Oktoobri lõpp

… on sel aastal tõepoolest anomaalselt, kuid väga mõnusalt soe. Täna juba siiski oli vähe tuulisem, kuid aias lavendliõisi korjates tuli vägagi vahemereline tunne peale.

Sügisene Haapsalu

Mõte minna lastega Haapsallu tuli mul eelmisel nädalal. Viimati külastasin ma oktoobrikuus Haapsalut aastal 2002, kui Memm oli Haapsalu haiglas oma viimaseid elupäevi veetmas. See oli üks kurb reis… ja ilm oli vihmane ja külm ja sombune… Nüüd aga oli oodata ilusat ja päikesepaistelist ilma, nagu ka kaks eelnevat olnud olid. Anomaalne soojus jätkub, nagu meteoroloogid teada andsid 🙂 . Ja kui ma veel eelmisel õhtul polnud päris kindel, kas lähen homme või ülehomme või reedel, mõtlesin hommikul ärgates sinitaevast nähes, et tuleb ikka ruttu ära käia ja ilus ilm ära nö kasutada. Pakkisimegi endid auto peale ja F. sõber tuli ka kaasa, niiet auto oli lapsi täis. Ja niikui jõudsime kiirteelt Haapsalu poole keerata, muutus ilm uduseks. Täiesti suur, paks ja tihe udu. Mõtlesin, et no nii, nüüd siis jõudis see eilne Riia udu siia. Ja et äkki Haapsalus on ka sama paks udu. Ükskord lapsepõlves suvel Tuksis oli niimoodi, et mere ääres käisid nagu unenäos ringi. Aga siiski kuskil poole tee peal hakkas päike udu seest kumama ja lõpuks oli ilus päikseline ilm, olgugi, et autos näitas termomeeter +4 kraadi. Siiski päikese käes oli suisa palav olla, nii et ma isegi Roosile kindaid ei pannud ja endal oli kohati tunne, et peaks salli kaelast ära võtma ja hõlmad lahti tegema. Jalutasime natuke Haapsalu peal ringi, käisime traditsiooniliselt lossivaremetes, kust avanes kaunis vaade

ja kus üks kaunis kiisu end puujuurte vahelisse lohku päikest võtma sättis

ja sealt edasi mere äärde. Kaldapealsel olid kalamehed ja -naised endid rivvi võtnud ja püüdsid usinasti kala.

Ja kuursaali juures ujus 4 imekaunist puhevil tiibadega luike.

Paar halli tüüpi oli ka, ma isegi ei oska öelda, olid need haned…? Või laululuiged, neil peaks kollane nokk olema…

Siis käisime lõpuks Iloni Imedemaal ära, kus ma sain oma tasuta eluaegse pääsmega lehvitada, sest osalesin nimekonkursil ja päris peaauhinda ma tookord ei saanud, kuna konkursitingimustes oli öeldud, et muuseum peab olema seotud Wiklandi nimega, niisiis ma arvasingi, et perekonnanime tuleb kasutada, aga et Iloni nimi haakub imedemaaga paremini, siis minu pakutud nimekuju oli selline: Wiklandi (Iloni) Imedemaa.

Noh, lastele ostsin enivei perepileti, niiet mingit märgatavat kokkuhoidu see eluaegne tasuta pääse mulle ei toonud, aga see ei olnud ka minu eesmärk. Eesmärk oli ära käia ja oma silmaga näha. No ja mulle jättis sellise mulje, et eks ta rohkem üks mängutuba ole (kuigi maja oli ääretult ilus, armas ja romantiline), R. oli paksult rahul ja võttis tähtsalt nukunõusid täis laua taga istet, kallas endale kannust teed, jõi seda kenast plekkserviisist ning moodustas erinevate kaunistustega tordilõike jne. Ta vist olekski võinud sinna jääda. Aga nukumaja oli ka tore. See oli teine koht, kuhu ta olekski võinud jääda. Siis tegime kavalalt, et me S.-ga läksime alla galeriiga tutvuma ja poisid pidid siis tite kaasa meelitama, et “lähme vaatame, kus emme on?” See plaan õnnestus suurepäraselt ja all oli ka üks kena mänguhobune, kelle seljas sai kiikuda. Siis tegime vetsutiiru ja siis sai pisitibu aru me kurjast kavatsusest enam mitte trepist üles imedemaale minna, vaid hoopiski ta riidesse ja vankrisse toppida. Sellega tema teps mitte nõus polnud ja andis oma meelsusest ka kõvasti röökides teada. Aga polnud midagi teha, suurematel lastel ei olnud seal enam kauem isu olla ja kõhtki hakkas tühjaks minema. Nii et selleks ajaks, kui me Müüriääre kohvikusse jõudsime, oli protestivaim juba maha lahtunud. Saime kenasti lõunatatud, mina sõin R.-ga seenepirukat ja jääsalatit – neid toite pole ta varem olnud nõus suhu panema – ja teised siis praemuna võileiba ja napoleoni torti. Oh oli vast see viimane hea! Nägime ka elusat Volki. Siis põikasime paarist poest läbi ja suuremad lapsed läksid lossivaremete äärde mänguväljakule, kuhu ma igaks juhuks R.-ga ei hakanud minema. Aga no ega see ei päästnud, juba järgmise nurga peal märkas ta teist mänguväljakut ja tahtis sinna minna ja ma murdusin. See oli kolmas koht, kuhu ta oleks võinud jäädagi ja sealt ära tulemine võttis ikka jonnijoru lahti. Põhiline on see, et kehvas tujus tema vankris olla ei taha ja kuna mina keeldusin teda ka süles tassimast, ikkagi oma 11,5 kg juba (naerukoht, eksju, tegelikult on ta endiselt vägagi kärbeskaalus, aga asi on põhimõttes!), siis käis ta mul kangekaelselt käekõrval kuni autoni, mis oli kaubamaja parklas. Sõitsime suurte juurde, võtsime nad peale ja enne Taeblat juba magasid kõik nohinal.

