RSS-voog

Monthly Archives: november 2011

Mõned mõtted

Posted on

… käsitöö teemadel. Ma tegelikult üldse ei tahaks rääkida sellest, mis raha eest inimesed arvavad, et võiks käsitööd osta – või ka müüa. Need rääkimised on enamuses siin kommentaarides. Samas on selge, et mingit ühest hinnakirja ka kehtestada ei saa, et mütsi alla x summa ei tee/müü jne. Mängib ju lõng (akrüül vs. alpaka, siid, täisvill vms.), muster (ühevärviline parempidine vs mitme lõngaga kirjaline), teostus (nr. 3 vardad vs. nr.7 vardad, kudumisühtlus, värvide omavaheline sobivus, kompositsioon), töö mahukus jne. jne.. Minu meelest on “huvitav”, et tehakse vahet nendel, kes teevad oma lõbuks ja nendel, kes teevad enda ja/või pere elatamiseks. Nagu viimased saaksid kuskilt hulgi muretseda tohutult odavat materjali ja selle tõttu peaks/võiks neile vähem maksma. Ma ei arva nii.

Igatahes, tundub olevat selline üldisem suhtumine, et “mis see siis ära ei ole, võtad vardad kätte ja viskad midagi valmis”. Ja tõepoolest, vaadates kõiki kauneid käsitööblogides eksponeeritud veatuid ja võrratult ilusaid töid kohati tekibki selline tunne, sest keegi eriti ei kirjuta, kui raske see kudumine (või tikkimine või mis iganes käsitööliik) mõnikord olla võib, kui on kiire või motivatsioonipuudus või töö venib ja venib ja valmis ei taha saada või isegi kui tuleb harutada ja uuesti teha. Tundub, et ongi lihtsalt vaikselt oma lõbuks nokitsetud ja nagu muuseas järjekordne šedööver valmis sehkendatud. Samas ma ei teagi, võibolla see on mingi turundusnipp ka, et “minu kinnastele on alati soojad tunded ja head mõtted sisse kootud” müüb paremini kui see, et “tavaliselt koon siis, kui mul on paha tuju ja stress ja maandan end niimoodi” või et “ma pean selle neetud salli ükskord valmis saama, nui neljaks!” ja siis arvatakse, et käsitööesemel on halb aura.

Jah, miks inimesed koovad… küllap seda tehaksegi teinekord halva tujuga ja stressis olles, sest see tõepoolest maandab kenasti pingeid. Nagu ka värskes õhus viibimine. Ma ise mõtlen, et kõige suurem motivaator on siiski loovus, soov enda kätega miskit ilusat ja praktilist valmis teha, nautida silmuseid, aasu ja pisteid, sobitada värvitoone ja nautida käsitöö ilu. Minust vist ei saaks kunagi käsitööst elatujat, mitmel põhjusel. Võibolla kõige suurem põhjus oleks see, et kui ma midagi tegema pean, ja aja peale, siis see pärsib mind. Eriti kui öeldakse: soovin valget mütsi valgete mummudega ja iga mummu otsas peaks olema punane pärl (jah, ma tegin sellise mütsi ja päris äge jäi, aga pole päris minu stiil). Sellist püsivust mul ka poleks. Ja veel mitu põhjust. Kasvõi see, et ma olen üsna aeglane kuduja. Aga kudumine meeldib mulle kõige rohkem. Samas on mul hea meel, et ma oskan ka heegeldada, tikkida ja veel üht-teist. Ja väga hea meel on mul selle üle, et ma võtsin julguse ja tahtmise kokku ja kudusin valmis oma Haapsalu salli. Mida õigem on vist mitte päris Haapsalu salliks kutsuda, kuna ma kasutasin sünteetilist lõnga ja võtsin seda ka kahekordselt ja kudusin pitsi külge. Muud kriteeriumid peaks Haapsalu sallile vastama, kuigi ma pole veel proovinud, kas ta sõrmusest läbi mahub. Aga küllap mahub. Kõige suurem ja jämedam viga oli vast see, et ma äärepitsi jaoks liiga palju silmuseid juurde võtsin ja kudusin äärepitsi nr 4 varrastega (põhiosa nr.3), aga mis teha, mul polnud väiksemaid ringvardaid parasjagu käepärast. Selle tulemusel jäi mu sall suhteliselt kopsaka ja lainetava pitsiga. Aga seda ei saa ka veel täiesti kindlalt öelda, sest hetkel lebab mu sallike nõelte all mu abieluvoodi jalutsis (ahjaa, pikkuse ja laiuse suhe pole vist ka päris õige, aga ma ei tahtnudki väga pikka salli, ausõna) ja kuidas tema sealt pääsedes olema hakkab, ei tea. Selle salli kudumise käigus  – eriti lõpupoole – olid mu mõtted täpselt sellised, nagu ma neid mittemüüvaid eelpool kirjeldasin, et “mitte ei viitsi”, “läheks juba ometi kiiremini!” ,”appi, nüüd veel äärepits!” , “täielik siiber!” jne. ja vahepeal hakkasin isegi närvide rahustuseks ja vahelduseks teist, korraliku jämedusega lõngast salli tegema, mis oli hea mõte ja andis mulle jõudu juurde. Kokkuvõtteks võib öelda, et nüüd on mu süda rahul – ma olen selle ära proovinud; tulemus on hea, kuigi mitte suurepärane, aga mulle sobib, sest ma olen niigi tubli, et ma selle valmis tegin! Ja siinkohal müts maha kõigi Haapsalu sallide tegijate ees – ma olen ise kogenud, milline töö on ÜHE salli tegemine. Aga huvitaval kombel – kuigi ma vahepeal mõtlesin, et järgmise HS teen ma millalgi pensionipõlves, siis nüüd ma nii väga kindel selles enam pole, mu mereroheline pohlakiri on ju juba paarkümmend sentimeetrit valmis ja …. eks näis 🙂 Nüüd ma juba oskaks ka tehtud vigu vältida, eelkõige äärepitsi silmuseid juurde luues.

