… käsitöö teemadel. Ma tegelikult üldse ei tahaks rääkida sellest, mis raha eest inimesed arvavad, et võiks käsitööd osta – või ka müüa. Need rääkimised on enamuses siin kommentaarides. Samas on selge, et mingit ühest hinnakirja ka kehtestada ei saa, et mütsi alla x summa ei tee/müü jne. Mängib ju lõng (akrüül vs. alpaka, siid, täisvill vms.), muster (ühevärviline parempidine vs mitme lõngaga kirjaline), teostus (nr. 3 vardad vs. nr.7 vardad, kudumisühtlus, värvide omavaheline sobivus, kompositsioon), töö mahukus jne. jne.. Minu meelest on “huvitav”, et tehakse vahet nendel, kes teevad oma lõbuks ja nendel, kes teevad enda ja/või pere elatamiseks. Nagu viimased saaksid kuskilt hulgi muretseda tohutult odavat materjali ja selle tõttu peaks/võiks neile vähem maksma. Ma ei arva nii.
Igatahes, tundub olevat selline üldisem suhtumine, et “mis see siis ära ei ole, võtad vardad kätte ja viskad midagi valmis”. Ja tõepoolest, vaadates kõiki kauneid käsitööblogides eksponeeritud veatuid ja võrratult ilusaid töid kohati tekibki selline tunne, sest keegi eriti ei kirjuta, kui raske see kudumine (või tikkimine või mis iganes käsitööliik) mõnikord olla võib, kui on kiire või motivatsioonipuudus või töö venib ja venib ja valmis ei taha saada või isegi kui tuleb harutada ja uuesti teha. Tundub, et ongi lihtsalt vaikselt oma lõbuks nokitsetud ja nagu muuseas järjekordne šedööver valmis sehkendatud. Samas ma ei teagi, võibolla see on mingi turundusnipp ka, et “minu kinnastele on alati soojad tunded ja head mõtted sisse kootud” müüb paremini kui see, et “tavaliselt koon siis, kui mul on paha tuju ja stress ja maandan end niimoodi” või et “ma pean selle neetud salli ükskord valmis saama, nui neljaks!” ja siis arvatakse, et käsitööesemel on halb aura.
Jah, miks inimesed koovad… küllap seda tehaksegi teinekord halva tujuga ja stressis olles, sest see tõepoolest maandab kenasti pingeid. Nagu ka värskes õhus viibimine. Ma ise mõtlen, et kõige suurem motivaator on siiski loovus, soov enda kätega miskit ilusat ja praktilist valmis teha, nautida silmuseid, aasu ja pisteid, sobitada värvitoone ja nautida käsitöö ilu. Minust vist ei saaks kunagi käsitööst elatujat, mitmel põhjusel. Võibolla kõige suurem põhjus oleks see, et kui ma midagi tegema pean, ja aja peale, siis see pärsib mind. Eriti kui öeldakse: soovin valget mütsi valgete mummudega ja iga mummu otsas peaks olema punane pärl (jah, ma tegin sellise mütsi ja päris äge jäi, aga pole päris minu stiil). Sellist püsivust mul ka poleks. Ja veel mitu põhjust. Kasvõi see, et ma olen üsna aeglane kuduja. Aga kudumine meeldib mulle kõige rohkem. Samas on mul hea meel, et ma oskan ka heegeldada, tikkida ja veel üht-teist. Ja väga hea meel on mul selle üle, et ma võtsin julguse ja tahtmise kokku ja kudusin valmis oma Haapsalu salli. Mida õigem on vist mitte päris Haapsalu salliks kutsuda, kuna ma kasutasin sünteetilist lõnga ja võtsin seda ka kahekordselt ja kudusin pitsi külge. Muud kriteeriumid peaks Haapsalu sallile vastama, kuigi ma pole veel proovinud, kas ta sõrmusest läbi mahub. Aga küllap mahub. Kõige suurem ja jämedam viga oli vast see, et ma äärepitsi jaoks liiga palju silmuseid juurde võtsin ja kudusin äärepitsi nr 4 varrastega (põhiosa nr.3), aga mis teha, mul polnud väiksemaid ringvardaid parasjagu käepärast. Selle tulemusel jäi mu sall suhteliselt kopsaka ja lainetava pitsiga. Aga seda ei saa ka veel täiesti kindlalt öelda, sest hetkel lebab mu sallike nõelte all mu abieluvoodi jalutsis (ahjaa, pikkuse ja laiuse suhe pole vist ka päris õige, aga ma ei tahtnudki väga pikka salli, ausõna) ja kuidas tema sealt pääsedes olema hakkab, ei tea. Selle salli kudumise käigus – eriti lõpupoole – olid mu mõtted täpselt sellised, nagu ma neid mittemüüvaid eelpool kirjeldasin, et “mitte ei viitsi”, “läheks juba ometi kiiremini!” ,”appi, nüüd veel äärepits!” , “täielik siiber!” jne. ja vahepeal hakkasin isegi närvide rahustuseks ja vahelduseks teist, korraliku jämedusega lõngast salli tegema, mis oli hea mõte ja andis mulle jõudu juurde. Kokkuvõtteks võib öelda, et nüüd on mu süda rahul – ma olen selle ära proovinud; tulemus on hea, kuigi mitte suurepärane, aga mulle sobib, sest ma olen niigi tubli, et ma selle valmis tegin! Ja siinkohal müts maha kõigi Haapsalu sallide tegijate ees – ma olen ise kogenud, milline töö on ÜHE salli tegemine. Aga huvitaval kombel – kuigi ma vahepeal mõtlesin, et järgmise HS teen ma millalgi pensionipõlves, siis nüüd ma nii väga kindel selles enam pole, mu mereroheline pohlakiri on ju juba paarkümmend sentimeetrit valmis ja …. eks näis 🙂 Nüüd ma juba oskaks ka tehtud vigu vältida, eelkõige äärepitsi silmuseid juurde luues.
Küllap ma lisan siia ka illustreeriva pildi niipea kui võimalik!
Niisiis, tulemus sai ikkagi selline, et pits lokib koledal kombel ja seda pilti ma siia panna ei julge lihtsalt, kuna see oleks täiesti kena õpikunäide selle kohta, kuidas HS mitte teha 🙂 ja iga korralik käsitööline harutaks kohe sellise koleduse üles ja teeks uuesti. Niiet tuleb vaid ilma pitsita pilt.
Rohesilmne Maailm 