RSS-voog

Monthly Archives: juuni 2012

Toscana 2

Posted on

Esimese käiguna mõtlesime minna Pisasse, et kui juba sealkandis oleme, tuleks oma silmaga torn üle vaadata. Oli ju kuulda ka, et Pisas midagi peale torniväljaku suurt näha polegi, aga me ei uskunud. Siiski see täpselt nii just oli. Pildistasime tornihoidmis- ja lükkamisepilte, ostsime suveniire ja lolli peaga sõime ka veel ühes kohalikus söögikohas, millest midagi rääkida polegi. Sel päeval selgus ka tõsiasi, et Roosil on tekkinud nn. suure poti paanika, kuna ta sai ühelt tobedalt Austria bensuka vetsupotilt sahmaka vett vastu tagumikku tänu liikumisanduritele või ma ei teagi millele, ja siis ta hakkas paaniliselt suuri potte kartma ja keeldus neile istumast edaspidi, isegi uus väljend tuli kõnekeelde: “Tahan potile”. Nii me siis kandsimegi tema pissipotti edaspidi vankrisahtlis kaasas. Ükskord unustasime poti koju ja see päädis pissihädaga kiirteel ja kuna sobivat peatuskohta ei tulnud ega tulnud, tuli häda turvatooli. Pärast siis panime kuivi riideid ja kilekotte Roosile istumise alla ja poldki väga hullu. Ühesõnaga, Pisa oli pettumus. Järgmisel päeval käisime Luccas, ja see oli juba see, mida ma Itaalialt ootasin ja ette kujutasin. Ilus vanalinn, jalutamist ja vaatamist küllalt. Parkida sai linnamüüri äärde ja parkimiskohti jagus küllaga.

Selliseid toredaid keraamilisi taldrikuid, tasse, kanne jms nagu pildil üleval ja paremal näha, müüdi paljudel kohtades, ja hinnad olid krõbedad. Kõige pisem tuhatoosi suurune taldrikuke nt võis vabalt 20 eurot maksta.

Järgmisel päeval siirdusime Montepulcianosse. Seda linnakest näidatakse ka filmis “Toscana päikse all”, kui keskväljakul toimub lipuviskamine ja suur rahvapidu. Keskväljak on vist ka selle linnakese kõige kõrgem koht. Sestap ei jõudnud keegi peale minu sinna ronida (kohati läheb tänav 45-kraadise nurga all), mina aga tahtsin ilmtingimata näha, mida see endast kujutab. Kujutas üsna inimtühja väljakut… aga siiski oli tore ja need armsad kitsad tänavad, mis viivad panoraami imetlema, no see oli juba vägagi Itaalia. Ja Toscana kaunis kuppelmaastik. Vaid lavendlit ei näinud kuskil, v.a. ühes potis. Ei olnud ka päevalillepõlde, ju vist oli veel aeg liiga varane. Moone oli aga küll siin-seal näha. 

Vahepeal kulutasime päevakese basseinimõnudele ja vahelduseks käisime ära lähedalasuvas Pinoccio Parkis, mis oli muidugi üpris lahja meie kui kogenud lõbustuspargi huntide jaoks, eriti veel võrdlus eelmise aasta Disneylandiga oli veel eriti Pinoccio Parki kahjuks. Käisime ka Garzoni aias ja liblikamajas, mis erilist elamust siiski ei pakkunud ja oleks võinud vabalt olemata olla.

Siis käisime Sienas. Siena oli suursugune, meenutas mulle miskitõttu Tallinnat, nagu ka Lucca meenutas pisut meie vanalinna. Siena keskväljak oli muidugi kordi suurem, kui meie Raekoja plats või Vabaduse väljak, see jättis väga võimsa mulje. Ja toomkirik oli ka imeilus, valge ja särav.