Küllap ma lisan siia ka illustreeriva pildi niipea kui võimalik!

Niisiis, tulemus sai ikkagi selline, et pits lokib koledal kombel ja seda pilti ma siia panna ei julge lihtsalt, kuna see oleks täiesti kena õpikunäide selle kohta, kuidas HS mitte teha 🙂 ja iga korralik käsitööline harutaks kohe sellise koleduse üles ja teeks uuesti. Niiet tuleb vaid ilma pitsita pilt.

Isadepäev

Posted on

Isadepäeva ägedaim atraktsioon oli meil veepommi ilutulestik. See seisnes veega täidetud õhupallide magamistoa aknast alla terrassile viskamises, kus enamik õhupallidest efektselt lõhkes.

Söögipoolelt tegin kaneelilõõtsa, mida ammu juba olen proovida tahtnud. Väääga nämm asi on see. Ma koguni mõtlen, kas ma enam kaneelikukleid teha tahangi, lõõtsa-variant on hulga parem, näiteks teisel päeval oli temake ka veel täitsa pehme ja söödav, kui muidu kaneelikuklid hakkavad vaikselt juba kõvastuma – aga see võib olla ka vabalt minu viga, et ma ei oska häid kaneelikukleid teha 🙂 .

No ja siis veel nipet-näpet, tursamaksa, takosid, püreeritud päikesekuivatatud tomateid küüslauguga saia peale, Selveri meekooki, kingitused (mh.Viidingu plaat, ikka tuleb kinkida neid asju, mis endale meeldivad, vähemalt täiskasvanute puhul 😉 ) ja vardassetõmmatud Eesti lipp.

Soe ilm krooniks kõigele. Täna hommikul mõtlesin, kui mõnus on, kui ei pea auto akent jääst kraapima 🙂

Lamba süda

Posted on

…ehk väike spikker neile, kes võibolla veel ei tea, et lamba süda on a.)täiesti söödav ja b.)ma ütleks isegi, et delikatess või ei oska sellega midagi peale hakata.

Pole vist vaja üle kordama hakata, et igasugu rupskitoidud on mulle väga meele järgi. Ja nagu mind turule sattudes iga kord nagu magnetiga tõmbab räimi ostma, siis kindlasti vaatan ka lambapildiga poekesest sisse, et äkki mõni südameke või niisama nunnu lihatükike mulle letist kutsuvaid signaale saadab. Viimasel turulkäigul leidsin aga uue urka, kus igatsorti liha müügil, küll pakendatud kujul, aga no mis seal ikka, liha on liha. Või siis süda või maks, neid kõiki seal oli, Nõmme turul siis, turuhoone sees, kohe Mustamäe poolsest uksest sisenedes vasakut kätt esimene poeke. Valisin endale kena kolmest südamest koosnenud komplekti, mis maksis umbes poolteist raha ja eile võtsin küpsetustöö käsile. Kahju oli sellest, et mul ei õnnestunud kaalikat saada, kaalikas sobib lambaga imemõnusasti kokku. See-eest oli mul kapsast ja kuskil ajusopis meenus, et Mari-Liis on sellest kooslusest ka bloginud. Ja siis sellest inspireerituna panin taldriku peale umbes spl täie soola ja tl täie purustatud musta pipart, rullisin südameid selle sama segu sees, niiet nad ühtlaselt soola-pipraga koos olid, ja praadisin haudepotis õli sees igast küljest kenasti pruuniks. Siis lisasin sortsu punaveini, suurema sortsu õunamahla, loorberilehe, peotäie rosmariini, kapsalohud ja natuke vett ka ning hautasin oma poolteist või isegi paar tunnikest. Jumitumalt hea sai.