Sügisene Haapsalu

Mõte minna lastega Haapsallu tuli mul eelmisel nädalal. Viimati külastasin ma oktoobrikuus Haapsalut aastal 2002, kui Memm oli Haapsalu haiglas oma viimaseid elupäevi veetmas. See oli üks kurb reis… ja ilm oli vihmane ja külm ja sombune… Nüüd aga oli oodata ilusat ja päikesepaistelist ilma, nagu ka kaks eelnevat olnud olid. Anomaalne soojus jätkub, nagu meteoroloogid teada andsid 🙂 . Ja kui ma veel eelmisel õhtul polnud päris kindel, kas lähen homme või ülehomme või reedel, mõtlesin hommikul ärgates sinitaevast nähes, et tuleb ikka ruttu ära käia ja ilus ilm ära nö kasutada. Pakkisimegi endid auto peale ja F. sõber tuli ka kaasa, niiet auto oli lapsi täis. Ja niikui jõudsime kiirteelt Haapsalu poole keerata, muutus ilm uduseks. Täiesti suur, paks ja tihe udu. Mõtlesin, et no nii, nüüd siis jõudis see eilne Riia udu siia. Ja et äkki Haapsalus on ka sama paks udu. Ükskord lapsepõlves suvel Tuksis oli niimoodi, et mere ääres käisid nagu unenäos ringi. Aga siiski kuskil poole tee peal hakkas päike udu seest kumama ja lõpuks oli ilus päikseline ilm, olgugi, et autos näitas termomeeter +4 kraadi. Siiski päikese käes oli suisa palav olla, nii et ma isegi Roosile kindaid ei pannud ja endal oli kohati tunne, et peaks salli kaelast ära võtma ja hõlmad lahti tegema. Jalutasime natuke Haapsalu peal ringi, käisime traditsiooniliselt lossivaremetes, kust avanes kaunis vaade

ja kus üks kaunis kiisu end puujuurte vahelisse lohku päikest võtma sättis

ja sealt edasi mere äärde. Kaldapealsel olid kalamehed ja -naised endid rivvi võtnud ja püüdsid usinasti kala.

Ja kuursaali juures ujus 4 imekaunist puhevil tiibadega luike.

Paar halli tüüpi oli ka, ma isegi ei oska öelda, olid need haned…? Või laululuiged, neil peaks kollane nokk olema…

Siis käisime lõpuks Iloni Imedemaal ära, kus ma sain oma tasuta eluaegse pääsmega lehvitada, sest osalesin nimekonkursil ja päris peaauhinda ma tookord ei saanud, kuna konkursitingimustes oli öeldud, et muuseum peab olema seotud Wiklandi nimega, niisiis ma arvasingi, et perekonnanime tuleb kasutada, aga et Iloni nimi haakub imedemaaga paremini, siis minu pakutud nimekuju oli selline: Wiklandi (Iloni) Imedemaa.

Noh, lastele ostsin enivei perepileti, niiet mingit märgatavat kokkuhoidu see eluaegne tasuta pääse mulle ei toonud, aga see ei olnud ka minu eesmärk. Eesmärk oli ära käia ja oma silmaga näha. No ja mulle jättis sellise mulje, et eks ta rohkem üks mängutuba ole (kuigi maja oli ääretult ilus, armas ja romantiline), R. oli paksult rahul ja võttis tähtsalt nukunõusid täis laua taga istet, kallas endale kannust teed, jõi seda kenast plekkserviisist ning moodustas erinevate kaunistustega tordilõike jne. Ta vist olekski võinud sinna jääda. Aga nukumaja oli ka tore. See oli teine koht, kuhu ta olekski võinud jääda. Siis tegime kavalalt, et me S.-ga läksime alla galeriiga tutvuma ja poisid pidid siis tite kaasa meelitama, et “lähme vaatame, kus emme on?” See plaan õnnestus suurepäraselt ja all oli ka üks kena mänguhobune, kelle seljas sai kiikuda. Siis tegime vetsutiiru ja siis sai pisitibu aru me kurjast kavatsusest enam mitte trepist üles imedemaale minna, vaid hoopiski ta riidesse ja vankrisse toppida. Sellega tema teps mitte nõus polnud ja andis oma meelsusest ka kõvasti röökides teada. Aga polnud midagi teha, suurematel lastel ei olnud seal enam kauem isu olla ja kõhtki hakkas tühjaks minema. Nii et selleks ajaks, kui me Müüriääre kohvikusse jõudsime, oli protestivaim juba maha lahtunud. Saime kenasti lõunatatud, mina sõin R.-ga seenepirukat ja jääsalatit – neid toite pole ta varem olnud nõus suhu panema – ja teised siis praemuna võileiba ja napoleoni torti. Oh oli vast see viimane hea! Nägime ka elusat Volki. Siis põikasime paarist poest läbi ja suuremad lapsed läksid lossivaremete äärde mänguväljakule, kuhu ma igaks juhuks R.-ga ei hakanud minema. Aga no ega see ei päästnud, juba järgmise nurga peal märkas ta teist mänguväljakut ja tahtis sinna minna ja ma murdusin. See oli kolmas koht, kuhu ta oleks võinud jäädagi ja sealt ära tulemine võttis ikka jonnijoru lahti. Põhiline on see, et kehvas tujus tema vankris olla ei taha ja kuna mina keeldusin teda ka süles tassimast, ikkagi oma 11,5 kg juba (naerukoht, eksju, tegelikult on ta endiselt vägagi kärbeskaalus, aga asi on põhimõttes!), siis käis ta mul kangekaelselt käekõrval kuni autoni, mis oli kaubamaja parklas. Sõitsime suurte juurde, võtsime nad peale ja enne Taeblat juba magasid kõik nohinal.

Tuleb tunnistada, et väga tore päev oli ja päike laadis akud mõnusalt energiat täis.