Laupäeval rääkis me majaperemees, et lähedalasuvas Pescias on turg, mõtleime, et käime ja vaatame. Teel sinna eksisime pisut ära ja sõitsime kesklinna asemel mäetippu, kust avanesid ägedad vaated. Siis tiirlesime alla tagasi ja lõpuks õnnestus ka üks parkla leida, GPS on selles mõttes imehea massin, et … mis me ilma selleta küll teinud oleksime. Pescia oli ka selline suuremat sorti linn, Tallinna-sugune, kus olid ilusad kirikud, mis kõik remondis olid, ja seal asus ka maailma vanim haiglahoone, kus praegu on muuseum. Sellega me ei hakanud lapsi vaevama. Turg kujutas endast tänavaile sätitud varjualuseid, kus müüdi igasugu riidekraami – pesu, rannariideid, t-särke, mida iganes. Vahel tiirlesid “ehtsaid” Gucci ja Prada ja Louis Vuittoni kotte müüvad tüütud mooramaamehed. Riidekraami hinnad algasid 1-2 eurost, t-särgid maksid 5-8, rinnahoidjad 2 eurot… Kella kahe paiku hakkasid esimesed müüjad oma improviseeritud kioske kokku pakkima ja meie avastasime, et oleme totaalselt eksinud. Tegime ühe üsna pika tiiru lõõskava päikese käes ja otsustasime keskväljakule tagasi minna, et siis äkki saame aru, kuhu minna vaja. Õnneks leidsimegi tuttavad tänavad üles ja müüdava kraami järgi, mis eelnevalt oli silma jäänud, saime ka aru, kust me tulnud olime ja kuhu edasi minna vaja. Rampväsinuina siirdusime koju basseini. Õhtul tegime veel väljasõidu mere äärde, Viareggiosse. Meri oli soe ja ranna äärest veest korjasime merikarpe, niiet Suusi retuusid ja minu seelik olid kõik märjad tänu lainetusele.

Pühapäeval oligi meie viimane Itaalia-päev, ja kui algselt olime mõelnud selle mere ääres veeta, siis otsustasime siiski minna Volterrasse ja San Gimignanosse, et veel veidi ehedat Toscanat nuusutada. Volterra on imekaunis… juba sõit sinna on elamusterohke, kui linn paistab hiigelkõrgel mäe otsas olevat ja siis hakkad mööda serpentiine sinna vurama mootori unnates. Iga keeru peal jälle uus ja endisest pisut kõrgem vaade. Algul tundus, et linn on rahvast täis ja parkimiskohti pole – nimelt oli ühes parklas oma 6 kohta reserveeritud politseijõududele lubadusega valesti parkijad minema vedada. Meie jäime uskuma, mõned poola päritolu autod aga parkisid rahumeeli neile kohtadele ja küllap ei juhtunud nendega midagi. Meie aga oma hingerahu huvides otsisime uue parkla, mis oli umbes 20 m eemal, amfiteatri varemete juures. Volterrast avanes ka vaimustav panoraamvaade ümbritsevale maastikule, seda pilvealust ilu ei suuda ükski pilt edasi anda. Volterra meeldiski mulle neist mägilinnadest kõige rohkem. Ja kes läheb Toscanasse eesmärgiga viibida eheda Toscana maastiku keskel, siis ta peakski viibima rohkem lõuna pool, nt Siena ümbruses. Põhja pool on ka ilusaid vaateid ja loodust, aga see on pigem mägedega vahelduv lauskmaa, lõuna pool on ikka ilusam.

Edasi viis tee meid San Gimignanosse, mis oli ka omamoodi armas vana kindluslinn. Seal oli keskväljakul pisike turg, kus kohalikud mahetootjad oma veini, mett, õli ja muid produkte maitsta pakkusid ning müüsid. Meeleolu oli mõnus ja vaba.

Kindlasti jäävad mulle Itaaliast meelde bensukavõileivad, mida sinnasõites teele ostsime – täielik gurmee. Negatiivset oli kindlasti ka, aga ei midagi sellist, mille pärast mitte tahta tagasi minna. See jäi aga küll silma, et põhimõtteliselt on Itaalia väga sarnane nii Sloveenia kui ka Horvaatiaga, kus me oleme aastaid puhkamas käinud. Horvaatias oli selliseid kräpp-kiirtoidukohti ainult võrreldamatult vähem, ja võisid alati kindel olla, et niikui kuskil maha istud, saad suurepärase söögielamuse. Itaalias see niiväga kindel ei olnud, pluss veel hiigelhinnad. Samas ei tea ma, kui kõrgeks vahepeal Horvaatia hinnad kasvanud on.

