RSS-voog

Lugemisaasta

Posted on

Kes seda enam täpselt mäletab, kuidas minu esimene Akunin minuni jõudis, aga kokkuvõtvalt võib öelda, et eks see üks Akunini-aasta oli mu jaoks. Ja natukene ka Minu-aasta, ehk selle sarja raamatuid sai ka loetud, kui vähegi raamatukogus näppu sattus ja mõne ostsin ka ise. Siiski ei jätnud need mulle pooltki nii sügavat muljet ja mõnusat lugemiselamust, kui Akunini raamatud. Minu Moskva võibolla välja arvatud, seda oli tõesti põnev lugeda. Eriti lahe oli see, et Akunin ka Eestis käis ja ma tema käest oma raamatusse autogrammi sain. Tema juttu oli tõesti põnev kuulata. Ja oli sel hetkel väga mõnus mõelda, et mul on veel enamus tema raamatuid lugemata, või õigemini ma alles olin selle raja alguses, mis mul nüüd peaaegu lõpuni on käidud, ehk et nunn Pelageja raamatuid ei ole veel läbi lugenud, Erast Petrovitši ja Nicholas Fandorini omad aga kõik.

Kokku lugesin läbi 35 raamatut, matemaatiliselt teeb see siis ligi 3 raamatut kuus, mis on väga hea tulemus. Rohkem ma poleks kuidagi jõudnud, ja 35 on tänu Akuninile isegi arvatavasti rohkem, kui muidu oleks kokku tulnud. Märkimisväärne, et kogu selle hunniku raamatute hulgas on vaid üks naistekas. Ja tegelikult kokaraamatuid ka ei ole, kuigi neid sai ikka nii ostetud kui niisama raamatukogust võetud/loetud, nt Ave Nahkuri oma. Käsitööraamatuid pole ka kirja pannud, nt Meite Muhu Mustrid. Eile sirvisin veel Kihnu Roosi Käsitöökogu, ja mõtlesin välja, et kui inspireerivad ka need raamatud poleks, tekitavad need minus peamiselt kahjutunnet selle üle, et enam ei tehta nii kauneid käsitöid ja et kogu see käsitöötegemise kultuur sureb välja või suuresti ongi juba surnud – meil ju ei hakka lapsed enam kuueaastaselt või varemgi kindaid kuduma ja padjapüüre tikkima. Või ma ei tea, võibolla Kihnus ja Muhus on see veel elus, aga kui ma loen nt. Kihnu Roosi teadmistest, kes neil saarel millist kindakirja kudus jne, siis ma mõtlen suure austuse ja aupaklikkusega selliste naiste peale, kes on tõelised käsitöömeistrid. Ja on tore, et Roosi pärimus on raamatusse kirja pandud, nagu ka Muhu mustrid. See on tõesti vinge raamat. Need mõlemad on, nagu ka Roosi kindakirjade raamat.

Öökapiraamatuks on mul pikemat aega olnud Pariis. Kunst ja arhitektuur. Seda on lihtsalt tore õhtuti sirvida ja mõningaid fakte lugeda. Selle raamatu puhul polegi eesmärgiks, et see läbi saada või lugeda, see on samamoodi silmailuks nagu käsitöö ja kokaraamatudki.  Mirjam Peili raamatut “Meie kodude kraam” pole mul ka miskitõttu nimekirjas, küllap samal põhjusel, et see lihtsalt pole selline raamat, aga kindlasti on see üks ilusamaid raamatuid sel aastal. Nagu ka Krentu käsitööraamat.

3 responses »

  1. no Eestis on ikka käsitööga väga head lood 🙂 erinevalt muust Euroopast 🙂
    täna just ühel proual oli muhu mustriga käekott. no niiiiiii armas! ja mis see siis teha oleks!??! ma võtan kohe plaani. kui Eestist materjali saan 🙂

    Vasta
  2. ja veel. kas Krentu käsitöö raamatus oli see prossitegemise õpetus ka sees? mul oleks hädasti üht sellist tarvis 😀

    Vasta
  3. ma sinu ja Triinu liste vaadates avastasin, et mu enda oma on sügavalt unarusse jäänud ja nüüd ei mäletagi enam, mis loetud etc.

    Vasta

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s

<span>%d</span> bloggers like this: