga tore koht ja saime täielikult kätte sooja lõunamaise suvetunde, mis siin kodumaal nii visalt sel aastal tuure üles võtab.

Ahjaa, tagasiteel käisime veel Veneetsiast läbi! Sõitsime vaporettoga Püha Markuse väljakule ja jalutasime pisut ringi. Järgmisel päeval tabas Veneetsiat tromb 🙂 mis mõned puud hambaorkide sarnasteks katkus ja pisut laastamistööd tegi, surma õnneks keegi ei saanud.

P.S. Leidsin ääretult põhjaliku blogijutu, milles juttu samadest linnadest, kus meiegi käisime. Seal on põhjalikumalt ajaloost juttu ja nimesid kah, piltidest rääkimata 🙂

3 responses »

  1. väga tore jutt, kauaoodatud :).
    Mul on ka Toscanast kaunid mälestused, aga väga tagasi ei tõmba. Minge järgmine kord Andaluusiasse, ma usun see meeldib teile ka. No sinna on oma autoga muidugi suht võimatu saada. Aga kõik muud hinnad on seal vähemalt kolmandiku võrra odavamad. Ja seal on see päriselu rohkem käegakatsutav :).

    Vasta
  2. kle peale seda autosõitu ma pole enam üldse kindel, et ma oma autoga kuskile kaugemale kui Soome minna tahan, eriti veel Euroopa teise otsa 🙂

    Vasta
  3. Tähendab, palun ärge virisege autosõidu pihta, naised! Ma olen siiamaani oimetu infost, mida Rumeenja ofitser eila meiega jagas, nad sõitsid kogu perega siit Kansasest (MidWest, eksole) idarannikule, siis siia tagasi, pesid nats pesu ja siis läänerannikule. AUTOGA! AU-TO-GA! Mulle tundub, et Kasastanist Portugali on ka vähem maad kui siuke trip ette võtta… Bhääh.
    Aga Anu, Sa oled väga tubli, et reiemuljed üleval! Ma muudkui vehklen ringi ja pildid-muljed Californjast siiamaani veel kuskil arvutis ripakil.

    Vasta

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s

%d bloggers like this: