RSS-voog

Monthly Archives: detsember 2011

Lugemisaasta

Posted on

Kes seda enam täpselt mäletab, kuidas minu esimene Akunin minuni jõudis, aga kokkuvõtvalt võib öelda, et eks see üks Akunini-aasta oli mu jaoks. Ja natukene ka Minu-aasta, ehk selle sarja raamatuid sai ka loetud, kui vähegi raamatukogus näppu sattus ja mõne ostsin ka ise. Siiski ei jätnud need mulle pooltki nii sügavat muljet ja mõnusat lugemiselamust, kui Akunini raamatud. Minu Moskva võibolla välja arvatud, seda oli tõesti põnev lugeda. Eriti lahe oli see, et Akunin ka Eestis käis ja ma tema käest oma raamatusse autogrammi sain. Tema juttu oli tõesti põnev kuulata. Ja oli sel hetkel väga mõnus mõelda, et mul on veel enamus tema raamatuid lugemata, või õigemini ma alles olin selle raja alguses, mis mul nüüd peaaegu lõpuni on käidud, ehk et nunn Pelageja raamatuid ei ole veel läbi lugenud, Erast Petrovitši ja Nicholas Fandorini omad aga kõik.

Kokku lugesin läbi 35 raamatut, matemaatiliselt teeb see siis ligi 3 raamatut kuus, mis on väga hea tulemus. Rohkem ma poleks kuidagi jõudnud, ja 35 on tänu Akuninile isegi arvatavasti rohkem, kui muidu oleks kokku tulnud. Märkimisväärne, et kogu selle hunniku raamatute hulgas on vaid üks naistekas. Ja tegelikult kokaraamatuid ka ei ole, kuigi neid sai ikka nii ostetud kui niisama raamatukogust võetud/loetud, nt Ave Nahkuri oma. Käsitööraamatuid pole ka kirja pannud, nt Meite Muhu Mustrid. Eile sirvisin veel Kihnu Roosi Käsitöökogu, ja mõtlesin välja, et kui inspireerivad ka need raamatud poleks, tekitavad need minus peamiselt kahjutunnet selle üle, et enam ei tehta nii kauneid käsitöid ja et kogu see käsitöötegemise kultuur sureb välja või suuresti ongi juba surnud – meil ju ei hakka lapsed enam kuueaastaselt või varemgi kindaid kuduma ja padjapüüre tikkima. Või ma ei tea, võibolla Kihnus ja Muhus on see veel elus, aga kui ma loen nt. Kihnu Roosi teadmistest, kes neil saarel millist kindakirja kudus jne, siis ma mõtlen suure austuse ja aupaklikkusega selliste naiste peale, kes on tõelised käsitöömeistrid. Ja on tore, et Roosi pärimus on raamatusse kirja pandud, nagu ka Muhu mustrid. See on tõesti vinge raamat. Need mõlemad on, nagu ka Roosi kindakirjade raamat.

Öökapiraamatuks on mul pikemat aega olnud Pariis. Kunst ja arhitektuur. Seda on lihtsalt tore õhtuti sirvida ja mõningaid fakte lugeda. Selle raamatu puhul polegi eesmärgiks, et see läbi saada või lugeda, see on samamoodi silmailuks nagu käsitöö ja kokaraamatudki.  Mirjam Peili raamatut “Meie kodude kraam” pole mul ka miskitõttu nimekirjas, küllap samal põhjusel, et see lihtsalt pole selline raamat, aga kindlasti on see üks ilusamaid raamatuid sel aastal. Nagu ka Krentu käsitööraamat.

Kaitstud: Jõul 11

Posted on

See objekt on parooliga kaitstud. Vaatamiseks sisesta enda parool:

Toiduelamused aastal 2011

Posted on

Eile tuli arutlusele, mida jõululauale panna. Ja sellest kasvas omakorda välja pikem toidujutt, et millal üldse tekkis selle teema vastu suurem huvi ja tuli tõdemus, et eriti paaril viimasel aastal on toiduhuvi metsikult kasvanud me tutvusringkonnas. Küllap siinkohal “süüdi” ka erinevad toredad toidublogid, lahedad kokaraamatud ja muidugi ületamatu Nami-nami 🙂 .  Kuna aastalõpp on kokkuvõtete tegemise aeg, siis esimene neist tuleb toiduvallas.

