Kastis ja peenral on juba esimesed asjad tärganud, võimalusi on kolm – spinat, lambasalat või rukola 🙂 . Ega ju korralik tootsipeenralane ei tähista oma külve. Ega suuda ka niisama meelde jätta, mida kuhu ja mis järjekorras sai pandud. Ja no vahet pole ju tegelikult ka, kui suureks kasvab, küll siis ole näha! Täna läksid pottidesse Pillelt saadud Baby Rosanna (nii nunnu, kui endal ka üks sellenimeline päris tita on 🙂 ) pommulaps ja Picnic Voyage-nimeline tomatike, mida ma algul Pink Voyageks pidasin, või siis oli lihtsalt Pille ise Picniku Pinkiks lühendanud sildil, ma igaljuhul kujutlesin juba roosasid tomateid ette 🙂 .
Praegu on lihtsalt jube tuul õues, olgugi, et ilm on muidu ilus. Eile panin rabarberid sügavkülma, kuna keegi pole hetkel koogitegemise lainel. Sain suure külmutuskoti täie.
Siis ma pean veel märkima, et mulle küll meeldivad tulbiõied ja stsillaõied, aga need lehed võiks küll olemata olla. Eriti just siis, kui juba õis ka ära on kadunud ammu, siis mingid totrad lehed laiutavad peenral. Ma ei viitsi neid praegu ära ka kitkuda, ja tulpide jaoks on muidugi vara ka. Need alles õitsevad. Sirelid õitsevad ka, tegelen juba üleeilsest saadik õnnesirelite otsimise ja söömisega, väga rahustav tegevus. Tundub, et kevadeks ei ütle ainult õpetajate närvid üles, vaid ka minu omad vajavad pisut maandamist, ja õnnesirel sobib selleks suurepäraselt. Mitte, et ma mingi närvihaige oleks muidugi, lihtsalt ma usun õnnesirelitesse 😀