Tuleb tunnistada, et väga tore päev oli ja päike laadis akud mõnusalt energiat täis.

Taas Tartus

Eelmisel aastal käisime suuremate lastega sügisesel koolivaheajal Tartus. Ja seekord juhtus samamoodi, viisime Roosi Mamma juurde ja veetsime kena päeva Ahhaas, Auras ja Dorpatis. Vingemad elamused tulid seekord aga üllatuslikult kulinaaria valdkonnast. Lõunat sööma läksime Vildesse, ja kartuses, et Caesari salatist liiga väheks jääb, võtsime ka risotto mereandidega, mereannifännid, nagu me oleme (räägin mitmuses seetõttu, et Hr. Abikaasa pole teab mis mereannifänn, kuid meie armsad naabrid , kes meiega koos reisisid, see-eest on). Ja tuleb kohe öelda, et see mereanni pool antud risottos jättis mind huvitaval kombel täiesti külmaks, kuna jõe (või järve? või rohe-?)karpidel on mudamaitse ja olgugi, et nad on üsna suured, oli neid kõigest 2 ja muud mereannid olid peale korralikus mõõdus krevettide üsna peeneks hakitud; kuid riisine pool oli lihtsalt ülimaitsev – räägib mitte eriti suur risottofänn. No ja eelnenud salat oli igati aus, õigetest ja värsketest komponentidest. Õhtul läksime Pierre’i ja see osutus täielikuks jackpoti võiduks, kuna seal olid menüüs tomati- ja küüslaugukastmes hiidkrevetid. Ports oli suur, kaste parajalt vürtsikas, krevetid mahlased ja puhastatud, i-me-line. Kartuses, et mul sellest kõigest veel kõht täis ei saa, võtsin lisaks röstitud (või oli see grillitud?) linnumaksa salati, mis oli ka väga hea, aga lõpuks oli kõht nii täis, ja ikkagi oli vaja veel ju maitsta neid imelisi šokolaadihõrgutisi… Nüüd ma ainult mõtlen neist krevettidest… ja risottost ka. Ja oleks ideaalne, kui lõunaks võiks Caesari salatit saada iga kord, kui tööl olen.

Ja Roosil oli Mamma juures väga tore olnud, lahkudes teatas mulle välisuksel, et “Mamma. Lahe!” Aga mulle ütles “Kallis!” ja “Ei kiiga. Ma tsappi.” mis tähendab, et kiikumisest üle põlve tõstetud jalalabal sai siiber ja et ta tahab mulle patsi teha 🙂

 

Midagi mõnusat

Kõik sai alguse sellest, et Hr. Abikaasa oli taaskord ostnud oma lemmikut, veise böfstrooganovi ribasid, millest mina ei oska ega taha süüa teha. Kusjuures ma ei mäleta, et ta ise kunagi nendest midagi head teinud oleks või üldse midagi teinud oleks – müstika, on’s need pakid meil kõik pahaks läinud siis või… ei mäleta nagu. Igaljuhul see pole esimene kord, kui ma nende veiselihadega hädas olen olnud. Vähemasti ükskord sündis sellest hädast siiski täitsa kobe ja hea kooreklops, mis ka teisi blogijaid inspireeris.