Selline see meie reisike siis lühidalt kokkuvõttes oligi, kindlasti oleks ta olnud teistsugune, kui me oleks ilma lasteta reisinud, aga nagu Triingi oma reisijutus märkis, et lastega nt ei saa väga valida, kus sa sööd ja millal, kui ikka lapsel kõht tühjaks saab, tuleb minna esimesse võimalikku kohta ja ka nende soovidega arvestada. Samuti väsivad nad kiiremini ja ei jaksa niipalju ringi hängida, kui suured. Ses mõttes oli meie basseiniga hotellike ikka väga tore koht ja saime täielikult kätte sooja lõunamaise suvetunde, mis siin kodumaal nii visalt sel aastal tuure üles võtab.

Ahjaa, tagasiteel käisime veel Veneetsiast läbi! Sõitsime vaporettoga Püha Markuse väljakule ja jalutasime pisut ringi. Järgmisel päeval tabas Veneetsiat tromb 🙂 mis mõned puud hambaorkide sarnasteks katkus ja pisut laastamistööd tegi, surma õnneks keegi ei saanud.

P.S. Leidsin ääretult põhjaliku blogijutu, milles juttu samadest linnadest, kus meiegi käisime. Seal on põhjalikumalt ajaloost juttu ja nimesid kah, piltidest rääkimata 🙂

Itaalia, Toscana 1.

Posted on

Tundub, et mu blogi on muutumas käsitööblogist reisiblogiks, aga no mis teha. Käsitööd ikka teen ka, aga ette ei ole miskit uut hetkel näidata, tegin ühe heegeldatud bareti teel Itaaliasse valmis, ja üks Annis on ka hetkel pooleli ja mõned asjad veel. Aga nüüd asja ehk reisi juurde.

Alustasime sõitu 2. juunil oma autoga, õhtuks jõudsime Varssavist läbi teeäärsesse hotelli. Järgmiseks õhtuks jõudsime Sloveeniasse, kus meid ootas sõbra külalislahke kodu ja hommikul startisime sealt Montecatini Terme poole, kus asus me Itaalia hotell või agriturismo või 6 apartmendiga majutusasutus, kutsutagu seda nii, kuis meeldib. Autosistumisest oli juba selleks ajaks kõigil suht siiber, eriti aga Roosil, kes ei saanud algul üldse pihta, miks me kodust ära läksime. Hotelli basseini nähes hakkas aga temalgi selgus saabuma 🙂

Paar esimest päeva oli ilm üsna jahe ja eriti õhtud ka tuulised, nii et basseini saime alles kolmapäeval ära proovida. Terve bassein oli enamjaolt meie gängi päralt, vaid kord jagasime seda Poola naabritüdrukutega. Tavaliselt suplesime päevas korra, aga ühel eriti palaval päeval otsustasime võtta vaba(ma)lt ja alustasime päeva värskendava suplusega ning lõpetasime ka. Hotellis meil telekat polnud ja wifi levis ka vaid hommikusöögilauas, niiet uudistega sai enamvähem kursis end hoitud ja mõned reisipildid FB-sse postitatud, aga mingit pidevat netisistumist polnud, mis andis puhkusele lisaväärtuse. Hommikusöök oli meil hinna sees, see kujutas endast lauakest, kust sai valida hommikusöögihelveste ja müsli, pakendis magusate saiakeste, kirsstomatite, kohalike vorstikeste ja juustu ning 5 sordi moosi vahel või siis süüa neid kõiki vaheldumisi või kuis meeldib. Lauda tõi peremees Innokenti meile taldriku ahjus soojaks lastud saiaga ning teise taldriku praemunadega. Ühel päeval üllatas ta meid kausitäie mascarpone kreemi ja kahel hommikul kreppidega, mis olid ülimaitsvad. Joogiks oli mahl või piim, kohvimasinast sai valida cappucino, american coffee ja espresso vahel. Mina jäin lõpuks pidama cappucinol, ameerika oma oli täitsa lurr, aga kui seda espressoga miksida, siis oli ka täitsa joodav. Esimesel õhtul pakkus Innokenti meile ka pastat, kuna me ei viitsinud kuskile toiduotsingutele suunduda, ja see pasta oli muidugi imehea, lapsed sõid ja kiitsid ja hakkasid koguni kohalikku tomatikastet sööma ketšupi asemel, seda joont proovime kodus jätkata. Eriti veel juhul, kui leiame äkki Stockmannist või mujalt sama sorti kastet, mida sealne Esselunga kett müüs, kapparitega. Katsun kodus purgi üles pildistada.

