Eile lõpetasin Akunini viimase raamatu “Pistrik ja pääsuke” lugemisega, ja väärib eraldi postitust fakt, et Akunin on mul nüüd loetud. Või ei – nunn Pelagija raamatud ei ole! 🙂 Kuigi need ei ole vist nii head ka, ühte ma proovisin lugeda, seda musta kuke oma, aga ei edenenud kuidagi. Võibolla valge buldogi oma meeldib rohkem, annan sellele ka võimaluse. Aga muidu, 16 Akunini Fandorini-sarja raamatut sel aastal läbi loetud. Üks toredamaid kirjanduselamusi üldse. “Pistrik ja pääsuke” oli ka väga haarav, kuigi lõpp oleks mu meelest võinud pisut põnevam ja rohkem lahti kirjutatum olla, ainest oli küll. Mõnes mõttes meenutas see mulle Kariibi mere piraatide filme, silme ette kerkisid umbes sarnased loodusvaated ja kostüümid ja isegi näod. Keegi võiks sellest raamatust ka filmi teha, tuleks kindlasti tore naistekas.
Nüüd valitseb kerge tühjus nii hinges kui raamaturiiulil 🙂 , eks tuleb raamatukokku otsingutele suunduda. Loodetavasti jääb ka kudumise jaoks rohkem aega, ideid ja soove on rohkem, kui käed järele jõuavad, ehk et selle pagana haapsalu salli kudumine on ikka krdi aeganõudev töö. Samas on ka väga ahvatlev uus Lõngamaania pakkumine, kõik alpakasisaldusega lõngad 25% allahindlusega. Kuidas saab üks lõngamaan seda võimalust kasutamata jätta…
Rohesilmne Maailm 
Pidin ma seda pakkumist nägema nüüd, alles ma tühjendasin oma kappe ja kaste.
Ma hakkasin ka sinu uhal Akuninit lugema aga praegune osa ajab marru. Kohutavalt palju tegelasi, kõik isanimedega 😀 ja kuidagi poliitiliseks kisub. A maikka loen lõpuni…
minu jaoks see Must Kukk oligi üks nõrgemaid Akunineid (ma muidugi ei ole kõiki A-d lugenud). Ja Pelagejast meeldiski Buldog kõige rohkem 🙂
see lõngapakkumine mul täiega kummitab praegu. eile lappasin oma käsitööajakirju ja leidsin päris mitu kardigani-džemprit-pulloveri, mida võiks teha. olgugi, et ma tean, et ma ei ole mingi turbokiirusel kuduja, aga isutab ikkagi 🙂 samamoodi isutab mõte omada isiklikul riiulil rivis kõiki eestikeelseid Akunini raamatuid, mida tundub, et nüüd uuesti välja andma hakatakse, kordustrükke. Azazel on juba tulnud, Türgi gambiit niisamuti. Pole just odav lõbu, aga elitaarne see-eest 🙂
ma siis panen end sinu juurde laenutajaks 🙂
ma ka tahaks Akuninit riiulisse.
Kindlasti ei saa öelda, et Punane kukk oli nõrk Karin. Vaid ikka, et sulle meeldis kõige vähem :). Mulle meeldis see üleväga nt. Mulle meeldis kõige vähem Türgi gambiit. Mulle Pelagejadest meeldis kõige rohkem (kui punane kukk kõrvale jätta, sest see oli pisut teine ooper mu jaoks) see must munk. Võta see Anu, see on hästi lahe. Pelagejade puhul pole mu meelest oluline, mis järjekorras lugeda.
Ma lugesin seda Troonide mängu. Nüüd ei teagi, kas võtaks teise osa ka või mitte. Väga ei meeldi, aga nüüd kui olen juba sisse elanud, siis tunnen, et tahaks teada, mis sest asjast ja neist inimestest saab. Põnev oli küll. Samas väga paksud raamatud, et ei tea.
mulle ka Türgi Gambiit meeldis kõige vähem. ja väga võimalik, et kui ma poleks juhtunud Leviathanit esimesena lugema, poleks ma Akuninist üldse vaimustusse sattunudki. need lapselaps Fandorini raamatud mulle ka väga meeldisid, eelkõige just ajaloolise paralleel-liini tõttu.
kui ma toda Pelagejat lugeda proovisin, oli mul samal ajal hunnik raamatuid kapi peal ootel, võibolla seepärast ma ei suutnud väga süveneda, et oli teisigi. aga nüüd on põud…
Aga Triin. Ma ütlesin: “minu jaoks see…..” Mis tähendabki, et minu jaoks/meelest oli kõige nõrgem 🙂 Mul on meeles küll, et Sulle meeldis ja seepärast valisin hoolega sõnu 🙂
mulle just see Pistrik ja pääsuke valmistas kerge pettumuse. No oli tore ja huvitav küll, aga mitte päris see. Fandorini (ükskõik millise põlvkonna oma) oli liiga vähe 🙂
Minu lemmik on siiani ikka Teemantvanker.
jah, Teemantvanker oli tõesti üks parimaid. Pistrikus ja pääsukeses ma oleks tahtnud lugeda ka sellest, kuidas Laetitia oma rohesilmse iludusega armuõnne naudib 🙂 aga no see oleks vist liiga naistekaks kätte ära läinud…
Mul on Riiginõunik pooleli ja no nii palju verd, et anna olla. Samas Venemaast annab ikka üsna õige pildi, see ongi nii hull nagu ta on. Mõned arutlused mulle seal väga meeldivad (naistest ja poliitikast :D)
kaasaja Venemaa on ka neis lapselapse osades päris hea. Eriti esimeses Altõnn-Tolbassis.
Mulle ka Teemantvanker meeldis tohutult. Ja see on see, mida ma juba praegu tahaks uuesti üle lugeda, rääkimata soovist seda oma riiulil nähe.
Kuulge väärtkrimisõbrad – kas Guliku hiinamõrvalugude armastust ei jaga siis keegi minuga?