Nüüd aga kerkis kuskilt ajusopist pinnale teadmine, et Karin on teinud mingisugust jaapani liha ja just veiseribadest. Pisut sehkendamist, ja ühiste jõududega leidsime ta blogisügavustest ammuse retsepti, mis kõlab nii:

Hautatud loomaliha riisiga

600 gr loomaliha

4 sibulat

musta pipart

kaste:

3 dl köögiviljapuljongit v dashit

1 dl tumedat sojakastet

1 dl saket

1 dl suhkrut

0,5 dl ingverimahla

4 sl vett

2 sl maisitärklist

serveerimiseks riisi

Koori ja riivi 7 cm pikkune jupp ingverit, vala sellele 0,5 dl külma vett ning jäta seisma. Lõika liha väikesteks tükkideks, lõika sibulad pooleks ja seejärel ribadeks. Kastme valmistamiseks sega vedelikud ja suhkur (ingverimahla saad seda riivitud asja nõrutades), lase kogu kupatus keema tõusta. Keeda kastet u 5 min. Prae liha ja sibul. Maitsesta liha vähese jahvatatud pipraga. Lase kaste uuesti keema tõusta ja sega hulka 4 sl veega segatud maisitärklis. Vala valmis kaste liha ja sibulate peale. Serveeri kohe riisiga.

Mina kasutasin basmatiriisi, mis on mu viimase aja absoluutne lemmik. Liha ja sibula praadimiseks kasutasin seesami- ja rapsiõli, sibulad lõikasin sektoriteks (see nipp on mul meeles jaapani koduste toitude koolituselt!), kastmele lisasin ka seesamiseemneid. Toit sai nii hea, et teisel päeval tegin sedasama, ainult lihaveise ribadega, mis on umbes 1€ võrra kallimad tavalise veise ribadest, kuid selle eest lähevad nad praadimisel ka pehmeks, esimesel päeval jäid need tavalised pisut sitkevõitu. Omapoolse lisandusena panin kastmesse ka sidrunheina võrseid või kuis neid kutsutaksegi, Selveris müüakse nüüd neid. Ja Mann andis hea vihje, et neid tuleb enne lisamist noateraga lapikuks litsuda, et neist paremini maitset välja tuleks. Kogu söök saab valmis põhimõtteliselt veerand tunniga ja kordan, see on imehea!

Vihjeks veel, et kuna pakis oli 300 g liha, siis ma tegin ka kastet pool portsu ja sellest sai 2 inimest kenasti kõhud täis.

Tehtud

Eile lõpetasin Akunini viimase raamatu “Pistrik ja pääsuke” lugemisega, ja väärib eraldi postitust fakt, et Akunin on mul nüüd loetud. Või ei – nunn Pelagija raamatud ei ole! 🙂 Kuigi need ei ole vist nii head ka, ühte ma proovisin lugeda, seda musta kuke oma, aga ei edenenud kuidagi. Võibolla valge buldogi oma meeldib rohkem, annan sellele ka võimaluse. Aga muidu, 16 Akunini Fandorini-sarja raamatut sel aastal läbi loetud. Üks toredamaid kirjanduselamusi üldse. “Pistrik ja pääsuke” oli ka väga haarav, kuigi lõpp oleks mu meelest võinud pisut põnevam ja rohkem lahti kirjutatum olla, ainest oli küll. Mõnes mõttes meenutas see mulle Kariibi mere piraatide filme, silme ette kerkisid umbes sarnased loodusvaated ja kostüümid ja isegi näod. Keegi võiks sellest raamatust ka filmi teha, tuleks kindlasti tore naistekas.

Nüüd valitseb kerge tühjus nii hinges kui raamaturiiulil 🙂 , eks tuleb raamatukokku otsingutele suunduda. Loodetavasti jääb ka kudumise jaoks rohkem aega, ideid ja soove on rohkem, kui käed järele jõuavad, ehk et selle pagana haapsalu salli kudumine on ikka krdi aeganõudev töö. Samas on ka väga ahvatlev uus Lõngamaania pakkumine, kõik alpakasisaldusega lõngad 25% allahindlusega. Kuidas saab üks lõngamaan seda võimalust kasutamata jätta…

Sügisene

Taas üks pooliku projekti lõpetamine. Krentu barett. Ma isegi ei mäleta, miks see mul seisma jäi, aga nüüd, kui lapsel mütsihäda kummitas, mõtlesin, et teeks õige valmis, vaataks, mis saab. Läks umbes pool tundi ja voilá 🙂 Sai täitsa kantav. Lõngaks Novita Puro Batik, heegelnõel nr. 3. õpetus Eesti Naises.