Alustuseks üsna aasta alguses Tom Kha. Seda olen teinud päris tihti, mulle meeldib lõhetükkidega variant. Siis järgnes peagi hiinaka vaimustus. Et ise on ka võimalik täiesti õige maitsega hiinakat teha ja koguni vägagi lihtsa vaevaga! Sama kategooria alla läheb “Jaapani liha” , mis basmati riisiga on lihtsalt võrratu. Loomaliha asemel võib ka kanafileed kasutada, see kaste on äraütlemata mõnus. Viimati, kui seda tegin, unustasin suhkrut lisada, kuid ikkagi maitses hästi, võibolla ainult pisut soolakalt. Ka toored kevadrullid on selle aastanumbri ühed eksootilised lemmikud!  Juunis proovisin eriti head maksa grillimise moodust, marokopärasel viisil ja ka niisama isetehtud marinaadis. Praktiliselt suvi otsa või vähemalt alates sellest ajast, kui mangold juba nii suureks kasvas, et sellest miskit teha sai, rõõmustas mind ja Hr. Abikaasat lehtpeedi-ricottavorm. Nii mõnigi kord sai tehtud kas lambapraadi või niisama paar südant ahjus küpsetatud, et nende kallal maiustada. Prantsuse liha tegin, see on tore ja kiire argiroog… Aasta lõpupoole proovisin ka kaneelilõõtsa tegemise ära, omapärase kujuga maitsev saiake. Sel aastal hakkasin ka ise müslit tegema Liina inspireeriva õpetuse järgi ja majoneesitegu sai ka järgi proovitud, vägagi vajalik oskus. Tšillimoosi tegin ka paaril korral, seekord punaveiniga. Sügisel hoidistasin esimest korda kaks potitäit boršipõhja. Püreerisin köögikombainis supipõhju köögiviljadest ja meresoolast (see on nagu isetehtud looduslik puljongikuubik, ainult ei ole kuubiku kujuga, vaid vedelam variant ja seda tuleb purgist lusikaga võtta, eriti seda, milles tomat sees on!) ning päikesekuivatatud tomateid küüslauguküünega (eriti mõnus kraam leiva peale määrimiseks). Esimest korda elus tegin sel aastal ka Caesari salatit ja teen seda edaspidigi! Kirja tuleb panna ka see, et F-pojake hakkas sel aastal erilise hooga tortillasid tegema, ise neid tacodeks kutsudes, aga no põhimõte ikkagi see, et pehmele tortillapõhjale määritakse guacamolet, riputatatakse praetud hakkliha ja tükeldatud tomatit, kurki, paprikat jms, lisatakse mild taco kastet ja volditakse kokku. Tortilla võib eelnevalt ahjus ka soojaks ajada. Suur laste lemmik oli muidugi ka lavaššipõhjaga pitsa.

Mainimata ei saa jätta sedagi, et kuna oli hea kõrvitsa-aasta, tegin sügavkülma nii mõnedki karbid kõrvitsapüreed, millest põhiliselt on siiani tulnud ja küllap tuleb ka edaspidi kõrvitsa püreesupp (mõnikord ka tomatiga), röstitud seemnetega. Imehea.

Aasta toiduteemaline film mu jaoks on Julia &Julie.

2010. aasta toiduleidudest kirjutan muu hulgas siin. 

Müts ka

Posted on

Tegin salli juurde mütsi ka, aga siis selgus, et see mulle siiski ei sobi.  Mustri mõtlesin ise välja, natuke meenutab Ravelryst tuntud Odessa-mütsi, aga sellel on vist tehnika pisut teine, mul need jutid tulid silmuste vahetamise teel, no nagu 1:1 palmik, ainult et kaldub vasakule kogu aeg. Pärast oli kahandada ka lihtne, et kahandusreal ei teinud palmikut vaid kaks kokku ületõstmisega.

Õige värv lõngal on samasugune nagu allpoololeval sallil 🙂

Oivaline oliiv

Posted on

Et sallivalik oleks suurem, ja et see sall mulle juba ajakirjas muljet avaldas, tegin endale ka. Värv on lihtsalt suurepärane, eksole. Ma olen selle salliga väga rahul ja nüüd teen vist mingi mütsi ka selle juurde. Et läheks kokku ja sobiks ja oleks komplekt. Kindadki ju võiks teha…

Vardad nr. 4, muster 2010 aasta ajakirjast Designer Knitting, Holiday number. Lõng: Winner Titan Wool, 100% merino, kulus 2 ja pool tokki.