Söögiteemal jätkates – kuidagi iseenesest kujunes nii välja, et õhtuti tegime ise hotellis süüa. Meil oli mõnus kööginurk ja poodides oli megavalik igasugu hõrgutisi, lastega oli nii hõlpsam ja raha hoidis ka kenasti kokku. Näiteks sinimerekarbid maksid poes 2.20, 1,5 kilone pakk. Neid tegime kohe kaks korda. Ja lõhet ja kohalikku hakk-kotletti, lapsed leidsid nimelt poest hamburgeri saia ja arvasid, et võiks neid ise teha. See kotlet oli tehtud tükeldatud lihast, mitte hakklihast, ja vahe on suur ja maitse tunduvalt mõnusam. No ja siis capreset muidugi tegime ja vitsutasime mureleid. Rääkimata paarieurostest veinileidudest /restos nt 0,5 l maksis juba 6 raha/. Üldse oli poes igasugu imeasju müügil, nt tuunikalafileed, vongole karpe, kõiksugu krevette ja eri suuruses kalu. Kõige rikkalikum kalalett oli muidugi Sloveenias Eleclerki poes, eriti ajasid suu vett jooksma need pisikesed frittimiseks mõeldud kalakesed, nagu meil on (või siis kunagi olid) peipsi tindid…

Restoranides ma kahjuks korralikku söögielamust ei saanud,kuigi trüflitagliatelle San Gimignanos oli väga hea, samuti Hr. Abikaasa antrekoot, mis kujutas endast pisikesi lihatükke parmesani ja rucolaga, liha oli seest roosa kenasti. Ja crostini oli ka nämm, eriti artišokivõidega. Tomati-basiiliku oma muidugi ka, ja porcinidega. Samas nt ühes suva putkas saime crostini pähe taldrikusuuruse lataka saia, millel tomatihake peal ja mis oli kuivatatud basiilikuga üle puistatud. Olles eelnevalt mõelnud kahele kaunile ja värskele pisikesele saiakesele. Hähh. Pitsat sõime ka ja see oli muidugi hea. Eriti kahju on aga mul sellest, et me ei saanud kahjuks tagasi minna meie lähedal olnud mägikülakese Colle di Buggiano restorani, kus oli imehea vino verde, see jääb mind painama, sest seal olid kindlasti ka väga head söögid, kuid esmapilgul silm ei haaranud miskit itaaliakeelsest menüüst, kuna tark mina unustas oma itaalia keele õpiku koju… õnneks oli see ka ainuke asi, mis maha jäi, kuid siiski ma tundsin sellest iga päev puudust. Aga miks me sinna tagasi ei saanud minna – me tohmakad arvasime, et kuna seal oli nädala sees nii vähe inimesi, siis kindlasti saame ka laupäeva õhtul kell 9 endale kohad, asutus ise avati kell 19.45. Ja siis nägime neid kümneid ja kümneid autosid, mis püüdsid end kuskile parkida, kuigi ruumi kuskil polnud ja kümnetel oli see ka juba õnnestunud, niiet keerasime otsa ringi ja tegime endile kodus ravioole. Võis vaid ette kujutada, milline tunglemine ja melu seal käis!

Jutt  jätkub 🙂